Tag Archives: John Steinbeck

John Steinbeck “A Russian Journal”

Istusid kord kirjanik John Steinbeck ja fotograaf Robert Capa  ja mõtlesid, et krt, teeks midagi. Läheks nt reisile. No nt sõjast toibuvasse Nõukogude Liitu. Vaataks, kuidas seal inimesed elavad. Mida seljas kannavad ja mida söövad, millest unistavad või unesid näevad, pidutsevad, surevad. Mõeldud, tehtud. Viisad saadi kiiresti ja vaatamata kaasmaalaste keelitustele loobuda kindlat ja piinarikast surma toovast plaanist, asuti teele.

1947, külma sõja algusaegne hiigelriik, eesriie juba langeb, kuid raudne veel pole. Bürokraatia, isikukultus, diktatuur ja tsensuur. Propagandamasin kogub tuure, äsjased liitlased juba muutuvad  pommi ehitavateks ülesöönud kapitalistideks. 

Targa inimesena ütleb Steinbeck kohe raamatu alguses ära, et see ei ole raamat Venemaast või elust Venemaal, see on raamat tema ja Capa reisist Venemaale. Kindlasti see nii oligi ja pmts võiks siin pikalt arutada, mida kõike Steinbeck märkas või taipas ja siis otse välja ei kirjutanud või siis kohati ehk omamoodi ikkagi kirjutas, aga ma ei hakka. Vist seepärast, et ka poliitilisest varjundist üle või mööda vaadates, on selle reisikirja lugemisele kulunud (vähene, kahjuks) aeg väga hästi veedetud aeg.Steinbeck kirjutab hästi, eredalt ja täpselt ja talle on kerge kaasa elada. 40 päeva jooksul pistetakse rinda bürokraatiaga, lennatakse plekkpurki meenutavate lennukitega ja sõidetakse veidrike täis rongiga, suheldakse tööliste ja põllumeestega, kirjanike, ametnike ja lastega. Süüakse, juuakse, tantsitakse, üllatutakse,  üllatutakse veel ja veel, naerdakse, vihastutakse ja siis jälle – süüakse ja juuakse kuni voodisse kukutakse, et ärgata vaid mõni tund hiljem ja kõike otsast alata. Moskvat, Stalingradi, Kiievit ja Tbilisi. 

Mulle meeldis kõige rohkem osa, kus Steinbeck kirjeldab, kuidas nad Capaga Kremlit külastasid. Nt arutasid nad Lenini muuseumis ringi jalutades, et eluajal oli Lenin tõenäoliselt inimene, kes iial mitte midagi ära ei visanud, isegi mitte kõige väiksemat märkmepaberit, rääkimata kulunud pliiatsijupist või lõhkistest kalossidest. Külastades Vene vürstide elupruume aga nentisid, et neis ruumides ei saanudki muud sündida kui erinevad julmurid. Minu must-do list before … ei ole kuigi pikk, kuid Kremli külastus on seal nüüd üsnagi prioriteetsel kohal.   

Lisaks kõigele veel palju head huumorit, mh Steinbeci ja Capa omavahelisi tögamisi ja kuhjaga tavalist inimesearmastust. Ja siis need Capa fotod, muidugi. Need on veebis olemas ja vaadatavad, no nt siis https://www.magnumphotos.com/arts-culture/travel/robert-capa-russian-journal/ 

Mõned tekstinäited ka:

“This practice seems to be general in the Soviet Union. I suppose it is general any place where bureaus of the government operate. No one is willing to go out on any limb. No one is willing to say yes or no to a proposition. He must always go to someone higher. In this way he protects himself from criticism. Anyone who has had dealings with armies, or with governments, will recognize this story. The reaction to our cameras was invariably courteous, but very careful, and the camera did not click until the policeman was quite sure that everything was in order.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“In Russia it is always the future that is thought of. It is the crops next year, it is the comfort that will come in ten years, it is the clothes that will be made very soon. If ever a people took its energy from hope, it is the Russian people.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“We went back to our green bedroom with its insane mural, and we were conscious of being depressed. We couldn’t figure out exactly why, and then it came to us: there is very little laughter in the streets, and rarely any smiles. People walk, or rather scuttle along, with their heads down, and they don’t smile. Perhaps it is that they work too hard, that they have to walk too far to get to the work they do. There seems to be a great seriousness in the streets, and perhaps this was always so, we don’t know. We had dinner with Sweet Joe Newman, and with John Walker of Time, and we asked them if they had noticed the lack of laughter. And they said they had. And they said that after a while the lack of laughter gets under your skin and you become serious yourself. They showed us a copy of the Soviet humorous magazine, called Krokodil, and translated some of the jokes. But they were not laughing jokes, they were sharp jokes, critical jokes. They were not for laughter, there was no gaiety in them. Sweet Joe said he had heard that outside of Moscow it was different, and this we subsequently discovered to be true. There is laughter in the country, in the Ukraine, and on the steppes, and in Georgia, but Moscow is a very serious city.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

John Steinbeck “Kuu on madalal”

Kella kolmveerand üheteistkümneks oli juba kõik möödas. Linn oli okupeeritud, selle kaitsejad alistatud ja sõda lõpetatud. 

lk 187

Nimetud väed okupeerivad nimetu linnakese kusagil Põhja-Euroopas, suurema vastupanu ja kärata, peaaegu ohvriteta. Nii rahvas, kui linnavõim demokraatlikult valitud linnapea Ordeni kehastuses on esialgu segaduses. Okupantidele, keda kohapeal juhib elu näinud kolonel Lanser, on linn strateegiliselt oluline, nimelt asub siin kivisöe kaevandus. Kolonel Lanser koos teiste ohvitseridega seavad end millitaarpsühholoogilistest kaalutlustest tulenevalt sisse linnapea Ordeni residentsi ja korraks tundub, et ehk kõik ei olegi nii halb. Kuni esimene linnakodanik keeldub okupantide käsku täitmast ning ta selle eest sõjakohtu otsusel maha lastakse. 

Aknaklaas purunes sissepoole kildudeks. Leitnant Prackle paiskus põrandale. Ta haaras oma õlast kinni. 

Lanser hüppas üles, hüüdes: “Nii see algab. Kas olete haavatud, leitnant?”

lk 238

Lühiromaan ilmus 1942. aasta märtsis, Ameerikas, II MS oli täies hoos ning Pearl Harborist olid möödas vaid mõned kuud. Internet ütleb, et see Steinbecki esimene sõjast rääkiv novell ning kirjutatud teadlikult propagandistlikel kaalutlustel. Esmapilgul kohati absurdikomöödiaks kiskuv lugu on tõesti idealiseeriv ja lootustandev. Kedagi ei jäeta üksi või maha ning võitluses okupandiga on igaühe ükskõik kui pisike panus oluline. Linnaelanikud on õilsad, nutikad ja õiglasest vihast kantult kättemaksuhimulised. Vallutajad on aga veidi … lapsikud ja lihtsameelsed isegi. Välja arvatud ehk kolonel Lanser, kellele Steinbeck on mõningase mõtlemisvõime siiski kinkinud ja seda loo ilmumisaegsed kriitikud Steinbeckile ei kinkinud. Öeldi, et lugu ei kõlba kuhugi, sest vallutajaid on kujutatud liiga inimlikene, näidatud liiga heas valguses. 

Minule meeldis see lihtne lugu väga esiteks seetõttu, et autor räägib loo justkui kahest erinevast vaatenurgast – okupeeritute ja okupantide omast. Ja tõesti, ühed on tugevamad ja teised ehk mitte, kuid inimlikud siiski. Ma otsustasin enda jaoks, et Steinbeck, olgugi sõjavastane, tulenevalt oma tohutust inimesearmastusest lihtsalt ei saanud teisiti. Ja teiseks karakteriloome, tegelaste psühholoogilised portreed – on täiuslikud. Olgu siinkohal näiteks lõik linnapeast ja tema prouast, millest on täiesti küll, et mõista, millist tüüpi suhtest siinkohal räägitakse: 

Ta oli olnud nii kaua linnapea, et ta kujutas enesest idee-linnapead oma asulas. Isegi täiskasvanud inimesed nägid linnapea Ordenit oma vaimusilmade ees, kui nad silmasid kuskil kirjutatuna või trükituna sõna “linnapea”. Tema ja ta amet kuulusid ühte. Ta amet oli andnud talle väärikuse ja ta ise oli andnud oma ametile südamesoojuse. 

Tema selja tagant ilmus nähtavale proua, väike, kortsus ja äge. Ta kujutles enesele, et tema oli loonud selle mehe ning mõtelnud ta välja, ja ta oli kindel, et ta suudaks teha parema töö, kui tal seda korrata tuleks. Ainult kord või paar oma elus oli ta oma meest täies ulatuses mõistnud, kuid seda osa temast, mida naine tundis, tundis ta hästi ja üksikasjaliselt. Ka kõige väiksem söögiisu või valu , ei ükski hooletus ega kitsidus ei jäänud tema poolt oma mehes märkamata; ükski mõte ega unistus ega igatsus tema silmades ei jõudnud naiseni. Ja sellest hoolimata oli proua mitmel korral oma elus tähti näinud. 

lk 193

Kolmandaks meeldis mulle väga romaani ülesehitus. Konkreetselt see, kuidas iga peatükk algas ilma ja linnakodanike meeleolude kirjeldusest ja mida aeg edasi, seda külmemaks läksid ilmad ja mornimaks linnakodanikud. No ja siis okupandid, eks nendega juhtus ka, nii mõndagi.

——-

Ja üks asi veel, jäi kogemata silma. Üks “Kuu on madalal” arvustus on ilmunud  2018. aastal ajakirjas “Kaitse Kodu!” (DIGAR), kus seda soovitatakse lugeda vastupanuvõitluse huvilistel. 

“Karbitänav” John Steinbeck

Nii umbes 30ndad, üleilmne majanduskriis, Suur depressioon. Vaene tööstuskvartal kusagil Monterey äärelinnas California osariigis Vaikse ookeani rannikul. Mereande töötlevate konservitehastega järgi nime saanud Karbitänav. Töötud, kodutud ja prostituudid, vargad, vaeslapsed ja hulgused. Juhtub, et nende maksevahendiks on konnad ja koduks lagunev Üüripalee. Elu on surunud nad oma äärealadele ja unustas sinna, tõenäoliselt igaveseks. Kuid nad ei kaeble, ei ohi, ei nuta ega otsi õigustusi oma esmapilgul ehk haletsusväärsele, eesmärkide ja väljavaadeteta elule. Karbitänava elanikud on oma eluga kui mitte rahul, siis vähemalt leppinud,  õnnetuteks ei saa neid küll kuidagi nimetada. Elavad suure naudinuga, rõõmustavad iga uue päeva ja iga toidukorra üle päevas eraldi ja eriti suurelt, kui see toidukord (või mõni nendevaheline aeg) sisaldab ka paari lonksu odavat viskit. Nad on head inimesed.

Doktor tähendas: „Vaata neid. Nad on tõelised filosoofid. Ma arvan,“ jätkas ta, „et Mack ja poisid teavad kõike, mis iial ilmas on sündinud,  ja ilmselt ka kõike, mis edaspidi sünnib. Ma arvan, et nad tulevad sellessinases maailmas paremini toime kui teised inimesed. Sellal, kui teised ennast auahnusest, närvilisusest, himurusest või lõhki kisuvad, võtavad nemad asja lõdvalt. Kõik me nii-öelda edukad inimesed on haiged inimesed haigete kõhtude ja haigete hingedega, kuid Mack ja poisid on terved ja imeliselt vabad. Nad võivad teha, mis tahavad. Nad võivad rahuldada oma himusid nimetamata neid millekski muuks.“ (lk 118)

Doktor elab samas tänavas. Merebioloog, oma pisikese laboratooriumi ainus töötaja. Ta püüab ja prepareerib pisikesi kaheksajalgu ja meritähti, aga vajadusel ka näiteks konni ja kasse. Ning aitab kõiki, kes tema poole pöörduvad. Doktor on hea inimene.

Tal olid ajukirurgi käed ja külmavereline kuid soe loomus. Kui ta oma autoga koertest möödub, tõstab ta käe kaabu juurde, koerad vaatavad üles talle otsa ja naeratavad. Ta võib vajaduse pärast mistahes loomalt elu võtta, lõbu pärast ei suuda aga kellegi tundeid riivata.

/—/

Doktor oli nõus igasuguseid lollusi ära kuulama ning oskas neid rääkija meeleheaks sügavmõttelisusteks pöörata. Ta mõttelennul polnud piiri ega ta osavõtlikkusel tagamõtteid. Ta oskas lastele keerulised asjad lihtsaks rääkida. Ta elas oma imelises rahutus maailmas. Ta oli himur nagu küülik ja vagur kui vanapagan. Kõik, kes teda tundsid, jäid tänuvõlglasteks. Kõik, kes tema peale mõtlesid, mõtlesid kohe: „Ma peaksin kindlasti Doktori heaks midagi tegema. (lk 39)

Mida teevad head inimesed, kui neile tuleb pähe mõni hea mõte? Õige, nad teevad selle teoks! Nii otsustasid Karbitänava elanikud, eesotsas Macki ja poistega, et teevad Doktorile üllatuspeo. Palju selleks vaja ei olnud, kõigest natuke viskit ja konni. Konni, tõsi küll, oli vaja mitusada. Ja algab pöörane sündmustejada, sest mitusada konna tuleb kõigepealt kinni püüda. Selleks, et püüda mitusada konna, on vaja sõita kohta, kus neid nii palju on. Selleks, et sõita, on vaja laenata autot, see sõidukõlbulikuks remontida … jnpe.

Ja nagu üliheade plaanidega ikka – juhtub, et elu teeb oma korrektiivid ja kõik ei lähe päris nii, nagu algul plaanitud. Vähemalt esimesel korral.

Pidude olemust on tegelikult väga vähe uuritud. Siiski on üldiselt teada, et peol on oma patoloogia, et see on samamoodi isikupärane – sageli lausa põikpäiselt isikupärane. Niisamuti on üldteada, et pidu kulgeb harva esialgsete plaanide ja kavatsuste kohaselt. See viimane ei käi muidugi nende masendavate ja orjalike pidude kohta, mis kulgevad koletuslike elukutseliste peoperenaiste korraldatuna piitsa ning range kontrolli ja ülemvõimu all. Need polegi üldse peod, vaid mingid etendused või demonstratsioonid, sama spontaansed kui sooletõmblused ja sama huvitavad kui nende tõmbluste tulemus. (lk 147)

Mitte keegi pole uurinud hääbuva peo psühholoogiat. Pidu võib möllata, möirata, pulbitseda, siis aga algab nagu mingi palavik, sigineb vaikuseviiv ja korraga saab kõik ruttu-ruttu läbi, külalised lähevad koju või heidavad magama või liiguvad kuhugi edasi ning jätavad peo surnult endast maha. (lk 107)

Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Süžeeliini ja selle tegelastega suuremal või vähemal määral seotud lühikesed, väga kergesti loetavad lood. Mõned neist väga head, mõned teised nõrgemad kuid kokkuvõttes siiski elu ja surma (kuidas siis selleta) täiuslikult voogav kangas.

Keel ja stiil, kõne kujundliku ja värvikus ei kao isegi tõlkes. Ja siis veel ja vist peamine, soe, üdini heatahtlik huumor ja iroonia. See juures see kehtib nii siis, kui kirjanik räägib inimestest, kui ka elu- ja eluta loodust kirjeldades. Minu meelest oleks kirjanik võinud Nobeli saada üksi uurikust rääkiva peatüki eest. Poolteist lehekülge hõredat teksti aga millised püüdlused ja pettumused! Illusioonid ja nende purunemine ja seda läbi kõige parema nalja ja kõikehõlmava, luuüdini tungiva elu traagika.

Mulle tundub, et selle raamatu kõige suurem väärtus seisneb selles, et kirjanik justkui ütleb, et tema poolt kirjeldatud inimeste eluviis, olgu siis valitud või majandussurutise poolt peale sunnitud, ei tähenda seda, et need inimesed on sobimatud elama ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil või moel. Vaid et ka selline eluviis võib omada täiesti iseseisvat väärtust kui üks tee võimalikest õnneliku eluni. Ning et inimese sotsiaalne staatus ei määra inimese paiknemist skaalal hea vs halb inimene, ei määra empaatia võime olemasolu või suurust, võimet tunda rõõmu või rõõmustada teisi. Selline, kunstiline rehabilitatsioon.

Aitäh soovitajale.