Tag Archives: John Wyndham

John Wyndham “Midwichi käod”

Fantaasia 2021, 216 lk

Väike Briti küla nimega Midwich. Umbes  60 majapidamist, linnavalitsus ja kirik, koht, kus ei juhtu kunagi midagi. Kuni ühel heal päeval juhtub ja nimelt see, et kõik küla elanikud uinuvad hetkega nö jala pealt ja isegi lehmad, ja isegi kanaarilinnud. Ööpäevaks, misjärel ärkavad, sirutavad ja kurdavad, et näh, tuba külm ja kondid kanged. Ja pmts asi olekski piirdunud paari vaidlusega kuupäeva osas, kui küla kõik naised ei oleks mõne järgneva nädala jooksul avastanud, et ootavad last, seejuures ka üksikud lesknaised ja paarid, kel muidu justkui ei õnnestunud.

Mida teevad ühe väikese Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et kõik nende küla naised on korraga ja äärmiselt segastel asjaoludel titeootele jäänud? Õige, nad käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida nad teevad siis, kui lapsed sünnivad ja selgub, et lapsed on üksteisele palju sarnasemad kui oma vanema(te)le või inimlastele üldse? Õige, britid käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida teevad Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et nende endi poolt üles kasvatatud nö käopoegadel on võimeid, mille vastu neil midagi vastu panna ei ole? St, te nüüd ei usu, aga ..  kui väikese Briti küla elanikud satuvad olukorda, kus kari hirmunud pubekaid hoiab neid sisuliselt pantvangistuses – britid käivad üksteisel külas ja joovad teed! Küpsistega (päriselt).

Ja see on fantastiline! Kogu tekst evib äärmist asjalikust ja rahu, dokumentaalfilmilik (ehk) jutustamise viis ja null ühikut emotsiooni. Kõik see kokku teeb ärevaks ja ajab hirmu nahka. Ja naerma. Ja närvi. Kohati on tunne, et tahaks öelda, kuidagi valjult ja väljakutsuvalt raamatut raputades, et „Hallo! Hallo, MEIL ON SIIN MÕNED TULNUKAD!! Kurat, pane nüüd see küpsis käest ja HAKKA JUBA TEGEMA! ÜKSKÕIK MIDA! AGA NÜÜD!“

Nagu „Trifiidide päev“, „Küüsalised“, „Kraken ärkab“ räägib ka „Midwichi käod“ – ikka samast. Tulnukate sissetungi võimalikkusest Maale ning maalaste eeldatavast reaktsioonist sellele. Kurb kuidagi, et ka siin ei pea Wyndham võõrliigiga leppimist võimalikuks, ammugi mitte armastust nende vastu. Keegi isegi õieti ei ürita. Kogu see meie humanism lendub samal hetkel, kui tekib kahtlus meie, mõttes maalaste, domineerimise osas. Keskmisele inimesele nö rahu ajal nii mõistlikuna näiv „Ela ja lase teistel elada“ reegel kehtib vaid siis, kui (ma arvan, et suht mis iganes) „teised“ või „teistsugused“ on meist kaugel, mitmes mõttes – distantsilt, arvukuselt, arengu järgult, jne. Mingi evolutsiooniline värk ehk …

On veel teisigi teemasid, mis raamatus mõtlemiseks pakutakse. Nt see, et inimestele nii hästi sobiv õiguskord ei pruugi sobida teistsuguste võimete ja võimalustega liigi puhul. Järele mõeldes – loogiline, aga ikkagi üllatav ka. Või kogu hariduse teema – kuidas me oma teadmistega ringi käime. Mulle tundub, et Wyndhami meelest peamiselt lohakalt. Et selle asemel, et oma teadmisi kasutada ja kasutada ära mistahes hüvede loomiseks, me tihti justkui seisaks kõrge mäe jalamil ja seletaks väsimatult, et teame, teame. Et me teame, kuidas üles või üle saada ja jah, me teame, et peame hakkama minema, üles või üle ja siis … seisame ja seletame.

Raamat algab hea hooga, midagi on juba juhtunud ja midagi veel ei ole ja mis need midagi täpselt on, kust tulid ja kuhu viivad, selge ei ole. Õhtus on tunda pinevust ja pinget. Raamatu teises osas enam suurt midagi ei juhtu (kuigi – ma ootasin), seal pigem muudkui käiakse külas, juuakse teed ja arutatakse. Kuid igav ei ole ja miskit ei veni. Mulle väga meeldis. Aga mulle Wyndham meeldibki, kolm eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut meeldisid ka. Tubli meelelahutus.

John Wyndham "Trifiidide päev"

Mulle vist juba meeldivad igast antiutoopiad ja postapokalüpsised – rasked moraalsed valikud, väljapääsmatud olukorrad, lootusetus ja meeleheide. Tõsi, üldjuhul on “maailmalõpud” küllaltki ühetaolised – mõni tundmatu viirus – zombid, naabritest tulnukate rünnak või mõni looduskatastroof. Seda ägedam oli lugeda “Trifiidide päeva” – raamat uskumatust asjaolude kokkulangevusest.

Nii siis, inimesed ( kusagil NSVL-s) aretasid uue õli-taime, mis levis ootamatult vabasse loodusesse. Nii rahvas kui ajakirjandus hakkasid uusi hübriidtaimi trifiidideks nimetama (kolmjalg siis vm). Üllatuslikult osutusid taimed osaliselt arukateks, veidi õppivõimelisteks ja kollektiivset teadvust omavateks. Ja veel, taimed oskasid kõndida, sõna otseses mõttes, liikusid ringi oma kolmel jalal otsides paremaid kasvutingimusi – viljakamat pinda, rohkem toitu või vette. Nii, ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, kasvatas täiskasvanud taim endale mürgise astla, mille löök tapab kergelt suurema looma või nt inimese (eesmärgiga see ära süüa). Paljud inimesed, eriti troopikas, said taime tõttu kannata. Kuid inimene, looduse kroon (hahaha), on teadu poolest kohanemisvõimeline ja nii seegi kord. Ohjeldamaks tigedaid taimi lõid inimesed spetsiaalsed farmid, kuhu siis taimed aheldati. Loomulikult leidus ka hulgaliselt eksootikasõpru, kes pidasid küll – pügatud astlaga, kuid siiski, ohtlikku taime oma iluaias. Ja kõik justkui toimis ja oleks toiminud edasigi kui poleks olnud… komeeti.

Maa lähedalt möödus komeet (mis oli tegelikult hoopis hättasattunud sõjaline sputnik), ning inimesed üle terve Maa jälgisid imekaunist meteoriitide satu. Järgmisel hommikul oli 99% Maa elanikkonnast pime. Inimeste ike alt vabanenud trifiidid murravad vabadusse, paljunevad, adapteeruvad ja alustavad jahti abitutele inimestele. Üksikute, peamiselt juhuse tõttu nägemise säilitanud inimeste ees kerkib hoobilt nimekirja täis küsimusi: kas aidata pimedaid – karjade viisi pimedaid, nälgivaid, nõrkevaid inimesi? Kõiki aidata nagunii ju ei suuda. Või lahkuda märkamatult, päästa end ja endasarnaseid ning katsuda siis maailm uuesti täis sünnitada? Pimedaks jäänuna – võidelda või valida mõni kergem tee? Kas otsustada üksi enda eest või ka oma lähedaste eest?

See on üsna õhuke raamat, 200+midagi lehekülge, kuid mahutab nii mõndagi. Kõndivad röövtaimed, katk, lugematu arv pimedusest ja loogiliselt – näljast hullunud inimesed, orbudeks jäänud lapsed, tühjaks jäänud linnad, hirmunud ja seetõttu kõigi pihta tuld avavad nägijate laagrid või baasid. Päris võimas. 

Raamatul on kaunis avatud lõpp. Mis saab tegelastest peale saarele kolimist? Kas neil õnnestub luua täiesti uus ühiskond, inimkond isegi äkki? Kas nad suutsid leida rohtu trifiidide vastu? Kes teab, kes teab…
Ainuke, mis mulle raamatus ei meeldinud, oli armastuse teema. Kuidagi järsk ja ebaloogiline. Kes, öelge mulle, no kes sellises, no kaoses sisuliselt, armub? Muus osas,  lugesin, et raamatul on järg ja et selle järgi on tehtud nii filme kui seriaale – rõõmustasin. 

Teised:
loterii