Tag Archives: liiga palju vaba aega

Stereotüüpidest mh

Pinterest

Mitte, et ma nüüd saripostitajaks hakata püüan, lihtsalt, täna on kuidagi nii, et koguaeg tahaks süüa…
St, st, käisin fotograafi juures. Noor fotograaf vajutas nuppu ja oligi valmis, keeras ekraani minu poole küsimusega:
 – Kuidas tundub?

No mis sa hing siin ikka ütled, vaatasin korraks üle õla, et järsku on ruumis mõni teine kummitus, kellel ka dokumendi fotot vaja ja näidatakse valesid. Aga ei.
Fotograaf püüdis mu pilgu ja küsis viisakalt:
– Teen uue?

Mõtlesin hetke, a mille jaoks täpselt? Nagunii ei näe seda fotot keegi peale mõne üksiku karastunud ametniku.

Ma lihtsalt ei ole teab mis fotogeeniline. Ma olen piisavalt vana, et teada, kuhu poole pead kallutada ja ka selleks, osata end fotogeeniliseks meikida, kuid mis mõtet sel on. Ja veel dokumendifotol.

Üks kord vaatas üks piirivalvur mu passipilti pikalt ja tähelepanelikult, vangutas pead ja ütles siis: 
– Jumal hoidku, no kes see teid siis niimoodi? Te olete vaevu äratuntav siin!

– Aitäh teile, – vastasin mina ja muutusin tundeliseks, – kõike head teile, tervist ja õnne, karjaõnne, marjaõnne… Ja ma oleks ilmselt jätkanud veel, pikalt, kui mu kaaslane poleks mind praegu et jõuga sealt luugi eest minema tirinud.

Aga täna, kuni ma oma pilte ootasin, saabus ooteruumi mees. Üsna heas kaalus, väikese puudujäägiga pikkuses, kallites saabastes ja tõsist värvi portfelliga.
-Tavaline dokumendifoto, palun, – ütles mees.
Klõps, klõps ja ekraan pöörati mehe poole. Jõudsin juba mõelda, et jeerum, no mis vahet tal on, ta on ju mees, kui korraga kuulen:
– Oi, – ütles fotodesse selgelt süvenev mees, – teeme uued. Mul on siin silmad kuidagi kurvad!

Olles valmis seisma ja nautima sündmuste käiku, võtsin mugavama poosi, kui siis ulatati mulle fotod ja võimalik, et saatus ise juhatas mind ruumist välja.

Hommik

Siis kui tundub, et ise tean kõige paremini… 

Aiatool, milles mulle meeldib lugeda, kõige suurem ja mugavam, seisab vana kirsipuu all. Sestap on mul praegu iga raamatu vahel järjehoidjaks kirsipuu leht. Puu on vana, elanud siin aias ammu enne minu aega, võib-olla vähist puretud, igal sügisel mõtlen, kas järgmise aasta veel kestab. Kärbin ja ravin ja lupjan.

Tooliga on sama lugu, vana ja pehkinud, enam ei saa teetassi enne istumist tooli käetoele panna – see on põhja küljest lahti ja liigub, istudes kukuks teetass ümber. On vist kordi kukkunud. Aga lõkkesse ka veel viia ei taha, elame sügise lõpuni, eks siis paistab. Sinna maani, lumeni, kõigepealt istun ja siis panen teetassi käest. 
Eile pesin ülemise korruse aknad. Kloppisin tekke ja sortisin riideid kappides. Õhtul oli päris inimese tunne. Ei mäleta aastat, mil oleksin pesnud aknaid esimene kord septembris. 
Esimene koolinädal on läbi. Terve nädala elasin hirmus sisse magada ja kooli hiljaks jääda. Midagi ära või maha unustada. Huviringide ajad alles hakkavad selguma, logistika paika saamine võtab natuke aega. Palju asju mulle on arusaamatud või lausa vastuvõetamatud.  Liiga paljuga peab kohanema või leppima. Palju asju on vaja veel läbi rääkida. Mh nt see, et mis siis ikkagi saab, kui laps reaalselt ei jõua oma koolikotti tassida kuid koolis pole asjade hoidmiseks ruumi. Ehk annab ikkagi tekitada? See kuradi ruum kuhugi…
Kui kooli direktor loeb lastevanemate koosolekul tund aega ette paragrahve ja punkte erinevatest õiguaktidest, kuid ainult selliseid, kus on kirjeldatud minu kui lapsevanema ja minu lapse kohustused kooli ja ühiskonna ees, siis ma satun segadusse. Ei, ma olen lausa nördinud. Sest esiteks – ma oskan lugeda. Mulle ei ole vaja midagi ette lugeda. Teiseks, lugeda oskajana ma tean, et ka koolil on kohustusi, nii minu, minu lapse kui ka ühiskonna ees üldiselt. Ja olgugi, et ega lapsel ei tule koolis käies koolidirektoriga rohkem kokku puutuda kui ehk aktustel, on selline ühekülgne info esitamine minu silmis ikkagi väga tugev marker. See näitab suhtumist. Jõudemonstratsioon. Ma ikkagi oleks soovinud, et minu ja koolidirektori esimesel ametlikul kohtumisel koolidirektor ei oleks välja öelnud lauset: “Ärge uskuge oma lapsi! Lapsi on teate, sellised… te ei kujuta ette!” 
Oh, rohkem diplomaatiat tahaks. Vähemalt korrektset kommunikatsiooni.
Laps mde, on rõõmus ja roosa, talle on uus ja huvitav.
Ma jälle, tegelikult tahtsin millestki muust, aga laps küsib juba viiendat korda, et kuna me lõpuks koristama hakkame, nii et me praegu hakkame. Lähme alla korrusele aknaid pesema, tšau. 

Lihtsalt, statistika mõttes ehk

“The Rooks Have Arrived.” Spring in the park of Moscow State University, 1960 (courageous Soviet women cut trees on Lenin Hills) In 1960, Akhlomov took part in an exhibition of young photographers at the Moscow Central House of Journalists. 
Victor Akhlomov/Izvestia archive

Sain eile kokku kahe kursaõega, kellega tihti ei trehva. Aega kellelgi eriti polnud, aga otsustasime, et ühe kohvi ja koogi (võimalikult magusa) jaoks lihtsalt võtame. Mõeldud tehtud, panime elud pausil ja läksime kohvikusse. Tunniks. Üheks.

Ja edasi siis statistiks:
Esimese kursaõe mees helistas talle seitse korda. Tunni aja jooksul. Esimesel korral uuris, kas kursaõde ikka jõudis kokkulepitud kohta – minna oli ju palju, Kaubamaja juurest Aparaaditehasesse! Teine kord valis kogemata. Kolmas kord soovis rõõmustada – ta märkas (!), et kursaõe jõulukaktus on õitsema läinud! Neljandal korral küsis, millal koju tulema hakkab. Viiendal – unustas saata terviseid meile, ülejäänud kahele. Kuuendal uuris, ega vastu tulla ei ole vaja. Seitsmendal küsis, kus sinep võib olla.

Teise kursaõe mees (spordisõber) helistas kõigest viis korda. Esimesel korral uuris, kas kõik on ikka korras. Teisel, et “meie omad” võidavad. Kolmandal, et “meie omad” on lambad. Neljandal korral teatas, et pani supi keema. Viiendal, et supp on valmis ja ta, loomulikult, ei kavatse seda üksinda süüa.

Mulle helistas laps, kolm korda. Esimesel korral andis teada, et meil on vist kass kadunud. Teisel korral, et kass tuli koju tagasi ja on hirmus näljane. Kolmandal nõudis tagasihoidlikult vastust küsimusele: “No kaua veel läheb?”

Et siis, viisteist kõnet tunniga kolme peale. Ei, mitte, et see väga seganud oleks. Vastasime aga väsimatult “Muidugi, kallis, kõik on korras”, “Kapis, vasakul, musi, musi”, “Ei või olla!”, “No tõesti!”, “Juba tulen!” ja “Jumal tänatud!”.
“Jah, kallis, mina ka juba ootan kannatamatult, millal ma su suppi saan maitsta!”  ja kõike muud,  kergelt ja harjumuspäraselt, jutu lõnga kaotamata.

Ornitoloogiast

Birds by Ben Lowe

Siisike Harri armastab hommikuti laulda. Ohakalind Helmut aga süüa ja söögimaja posti vastu nokka teritada. Teritab nii püüdlikult, et mul on hirm, et ta kavatseb sellega Harri surnuks torgata. Valju laulmise eest. Helmut ise laulab harva ja hädiselt. Vii või logopeedi juurde. Või siis äkki selle pärast, et ta koguaeg sööb ja putru täis nokaga laulab. Kuidas õpetada laulmist ohakalinnule? Olen talle arvutist linnulaulu lasknud. Harri vastab alati, olgu see siis siisike, ohakalind või kas või kanaarilinnu lõõritus. Harril see eest täitsa suva. Kanaaju, selline.

Tuustidest, kuidas ära tunda ja aidata

Hakkasin ka ükspäev tegema blogijate välimääraja testi, kuid selle käigus tekkis mul ekraanile lause „ma nagunii spordin oluliselt sagedamini kui seksin“, ma kohkusin, solvusin ja panin arvuti kinni. Hiljem lugesin teiste kirjutisi ja tõdesin, et nii mõnigi püüdis testis tõstatatud tuusti küsimuse naljaks pöörata, kuid …

Ja ega ma ei imesta, plirts plärts, käes on märts ja teadupoolest just märtsis on naised kõige vastuvõtlikumad nn „pehkinud tuusti“ viirusele. Millel, mde, on ka teaduslik seletus: avitaminoos pluss ennast täis kuu ja essana visaku kivi see, kes end iial tuustina tundnud ei ole.

Olgugi, et ühe täiskasvanud ja enam-vähem mõistliku naise jaoks möödub haigus kiiresti ja tõsisemate tüsistusteta (eriti kergelt pääsevad noored, ette ruttavalt olgu öeldud, et alla 25aastaste raviks piisab tihti vaid paarist musist kummalegi kannikale ja tassist kaokaost) on see eriti vastik põhjusel, et mõjutab lisaks haigestunule ka tema kõige kallimaid. Neile mõeldes ma kohendasin üht oma vana teksti, olgu see väike spikker, kuidas haigust ära tunda ja nakatunut aidata.

Teooriast ainult seda, et haigushoo võib vallandada ükskõik mis. Nt öeldi toidupoes „tädi“ või küsis noorem kolleeg, et „Kuule, kas siis kui sina õppisid oli ka juba…“, piisab pisiasjast või vahest pole sedagi vaja.

Kujuta ette: sa tuled töölt, avad korteri ukse ja avastad, et tuba on pime ja vaid peegli kõrval põleb pisike tuli. Tule kõrval peegli ees seisab sinu naine ja teeb midagi esmapilgul kummalist: surudes vasakut kätt vastu laupa venitab nahka üles nii, et kulmud võtavad kolmnurga kuju ja suunurgad, vastavalt, vajuvad alla. Ta pöörab oma ahastust täis silmad sinu poole ja lausub tasa:
– Tead, ma olen üks ära pehkinud tuust.

Vot! See ongi SEE! Sa võid ju naerma hakata (sest pilt on ka tegelikult naljakas) ja minna edasi kööki harjumuse kohaselt külmkappi tervitama. Sel juhul võib juhtuda, et tänaseks ongi etendus läbi. Kuid arvesta sellega, et järgmiseks kolmeks nädalaks on kultuuriline programm sulle garanteeritud ja üldse mitte selline, nagu sina armastad. Pisarad, tülid ja muud ebameeldivad üllatused – kõik on kerged juhtuma.

Seepärast ma soovitan järgmist: veel alles saapaid lahti nöörides küsi osavõtlikult:
– Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake, …), kas sul juhtus midagi?

Naine on natuke aega vait, langetab jõuetult käed. Ja pea, mille ta mõne aja pärast uuesti tõstab, siis suleb silmad ja esitab pehkinud tuusti aaria, eredaima, mida sa iial kuulnud:
– Aaaaaaaaaaaaaaa… ma olen vanaaaaa. Ma tunnen end nii väsinud ja vanana, peaaegu iidsenaaaaaa. Ma tunnen, et mu jalad on juured ja nahk on puukooooor. Ma olen inetu! Ja paks! … Aaaaaaaaaaa!

/siin kõõritab ta salaja korraks sinu poole – sina ole vait – see ei ole veel õige aeg/

– Aaaaaaaa … keeegi mind ei armastaaaaaa! (Ja mina ka ei armasta kedagi, ja tänaval vahivad mind veel vaid lapsed ja pensionärid. Ja seksi tahaks, aga iga kord kui sa tuled, on minul juba unekas) – seda ta ei ütle, mõtleb.
– Aaaaaaa … ja mul on kõik kriisid korraga – ma ei suuda teha tööd, ma ei suuda õppida, ma ei suuda kirjutada – ma ei suuda kahte sõnagi siduda – aaaaaa …

Ma ei suuda joonistada jänkut, ehtida jõulukuuske ilma, et laps seda nähes kokutama hakkab – variante on mitmeid. See, et on märts, ei ole tähtis. Lühidalt – kui siiani sinu naises oli kas või imetilluke loominguline säde, siis hetkel on see kustunud.

– Aaaa, ma olen väsinud tegemast nägu, et ma olen tüdruk – ma olen vana, ära pehkinud tuust, kes ei suuda kedagi naerma ajada ja rõõmustada, kõik vihkavad mind ja loobivad käbidega…
– Aaaaa… ma ei kõlba millekski. Küll sinagi mu maha jätad, lõppude-lõpuks, ma tunnen seda. Mul ei ole muud teha kui visata end kuuse alla pikali ja ära surra, ära surrrraaaaaaaa. Ma olen nii õnnetu!
/naine hakkab nutma/

Sinu tegevus: astu juurde ja kallista, võta kätte tema õnnetu lõug ja keera ta nägu peeglisse, ettevaatlikult – lõualuu nihestus suudaks ta tähelepanu köita, kindlasti, kuid rõõmsaks see teda ei tee. Ütle:
– Vaata, Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake …), sa oled kõige ilusam, targem ja andekam. Kes seda ei näe, on loll. Kuid see ei ole võimalik, kõik näevad ja saavad aru, nad lihtsalt ei julge öelda. Häbenevad. Ja kadestavad. Ma armastan sind.

No ja kõike muud sellist. Ja tõestage oma sõnad sedamaid tegudega. Tass teed voodisse peale tõestamist (või vett või veini, soovitavalt mullidega) on kohustuslik.

Kahjuks ei ole see kõik. Selleks, et naist veenda, eriti märtsis, eriti kui akna taga lõõmab ennasttäis kuu, tuleb sul minimaalselt nädalaks unustada kõik oma trennid, arvutimängud, armukesed või muu meelelahutus ning keskenduda naisele. Sa pead teda jalutama ja kohvikusse viima. Ja rääkima, rääkima palju ja õigete sõnadega.

Ms, ennast ei maksa unustada – sa pead olema toonuses. Juhtub, et haigushoo on esile kutsunud mõni kaunis meesolevus, kes temast välja ei teinud ja kodus on tal vaid üks – see veidi pruugitud sina. Ja üle muretseda ka jälle ei maksa – paari nädala pärast on päevad pikemad, naine hakkab käima poodides hooaja kaupa uurimas ja siis saad sina puhata. Välja hingata ja pöörduda tagasi oma endise elu juurde.

Mis saab, kui sa seda kõike ei tee? Mõttes, lased tal pikalt mängida oma pehkinud tuusti mängu? Noh – ei midagi hullu – joob natuke, kulutab palju, magab mõne esimese ettejuhtuva vaese poisiga – ei midagi väga koledat. Kole on asja juures vaid see, et ajapikku ta veenab end ja lõpuks ka sind, et see ta ongi – vana ja pehkinud tuust. Ja ühel hommikul ärkad sa mõttega:
– A milleks mulle see pehkinud tuust?
Ja jätad ta maha.
Ja oled jälle üksinda.

Armastusega,
doktor Tilda

Armastuse teed… , III

Pilt: Wikimedia, Käblik,  XIX saj illustratsioon

Minu lapse lasteaed on selline… normaalne. Kena ja rahulik koht. Rühma atmosfääri elavdab üksnes asotsiaalne isiksus Peeter ja sedagi mitte eriti, sest tema kõnes puuduvad umbes pooled häälikud, mis kokkuvõttes on õnn – suurt osa obstsöönsest sõnavarast tema esituses ei ole võimalik tuvastada. 

Lasteaed, milles käib minu tuttava Marju laps, on innovatiivne.
Neil on seal programm, mille peamiseks ülesandeks on peresiseste sidemete tugevdamine läbi lapsevanemate aktiivse osavõtu lasteaiaelust. Muu hulgas peab iga lapsevanem osalema vähemalt üks kord aastas mõnes näidendis.

Marjul õnnestus mööda hiilida jõuludeaegsest perehommikust, vastlapäevast ja paljust muust ja ta juba hingaski kergendatult, kuid horisondile ilmus Lindude ootamise päev. Kust kohast ilmus, ei ole teada.

Igatahes, Marjuga võeti ühendust. Igi-ärritunud pedagoog tegi talle märkuse initsiatiivi puudumise osas ja teatas, et teised lapsevanemad pole niisama nokka laksutanud ning osad on ära jagatud, Marjule jäi käblik, “valmistage kostüüm, teil on veel kolm päeva aega! Ja sõnad kirjutage üles: “Mina, väike linnuke, hallikirju tiivake…”. Enne lendab pääsuke ja siis on kohe teie kord!”

Hirmust kange ja piinlikusest punane Marju googeldas, et aru saada kas või sellest, milline see käblik on. Misjärel veetis kaks ööd sulgi lõikudes ja värvides, hommikuti aga õmbles neid kampsuni külge. Viimasel ööl meisterdas noka ja tiivad.

Reede hommikul helistas Marju ema, ütles, et võtab lapselapse enda juurde otse lasteaiast ja et pühapäeval tagastab. Marju mainis emale võidetud käbliku osast, kuid ema meenutas tütrele, et on 35 aastat töötanud algklasside õpetajana ja tal on õigus veeta väljateenitud pensionipõlv käblikutest isegi midagi kuulmata!

*
– Nii, – ütles rühma pedagoog, – vahetage riided ja seiske sinna, kiiresti. Sõnu mäletate? Te olete pärast pääsukest.

Nurgas seisid juba igavledes üks paks isa mustas, punapäise Pille ema – pääsuke, kaks identifitseerimatut sulelist ja kellegi vanaema – paabulind, üle pea sulgedes, sädelustes ja litrites, täielik Moulin Rouge, nii, nagu see meile, Põhjamaa inimestele paistab. 

Isa mustas laulis midagi falsetiga, umbes et “sulavad purikad, kevad on käes, hakid on päikse käes kenasti reas…” Misjärel järel jätkas bassiga vanaema-paabulind.
Pille emal läksid sõnad meelest, kuid ta kogus end ja esitas veenvalt kodumaale pürgivate pääsukeste kannatused “Pikki meridiaani, läbi tuule ja tuisu…”
 – Ja kes see siin on? Lapsed, see on tilluke käblik! Ta veetis meiega terve pika talve ja rõõmustab nüüd südamest soojemate ilmade üle! – hõikas pedagoog väljendusrikkalt.

Käblik astus ette.
Suurus nr. 52, pikkus meeter kaheksakümmend viis pluss kontsad.
Lehvitas tiibu.
– Pisikene linnuke…, – mis peale tagumises reas hakati itsitama.
– Istun paju oksa peal…, – ja tagumise rea itsitus moondus kogu saali haaravaks kontrollimatuks naeruks, mis tegelikult haakus süžeega hästi, nagu “isegi hobused rõõmustavad kevade üle”.

– …, – mõtles Marju, – olgu see lasteaed olemata, istugu kodus, teist korda ma seda üle ei ela.
Marju järel tegid enda margi täis veel kaks lindu, mis justkui veidi lohutas.
Lõpus laulsid lapsed liigutavalt kaskede kohinast ja ojakeste vulinast.

Marju, veel sulgedes, pakkis lapse ja andis ta üle vanematele, lehvitas püüdlikult ja suundus riietuma.
Käekotti, kilekotti riietega ja mantlit ei olnud kusagil.
Ta sahmis pikalt mööda aeda murest murtud linnuna, enne kui taipas, et last üle andes, viskas ka oma asjad ema auto tagumisele istmele.

Ja siis ajas lasteaia öövaht ta tänavale.
Ja siis sai ta aru oma olukorra täiest tõsidusest.
Aprilli algus, õhtu, külm, ta on tänaval sulgedega kampsunis ja sabaga, ilma noka, raha ja telefonita.
Vanematele ei saa helistada, sest telefoni ei ole.
On küll tagavara võti, kuid see on sõbranna käes, kes elab linna teises otsas.

Marju trampis natuke ringi ning kogudes julgust, pöördus siis ühe juhusliku jalutaja poole.
– Jumala eest, andke andeks, mul on selline mure, kas te võiksite mulle takso kutsuda?
Jalutaja vaatas Marjut, astus igaks juhuks sammu tagasi ning küsis, et äkki hoopis kiirabi?
– Ei, ma olen normaalne! Lasteaias oli etendus, ma kaotasin oma asjad, palun, kutsuge mulle takso!
Jalutaja vaatas veel kord Marjut, mõtles korra, tellis takso, kuid ei lahkunud.
– Ma ootan ära, kuni takso tuleb. Ja… keda te siis mängisite?
– Käblikut! – vastas Marju juba pisaraid kuivatades.
– Tõesti? Ma poleks ära arvanud. No kuulge. Las ma võtan suled ära, ega need taksojuhid ka, teate…
– Ei võta, ma juba proovisin, nii kõvasti said kinni.

Ja siis saabus takso ja taksojuht keeldus sõidutamast maksejõuetut käblikut, nii et jalutajal tuli kaasa minna. Ja avastada, et sõbranna ei ole kodus. Ja siis talle helistada. Ja siis oodata. Ja kuidagi saadi jutule. Ja tekkis tunne, nagu oleks sada aastat tuttavad oldud ja et tahaks rääkida veel ja veel.

Ja ma pole päris kursis, mis edasi sai.
Aga midagi kindlasti sai.
Ja hea, et sai.
Sest iga käblik on kevadet väärt. 

Arr-r-mastuse teed… II


via FatCatArt.com

Maimul on korralik töö ja karjäär – mõistuse jaoks, korter vaatega järvele ja uhiuus Honda – keha tarvis ja siis veel õepoeg Kristjan ja kass Felix –  puhtalt südame rõõmuks.

Õepoeg jäi Maimule Uus-Meremaale õnne otsima läinud vanemalt õelt. Kunagisest vinnilisest äbarikust on Maimutänaseks kirjeldamatult nägusa noormees kasvatada. Pikkus, õlad, õle karva juuksed, kulmud nagu oravasabad, silmad sügavrohelised ja nii pikalt edasi. Lisaks naeratus, pool-naeratus suunurgast, mis ei jäta külmaks ühtegi naist. 

Ülikoolist keeldus poiss kategooriliselt, läks süjaväkke ja seejärel tööle, kuhugi kaubandusfirmasse. Töö kõrvalt vormistas vajalikud load ja edasi Euroopasse, kaugsõiduautojuhiks. 
Viis aastat rekkajuhi ametis kindlustasid sorava saksa, prantsuse ja itaalia kõnekeele, nii et tänaseks võib leida kogu Euroopast kilde Kristjani poolt puruks löödud südameist. 

Kassi leidsid trepi alt.
Felix, sünnilt sünge misantroop, mingisugust tänulikkust päästmise, hoidmise ja hoolimise eest näidata ei kavatsenud. Anatoomiliselt küll kasslaste sugukonnast, kuid kui teda jälgida  ja meenutada harikrokodillide käitumist, on kohe selge, et vähemalt hingelt on tegu ehtsa Crocodylusega. Aga mis sa hing teed, ukse taha ju enam ei viska. 

Kristjan unistab sellest, et tädi leiaks endale mehe. Ta ise on ju koguaeg sõidus ja triibuliselt elajalt ei maksa loota midagi. Tädi vaid naerab selle peale, ta on juba proovinud, muljet ei avaldanud, ei peamehhaanik, politseikapten ega belglasest pudukaupmees, temale aitab neist… igasugustest. Otsigu Kristjan endale paar. Kristjan on päris kimbatuses. Kui kuldsete kätega mehhaanik, maskuliinsuse kehastus politseikapten ja rikas pudukaupmees on “igasugused”, siis tema mõistus on otsas.  Ise aga pereelu ei igatse, Liisu ja Erica, Paola ja Madelaine, Sveta ja Gabi ja Gabi jah, Kristjan on alles seal, teelahkmel nii öelda. “Teelahkmel, haha,” naerab Maimu kõlavalt.

Maimu unistab, et Kristjan abielluks korraliku tütarlapsega viisakast perekonnast, et Felix muutuks leebemaks ja rohkem mitte millestki, tal on kõik olemas, kes kord piimaga suud kõrvetanud, see vaatab ette ka veega, täname ja küll me saame hakkama. 
Felix unistab ka. Et need kahejalgsed jätaksid ta rahule. Kui väga vaja, sügaksid ennast, või teineteist, Felixit ei huvita. 

Kristjan tuleb reisilt, magab ööpäeva maha ja siis tädi juurde lõunale. Tädi istub, pisarates. 
„Kõik,“  ütleb tädi, „mina nii enam ei jõua, ma olen neljakümne ühe aastane, mul on tööl poolsada alluvat, ja see tõbras kohtleb mind nagu orja, vähe sellest, et kuseb nurka, nüüd veel hammustas ka, vaata siia, luuni. Homme viime arsti juurde, laseme kastreerida, äkki muutub leebemaks.”
Kristjan väristab tahtmatult õlgu, ütleb, et tema vist ei muutuks, kuid teha pole midagi, tädi Maimuga juba ei vaidle. 

Kuumsuitsulõhega õnnestus Felix kandepuuri meelitada, kuidagi kergelt, vereta, kuid kurja eelaimust tajuvad kõik. Loomakliiniku ooteruumis teeb Kristjan puuri ukse kogemata lahti ja järgmised viis minutit saavad kõik kohalolijad teada, kuidas täpselt elektron ümber aatomi tuuma tiirutab: igal võimalikul ajahetkel on elektron mitte mõnes kindlas kohas oma trajektooril vaid igal pool ja korraga, justkui määritud sfääri pidi laiali. 
Kass Felix on kiireim kõigist, ka kõige nobedamast elektronist.
Lühidalt, viis minutit hiljem on ootesaalis üks käpaga vastu nina saanud hämmastunud dobermann, üks laualt alla kukkunud monitor, kriimustatud näoga hamstri omanik, ümber kukkunud ahtalehine viigipuu, ebainimliku häälega röökiv hall papagoi ja kardinapuul istuv ning kobra moodi susisev Felix.

Kabinetist astus välja kena habemega doktor ning küsis rangelt: “Kelle loom seda tegi?”
Maiumu südametunnistus ei lubanud tõbrast maha salata. Doktor kissitas silmi ja ütles Felixile: “No, Kiisu, ehmatasid? Ära karda, tule siia, minu juurde.”
Ja see peletis läks! Hüppas doktori sülle ja miuksus solvunult, kaebas mittemõistmist ja ebainimlikku ülekohust. 
“Hea Kiisu,” rääkis doktor, “tubli, Kiisu, teil oli aeg kaheteistkümneks? Liisu, hoia seda iludust,” ja annab looma medõe sülle. Felix istub Liisu süles kuulekalt, nühib vastu kitli rinnataskut ja nurrub meeliülendavalt. 
“Kristjan,” ütleb segaduses Maimu, “me oleme Juuda üles kasvatanud!”

Hiljem antakse Felikx tagasi, juba kärbitud kujul, doktor vaatab Maimule silma ja seletab: “Liisu räägib, kuidas edasi, mina aga helistan õhtul, kui sobib, veendumaks, et kõik on korras… Andke andeks, ma usustasin end tutvustada, Tõnu, Tõnu Tuisk, kui lubata.”
Ja helistas. 

Aasta hiljem. 
Maimu ja Tõnu Tuisk valmistava  õhtusööki. Ootavad külalisi, Kristjanit ja Liisut. 
Felix istub aknalaual, vaatab toimunut pealt ja mõtiskleb selle üle, miks ühtede pöördumatud kaotused tähendavad teistele õnne. Siis märkab külmkapist lauale ilmunud kuumsuitsulõhet ning otsustab, et olgu, las siis täna paitavad, igaüks ühe pika kuklast täitsa sabani. Pöördub siis akna poole, vaatab oma kujutist tumedal klaasil, ohkab sügavalt ning süveneb oma kauni kasuka kasimisse.

🙂

Ar-rr-mastuse teed on imelised

Kaks aastat helevalget olemist ja korraga tõusid pilved: majandusosakonda tekkis blond, nooruke, ümarate vormidega praktikant ning Toomas sai teada, kes on praktikandi isa. Sellisesse isasse on võimatu mitte-ära-armuda.
“Saa aru,” ütles Toomas Marile, “meie suhtel ei ole tuleviku, see on ennast ammendanud, kohvimasina ostsin mina ja võtan kaasa. Ja ära arva, et mul on kerge!”
Mari nuttis poole ööni (kaks aastat ju ikkagi!), sai aru, et tuleb minna edasi, ning hommikul pani end kirja langevarju spordi klubisse (lootes salaja, et varem või hiljem lendab üle Toomase pea ning sülitab talle pähe, sihilikult sihtides).

Esimest hüpet on parem mitte meenutada, piloodil oli tegemist, et jääda marsruudile, kui Mari röökimisest tekkinud helilaine lennukit tabas.  Teise hüppe ajal võttis Mari end kokku ja vaatas alla. Kolmas hüpe õnnestus, Mari sai instruktorilt kiita sitkuse ja täpse maandumise eest.

800 meetri kõrguselt tundub kõik väike ja ebaoluline, Toomase kujund Mari peas pleekis kiiresti, misjärel hajus pöördumatult mõõtmatutes pilvedes.

Enne neljandat hüpet tundis Mari end praktiliselt Felix Baumgartnerina. Ja tundis seni, kuni üks salakaval õhuvool ta kaasa haaras ja endaga viis, kaugustesse ja kõrgusesse.  Viimase arusaadava mõttena Mari peas oli: “Edasi minemisel peaks olema piirid”, peale mida hing piiksatas valjult ja vajus ketsi säärtesse. Hinge sabas lahkusid hüvasti jätmata eneseusk ja kindlus homses päevas.

Olles end kuidagi kogunud (mitte veel ajada segi sõnadega “kokku korjanud”), meenutas Mari, et umbes kümne kilomeetri pärast saab isamaa otsa. Huvitav, kumma riigi hävitajad kiiremini lendavad ja kas nende juhendis on kirjas kõigepealt kontrollida või tulistada viivitamata. Soov maanduda kodumaale, suudela musta mulda ja vanduda, et ei iial enam – oli suur.

All lookles kodumaa värvitu loodus. Peamiselt metsad ja sood. Lõpuks siiski ka väike lapike lagedat maad. Olles pikalt võidelnud vabadust armastava langevarjuga ning tekitades kollektiivse infarkti varesekarjale, Mari siiski maandus. Tõe huvides olgu öeldud, et siiski mitte päris nii, sest viimasel minutil kasvasid kodumaa mullast Mari ette kolm tugevat tamme. Või mitte tamme – polnud aega uurida.

Aga las see Mari korraks olla.
Helilooja Arnold K. kirjutas rahakoti jaoks igasugu poppi (pseudonüümi kasutades, et ei peaks hiljem häbenema), tulevase au ja kuulsuse jaoks aga tšellode kontserte orkestriga.
Pop-lugusid osteti nagu sooje saiu. Tõsi, tihti paluti, et mitte üle teise oktaavi re, kes seda ometi laulaks. Või siis, et “Kuule, keeruline kuidagi. Mis see siin on? Kadents? Kuule, mees, publik on meie leib, ei ole vaja neid solvata kadentsiga”.
Tulevase au ja kuulsusega aga ei edenenud.
Üldse.
Mitte kuidagi.
Arnold K. teenis hunniku raha, imbus läbi jälestusest enese vastu ja põgenes vaarisalt päritud metsatallu, et mõtiskleda üksinduses. Näiteks disharmoonia üle oma sise-ja välisilmas.

Nüüd kujutage ette inimest, kes ärkas, tõusus-ringutas, keetis kohvi ja seisab selle ja sigaretiga maja trepil üksildases kohal, ümberringi on rahu ja vaikus. Helilooja peas hakkas just kuju võtma kaunis paššaaž, kui äkki kusagilt ülevalt kõlab värelev, puhtalt pisaratele häälestatud hääleke: “Onuke, mis selle koha nimi on? Kas te aitaksite mind alla? Ma ise ei saa…!”

Edasi oli igasugust.
Tulemusena leppis Mari ebaõnnestumisega langevarjurina. Lennuki kõhus on ka ju tore lennata.
Muide, märtsis nad juba lendavadki kontserdi esmaesitlusele. Te ei usu, kes dirigeerib. *** isiklikult! (ptüi-ptüi-ptüi, üle vasaku õla!).

Kokkuvõtteks, kõik on hästi!
Ja on täiesti arusaamatu, milleks kõik see sündmuste jada, kui Mari ja Arnold K. elasid aastaid ühes ja samas trepikojas, mees kuuendal, naine neljandal ja korra käis Mari isegi Arnold K. ukse taga, sõimamas, Beethoveni eest öösel kell kaks.

**
A muidu, puhkan, kütan ja heegeldan ja vaatan “Salatoimikuid”, loen Koffi ja Kausi ja Yani. Kohe lähen lapsega raamatukokku, me pole ühtegi “Muumit” lugenud, tunne on, et aeg on käes.
**
Pildi postituse juurde valis laps, ma oleks kiisud valinud 🙂