„It“ (See), USA 2017

Režisöör Andy Muschietti, stsenaristid Chase Palmer, Gary Fukunaga, Gary Dauberman.

Üldiselt ma ei vaata õudukaid, kuid laps käis peale nagu uni, et Netflixis on ja ta niiii väga tahab seda vaadata. Minu seletamine, et talle ei meeldi, ei aidanud üldse. Sättisime siis ennast valmis, snäkid jne ja peale esimest õudset stseeni, umbes filmi viiendal minutil, teatas Tips, et talle SELLISED filmid üldse ei meeldi ja tema seda ei vaata. No, eks üheteistkümneaastaselt ongi elu keeruline. Vaatasime siis koos ühe tobeda romantilise komöödia ja hiljem siis vaatasin üksi õuduka ka.

Stephen Kingi samanimelise romaani ekraniseering. Ma olen Kingi päris palju lugenud, aga seda raamatut mitte, nii et üldse ei tea, kuidas film raamatuga võrreldes on. Võrdlemata aga on väga hea film. Üks nendest õudukatest, mis hirmutab küll, aga ei tekita ebamugavustunnet. Saad oma emotsiooni kätte ja elad rõõmsalt edasi.

1986. Ühel vihmasel päeval paneb pisike Georgie  selga oma kollase vihmamantli, võtab venna valmistatud paberlaevukese, väljub majast ega tule tagasi. Linnas nimega Derry on seda varemgi korduvalt juhtunud, inimesed, eriti lapsed, aegajalt kaovad. Georgie 11-aastane vend Bill (Jaeden Martell) ei suuda kaotusega leppida ning usub kindlalt, et leiab venna linna kanalisatsioonisüsteemist. Mõeldud – tehtud, kuid venna asemel leiavad Bill ja tema sõbrad võimsa kurjuse, mis aeg ajalt võtab tantsiva klouni kuju ja elustab laste kõige suuremad. Enne, kui nad ära sööb.

King on kirjanik, kelle lood on, mulle tundub, et reeglina, väga mitmetasandilised. Enamasti peituvad tema üleloomulike monstrumite taga nö argiõudused ja -probleemid, mis maailmas ikka ja jälle aset leiavad. Muschietti, vaatamata sellele, et „It“ on alles tema teine täispikk mängufilm, sai hakkama väga hästi. Filmis on parajalt palju õudseid hetki. Need on kvaliteetsed ja nutikad (halastamatu filmi algus, episoodid, kus Pennywise ilmub fotost ja kapist, stseen Billi maja keldris jne), kuid need pole siiski peamised.

Bill Skarsgårdi kehastatud Pennywise, iidne, kusagilt paralleelsest maailmast pärit kurjus, mis ärkab iga kolmekümne aasta tagant, on muljetavaldav, üheaegselt nii hirmuäratav kui hüpnootiline, kuid ka tema ei ole filmis peamine. Filmil on väga tugev süžee, köitev ja hirmutav samaaegselt ja filmi peategelased on siiski lapsed. Seitse võrratut napilt-pubekat võitlevad monstrumiga, kuid mitte ainult. See on ka suureks kasvamise lugu ja ellujäämislugu maailmas, milles sõpradega hängimise, suve, koolivaheaja, jalgrattasõitude ja jões ujumise kõrval leidub ka erinevat liiki vägivalda, kiusamist, rassismi, hoolimatuid või napakaid lapsevanemaid. Ja nad võitlevad, kuidas oskavad. Jäädes seejuures lasteks, käitudes loomulikult ja vahetult. Näideldes nii, et ükski nende reaktsioon või emotsioon ei tundu võlts, ükski ei pane kahtlema. Igaüks neist lastes on meeldejääv oma unikaalse iseloomu ja hirmudega. A, ja sõprusest, sõprusest on see film ka ja esimesest, imekaunist armastusest.

Kokkuvõttes kvaliteetne, kihiline, metafooridest pungil ja aktuaalne, võimalik, et ajatu. Aga võib vaadata ka lihtsalt õudukana ja mu meelest on ta siis ka igati tore.

Tean, et olen näinud teist osa loost, kaks aastat hiljem ilmunud „It Chapter two“, kuid mingi seltskondliku ürituse raames ja mälestused filmist on udu, udu. Ilmselt vaatan nüüd üle ja siis 1990. aasta Tim Carryga versiooni ka. No, ja teisi Kingi ekraniseeringuid ka näinud ei ole ja … ja nii ma lõpetan kusagil tänava ääres seistes, ruuduline pleed õlgadel, käsitsi kootud sokke ja sinililli müües. Või siis natsisse, varajasi kollaseid ja siis lõhnavaid, punase südamikuga valgeid …   

Трудно быть богом (Raske on olla jumal), RUS 2013

režisöör Aleksei German

Aleksei Germani film vendade Strugatskite romaani „Raske on olla jumal“ ainetel. Maa sarnane planeet, mis on oma arengutasemelt jõudnud maisele keskajale sarnasesse ajajärku ja sinna kuidagi kinni jäänud. Maalt pärit teadlane Anton saadetakse võõrale planeedile, linna nimega Arkanar, vaatlejaks tuvastamaks võimalusi mõjutada ühiskonna arengut verd valamata. Kohalikud peavad don Rumatataks kehastunud Antonit jumalaks. Raamatus on Arkanar rõõmsalt teel totalitarismi, filmis mu meelest pigem antiutoopilisse õudusunenäkku. See on ka peamine erinevus raamatu ja filmi vahel. Kui Strugatskite raamat on NL vastane allusioon, siis Gordoni film on palju globaalsem. Ajaline piiritletus kaob, oleks justkui pöördumine jumala poole, allusioon maailmale või maailmas toimuvale, ajatu. Internet ütleb, et esimese filmi stsenaariumi kirjutasid German ja Strugatskid koos, kuid hiljem kirjutas German selle ümber.

Fb lugemise väljakutse grupis öeldi, et film on talumatu. Ma ei oska siiani seletada seda masohhismi hoogu, mis pani mind seda filmi vaatama (3h!), kuid ma pmts olen nõus. Film on talumatu. Täpsemalt, talumatu šedööver.

Mul oli kodus telekas kunagi filmikanal, mis näitas eranditult art house´i filme, kui ma ei eksi, siis ööpäev ringi. Ma ei hakka ütlema, kui kaua ma end kõrge kunstiga piinasin enne, kui aru sain, et see konkreetne kunsti vorm käib kaugelt üle minu pea (kangekaelsus jäärapäisuseni välja ei ole see, millest mul puudus olek), kuid ühest asja sain aru küll. Et art house´i puhul on tihti nii, et igasugune koledus on lubatud või põhjendatud, kui see toetab teose mõtet.

Germani „Raske on olla …“ filmiga on ses mõttes keeruline, et see on nii hägune, et iga pisutki taibukas inimene leiab sellest infokogumist mingisuguse mõtte, ühe või teise, globaalsest misantroopiast päevapoliitilise aktuaalsuseni. Samas, inimene, kes pole Strugatskite raamatut lugenud, päris kindlasti ei saa aru, mida German öelda tahtis, millest tema filmi tegi. Samas, olles raamatut lugenud, tuleb tõdeda, et raamatu süžee on siin täies mahus olemas, olgugi, et pisut muudetud kujul. Samas, mulle tundub, et sellest filmist ei olegi vaja täht tähelt aru saada, võib-olla isegi, et pole võimalik. Seda peab tunnetama, kuidagi sisse-, kaasa- või läbi elama ja selle on küll režissöör lihtsaks teinud – filmi on erakordselt jälk vaadata, visuaalne pool toetab raamatu mõtet igati.

Arkanar on tõeline mülgas ja ma ei kujuta ette, et tehniliselt seda veel paremini näidata saaks. Kogu film on sünge ja hall, kõikjal on mingi kirjeldamatu löga, sitta otseselt ei näidata, kuid ega fantaasiale palju ruumi ka ei jäeta. Kõik lirtsub ja lurtsub, kõikjal nuusatakse, sülitatakse ja kustakse otse sinna, kus parasjagu olema juhtutakse. Võimas operaatoritöö. Ma ei tea, kas filmiti käsikaameraga, aga kaamera hüpleb koguaeg nagu seda hoiaks käes keegi, kes seal samas tegelaste seas trügib ja see tekitab ka vaatajas tugeva kohaloleku tunne. Kohati meenutab mokumentaali, kohati, eriti siseruumides filmitud osad, on nagu telelavastus. Iga kaader on elus, igas kaadris toimub midagi. Surnud inimesed ja kalad, elusad kodulinnud ja muud väikesed loomad. Iga detail tolmukübemeteni välja, on lääpas lobudike interjöörides läbi mõeldud ja paigas. Ajalugu ei ole, tuleviku ei ole, intellektuaalid ja loojad on suuremas osas tapetud, ülejäänute aju tuhmub, depersonaliseerumine, dehumaniseerumine. Väga vähe naisi, kuid palju ülemeelikuid lapsi. Tihti sajab, lühikesed kuid tugevad vihmahood. Kõik on räpane, haisev ja inetu, sh tegelased, räpased ja silmatorkavalt inetud. Internet ütleb, et German kogus näitlejaid, kellest kõik ei olegi näitlejad, üle kogu maa, sh palgati erinevate puuetega inimesi, isegi selliseid, kes osalesid võtetel koos hooldajaga ja võib-olla ei mõistnudki, kus nad on ja mida teevad. Ja need näod, need tõesti, ma ei teada, äärmiselt ebatavalised ja erilised ja sellises kontsentratsioonis, et seda on õudne vaadata. Kõike seda on õudne vaadata, füüsiliselt ebamugav, konkreetselt – vastik. Kõike seda õudust, kõige hea ja ilusa puudumist süvendab veel, ma ei saanudki aru, kas tahtlikult või kogemata, igatahes erakordselt kehv heli. Pooltest lausetest ei ole võimalik aru saada, väga suured vahed tasase ja valju heli vahel, liiga valjud kaadritagused hääled.

Näitlejad nagu ei näitlekski, elavad pigem kuidagi, seda, Arkanari koledat elu. Va don Rumatat kehastanud näitleja Leonid Jarmolnik, tema mängis kehvasti. Raamatus loo edenedes pinge kasvab, Rumata elab läbi midagi närvivapustusele sarnast ja jõuab õnnelikult katarsiseni. Filmis on kõik tasapaks. Rumata näeb algusest peale unenägusid kellegi tapmisest, ta ei lahenda hamletliku küsimust. Tapab lihtsalt, mõtlemata, kusagil kadunud pükste otsimisse tekkinud pausil. Filmis on tema jaoks tapmine samal mis lumme seda samustki. Ja ta jääb Arkanari elu lõpuni kandes lõpuks nina peal taasleiutatud prille.

Apoliitiline ja loosungite vaba film. Ja kui mõttest rääkida, siis mulle tundub, et German tahtis hoiatada. Umbes, et koguaeg tuleb olla valvel, või muidu lõpetame Arkanaris, nägupidi kanakakas. Maailma muuta ei saa, ainult ennast ise. Ja kui igaüks ennast ja ise, küll siis maailm ka järele tuleb. Värskelt maha sadanud lumi peidab kõik ..

Lootus jääb .

Dark City (Pimeduse linn) USA, AUS 1998

Rezh Alex Proyas
 

Kõige rohkem meeldis mulle selle filmi visuaalne stiil ja atmosfäär. Dark City on linn, kus valitseb lõputu öö. Art déko stiilis majad, müügiautomaadid, neoonvärvides reklaamtahvlid ja tuhmid tänavalaternad. 40ndate New Yorgile iseloomulikud siseinterjöörid, samast ajastust pärit sõidukid tänavatel, viltkübarad ja tolmumantlid. Baaris laulab absoluutselt imeline Jennifer Connely mustanahaliste džässimuusikute saatel “The Night Has A Thousand Eyes” ja “Sway”, jne. Kõik on pisut depressiivne, sünge, paranoiline. Paranoiat toetab tugevalt tõsiasi, et perioodiliselt linn muutub. Hooned ja tänavad muudavad kuju ja asupaiku (meenus kohe Gibsoni “Idoru”) ja mitte keegi ei tea, kuidas linnast välja saab. Veelgi hullem, keegi isegi ei mõtle sellele. 

Sellises kohas siis ärkab peategelane John Murdoch (Rufus Sewell). Täpsemalt ärkab mingisuguse hotellitoa vannis. Ta ei tea, kuidas ta sinna sattus ja isegi mitte seda, kes ta on. Une peletab silmist telefonikõne tundmatult soovitusega lahkuda sealt kiiresti ning tõsiasi, et lisaks peategelasele asub samas hotellitoas ka värskelt tapetud prostituudi elutu keha. Varsti avastab John, et lisaks politseile, pruudile ja psühhiaatrile ajavad teda taga ka miskipärast (kunstniku kapriis?) ortodokssete juutide kostüümidesse riietatud tulnukad.  

Süžee jääb pisut logisema ja päris mitmes kohas tuleb kõvasti juurde mõelda, et aru saada, miks ja milleks üldse, kuigi vihjeid justkui on (katseloomade labürint psühhiaatri kabinetis jn). Ma kogu lugu ära rääkida ei taha. Ütlen ainult, et võib-olla on see film mingi omamoodi vaba isiksuse manifest. Isiksuse, mis ei tunnista piire ega diktaati. Et küsimus pole selles, kuidas labürindist välja pääseda, küsimus on soovimatuses olla kelle tahes katseloom. Tõde teeb vabaks ja iga inimese maailm on sedavõrd eriline, kordumatu, individuaalne, et seda ei saa õppida, laenata vms. Välised asjaolud mõjutavad, muidugi, kuid ainult teatud piirini. St, mul oli vaadates koguaeg tunne, et see mõte seal filmis on suur ja tähtis, aga ma ei viitsinud süveneda. Kõik see tulnukate ühisteadvus ja see, et nad inimese hinge taga otsisid, mh ka nt see, miks just John väljavalituks või eriliseks osutus jn, see kõik oleks võinud rohkem avatud olla. Aga oli nii krüptiline, et ma vist kuidagi alateadlikult otsustasin, et mulle piisab meeldivast pildist.

Samas, mulle väga meeldis näitlejate valik. Rufus Sewelle oma alati veidi jahmunud näoga sobis peategelaseks hästi. Jenniferi kohta juba ütlesin. Kõigest juba tükk aega tagasi tüdinud politsei inspektor Frank Bumsteadi mänginud William Hurt on mu meelest sündinud mängima kõigest juba tükk aega tagasi pisut tüdinud politsei inspektorit. Kõige parema rolli aga tegi Kiefer Sutherland, kes mängis tulnukate heaks töötavat psühhiaatrit, dr Daniel Schreberit. Veidi üle võlli ja kergelt koomiline, aga mulle tundub, et umbes sellised nad valdavalt ongi, mõttes, psühhiaatrid, mõttes, ise ka natuke, õige pisut, metsa poole. St, subjektiivselt, eks, minus vähemalt, äratavad usaldust just sellised.

Filmi lõpp, viimased alla kümne minuti, on täiesti jama. Ülejäänud filmi suhtes kohatu optimism filmi muljet ei riku, kuid veidi nördimust tekitab ikka. Film oleks võinud lõppeda viimase ellujäänud tulnuka ja John Murdochi viimase dialoogiga. Surev antagonist esitab küsimuse, vastust ei saa, küll aga vihje, suuna ja eesmärgi, mis on selgelt kättesaamatu. See on õnnetule, surevale ja juba mõningast inimkogemust omavale olendile topelthirmus. Ta oleks justkui surnud enne oma surma saabumist ja ta saab sellest aru. Tume muusika ja tiitrid.   

Kokkuvõtteks, klassikalise detektiivi liiniga kaunistatud neo-noir stiilis ulmeline küberpunk. Mõnus, tume visuaal ja hea filmimuusika (helilooja Trevor Jones).  

Trolljegeren (Norra, 2010)

Rezh, stsenarist André Øvredal, Norra, 2010.

Üldiselt mulle sellised justkui väriseva amatöör-käsikaameraga filmitud filmid ja veel psudodokumentaalid (õppisin uue sõna: mocumentary) ei meeldi. Selle filmi juures aga ei häirinud, vaatasin koguni kaks korda. Kaks korda seepärast, et kui peale esimest vaatamist muljet kirja panna üritasin, hakkasin kahtlema, et järsku ma nägin/tajusin, kuidagi, asju, mida seal tegelikult ei olnud. Aga kõik oli olemas ja teistkordsel vaatamisel veel rohkem naljakas kui esimesel.

Mu meelest on kogu see film üks tohutu trollimine, otsast lõpuni. Iroonia ja mis veel kõige toredam, suuresti norrakate eneste pihta. Nalja visatakse kõigi üle, salatsevate poliitikute ja küüniliste ajakirjanike üle, edevate teadlaste, alati opakate vandenõuteoreetikute, bürokraatiasse uppuvate pulk-tagumikus-ametnike üle, karmikäeliste jahimeeste ja keskonnaaktivistide üle. Mu lemmiknaljad olid Horvaatiast imporditud karud ja see, et trollikütil tuleb iga likvideeritud trolli kohta täita blankett (st, kõik, kes on kasvõi korragi Norras käinud, mõistavad … ). Teadlane, kelle suu läbi saab filmivaataja teada, et trollid, olles kokku puutunud UV-valgusega, plahvatavad põhjusel, et nende organism ei muunda D-vitamiini kaltsiumiks, oli ka tore. Mde, vanemad trollid ei plahvata, vanemad kivistuvad, sest nende soonte seinad ei ole enam nii elastsed kui noorematel, jnpe … Filmi võiks lausa (pseudo?)populaarteaduslikuks nimetada, infot trollide kohta jagatakse lahkelt, mh eluviiside, instinktide, söömis- ja muidu harjumuste kohta. Mh saab teada, et kui meie paneme hiirele hiirelõksu sisse juustu, siis norrakad panevad trollile trollilõksu sisse kivisütt ja natuke betooni.

Ääretult sümpaatseks muudab filmi see, et kõige selle suhteliselt varjamatu trollimise tagant nähtub siiski norrakate suur ja siiras armastus skandinaavia mütoloogia ja muinasjuttude vastu, nende kohmakate ja haisvate, suuri ninasid (välja arenenud ilmselt selleks, et paremini kristlasi haista, keda nad hetkekski ei salli (moslemite vastu pole trollidel midagi)) ja sabasid omavate sajanditevanuste monstrumite vastu. Võimalik, et just seetõttu ka selles filmid trollid kuigi hirmuäratavad ei tundu, äratavad kohati pigem kaastunnet. Isegi Norra valitsuse poolt loodud ja tavakodanike eest salajas hoitud trollide üle kontrolli pidava ametkonna elupõline trollikütt võtab sõna trollidevastase genotsiidi vastu. Ja siis veel ses osas ka, et otsustas ajakirjanikele kõik valitsuse saladused ära rääkida põhjusel, et ametiühingut pole ja palka makstakse vähe. Täiesti sirge näoga, ses mõttes, et päris hea näitlejatöö.

Tehnilise poole pealt. Filmi alguse poole, kusagil seal, kus kaameraga mööda kottpimedat metsa joostakse, tunduvad trollid pisut multikalikud. Filmi lõpu poole on aga trollid absoluutselt suurepärased ja võimsad. Trolle on filmis erinevaid ja neid on võimalik vaadelda. Neid leidub küll metsas, küll kaljukoobastes, samuti suurtel lagedatel põldudel, kuid nad sobituvad loodusega, ei mingit arvutimängu efekti, graafika, vaatamata filmi väikesele eelarvele, on päris hea. Kohatise väikese venimise korvavad ka selles filmis kenasti eksponeeritud loodusvaated. Nii et, armastuse ja lugupidamisega oma maa ja rahvuslike traditsioonide vastu, mõttega teostatud trollimine.

(Mälu järgi, sry) Trollikütt ja uudishimulikud tudengid silmitsevad maha murtud metsatukka.  

Tudengid: „Kas te tõesti usute, et trollid on olemas?“

Trollikütt: „Kas teie meelest tegid seda kõike oravad või?“

Troll (Norra, 2022)

Rezh Roar Uthaug, Stsenaristid Roar Uthaug, Espen Aukan

(spoiler alert)

Norra, Dovrefjell nimeline mäeahelik. Mägiraudtee ehitamise käigus äratatakse liikvele seal iidsetest aegadest pesitsenud Troll. 40 m kõrgune pahur Troll võtab suuna Oslo peale külvates tee peal rohkesti paanikat, purustusi ja kaost.

Valitsus ja sõjavägi, olles silmitsi enne nägematu probleemiga, proovib selle kõigepealt maha lasta. Mitmel erineval moel, kuid oh üllatus – relvad Trolli peal ei tööta. Meeleheitehoos kaasatakse teadlane. Ja ikka žanri kõigi reeglite kohaselt. Mõttes, kopter hambuni relvastatud sõjaväelastega maandub kusagil porimülkas ehmatades välitööpäeva lõppu tähistavaid teadlasi. Kopterist väljub selgelt heade hügieeniharjumustega seersant (Mads Sjøgård Pettersen), astub veidi pulstunud ja kummikutes riigi edukaima paleontoloogi ette ja ütleb kivistunud näoga: „Nora (Ine Marie Wilmann), te peate kaasa tulema, kodumaa vajab Teid!“ Järgmisel hetkel maandub pesemata kätega paleontoloog rahvusliku julgeoleku teemalisel koosolekul, kus teadlast keegi tõsiselt ei võta (milleks nad ta üldse kohale lennutasid, filmis ei selgitata). Emotsionaalselt ülesköetud poliitikud annavad korralduse evakueerida Oslo ning seejärel või natuke enne, kasutada massihävitusrelva. Perfektse rühiga sõjaväelased asuvad saadud ülesannet agaralt täitma, kuid … Jätkuvalt žanri reeglite kohaselt, kõigi nende arutute, palju võimu ja relvi omavate, tegelaste hulgast leidub kaks (KAKS), kelle kaasabil entusiastlikul teadlasel siiski õnnestub päästab, kui mitte maailm, siis vähemalt Norra riik, mh õhkimast aatompommi oma enda riigi territooriumil …

No. Klišeerohke, pealiskaudne ja ettearvatav. Aga ilus. Troll on aus, kuid mitte eriti õudne. Pisut nukker taustalugu mütoloogiliste olendite saatusest äratab kaastunnet ning lõpuks jääb mulje, et filmitegijad ei suutnudki ise ka lõpuni ära otsustada, et mis ta siis on – kõikepurustav monstrum või pigem siis natuke nagu stiihia. Looduskatastroof, looduse vastus inimkonnale hoolimatuse eest.

Huvitavalt filmitud ses mõttes, et filmi alguses Trolli üleni ei näidata, näidatakse silma, jalajälge ja purustusi ja see tekitab pisut pinget ja ootust. Ja ootamine saab tasutud, hiljem, kui Troll juba üleni pildile tuleb ja nt nopib õhust kellukesi tilistavaid sõjaväekoptereid (Troll kardab kirikukellade helinat ja no info selle kohta, kõlarid, võimendid jms on juba leiutatud, pole veel Norrasse jõudnud) , on need stseenid vägevad. Raske samm ja verdtalletavad häälitsused jm, graafika on väga hea, kõik tundub nagu päris. Minu lemmikstseen filmist on see, kus Troll astus pooleks ühe vanapaari mägimajakese, see on nii mõjus kuidagi. Ühel hetkel joob vanapaar teed ja teisel on neil ainult pool maja. Ja siis veel vanapaari koer samas stseenis – ainuke kord, kus film mul südame kiiremini põksuma pani – muretsesin, et kas jäi ikka ellu (jäi). Operaatoritöö on ka suurepärane, suured plaanid peategelastest ja lapse päästmise stseen jn. Ja siis veel Norra imekaunis loodus, seda näidatakse palju ja seda ilus vaadata.

Ökoloogia teemale lisaks oli filmis ka natuke isa – tütre teemat, aga pole mu meelest mainimist väärt.

Ühesõnaga, mulle ikkagi meeldis. Täiesti nüri süžee aga visuaalselt nauditav. Väga Hollywoodilik. Sobib perega vaatamiseks, pole liiga õudne, kui üldse, siis pisut sünge ehk.  

The Last of Sheila, USA 1973

Režisöör Herbert Ross, stsenaristid Stephen Sondheim ja Anthony Perkins

Vaatasin ühel „ei jaksa“ õhtul, filmi nimi jäi kusagilt naaberblogist silma. Ja juhtus olema päris tore hermeetiline detektiiv. Mõrvamüsteerium, mis algab sellest, et keegi suurilmadaam Sheila Greene (Yvonne Romaine) tormab minema suurilma ürituselt ning jääb auto olla. Sheila sureb, autojuht põgeneb sündmuskohalt. Mispeale tema lohutamatu abikaasa, filmiprodutsent Clinton Green (James Coburn) võtab nõuks mõrval kinni nabida ja karistada. Aasta peale Sheila surma kutsub ta oma jahile, nädalasele Vahemere kruiisile,  kuus inimest nende seast, kes saatuslikul ööl üritusest osa võtsid ja kelle seas Clintoni arvates ka tema naise mõrvar on. Olles jõudnud pardale, teeb Clinton saabujatele ettepaneku võtta osa tema poolt välja mõeldud mängust ning jagab laiali kuus saladust sisaldavat kaarti. Ühel neist kaartidest on kirjas „Mõrvar-autojuht.“

Tom Ripley on kusagil öelnud, umbes, et ta ei saa aru, miks inimesed mingi väikese mõrva peale nii pöördesse lähevad. Ja no siin filmis nt keegi eriti ei läinudki. Selline rahulik, agathachristielik „Kümme väikest neegrit“- värk.

Ilus paat, ilusad Prantsuse Riviera maastikud ja ilusad (nais)inimesed. Mäng, mida filmis mängiti, oli nii keeruline, et mina lõpuni aru ei saanudki aga see ei seganud mind üldse. Mõrvari arvasin ära suht viimasel hetkel, ilmselt filmile kaasa mõeldes oleks see varem võimalik olnud. Silma jäid mitmed loogikavead ja näitlejad mängisid kohati üle jne ja sellegi poolest, mulle päris meeldis kohe. Väike sotsiaalne noot ja mürginooled ka sees ja …

Peamise miinusena tooks välja meeste ebatsensuursed soengud. Selliseid küll unes näha ei tahaks. Muus osas tubli meelelahutus neile, kes nuputamisülesandeid armastavad.

“Adaptation” (Kuidas kirjutada kassafilmi), USA 2002

Nii, ütlesin sõbrale, et panen filmimulje kirja. Nii, hakkan siis pihta. Kuidas ma siis pihta hakkan? Millest ma alustan? Ma pole ammu midagi kirjutanud … Ega iial teab mis talenti evinud. Pea on tühi, kuid tahaks kuidagi kirjutada. Sest see on suurepärane film, adaptsioonist. Jah. Just. Vaja on kirjutada adaptsioonist. Kuidas me kõik siin maailmas muudkui adapteerume. Kuidagi lihtsate sõnadega. Võin ju nii alustada. Adaptsioonist. Oma mulje kirjutamist. Kaugemalt kuidagi, üldisemalt. Kes teab, mis sellest lõpuks saab … Jne, kaks tundi jutti ja see oli päris hea.

Ma ei oska praegu nimetada ühtegi filmi, milles ma Nicolas Cage´i näinud olen, kuid olen ja ta pole mulle meeldinud, kahtlustan, et ei tema ega tema mängitud tegelased. Pigem on nad kõik tundunud kuidagi kohtlased põmmpead vm .. Aga siia filmi ta sobib. Seejuures mängib ta siin kahte osa korraga, stsenaristidest kaksikuid vendi, kellest üks on antud filmi reaalse stsenaristi, Charlie Kaufmani, prototüüp. Algusest peale keeruline ja lihtsamaks ei lähegi, sest kogu niigi tragikoomilise loo lavastas Spike Jonze, keda pmts vist selle eest armastataksegi, et tal on kõik minimaalselt lihtne ja keeruline üheaegselt.

Lugu iseenesest räägib salakütt John Larochest (Chris Cooper), kes on kirglik taimede, orhideede sh, koguja ja kasvataja. Indiaanlased, kes vajavad haruldasi orhideid narkootikumide valmistamiseks, palkavad ta kaitsealalt lilli varastama., Laroche jääb vahele ning toimub kohtuprotsess, mis köidab New York Timesi ajakirjaniku Susan Orleani (Meryl Streep) tähelepanu. Susanile näib sedavõrd sügav huvi taimede vastu huvitav ning ta kirjutab Larochest raamatu. Kirjutamise käigus sünnib neil kirg, mis kasvab üle armastuseks, ei saanud mina aru, kas rohkem teineteise või eksootiliste psühhotroopsete ainete vastu. Kuid raamat „Orhideevaras“ saab hea ja seda soovitakse ekraniseerida. Charlie Kaufman (Nicolas Cage) palgatakse stsenaariumi kirjutama. Ja siis lähebki kõik keeruliseks, sest Charliel on loominguline kriis ja töö ei edene kõigist pingutustest hoolimata. Abi ei ole ka Charlie vend Donaldist, kes, nagu juba öeldud, on ka stsenarist, kuigi rumalam ja edukam.

Üsna originaalne self-referential, eestikeelset sõna ei leia. Film keskendub üleni süžee ülesehitamisele ja sellele, kuidas see vaatajale paistab. Ma arvan. Mingi veidi sadistlik mäng vaataja ajuga, mu meelest, et no kas läheb kohe kärssama või kannatab veel.

Suurepärasele stsenaarium ja režissööri töö (mis filmis, ma usun, et tahtlikult, kuidagi välja ei paista, kohati tundub, et film tehti valmis režissööri osavõtuta), lisaks kõik need head näitlejad, nimetatutele lisaks veel nt Tilda Swinton.

Mulle meeldis filmi esimene, aeglasem osa, rohkem, meeldisid nii Charlie kui Susani peas (vist peamiselt) peetud dialoogid endaga, mõtisklused, kahtlused ja kõhklused, jm. Tundub kuidagi inimlik ja arusaadav. Teises osas tempo tõuseb, kohati päris märulini välja, tulirelvade ja krokodillideni ja pmts tüütuks ei muutu, kuid .. kaob mingi filmi alguses nii elutruult esitatud inimlik siirus vm … Ja siis meeldis veel see läbi kogu filmi ulatuv mõte, et igas filmis, milles usinad vaatajad sügavaid mõtteid otsivad, neid lihtsalt ei ole. On mingi illusioon ehk või lubadus vm, ja siis mõeldakse välja. Vaataja poolt siis, imetakse, pastakast või kust neid täpselt imetakse. ja siis veel mõrja maiguga huumor, see oli ka tore.

Vaatamist väärt igatahes.

Ja ongi kõik. Kirjutasin kõigest, millest kirjutada tahtsin. Vist, jah, kuid mõtlen, et vist mitte eriti hästi. Oleks võinud paremini. Aga no las ta olla. Maailmas ongi alati nii. Kui me saaks alati seda, mida tahame, pole maailma ammu olemaski. Tuleb adapteeruda. Mõnikord. Ja siis kuidagi jutt lõpetada. Punktiga näiteks.

Film “The Lobster”, 2015

Režisöör Yorgos Lanthimos (Iirimaa, UK, Kreeka, Prantsusmaa, Holland)

Mitte eriti kauge, fantasmagooriline tulevik, kus üksindus on sanktsioneeritud kuritegu ühiskonna vastu. Üksikuid inimesi arreteeritakse ning paigutatakse sanatooriumi tüüpi kosjasobitusasutusse, kus nad peavad 45. päevaga endale kaaslase leidma. Asutusse vastuvõtu lauas tuleb üksikul inimesel öelda üks loom oma vabal valikul. Just selleks loomaks muudetakse see inimene, kui tal 45. päeva jooksul endale kaaslast leida ei õnnestu.

Režissööri söövitav ja isegi kuri teravmeelsus, millega ta oma absurdset maailma esitab, teeb alguses nalja. Kuid seda ainult korraks. Mõistmisest, kui lähedal see Lanthimosi maailm tegelikkusele, meie omale, on, muutub naljakus kiirelt kirjeldamatuks õuduseks. Lanthimos näitab pmts iga stseeniga, milline idiootsus juhtub siis, kui käsitleda inimesi millenagi, mis meenutab ehk kõige enam seinakella – alati õigesti tiksuv mehhanism, miskit tehnilist, mis toimib alati vastavalt sootsiumi poolt seatud reeglitele ja raamidele. Väga hea koht, kus see filmis eredalt välja tuleb, on see, kui filmi peategelane üksik David istub kosjasobitusasutuse (?) vastuvõtu lauas ja peab vastama küsimusele, et kas ta on homo- või heteroseksuaal. David mõtleb, et äkki bi, kuid tehnilistel põhjusel seda vastust ankeeti kanda ei saa, peab valima kahe pakutu seast. Üldse juhtub palju ses tulevikumaailmas tänu tehnilistele põhjustele ja omab tehnilisi tagajärgi.  Filmis on ka valitsusevastane opositsioon, kuhu David, olles kaotanud lootuse leida endale kaaslane kosjasobitusasutusest, jõuab. Täpsemalt siis metsikus looduses elav metsikute hulkurite koloonia. Kuid ka seal põrkub David, küll diametraalselt vastupidiste, kuid sama kitsaste raamide ja reeglitega. Nimelt on see kogukond, kus igasugust sümpaatiat ja sellel põhinevat lähedust karistatakse lähedusel kokku puutunud kehaosade füüsilise eraldamisega ülejäänud elusast inimkehast.

Kokkuvõttes on see film mu meelest sellest, et me oleme üks igavene äpardunud liik. Ebaharmooniline ja alati rahulolematu. Kujutleme, et oleme vabad ja tunneme enda siis halvasti, sest tegelikult ühe kaupa elada ei suuda, ühel või teisel moel vajame kõik seltsi ja sootsiumi. Ja kui sede seltsi ja sootsiumi (paratamatult oma kehtestatud reeglite ja raamidega) jälle liiga palju saab, oleme jälle nördinud kuni pussnoani iseenda silmamunas.  Ühesõnaga, häda ja viletsus.

Suurepärane kino, ka tehniliselt. Lisaks tuumakale sisule, mille vastu võib aju täiesti pilbasteks mõelda, on suursugused nii viimse detailini läbimõeldud visuaal kui seda kõigiti toetav helitaust. No selline täpselt kõik ühes.

Ma mde, ei suutnudki otsustada, kumb siis parem on, kas elada armastust teeseldes või hoopis armastuseta.

Teised:

trakyllm..

Rändaja

“The Shining” USA, UK 1980

Režissöör Stanley Kubrick

Vaatasin Stephen Kingi “Hiilguse” järgi Stanley Kubricku poolt tehtud samanimelise filmi ka ära. Ikka seesama Overlook, mille arhitektuur filmis ei olnud selline, nagu raamatut lugedes ette kujutasin. Raamatut tundus Overlook vanem ja süngem, kuidagi hoopis gootilisem. Kubriku Overlook oli aga väljast pigem modernistlik hoonete kompleks, seest aga ebareaalselt pikkade koridoride rägastik. Küll aga sobis loodus raamatust jäänud muljega ja filmis kohe esimestest kaadritest peale – suur, tumeda veega järv ja selgelt ohtlik kitsas maanteeriba looklemas ussina mööda Colorado mägist maastiku. Visuaalselt on film väga hea, iga kaader on raami väärt. Lisaks meelde jäävad sümbolid, labürint nt, kus kõigepealt eksivad ema ja poeg, seejärel näidatakse selle plaani ja siis see kordub kajana hotelli vaipade mustris, millel Danny autodega mängib. Üldse, sümmeetriat on filmis palju, mitmed kaadrid on peegliefektile ehitatud ja peegli efekt on juba iseenesest veidi hirmutav, isegi ilma Jacki paranoiata.  Ja siis veel filmi muusika. Suure osa selle filmi verd tarretavast atmosfäärist loob just väga hästi valitud muusika. 

Ühesõnaga, suursugused loodusvaated suursuguse muusika saatel ning üksik vaevu ühes tükis püsiv pisike, ma ütleks, et isegi hale, kollane auto. Selle kollase autoga saabubki Overlooki algaja kirjanik ning endine alkohoolik Jack Torrence perega. Üllatas Wendy välimus – raamatus oli ta armas kuldsete kiharatega naine. Siin aga esteetilises plaanis kahtlase hambumuse ja ronkmusta hiiresabaga päntajalg. Ja kui minu esimene reaktsioon oli “iuu”, siis tegelikult tegi Wendyt kehastanud Shelley Duvall suurepärase rolli. Kogu tema olemus, välimus, liigutused, oli kui õpikunäide igasuguse seksuaalsuse ja naiseliku köitvuse ammu kaotanud, alati väsinud ja alati hirmul vägivaldse alkohooliku naisest. Kui ta parasjagu ei kartnud, tundus lausa uskumatu, et ühe inimese silmadesse nii palju tühjust mahub … Ja siis see maailma nõmedaim suhtlusmaneer: “Nii nunnu!” Mu meelest on sellest hullem vaid see, kui töö- või ametikirju lõpetatakse sõnaga “Päikest!” Aga see selleks … filmis kirju ei kirjutatud. Kubricku ja Shelley Duvall Wendy oli suurepärane, oli 102 % Wendy. 

Danny Llioyd oli filmi tegemise ajal seitsmene ja mängis ka üsna veenvalt, hirm tema silmis ja siis see Tony maa-aluse häälega korratud “redrum”.

Jacki kehastanud Jack Nicholsoni koha pealt on mul hinges segadus, ei saa kuidagi üle tundest, et selleks, et kehastada mõnd sorti hullumeelset, ei ole sel mehel mängida vaja. Ma olen teda mingis teises filmis näinud oranžides vangla tunkedes äkki ja minu meelest ei erinenud tema sealne tegelane Jack Torrentce`is mitte millegi poolest. See sama kohutavalt ärritav poosetamine. Hullumeelsus ja verejanu tema silmis. Tema käitumine filmi jooksul muutus, miimika ja hääl jm, aga midagi olemusliku minu jaoks ei muutunud või vähemalt mitte piisavalt, ta näis mulle algusest peale ohtlikuna ja oleks näinud ohtlikuna ka siis, kui ma poleks eelnevalt raamatut lugenud. See näitleja mulle lihtsalt ei meeldi, üldse, aga tõele au andes, tema kehastatud Jack Torrence oli veenev.

Kirjutasin esimeses lauses, et Kubrick tegi filmi Kingi “Hiilguse” järgi, sest päris kindlasti ei ole see Kingi romaani pelk ekraniseering, mille peale King kõikvõimsa Google andmetel ka solvus. Ja nii on. Kubrick loobus täielikult Kingi poolt pikalt näidatud Jacki müstilisest hullumisest, kus tema isiksuse sisuliselt vahetab välja mingi irratsionaalne ja pahatahtlik hotelli vaim. Tundub, et Kubrickut ei köida vaimud või ringi kepslevad verejanulised põõsad. Palju rohkem huvitab teda inimese teadvus ja psühholoogia. See, mis saab inimmõistusest, kui panna niigi mõrades või häiritud inimene olukorda, mis on raske taluda ka täiesti terve psüühikaga inimesel. Või äkki hoopis see fakt, et kõik inimesed on ühte või teistpidi vigased, igaühel on oma foobia või kaks või traumad, nupud, ühesõnaga ja vahe on vaid nuppu üleval hoidva vedru tugevuses. Ja et kui väline jõud osutub, kasvõi juhuslikult, vedrust tugevamaks, on õnnetus vääramatu. Kubrick näitab, kuidas Jack hulluks läheb, kuid põhjustesse eriti ei süvene. Ta vaid viitab korraks Jacki minevikule, kuid ei peatu sel pikalt. Ta lihtsalt viib vaataja läbi varjude ja seda ilma et   püüaks šokeerida hammustava voolikuga. Sest milleks voolik, kui elu on niigi täis asju, mis hirmutavalt mõjuvad. Põõsaslabürint on alati veidi häiriv, nagu ka nt nii tavaline asi, kui huulepulgaga peeglile kirjutatud sõna. Ja milleks näidata tapatalguid kui üks ühe täpse löögiga sooritatud mõrv on mõnikord sada korda mõjusam. Tühjas hallis kõlavalt põrkav tennisepall ja kirjutusmasina klahvide vaikne klõbin. Suletud territoorium, looduse võimsus. 

Kokkuvõttes meditatiivne reis läbi individuaalse hulluse, mille lõpetab klassikaline katarsis, mis, kui nüüd arvestada, et raamatul on järg ja järje järgi on ka värskelt film tehtud, ringi ei sule. Hullus või hullumeelsus kehastub ümber, võimalik, et mõnda vabamasse vormi …

Ma ei oskagi nüüd öelda, kas siis oli hirmus või mitte. Hakkasin vaatama ükspäev vastu ööd, laps oli kodust ära ja (naeru koht) otsustasin kiiresti, et öö on magamiseks. Päevasel ajal vaatasin siis uuesti ja edasi ja veel ühe korra. No oli ikka, aga kuidagi mitte halvasti. Väga hea film on.

“Kallid seltsimehed!” Venemaa, 2020

ReZisöör Andrei Kontšalovski

1962, Novotšerkassk. Kehvad töötingimused ja madal töötasu on tekitanud elektriveduri tehase töölistes rahulolematust mis eskaleerub ulatuslikuks steigiks. Lenini portreesid kandvad streikijad karjuvad “Hruštsov vorstiks!” KGB snaiprid avavad tule relvastamata demonstrantide pihta. Tulemusena saab 26 inimest surma, 87 haavata. Veel 7 inimest mõistetakse surma, üle saja  inimese pannakse vangi. Kogu info juhtunu kohta salastatakse.

Tõsielusündmustel põhinev ajalooline draama.

Filmi peategelane on umbes 40 aastane üksikema Ljudmila, keda mängib Julia Võssotskaja, Andrei Kontšalovski viies abikaasa. Ja mängib suurepäraselt. Ljudmila on parteitöötaja, II MS veteran, stalinist. Inimene, kes on üle elanud mitmeid, kuidas seda siis öelda, ideoloogilise töötlemise ajajärke. Ideeline ehk lootusetult zombistunud inimene. Nõukogude võim on hävitanud suurema osa tema suguvõsast ja on puhas juhus, et nüüd tütart ei tapnud, kuid ta igatseb taga Stalinit ja laulab poliitiliselt korrektset, isamaalist laulukest ka peale seda, kui olles üritanud kätega lahti kaevata hauda, kus uskus olevat oma tütre, joob ennast täis. Enamgi veel, just tema on see, kes kriisikoosolekul seltsimeestega Moskvast teeb emotsionaalse ettepaneku kasutada relvastamata demonstrantide, kelle hulgas, nagu hiljem selgub, on ka tema tütar, vastu jõudu. See on uskumatult usutav portree inimesest, kelle psüühika kaitsemehhanismid töötavad viisil, et sattudes kriisiolukorda, kasutab ta päästva õlekõrrena ideoloogilisi dogmasid. Ja nii ei muutu või ei kao tema toetus kehtivale korrale ka siis, kui ta ise liigub selle sama võimu ohvrite kategooriasse. 

Ohvritest. Enam näitlikumalt ei saanukski suhtumist ohvritesse kujutada. Sõjavägi korjab maha lastud ohvrid tänavatelt ja veab veoauto kastis linnast välja, kus kohalikud ametnikud nad öö varjus nimetutena võõrastesse haudadesse matavad. Võim ütleb: “Need inimesed tuleb unustada!” ja veendub kirjalikus vormis, et iga linna elanik mõistis, mis juhtub temaga siis, kui ta julgeb mitte ära unustada. Ja nad unustavad. Kiiresti. Ja lähevad äsja verest punavale, kuid nüüd juba värskelt asfalteeritud linnaplatsile tantsima. 

Sest propaganda, agitatsioon ja hirmuvalitsemine. Hüüumärgiga lõppevad loosungid dialoogide asemel ja kes kahelda julgeb, saab külge pehmelt öeldes ebamugava sildi. Huvitav oli jälgida, kuidas muutus parteisõdurite retoorika konflikti käigus: kõigepealt nimetati streikijaid joodikuteks, seejärel kurjategijateks, natuke hiljem nõukogude võimu vaenlasteks ja lõpuks ekslikult riigilt amnestiat saanud bandiitideks. Samas piirid, milliseid ületades, muutub ükskõik milline propaganda absurdiks, on filmis selgelt välja joonistatud. Kui ikka püüda niigi ületöötanud ja pool-nälgivat rahvast veenda selles, et hinnatõus on kõigi huvides, hakkab tööle ei teagi, mis täpselt, ellujäämisinstinkt, äkki ja seda juba hüüdlausega ei võida. 

Filmis on palju eredaid, võimalik, et kohati nõks liiga lihtsaid kujundeid. Nagu see veri, mida asfaldilt maha pesta ei õnnestunud. Või siis suht muusikavaeses filmis tulistamise, paanika ja kaose taustal mängiv “Rulladi- rulla” laul. Mis seal muud taustal mängida saakski, mis varjutaks ükskõik millist sigadust paremini kui üks igavene rullaldi-rulla. Ja siis ka täiesti selgelt väljendatud rahva ja võimu vastasseis – parteitöötajate väljendusrikkad näod ja teised võimu aksessuaarid nagu tankid, automaatrelvad ülekuulamised, arestid jm. Isegi see, et film on must-valge, lisaks ajastu truudusele märgib see ka vastaspooli. Lõpuks ei ole mingit kahtepidi mõtlemist, Kantšalovski tahtis ja näitas võimu iseloomu ja olemust,ning ideoloogilise surve mõju inimpsüühikale otse ja kordagi ilustamata. Samas, mitmes mõttes ka vinti peale keeramata, liigsete emotsioonideta. 

Ja siis veel see Matvei Šapošnikov. Ma nüüd googeldasin pikalt. Oligi reaalselt olemas kolonelleitnant, kes sai korralduse kaitsta linna peaväljakut relvastamata demonstrantide eest ning vajadusel seda tankidega. Kindralleitnant Šapošnikov keeldus põhjendades seda nii, et tankide kasutamisel  oleksid hukkunud tuhanded. Aega ja olukorda arvestades kas nüüd pretsedenditu kuid kindlasti harva esinev vaprus ja kaine meel, temast oleks ju võinud pikemaltki, filmis ta vaid vilksatas paaris kohas. 

Tahtsin vaadata no kas just helget ja kindlasti mitte komöödiat, aga no mõnd elujaatavat või romantilist filmi, kui enda poolt koostatud nimekirjas on kõik juba ette masendavad. See, kui ma õigesti mäletan, siis kellelgi blogilugeja poolt soovitatud, tundus nimekirjas kõige vähem masendavam. Kokkuvõttes mingist helgusest ei olnud siin varjugi, aga väga hea film mu meelest sellegipoolest. 

Film on veel 2 päeva Jupiteris vaadatav.