Tag Archives: ära mõtle

Kroonikaid… või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky “Laine”

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi – nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 – No mis te arvate? Noh, öelde nüüd… midagi, mis mõtlete! – ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 – Kuule, – andis üks meist alla, – sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 – Ei, – torises pesamuna, – ei saa.
– See tähendab, – alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, – ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
– See laev läheb põhja! – ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks – lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu… (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
– Tilda, – kolkis sõbranna uksele, – tee uks lahti.
– Mul on kõik hästi, – vastasin asjalikult.
– Sulle ainult tundub nii, – ei jätnud sõbranna järele, – vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, – rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, – enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
– Kuidas sõbra nimi on? – täpsustas sõbranna.
– Umbes Toomas, – vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.

Tädidest ja koibadest, mis on täitsa karvased

Hommikul, võõras linnaosas, jalutan mööda mitmepereelamust. Korraga haarab mul varrukast suur, suure kurja näoga tädike.
– Sa pead oma kõutsiga midagi ette võtma! – maurab tädi tigedalt.
– ?(sada mõtet sekundis)?? Millise kassiga?
– Oma kõutsiga! Situb minu ukse ette!
– ? (sada mõtet sekundis)?? Ma ei ela siis, mu kass ei käi siin…
– Tee veel nägu, et sul polegi kõutsi!
– Ei, mul on kass, aga me elame teises linna ääres…
– Ah-ah! Kui sital käib, siis elad teises linna ääres! Südametunnistus elab sul teises linna ääres! Täna on matt sitane jälle! Teine matt juba! Õhtuks olgu koristatud! Ma teen MUPO-sse avalduse! (põgenesin)
Nüüd ma usun paralleelsetesse, vaid kohati ristuvatesse reaalsustesse. Ühes neist jalutab mu kass läbi terve linna, et sittuda selle tädi ukse ette.
Mul, mde, ei ole kõutsi, Miisu on kassipreili, aga vaevalt, et see midagi loeb…

*
Hommikul tööl, köögis, räägin kolleegile, et keetsin eile kanasuppi. Koristaja sõidab sisse:
– (nõudlikult) Kust te kana ostate?
– Ee… siit, lähimast poest…
– (kõiketeadvalt) Ärge sealt ostke. Seal valetavad! Letis on koivad ilusad, aga kui koju tood, on kõhnad ja nii karvased!

Ja kell on veel alles pool kümme!

*
Mde, rääkides jõulupidudest ja kleitidest. Kas keegi teab, kuidas briljantrohelise naha pealt maha saab? Mul, noh… on selja peal tiivad… 🙂 kurat, naljakas ka, aga… millega see maha tuleb?

Eile, kui kuu oli aimatav, kuid näha ei olnud

Eile, kui kuu oli aimatav, kuid näha ei olnud, hakkas mul kurb.
Väga imelik ja üldse mitte minulik tunne. Minulik on melanhoolia. Raske, nagu must muld, millest võib kasvada mis iganes, või kibe ja kleepuv nagu lõkkesuits, kui sellele lisandub kaotus.
  Aga kurbus. Läbipaistev ja lõhnatu nagu varatalvine hommik. Tõmbasin kopsud õhku täis ja korraga ma tahtsin, võimalik, et esimest korda elus, näha inimesi. Mõnikord ma vajan konkreetseid isikuid, kuid nii, et üldiselt – ükskõik keda – ei mäleta.
Mõtlesin, et lähen klubisse, kus võimalik, et istuvad täiskasvanud inimesed, keda saab vaikides kuulata ja noogutada. Kuid siis mõtlesin, et päris rääkimata ja naeratamata ei saa. Ja nii ma ei läinud, ei linna, ei külla.
Üllatasin ennast – helistasin emale. See vist on ainuke inimene maailmas, kes minuga lobiseb ja kellega mina mitte. Ta räägib ja räägib ja ma kõnnin ja kuulan ja kõnnin ja kuulan ja valgus ei olegi enam nii hõbe ja torkiv, õhk ei ole enam nii jääs, saab jälle hingata ja juba ongi just kui parem.

Ma maksan keskmiselt kord kuus natuke kosmeetikule ja veel vähem juuksurile, kord pooles aastas arstile ja psühholoogile. Kosmeetik kinnitab, et ma näen hea väla; arst, et ma olen terve; psühholoog, et normaalne ja juuksur… juuksur lihtsalt lõikab mu juukseid. Kosmeetiku juures käisin just ära, mõned päevad tagasi ja see meenutas kohtamist vana armukesega: mõlemal oli liiga vähe aega, mõlemad said aru, et nelikümmend minutit on liiga vähe saavutamaks märkimisväärset tulemust, ja tulin sealt ära ja autos avastasin, et juuksesalk kõrva juures on koos mingi valge möksiga. Kuid linnuke lahtrisse „suhtlemine“ „nägu“ on tehtud.
Keha, kehaga on praegu nagu suur nukk karbis: võtan aeg-ajalt välja siidipaberist, värskendan ja tõstan tagasi. Kunagi kasutas keha mind, siis kasutasin mina keha ja praegu on kuidagi nii, et oma ikkagi – järelikult peab hoolitsema.
Ma ausalt püüan. Talveks +2 kg, kevadel jälle miinus sama 2. Vist lihtsalt selleks, et näidata, kes siin peremees on. Hiljutised -5 aga tegin mind haavatavaks. Tundub, et see mis kadus, oli minu enesekindlus või lausa aru. Allesjäänud nelikümmend viis on igasugu kaitseta. Tahaks minna ja istuda inimeste juures, kes räägiksid omavahel, pööramata mulle ükskõik millist tähelepanu. Vaid harva ehk sirutaksid mu poole käe ja silitaksid juukseid, mida on juuksur lõiganud.
Ma pean ostma uued teksad.

Hambaorkidest

Curse of the Faceless Man, 1958

Eilsest telefonivestlusest sõbraga:
  – Tulnukad, tead, tooksid su tagasi. Kiiresti, seejuures…

(Minu kõrval magab minu tütar, minu väike linnuke, imekaunis lilleke. Unistab kasvada „Selliseks nagu emme“)
(mis on võrdselt armas ja hirmus)

Istun siin ja söön eilset tarkusepäeva tort… üldse, mulle hakkas just praegu meeldima mõte tordist hommikusöögiks.
A mõtlesin, et, näiteks… näiteks tulnukad. Rohelised hiigelsuured saurused. Ei, parem eredavärvilised plasmakogumid my-väljas, midagi täiesti ebainimlikku. Ise hingavad vedelat lämmastiku, kuid uurimistöö raames ehitasid loomaaia. Lõid sobiva atmosfääri, aretasid mikrokliima. Neil on seal elukaid erinevatelt planeetidelt ja isegi inimesi. Kaks.

Üks neist on Kapa-Kohila kaheksaklassilise kooli vilistlane (küsimusele „Haridus?“ vastab eranditult: „See Sõle tänava kollane maja“), morn, tegevusala – määratlemata, armastab õlu, televiisorit ja karaoket. Ja siis see teine – see oled sina.

Ülejäänud loomaaia asukad on teistelt planeetidelt ja mitte, et kõigil ei ole sõnalist kõne, vaid kaugelt mitte kõiki ei ole võimalik inimõistusega võttes hingestatuks lugeda. Nt gaasitaoline lendav vihmavari. Või vot, see seal nurgas. Kui teda kepiga susata, saab kerge elektrilöögi. Raske öelda, on see siis kutse dialoogiks või mis.

Sina ja see, Kapa-Kohila vend, hoiate lähestikku, kuid mõlemad, nii öelda, olles veidi pettunud. Sest kuidas see sai juhtuda, et kõigist maailma inimest… saad aru küll. Ära ainult arva, et tema sind peab kingituseks. Ta oleks mõne endasuguse üle palju õnnelikum. Nagu sinagi, mhm.

Ja siis tuuakse söök. See näeb välja nagu erutuses vaevlev nälkjas, kuid lõhnab meeldivalt. Isegi kui sa kavatsed põgeneda sellest paradiisist (kuhu? Kõikjal on vaid my-väli), on mõttekas süüa. Söögi kõrvale tuuakse midagi pikka ja lamedat – tõenäoliselt on nad lusikatest lugenud, kui ei saanud mõttest lõpuni aru.

Lisaks ebainimlikule toidule ja veidratele söögiriistadele, mis asetsevad sellel, mille kohta meie ütleksime „põrand“, tuuakse hambaorgid. Ootamatult kuidagi. Harilikud, inimlikud hambaorgid, peened teravatipulised õiget mõõtu pulgakesed.

Teie kaks vaatate neid hambaorke –  täpipealt nagu kodus, pudenesid alati põrandale, korjasite neid alailma ja viskasite ära, sest nüüd nad on ju põrandalt. Ja siin on ka ju põrandal.

Te võtate ettevaatlikult ühe kätte, keerutate sõrmede vahel, toote ninale lähemal ja see lõhnab puiduselt. Teie naaber tulnukatoa naaber, see Kapa-Kohila vend, võtab ka ja nuusutab ja te teate, et ka tema tunneb puidu lõhna ja et see meenutab talle vanaisa maja kusagil Missos.

Ja seal te siis istute, nagu kaks idiooti, nagu kaks ahvi, st, te nüüd ju oletegi ahvid, istute puuris, sööte põrandalt, keerutate sõrmedevahel hambaorke ja nutate kooris, pühkides pisarad varrukasse. Ja samal ajal tulnukad, teaduskeskuse spetsialistid, värvilised plasmakogumid my-väljas, signaliseerivad üksteisele sabadega: – A kuule, kuidas me neil vahet tegema hakkame, ah?

***
Kui panna kõrvuti Lev Tolstoi ja John Smith, siis on kohe näha, et Tolstoi on hallipäine ja pikajuukseline, Smith aga vihkab vaarikaid. Tõsi, viimane tõik kohe välja ei paista, pealegi on Smith juba surnud. Tolstoi on ka surnud, kuid ta on surematu. Tulnukad röövisid Tilda ja tõid siis kähku tagasi, sest võimatu, mine siit, mine kiiresti. My-väli, nagu selgus, imab hästi emotsioone. Kärises lõhki, muidugi.
Ja nii ma jooksen mööda teed, üle põllu, läbi metsa, kerge nagu vihmavari, värske nagu vaarikas, Leo moodi laka lehvides. 
Ma unustas  hambaorgid.
Ja kurat nendega, kas tead.

Öö

Mingis meeltesegaduses võtsin riiulist D. H. Lawrence`i  “Lady Chatterley armukese” ja lugesin suvalistest kohtadest. Mh sain teada, et naiste poolt oma lemmik-peenistega peetavad jutud ei ole vähemalt viimase peaaegu saja aasta jooksul oluliselt muutnud…

(Kunagi mulle see raamat väga meeldis)

**

Unes, mde, nägin, et olen armunud. Nii ülepeakaela teravalt mäletan tunnet, iga ihu rakuga. Visuaalist on meeles vaid see, et ma olin mees ja ajasin taga naist, mitte kurjalt, pigem, midagi loomade paaritumisrituaalide sarnast: tee, ära tee, tee, tee. Mäletan hetke, kui jalutasime metsas, naine kõndis minu ees ja läks üles mingist künkast. Tal oli maani seelik ja ma haarasin teda kahe käega tagumikust. Tahtmine oli tohutu.

Ma nüüd kohe ei teagi. Joon kohvi ja mõtlen Freudist. Väljas on padukas ja tahaks suitsetada. Õhtul on programmis parvesaun.

Elu, onju

Eile käisin lapsega rattapoes, ostsime suurema kiivri. Lasime ratta üle vaadata, kõrgust reguleerida ja ma rõõmustasin, et sel aastal veel uut ratast vaja ei ole. Käisime söömas ja raamatupoes, kust saime just selle Atticuse osa, mida meil vaja oli. Koju jõudes tegin magamistoa ahju tule ja panin lapse tahvli laadima. Selgus, et arvuti ei võta vooli taha. Läksin alla, et it-kiirabisse helistada. Arvake ära, kas ma ahju siibri ka lahti tegin. Mõni aeg hiljem uuesti üles minnes oli tuba maast laeni suitsu täis. Egas midagi, siiber lahti, aknad lahti ja allkorruse diivanil veedetud öö. Enne ööd veel panime riidesse ja väntasime läbi linna tuttava poole, kes meile vältimatut it abi osutab. Riietudes selgus, et sügisel lapsele ostetud kaks paari Skechersi ketse võib südamerahus prügikasti visata – ühel paaril ei pea krõpsud, teised on liiga kitsa liistuga. Noh. Viisime arvuti ära – tõenäoliselt on laadimissisend (?) mehhaaniliselt vigastatud. Tagasi tulime läbi linna jalutades, seejuures mina ühe käe otsas enda, teise käe otsas lapse ratast vedades, sest lapse ratta pidurid jäid peale. Pusisin seal midagi ja siis murdus veel lenksu küljes olev piduri… eee, see kang, millest pidurit peale tõmmata, ka ära. Öösel vihaga lugesin läbi lapse uue Atticuse.

Ühesõnaga, täna uuesti ratta poodi. Kahtlustan, et pidurisüsteemi vahetamise asemel on mõttekam uus ratas osta. Ja ma ju hea meelega ostaks, kui talle tsips suurem ratas juba paras oleks. Aga ei ole. Aga sama suure ratta ostan siis üheks aastaks, sest järgmisel on see tõenäoliselt juba väike. Ja jalatsipoodi. Ja neljapäevane spaa-päev jääb ära, sest õpetaja luges hommikul sõnad peale – kindlasti peab laps näidendiproovi tulema, sest reedel on esinemine. Noh.

See mitte-enam-talv-aga-sitaks-külm-ja-tuuline ilm ajab ka hinge täis. Tuba on külm või kuum (täna on külm). Sest üldse ei saa aru, palju parasjagu on mõistlik kütta. Ja paprika ei ole ikka veel üles tulnud.
Ja magamistoas tuleb nüüd äsja vahetatud voodipesu uuesti ära vahetada ja kardinad pesta. 

Tegin pliidi alla tule, teen kohe kohvi ja kiluleiba ja kui see tuba ometi soojaks läheb, ehk kirjutan ka mõne raamatu kohta midagi. Külmaga keeldub aju igasugusest mõttetegevusest.

Ja siis lähen maniküüri.

Ja laps, eile, vahetult enne magama jäämist:
– Emme, milline aju välja näeb?
– Tibu, ma ei oska sulle seletada, teeme nii, et homme arvutist näitan pilti.
(mõtleb, katsub kätega oma pead)
– Emme, aga kuidas keegi seda, aju, noh, pildistada sai?

***
Upd, kui juba, eks:
Rulluisutamise hooaeg on käes. Täna nägin esimesi lapsi kooli suunas rullitamas. Kiivriteta. Kaitsmeteta. Ma ei saa aru. Ma ise rullitan suvi otsa, paar korda olen end tõsiselt vigaseks kukkunud, nt ükskord sõitsin otsa  (pikal sirgel!) ees liikuvale traktorile – oli sajaga enda viga, kõrvaklapid peas, mõtted ei tea kus – ma lihtsalt ei näinud seda traktorit (ise ka ei usu, aga…). See selleks. Fakt on see, et rullidega on kiirus suur ja õnnetusi juhtub tihti isegi minust terasematega. Seejuures tihedamini kukutakse selili – ehk siis kolks kuklaga vastu asfalti ja ema-isa ei pea enam iial muretsema, kas kohalik kool on ikka piisavalt tasemel, et väikest tarkpead koolitada. Kupits just küsis ükspäev ühes Postimehe lapsed ja liiklus -teemalises kolumnis ja ma kordaks küsimust: milleks siis? Või milline on selle ema mõttekäik? Seisab hommikul ukse juures, saadab lapse uksest välja ja NÄEB… mõttes, emad ju näevad, eks, kuidas nende laps läheb, mis tal kaasas on ja ei ole JA NÄEB… ja edasi?

(ma nüüd kütan veel, äkki läheb paremaks)

Mehed ei ole naised, mehed söövad saiakesi.

Teemaväliselt, kaasaegne Hiina kunstnik Xi Pan

Tulenevalt sellest, et maja soojustus (minu arusaamist pidi mingi kiht maja sise- ja väliseina vahel) on tõenäoliselt vajunud (või on hiired selle pesadeks ära tarvitanud) ning katus vajab vahetamist (aga ei tilgu ja ma tahan muuta korstnajala asukohta ja selleks tuleb läbi teha mingi hull kooskõlastamiste ralli erinevate võimuesindajatega – nii et ootan, kuni meil reaalselt külm hakkab), on minu maja talviti kaunis. Kaunis mõttes katuseääri ehivad toredad jääpurikad. Just üleeile jooksime tütrega fotokatega ümber maja ja pildistasime iga võimaliku nurga alt.

Aga eile külastas meid mees. Üks selline pidurdamatult hooliv ja hoolitsev. Ärkasime lapsega tohutu lärmi peale, esimese hooga mõtlesin, et keegi kraabib maja seinalt krohvi maha. Ronisin unesegasena aknale ja mida ma näen. Mees on võtnud labida ja peksab sellega jääpurikaid alla.

Milleks, püha taevas, milleks.
Mees vaatas mind laialt naeratades, heatahtlikult, nagu last ja teatab: “Kuule, need on ohtlikud, need võivad pähe kukkuda.”
“Ahah..”

(Aga nad meeldisid mulle!)

“Tulge üles, ma toon paar korvi puid ja tulen ka tuppa. Ma tõin kohvi ja saiakesi.”

Me nii üldiselt ei söö saiakesi.
Aga keda see huvitab.
Ja tegelt olid ikka imemaitsvad…

Mh ettepanekuid meditsiiniteenuse edendamiseks

 
Fotograaf  Anka Zhuravleva 

Unes on kõige parem lennata hilissügisel või varatalvel, kui muru on härmas, lombid jääs ja pole võimalik aru saada, kas sajab vihma lumega või lund vihmaga vaheldumisi. Siis paksu teki all paistab päike, pisike järv, soe rannaliiv, taevas täis rukkililli ja karikakraid. Lendad seal, vee ja taeva vahel, rukkilillede ja karikakarde vahel, kogud kõrgust ja veel ja veel ja… Ja mitte keegi ei saa sundida sind maandumiseks, ei kass, kes karjub voodi kõrvalt, et tablett sul jälle võtmata ega laps, kes nügib jalaga, et sa ei laiutaks risti üle aseme.

Eile öösel lennates mõtlesin, et hea oleks, kui haiguslugudes ei kirjutataks ainult gastriidist, hüpertooniatest ja sellest, et terve keha valutab. Võiks ju olla lisalahter, kuhu arst saaks patsiendist positiivseid kirjeid teha. Nt, sa lendad unes. Juba üle kolmekümne ja sa ikka lendad unes! Ja las ta siis nii kirjutabki (tingimata) oma loetamatu arsti käega – patsient lendab unes. Ja et kõik lennutunnid kirja saaks. Palun joonlauaga joonitud tabelisse. Ja siis järeldused: kasvab veel. Olgu siis, et aeglaselt, olgu, et paljale silmale nähtamatult, ikkagi – kasvab ja see on oluline.

*

Jõulud tulid pauguga. Halbade uudistega lähikonnast ja ma proovisin, ausalt, ihust ja hingest, jooksin kontsadel seelikusabasid hoides. Eemale, nii kaugele, kui võimalik. Sest sekkuda ei sobi ja milleks siis süveneda. Aga no, ebaõnnestunult. Muudkui vaatan oma last (kes pole seotud kuidagi) ja proovin selga võõrast muret. Kahtlustan, et on asju, milliste mõistmiseks ei kasva ma iial piisavalt suureks. (Ja oleks, mul jumal, siis siinkohal ilmselt tänaksin).

*

Hetkel tahaks lihtsalt puhata…
Hetkel lükkan kõik kuhugi tuleviku, teen ainult asju, mida tahan (sest saan), sest  :), noh, nt põhjusel, et laps on mul nii pisike veel – see kurat, on üks väga hea põhjus, paljuks.

Mammutijahist, vist.

Hommikul last lasteada saates märkasin kohe, et eile veel ilusad olnud lilled on öösel külma saanud. Progress vist, sest tavaliselt olen esimest öökülma kõrvitsa longu vajunud lehtede järgi tuvastanud, sel aastal aga kõrvitsad ammu ära korjatud (kehv kõrvitsaaasta oli mde) ja aiamaagi ära küntud.

Lasteaeda jäime hiljaks, sest kõigepealt ei suutnud otsustada, kas minna üldse või mitte, aga kuna täna on teatrietendus, siis otsustas laps, et ikkagi läheb. Edasi oli tavapärase pudru asemel kiluvõileivad – sest oli isu ja lõpuks pidime poolelt teelt tagasi väntama, et tuua ära koju unenud seelik.

Kogu selle kammi peale ostsin paki sigarete. Proovisin, aga ei maitsenud. Külm oli ja kohvi sai lahja ja tavaliselt nii “wau” tunne peas tundus täna lihtsalt häiriv. Tekkis soov udu peast välja raputada. Viskasin paki minema, äkki ma olen juba mittesuitsetaja.

Veel. Mõtlesin, et eilne kala puhastamine oli nii mööda minnes.
Me oleme suured kalasõbrad. On kuidagi välja kujunenud, et poest ostame peamiselt punast kala, kilu ja heeringat. Suitsukala (laps ütleb “laadakala”) ostame laadalt või suitsetame ise sõbrannaga kahasse tema suitsuahjus. Muu kala ujub meil siin samas külje all jões ja veidi eemal olevas järves ja ostame kohalikelt kalameestest. Sagedamini vist isegi ei osta – hingelt kalamehed püüavad rohkem kui ise süüa jõuavad ja tihti pakuvad niisama.

Ühesõnaga, kui ma kunagi otsustasin, et ma saan ise, kõigega, tuli õppida mh kala puhastama. Sest. Nii hästi on meeles, kuidas ma üks kord hiigellatikaga koos paljukiisusid täis võsa all ulgusin. St, ulgusin peamiselt mina, latikas hüples ja ahmis õhku. Aga ma ei saa ju jätta last värskest kalast ilma põhjusel, et loll ema ei suuda seda ära puhastada. AGA KUIDAS SA SELLIST PUHASTAD?? Korduvalt püüdsin teda millegagi lüüja ja ta raibe elas ikka edasi.

Ükskord varem ma olen pidanud ühe kana tapma. Aga siis oli olukord nii ekstrahull, et see üks kana ees või taga. Pealegi oli siis point selles, et ma olin ainuke tüdruk poiste seas ja kui poisid said kõik oma kanadega hakkama ja mulle oli oluline tõestada, et ma pole millegi poolest kehvem kui mehed (ma olin siis väike ja ei teadnud veel, et ma ei pea iial kellelegi peale iseenda midagi tõestama), siis noh, varianti ei olnud – läks kuidagi lihtsalt.

Aga see latikas (ja mõned järgmised veel). 🙂 Eks ma lõpuks killisin ta ikka kuidagi ära. Ja iga korraga läks lihtsamalt ja eile nt ma sain kala puhastatud nii, et mul jäid isegi käed terveks.

Ühesõnaga, inimene on üks lõpmata äge loom. Harjub ja õpib ja nii. Ja tegelt teeks nüüd veel ühe suitsu hommikusest pakist, kui alles oleks.
🙂

Postitus jäi poolikuks, sest ma lähen magama.

Eile õhtul käisin sõbranna sünnipäeval. Oli lõbus ja natuke kurb naistekas. Inimeste pärast, kuidagi. Inimesed on väsinud. Tööst ja argimuredest. Meestest, kes töötavad kaugel. Igasugu asjadest. Istusin ja kuulasin ja jälgisin pingsalt ennast, et mitte küsida kelleltki: “Aga miks sa…” Sest see, noh, ei annaks midagi. Teoorias oleme me kõik targad. Vahest on mõistlik kuulata, patsutada, võimalusel noogutada. Aga midagi jäi ikkagi kripeldama – inimesed ju peaks olema õnnelikud. Ma mõtlen nii algseadistuselt, eks, enamuse ajast, rahul siis vähemalt ja üldse ei ole ja järelikult, ma ei tea, mingi tasakaal on kusagil paigast.

(Alati kui mõtlen või kirjutan tasakaalust, tekib terav vajadus lugeda üle kogu G. Aarma. Ja ma olen lugenud, nii palju kordi, et lubasin endale, et enne uuesti ei loe, kui olen need raamatud endale ostnud, sest raamatukogust on juba imelik võtta – ei teagi mitmes kord.)

Keskööpaiku lapsega koju jalutades kohtasin pubekat, kel lubasin nädalavahetusel silma peal hoida. Ütlesin talle umbes, et tibu, mine nüüd ilusti koju, keera uks lukk ja ära sigatse, mul ei sobi täna sellises olekus sind kontrollima tulla. Tibu naeratas mõistvalt, hommikul oli korras, käisin, tõlkisin talle inglise keele kodutöö ära.

Enda lapsega rääkisime ükspäev teemal “Igale emale on tema laps kõige-kõige-maailma kallim”. Laps mõtles, täpsustas paari näidet: “X-i emale on X kõige kallim, Y-i emale Y.”
Mõtles veel ja täpsustas veel: “Aga Z-l on õde ka, kas nende emale on Z ja tema õde mõlemad võrdselt kallid?”
“Jah, kallis, muidugi.”
“Et siis saavad pool ja pool?”
“.. 🙂 “…

Aaaaa, mul said seened panni peal (sügavkülma panemiseks) valmis, nii et jätan siinkohal katki mida iganes ma kirjutama hakkasin. Lähen magama.