Tag Archives: loomingu raamatukogu

Thomas Bernhard “Hukkasaaja” (LR 35-36/2021)

Tõlkija Mati Sirkel, SA Kultuurileht 2021, 112 lk

Lugu kahest andekast pianistist, nende õpingutest, ootustest ja lootustest ja sellest, mis juhtub siis, kui kaks andekat kohtuvad kolmandaga, neist endist veel jupp maad andekama klaverimängijaga. Olgugi, et lugu on kirjaniku fantaasia vili, on kolmas klaverivirtuoos, Glenn Gould, reaalselt elanud isik. Saatuslikul, kahe sõbraga kohtumise päeval esitab Gould Bachi „Gouldbergi variatsioonid“, muusikapala, mis on taustaks kogu raamatule.

Loo mina-jutustajaks on üks kolmest pianistist, nimetuks jäänud filosoof ning kogu raamatu tekst on tema (sise)monoloog. Mingit erilist süžeed pole, kõik sündmused on juba ära juhtunud, jutustajale on jäänud vaid meenutamine, mõtestamine ja analüüs. Peale kolme esimese ülilühikest lõiku, on kogu edasine tekst ülipikkadest lausetest koosnev tekstilahmakas, katkematu mõttevoog. Lõikude ja taandridade puudumine teeb teksti jälgimise veidi keeruliseks, kuid raske seda lugeda siiski ei ole. Internet ütleb, et romaan on kirjutatud Bachi “Goldbergi variatsioonide” rütmis. Kuulasin Bachi lugedes ja eraldi, püüdsin leida teksti ja muusikapala ühist rütmi, kuid ausalt öelda, ei leidnud. Just seda seost või sarnastust. Kuigi – tekstil kahtlemata on oma, selgesti tajutav, huvitav rütm olemas. Lisaks tohutult kordusi ning semi- ja muidu komasid. Ka pinget ja hoogu ja mis see 100 lk jauramist siis ära ei ole. Mulle isegi meeldis.

Sellest vist, et kunst võib tappa ja mõnikord ta seda teeb. Võimalik, et lihtsalt sellepärast, et saab. Geniaalsusest ja andest, identiteedist, kommunikatsioonist, eksistentsiaalsetest otsingutest jm.

J. S. Bachi “Goldbergi variatsioone” Glenn Gouldi esituses saab siin:

Paar tekstinäidet ka:

Me kujutame ikka ette, et istume koos nendega, kelle poole oleme eluaeg tõmmet tundnud, just nende niinimetatud lihtsate inimestega, keda me mõistagi kujutame ette hoopis teistsugustena, kui nad tegelikult on, sest kui me tõesti nende juurde istume, siis näeme, et nad pole sellised, nagu me mõtlesime, ja et me ei kuulu absoluutselt nende sekka, nagu oleme end arvama pannud, ja me saame nende lauad ja nende keskel ikka vaid selle kardetud šoki, mida tunneme õigustatult, kui oleme nende lauda istunud ja arvanud, nagu kuuluksime nende sekka ja võiksime kas või kõige lühemaks ajaks karistamatult nende juurde istuda, mis on suurim eksitus, mõtlesin ma. (lk 90)

Wertheimer oli ju tahtnud klaverivirtuoosiks saada, mina ei tahtnud seda üldse, mõtlesin ma, minu jaoks oli klaverivirtuoossus olnud väljapääs, venitamistaktika millegi jaoks, mis pole mulle küll iial selgeks saanud, tänaseni mitte, Wertheimer tahtis, mina ei tahtnud, mõtlesin ma. Ta on Glennil hinge peal, mõtlesin ma. Glenn oli mänginud vaid paar takti ja juba oli Wertheimer mõelnud loobumisele, mul on see täpselt meeles, Wertheimer oli astunud Horowitzile eraldatud teise korruse tuppa Mozarteumis ning kuulnud ja näinud Glenni, oli uksele seisma jäänud, Horowitz pidi ütlema, et ta istuks, ta ei suutnud istet võtta, kuni Glenn mängis, ales siis, kui Glenn oli mängimast lakanud, võttis Wertheimer istet, pani silmad kinni, näen seda vee päris täpselt, mõtlesin ma, ta ei rääkinud enam. Pateetiliselt öeldes oli see lõpp, lõpp Wertheimeri virtuoosikarjäärile. Me õppisime kümme aastat ühte muusikariista, mille oleme endale välja otsinud, ja kuuleme siis pärast neid vaevarikaid, rohkem või vähem masendavat kümmet aastat paari takti geeniuselt ja meiega ongi kõik, mõtlesin ma. Wertheimer ei tunnistanud seda, aastaid mitte. Aga need paar takti Glenni-mängu olid tema lõpp, mõtlesin ma. Minu mitte, sest juba enne Glenniga tutvumist olin ma mõelnud lõpetamisele, oma pingutuse mõttetusele; kuhu ma ka ei sattunud, olin ikka olnud parim, selle seisundiga harjunud, aga see ei takistanud mind lõpetamisele mõtlemast, mõttetuse katkestamisele, kuigi häälte kiuste, mille kinnitasid, et ma kuulun parimate hulka, aga parimate hulka kuulumisest polnud mulle küllalt, mina tahtsin olla parim või üldse mitte keegi, nii ma siis lõpetasin ja kinkisin oma Steinway Altmünsteri õpetajalapsele, mõtlesin ma. (lk 54, 55)

Mehis Heinsaar “Ööpäevik” (LR 1-2/2022)

Mul on päevikutega kuidagi keeruline. Huvitava inimese päevikut, eriti mõttepäevikut, on kahtlemata huvitav lugeda, aga arvustama väga ei kipu. No umbes nagu loomaaias, et vaatame ja imestame, aga ega õpetama ju ei lähe, hüaani nt pesa ehitama või seltsielu elama. Samas ju autor ikka ise ka mõne sihiliku liigutuse tegi, et need päevikud raamatu kuju omandaksid … Mul tekib siis alati küsimus, et kas autor päevikut kirjutades teadis, et avaldab need kunagi. Heinsaar ütleb oma “Ööpäevikut” tutvustavas videos, et kirjutas lugejale oma peas ja see kuidagi klapib mu tundega, et kirjanik, sõnastab ta siis selle enda jaoks selgelt või mitte, vähemalt osaliselt kirjutab ikka alati natuke (ka) lugejale peale mõeldes …

Teiseks, olles tutvunud kirjaniku päeviku või (auto)biograafiaga on mul hiljem raske selles abstraheeruda ning kirjaniku teisi raamatuid tajun juba läbi biograafia prisma. Nii et … On tegelikult vastupidi ka juhtunud. Selliselt, et kirjaniku teoste põhjal on kujunenud väga kindel ettekujutus kirjanikust ja siis (auto)biograafiast selgub, et on pilt on rohkem väär kui natuke (vt ka venekeelsete kinosõprade Tarkovski päevikute avaldamise järgne hüsteeria ja hämmik, seal nimelt selgus, et filmigeenius ei olnud kaugeltki meeldiv inimene). Etteruttavalt ütlen, et Heinsaare päevikut lugedes mul varasema ettekujutusega mingit dissonantsi ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et ma olen teda vähe lugenud. Olen proovinud lugeda, „Härra Pauli kroonikaid“ ja „Ebatavalist ja ähvardavat loodust“ aga läbi lugenud pole õieti midagi, mõned üksikud Vikerkaares või Loomingus ilmunud jutud vaid … Ju eriti ei köitnud, aga mõtlen nüüd, et ehk oli vale hetk. Praegu, kui pooleli on “Unistuste tappev kasvamine”, olen veendunud, et Heinsaar on selline kirjanik, kelle jaoks peab olema õige tuju, vaimne seisund, Marss õige küljega Merkuuris vm. Muidu ei saa aru, ei haagi.

Samas,  isegi kasinavõitu lugemuse pealt saan öelda, et „Ööpäevik“ on hoopis teisest puust, kui Heinsaare lühiproosa. Veel kordi poeetilisem ja müstilisem. Keeleliselt kaunim ja keerukam, tihedalt kujundeid (ma juba üksi vastamata armastuse võrdlemise eest karvutu koeraga annaks nii mõndagi) ja leidsõnu täis. Ühesõnaga – puhas rõõm. Nii et kindlasti tasub proovida lugeda ka neil, keda tema lühijutud ehk ei kõnetanud.

Sisult on “Ööpäevik” selline päevik-päevik või Päevik, kus lugejal on võimalik jälgida midagi tõeliselt intiimset ja nimelt protsessi, kuidas see konkreetne inimene, päeviku autor, oma hingemaastike harib. Ja harib mu meelest üsnagi meelekindlalt ja järjepidevalt vaatamata sellele, et tundliku loojanatuuri omailm pole kaugeltki golfimuru. Oma hingelaugaste või mõttepusade sügavusse vaatamine on raske, mina usun, et alati. On vaja julgust ja pealehakkamist ja kui juba nähtud, tuleb kaardistada ja oma seal elava personaalse Cthulhuga (pole iial kuulnud, et keegi seal valgeid kassikesi näinud oleks) edasi elada ja võidelda või vähemalt õppida kooseksisteerima viisil, mis peremeesorganismi maist eksistentsi ei ohustaks. „Maskid peast!“ karjusid Jack Torrence`i deemonid Stephen Kingi „Hiilguses“ vahetult enne Jacki maist otsa saamist, aga Heinsaar näed, rebib maske paremale ja vasakule, vaatleb oma deemoneid, võitleb aastast aastasse ja elab. Ja loob.

Minu jaoks osutus “Ööpäevik” oluliseks lugemiseks veel seepärast, et võimalik, et mitte alati otse, kuid siiski, koorusid Heinsaare laastukestest tõekspidamised, millesse mina (ka) (sajaga) usun (jutlustamiseni välja). Ja nimelt see, et kvaliteetne mõttetöö saab toimuda üksnes piisavalt maganud inimese peas. See, et inimese pea ei ole kummist ning selleks, et seal saaks sündida midagi uut, on vaja ruumi ja aega, ehk et inimene peab vahel lihtsalt logelema, tiksuma, tegema mitte midagi. Ja et lause “Terves kehas terve vaim” ei ole niisama sõnadekogum vaid faktile lähedalseisva tõeväärtusega informatsiooni ühik, mõõdukas füüsiline koormus on vajalik, eriti neile, kes suurema osa oma tööst peaga ära teevad. Ja viimaseks see, et …
But just because it burns doesn’t mean you’re gonna die
You’ve gotta get up and try, try, try
(Pink „Try“)
… et alla anda ei tohi, peab proovima ja noh, lootma ja et …   🙂 ükskord me võidame, nii kui nii (heh, igaüks oma deemoni)!

Ühesõnaga, meeldis. Lugesin oma eksemplari nii kapsaks, et oli vaat, et piinlik nüüd Instagrami jaoks pilti teha.

“Vastamata armastus, see on nagu ilma karvadeta koer, kellel on inimese mõistus – ta tekib kuidagi äkki ja seal ta siis on … Tal on omaette eksistents. Ta on kummaline, ebardlik reptiil, haletsusväärne ja inetu oma üksinduses. Samas, heidiklapsena sündinuna pole ta ju milleski süüdi … Juhtumisi on see olevus mu vereringe ja seedekulglaga praegu otseühenduses, ja ma olen sunnitud temaga samastuma.

Kui see ebard vähegi lootust näeb, hakkab ta saba liputama, lootes pääseda sooja tuppa ja midagi hamba alla saada. Paraku saab ta sooja toa ja söögi asemel enamasti jalaga, sest tal pole karvu. Sest ta on värd. See olend on nagu padrikust leitud Chupacabra, jõletislik reptiil, kes peale jälestuseseguse kaastunde ei ärata ühtegi muud tundmust. Ka ei võta ta vastu igasugust sööki. Praegu toidaks seda kummalist looma ainult kiri armastatult, kiri teiselt poolt ookeani. Isegi paar-kolm rida kustutaks ta nälja, aga seda ei tule, seda ei tule enam … ” (lk 100)

Teised:

loterii

kirjakoi

Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” (LR 21 – 22/2021)

Tõlkinud Anita Soovik, SA Kultuurileht, 2021, 120 lk

Mõtlesin täna, et pean selle Tšehhovi vägisi riiulisse ära viima, sest nii kui see raamat ei tea täpselt, mis kuus postkasti tekkis (Goodreads ütleb, et esimest korda lugesin juulis ja Goodrads ei valeta iial) ja ma ta diivaninurka tõin, nii ta mul seal siiani ongi ja iga kord, kui istuma juhtun, loen jälle jupikese. Ei teagi enam, mitmes tiir läheb. Vabalt võin juba tsiteerida peast. Veidrad ja võluvad lood. Kõik kaugelt mitte klassikalises mõttes jutustused. Mõnel ei ole algust ja mõnel teisel jälle lõppu. Kohati näivad … visanditena, vist. Ümbritsevat reaalsust, mõne konkreetse inimese olemust või ühiskonnas hetkel valitsevaid norme fikseerivad visandid. Sügavuti, detailselt, hinnanguvabalt ja ei mingeid happy endisid. Umbes, et nii on. Ja on ju nii hullult erinevalt. Ja ühelt poolt justkui ajastu (19. saj. lõpp, 20. saj. algus) kroonika ja teiselt poolt täiesti ajaüleselt – kogumikus pole ühtegi lugu, mille kohta saaks öelda, et käsitletud nähtused või probleemid on aktuaalsuse kaotanud.

Kokku siis seitse lühikest lugu.

(spoiler alert)

Elu igavus

Kogu nimilugu, mida saab LR lehel ka kuulata, räägib lihtsast naisest, kes, olles matnud oma ainukese tütre, tunneb vanaduse ja surma lähenemist. Tekib küsimus olemise/ elamise mõttest. Elu on igav, kuid surm siiski liiga hirmus ja hakkab üks lõputu sahmimine. Varsti ühineb naisega ka temast sõjast saabunud mees, ja no, sahmivad siis kahekesi. Võibolla siis rahutute inimeste surmaeelne püüd leida rahu ja õnne. Sellest kui kohmetu on inimene, seistes surma palge ees. Miskipärast meeldis mulle see lugu kogumikus olevatest kõige vähem …

Piiskop

Lugu palmipuudepühade aegu haigestunud ning surevast piiskopist. Surivoodi juures on tema eakas ema, naine, kes ta kord sünnitas, nunnutas ja kasvatas. Kunagi nii oma ja nii lõpmata kauge nüüd. Piiskop meenutab oma senist elu ja midagi murdub tema hinges. Anton Pavlovits oma parimal moel. Ta on siin ühteaegu psühholoog, arst kui ka jumala sulane. Äärmine visuaalsus põimituna mitmete alltekstide ja muude pinnaaluste vooludena, mis pealiskaudsel lugemisel võivad ka märkamatuks jääda. Minu lemmiklugu ses kogumikus.Rothschildi viiulLugu, kus autor justkui küsib, et kuule, millega sa tegeled. Mõttes, et kas see, millega sa praegu tegeled, on see ikka see, millega sa päriselt tegeleda tahad ja kas see koht, kus sa hetkel oled, on ikka see koht, kus sa ideaalis olla tahad. Loo peategelane puusärgitegija Jakov Ivanov on kogu elu üksnes kahjusid kokku löönud. Kuni korraga märkas, et elu hakkab otsa saama, tema aga pole märganud midagi peale kahjude, ei oma hoolitsevat naist, ei vara lahkunud tütart. Võimalusi ju oli, erinevaid, kuid ta jättis need kõik kasutamata, virises vaid.

Vürstinna

Lugu oma väikeses maailmas elavast vürstinnast, kes reisib mööda kloostreid ja kirikuid ning tegeleb heategevusega. Reisib ja tunneb rõõmu. Peamiselt iseendast, sellest kui palju rõõmu ja õnne ta endaga toob ja jagab ja oh ja ah … Kuni ühes kloostris kohtab meest, kohaliku tohtrihärrat, kes ootamatus vihahoos avab vürstinna silmad rääkides, kuidas asjad päriselt on.

Mees ja Naine

Lugu koos reisivast paarikesest, mehest ja naisest. Naine on laulja ja seltskonnatäht, mees täidab kaasnevaid proosalisemaid ülesandeid. Lugu on tore põhjusel, et autor tutvustab paarikest kolmest erinevast vaatepunktist. Kõigepealt kirjeldab ise, seejärel laseb rääkida publikul ja seejärel paarikesel endil läbi teineteisele saadetud kirjade. Loomulikud, iseloomustused erinevad, märgatavalt.

Palat nr 6

Kogumiku kõige pikem jutustus ja ainuke, mida varem lugenud olin. Lugu väikelinna tohtrist, igavlevast haigla peaarstist, intelligendist, kes leiab endale vestluskaaslase haigla psühhiaatria palatist. Ainukese linnakodaniku, kellega tal on tõesti huvitav rääkida. Seesugune ebatavaline samm üllatab tohtri ümberkaudseid ning lõppeb tohtri jaoks traagiliselt. Päris hea mõttega lugu, üsna keeruline ja psühholoogiliselt raske, segane, filosoofiline. Teemapüstituselt – inimeste suhtumine endast erinevatesse, psüühikahäired – kust jooksevad haiguse piirid; abistamine – kas alati on vaja jne.

Valgelaup

Südamlik lugu ühel külmal märtsiõhtul jahile läinud vanast ja nälginud emahundist. Tal on kolm väikest kutsikat ja ta pole ammu midagi söönud. Jõuetu ja hirmununa võttis ta suuna lähedal asuvasse talionni, lauta, lootuses leida talle või kana … „ … talle tundus, et pimedas puude varjus seisavad inimesed ja kusagil metsa taga uluvad koerad.“ Juba üksi see lause on kogu raamatu lugemist väärt. Selline ümberpööratus. Kes meist poleks mõnel pimedal metsateel puude taga hunti kahtlustanud … Igatahes, tallekest emahunt talionnist ei saanud, küll aga koerakutsika. Ainult, et mis temaga peale hakata?

Kokkuvõttes väga sümpaatne kogumik. Ja nagu LR raamatud ikka, varustatud korraliku järelsõnaga, seekord kogumiku koostaja Katrin Hallase sulest.

Teised:

Lugemiselamused

Vadim Šefner “Viie veaga noormees, ehk Ühe lihtsameelse pihtimus” (LR 24-24/1983)

Perioodika 1983, tõlkinud Maiga Varik

Raamatu peategelane Stefan, isegi mitte kolmas, vaid teine poeg peres, saab juba väga noores eas isa käest teada, et on üks ebaõnnestunud mömm, noormees, kel on mitmeid vigu. Pole temas ei ilu ega tarkust, rääkimata ükskõik millisest perspektiivist. Stefan, heasüdamlik ja veidi naiivne, võtab kriitika omaks ning kannab seda endaga läbi elu. Armub toa seinal postril poseerivasse kaunitari ning suundub laia maailma, vist mitte seiklust või õnne otsima, kuid tal veab. Elu on heatahtliku ja abivalmi noormehe vastu lahke ning ta leiab nii seiklusi kui õnne, kuhjaga ja lõpuks isegi postril poseerinud tüdruku. Enne veel aga kohtab tervet rida imelisi ja veidraid tegelasi, teadlasi, leiutajaid ja muidu avastajaid ning saab enda nahal proovida uudsusi, mis näisid ulmena mitte ainult 20. sajandi alguse Venemaal vaid tänagi veel.

No, ulme- ja kommunismisugemetega piiblilugu või midagi. Uskmatutele siis muinasjutt äkki. Mulle ei sobinud autori stiil. Rõhutad heatahtlikkus, leplikkus ja rahumeelsus, kordused, kordused ja veel kord lõputud kordused. Omamoodi hümn optimismile, võeh. Lugedes tundsin peamiselt tüdimust. Naljakas? Võimalik, aga mitte minu maitsele.

Teised:

trakyll …

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” LR 28-29/1979

Mõni aeg tagasi rääkisin sõbraga raamatutest ja ta nimetas heade või meeldivate, igatahes lugemist väärt kirjanike hulka tandemi Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi. Oli see kuldvasika või tosina jagu toolidega seoses, ei mäleta, kuid see eest mäletan täpselt, et kaks eelmist sõpra nimetasid samas kontekstis samu kirjanike. Ma isegi korraks mõtlesin, et kas selline kokkusattumus ütleb rohkem minu või minu sõprade kohta, kuid lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Kuni siis nüüd pool kogemata jäi näppu vana LR ja ausõna, see on pööraselt naljakas tekst.

No kujutage ette, et te oleta väikese, kuid suurte kulinaariaalaste tegude poolest kuulsa,  provintsilinna kontoriametnik, registraator täpsemalt – see isegi kõlab tolmuselt. Avansi päev ja eesootav tantsulka kolleegidega. Kuid aega veel on ja nii te otsustategi külastada linnasauna. Kõnnite, võib-olla rõõmsalt, võib-olla te isegi laulate, vähemalt mõttes ikka ju, kohtate linna hullu leiutajat, vahetate paar sõna ja … leiate seebi. Metallkarbi sees oleva õrnsinise! seebi! Loomulikult te pistate selle taskusse ning kasutate sihtotstarbeliselt esimesel võimalusel. Seebitate end sisse, mõnuga, peast alustades ja üle kere ja …  

Ja imelik asi: miilitsinspektor Adamovile, kes sealsamas lähedal ennast pesi ja oli parasjagu pea perekonnaseebiga sisse seebitanud, paistis, et jaoskonna asjade kaudu tuttava Filjurini pea on kadunud ja pesemisega tegeleb üksnes keha.

Adamov hakkas vahtu täis silmi kiires korras puhtaks loputama, aga kui ta oli need puhtaks saanud, siis polnud nurgas, kus Filjurin oli seisnud, enam mitte kedagi. Üksnes udused auruvired väänlesid õhus ja kaldus põrandal veerles raske kibu.

lk 10

Oli juhtunud tume ja kummaline sündmus. Kahekümne kuue aastane kadestamisväärse tervisega noormees, korralik teenistuja, kaotas ühe hoobiga kõik, mis tal kunagi oli olnud: särgi, lipsu ja keha. Järele oli jäänud üksnes see, mida Filjurinil siiamaani üldsegi vaja polnud läinud: hing.

lk 11

St mõistate, seebitate end sisse ja kaotate keha. Kurvastate, muidugi, longite kehatult siia sinna, kuid ega siis lõpmatuseni saa. Mida sa teeksid, kui muutuksid nähtamatuks? Nähtamatuks muutunud Filjurin erilist leidlikust siinkohal ei ilmutanud, soovis kõigest jätkata teenistust vaatamata sellele, et tal keha ei ole, sest seadused ju otse ei keela.

Eelmise sajandi 20ndad, NEP-i aegne Venemaa, bürokraatia, kadedus, rumalus, kahepalgelisus, kelmus, farss ja lokkav onupojapoliitika ning kõige selle keskel nähtamatu ametnik. Muutused linnakeses on totaalsed, karakterid on värvikad, naljad teravad ja nimed … nii koha- kui isikunimed on siin imelised ja see kirjeldus pole täpne. Täpselt kirjeldab neid minu meelest üksnes venekeelne sõna охуительные ja auka, see pole roppus, see on konkreetne vaimustusaste.

Tekstinäidet otsisin kaua ja päris õiget vist ei leidnud, tervikuna mõjub kuidagi hoopis paremini. Nii et olgu siis suvalise koha pealt:

Välismaine elu Nikolai Samoilovitši majas jõudis apogeesse tol õhtul, mil pereisa tõi koju kimbu banaane.

Banaanide ilmumine Pištšeslavi langes ühte ahvinäituse linnatulekuga. Näituse parima eksponaadi, gorilla Molly elushoidmiseks tellis näituse administraator välismaalt banaane. Gorilla võis uhke olla, et peale tema ei söö Pištšeslavis ükski hing nii haruldasi puuvilju. Kuid Brakkide pere ei tundnud oma tõelise elu püüdlustes mingeid takistusi. Nikolai Samoilovitš, kes tütreid hellitas, ei suutnud neile mitte midagi keelata.

Ka näituse valvur ei suutnud Braki peibutustele vastu panna. Brakkide teelaual ilutsesid banaanid. Tõsi küll, need olid välja kistud gorilla lõugade vahelt, kuid see-eest kindlustasid perekonnale hingelt ja ihult eurooplaste maine.

Filjurini kadumisega jäi Brakkide maja vaikseks. Noormehed ei tulnud enam külla, Charleston jäi katki ja gorilla tervis paranes märgatavalt – nüüd sai ta jälle kätte täisportsjoni banaane.

lk 47 – 48

ERR, David Vseviov

ERR, katkendid

Mööda netti

Aleksei Tolstoi “Vereimejas” LR 20/2020

Mulle väga meeldib, et Ilona Martson, tõlkimaks venekeelset sõna упырь on leidnud või koguni välja mõelnud/ tuletanud sõna vereimejas. Sest tõesti, nagu kontvõõras raamatus ütleb, pole упырь mingi vampiir või vereimeja. Pole tal midagi ühist kaunite ja sinkjalt kahvatute, kergete ja kiirete olenditega, mis mulle sõna “vampiir” peale mõeldes esimesena silme ette tulevad. Ja tulevad nt Eve ja Adam Tilda Swintoni ja Tom Hiddlestoni kehastuses filmis “Only lovers left alive” (kõige ilusam vampiirifilm üldse) ja siis “Videviku” saaga tegelased olgugi, et ma nimetatut saagat ei lugenud ega näinud ei ole. Vereimejas on midagi hoopis kurikavalamat, kohmakat, raskemeelset ja karust. Minu tundmuse järgi (semantikast ei tea ma midagi) on vahe umbes nagu “elukal” ja “elajasel”, kus elajas on tükk maad tumedama hingega pudulojus.

Nii et siis “Vereimejas”
Lugu algab sellest, et salapärane tundmatu räägib peategelasele, et ballil, kus nad viibivad, viibib ka vereimejas või mitu, kes on juba surnud ning kelle matustel ta käinud on.
Ja karussell hakkab pöörlema ja iga leheküljega hoog üha kasvab ega peatu lõpuni välja. Iidsete suguvõsade iidne vaen kannab lugeja 19. sajandi Venemaalt kord Ungarisse, kord jälle Itaaliasse.
Üsna lühike lugu on hästi kokku kokku kirjutatud. Olgugi, et süžeele suurt rõhku justkui ei ole, on selles mitu tegevusliini, mis kõik omavahel põimuvad. Osad neist on nö ilmsi, teised ilmnevad loo tegelaste räägitud veidravõitu lugudes. Igat sorti müstikat ja imeelukaid on loos omajagu, aga kõike maitsekalt ja kuidagi – loogilistes kohtades. Sündmused avanevad järk järgult, infot jagatakse näpuotsaga killukese haaval ja lugedes on koguaeg tunne, et rääkijal on seda rohkem, ta teab, aga …
Jutustuse keel on maagiline. Ma lugesin eesti keeles ja kuulasin vene keeles üle ja mõlemal juhul oli tunne, et see on lugu nendele, kellele lugemine on pigem nauditav suhtlus keelega. Neil, kes otsivad pigem veel ühte lugu vampiirist, pole vist väga mõtet. Rikkalikku ja kaunist, võib-olla veidi oksliku teksti tuleb lugeda aeglaselt, igat lauset vaagides. Iga loosse ilmunud kujund leiab sõnalise teostuse ja kohati tundub, et reaalsuse ja unenägude vahel piiri ei ole ja võib-olla pole teksti ja lugeja vahel ka. Imeline atmosfäär, küünlad, punane ja must.

Lõpp, lõpust juba keegi kirjutas, et lõpus peab igaüks ise otsustama. Olid siis vereimejad või mitte. Või on see inimlik kujutlusvõime, mis hirmsaid pilte joonistab ja pimedust toidab.
Ja kui kedagi huvitab, siis minu meelest lugu ei ole hirmus. Võimalik, et millalgi ammu oli, aga mulle tundub, et hirmud on ka … evolutsioneerunud äkki, muutunud igatahes.

Raamatu lõpus on ka põhjalik ja huvitav kommentaar Jelena Skulskajalt. Mina sain nt aru, et mul on kõik need ühe nimega härrasmehed põhjalikult sassis 🙂

Mind piiras kari portselanist nukke, fajansist mandariine ja savist hiinatare, kes karjusid: “Elagu meie imperaator, suur Antonio Fu-Zing-Tang!” ja sööstsid mind kõdistama. Asjatult püüdsin nendest lahti saada. Nende tillukesed käekesed pugesid mulle ninna ja kõrva ja ma naersin kui meelehaige. Ei teagi, kuidas nendest lahti sain, kuid kui ma toibusin, seisite teie, sõbrad, mõlemad minu juures. Võlgnen teile sajakordse tänu, et te mind päästsite!”
lk 44

“Vaadake, need on meie muusikud.”
Runevski silmas hulka õnnetuid, keda aheldasid ketid ja ümbritses tuli. Mustad sokunägudega paharetid puhusid toimekalt tulele peale ja trummeldasid kuumaksaetud haamritega vastu õnnetute päid. Hala, needused ja kettide kolin segunes üheks kohutavaks kõminks, mida Runevski oli esialgu pidanud muusikaks. Vaesed ohvrid sirutasid teda nähes tema poole pikki käsi ja ulusid: “Tule siia! Tule siia!”

lk 54

Teised:

Sulepuru

Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal,” LR 51/1976

Taga – Karpaatias möödunud sõjaväeteenistusest äsja vabanenud Lembit Kivikas saabub Punajõe kolhoosi töövestlusele. EPA haridusega hakkaja noormees ei ole veel päevagi loomaarstina töötanud, kuid peale lühikest vestlust südamevalust äsja tervenenud kolhoosiesimehega saab soovitud peaveterinaari koha. Lembit kolib tühja kolhoosi korterisse, hangib endale ametiauto ja teeb tutvust nii kohalike parmudega kui ka vallaliste naistega. Ja ravib loomi, muidugi, aitab ilmale vasikaid, kastreerib täku ja paneb magama kass Jorri, keda tädi Selma kõplaga lõi.
Lühike ja ladus jutustus kolhoosideaegsest Eestist ja nagu ikka – inimestest. Mulle meeldis, et autor suutis rääkida loo liigse irooniata, absurdi või traagikasse langemata. Ajad olid imelikud, inimesed on seda jätkuvalt.

Ainuke asi, mis mind selle laudalüürika juures häiris, oli see, et lehmad seal muudkui sünnitasid ja neid kutsuti sünnitajateks. Ma ei tea, mu meelest poegivad ikka…

Raamatut ei valinud, võtsin riiulist huupi, kuid peale lugemist guugeldasin autorit ka. Internet ütleb, et Riho Mesilane ei ole kaugeltki üksnes hea sulega veterinaar (kui ta viimast üldse oligi), kuid mina kirjutaja poliitilisse tausta see kord süveneda ei viitsi. Lembitust ja tema hoolealustest, samuti elust Punajõe kolhoosis, oleksin meelsasti pikemaltki lugenud.

Bohumil Hrabal “Liiga vali üksindus” LR 6-7/2020

IMG_20200501_132329__01__01__01

Mõnikord juhtub, et loetud tekst jääb pähe elama. Aeg läheb ja üha uued detailid kerkivad üles nagu lilled seal kraavis selle koera korjusel. Ma juba peaaegu ei tunnegi ära tema skeletti, selle Lonni, või mis ta nimi oligi, must, roostekarva käppadega – elusast peast ta mulle ei meeldinudki, kuid idee lilli täis kasvanud lumivalgetest kondikestest tundub sümpaatne.

Bohumil Hrabal „Liiga vali üksindus“ on viimati loetutest täpselt see. Mõtlen selle peale tihti, suure sümpaatiaga, ilma et seda täpselt seletadagi oskaks.

 „Olen kolmkümmend viis aastat töötanud vanapaberis ja see on minu love story. Olen kolmkümmend viis aastat pressinud vanapaberit ja raamatuid, kolmkümmend viis aastat määrinud end literatega, nii et olen hakanud sarnanema entsüklopeediatega, mida olen selle aja jooksul kokku pressinud vähemalt kolmkümmend kuupi, olen kann, mis on täis elavat ja surnut vett, ja kui mind vaid pisut kallutada, voolavad minust välja ainult kaunid mõtted; olen vastu omaend tahtmist haritud, ja ega ma õieti ei teagi, millised mõtted on minu omad ja tulevad minu seest ning millised on kusagilt loetud, ja nii olen ma nende kolmekümne viie aasta jooksul sulanud kokku iseenda ja mind ümbritseva maailmaga, sest kui ma loen, siis ma tegelikult ei loe, ma võtan kauni lause noka vahele ja lutsutan seda nagu kommi, mekin seda nagu klaasikest likööri, kuni mõte valgub minu sisse nagu alkohol ja imendub minusse, nii et see pole enam mitte ainult mu ajus ja südames, vaid tulvab ka mu arterites ja jõuab viimse veenitipuni välja. „

lk. 7

Hanta töötab vanapaberi vastuvõtu punktis hüdraulise pressi operaatorina. Tema tööks on vanapaberi pressimine ühesugustesse neljakandilistesse tihedatesse pakkidesse ja nii päevast päeva, 35. aastat jutti.

Lugedes tundub, et raamatute hävitamine on Hanta maailmas tavaline protsess – raamatud lihtsalt hävitatakse, päevapoliitiliste või muude selgitusteta. Hanta armastab raamatuid ja viib mõnikord mõned paremad koju. Vist mitte väga mõnikord – tema koju on juba kogunenud tonnide viisi raamatuid, ta elab ja magab raamatute keskel. Seejuures, mitte et ta raamatuid päästaks, see pole mingi vastuhakk või missioon vms, see on tema eluviis. Asjade hävitamine ei välista nende armastamist. Valitseb üldine ükskõiksus ja isetus.

Linn, kus Hanta elab, Praha, koosneb kitsastest ja haisvatest ruumidest. Midagi ei laiene ega hargne, pigem vastupidi, loo edenedes muutub nii linn kui ruumid väiksemaks ja rõhuvaks. Trepid ei vii kuhugi, uste taga ei ole midagi, lõpuks pole ustki, üksnes seinad. Täpsemalt – neli sina, mis lähenevad, nagu hüdraulise pressi rauad, liiguvad üksteisele vastu, ähvardades lömastada, nii linna kui lõpuks ka peategelase. Lõpus ta näeb seda isegi unes. Ja ega siin linnast palju juttu polegi. Lõpuks tundub, Praha on siin vaid tegelase pead. Peas, mis on täis klaustrofoobiat ja raamatuid. Hanta samastab end kokku pressitud raamatute pakkidega, ehitab end aastaid neist, mõtleb nendega. Kui raamatu lõpus Hantale öeldakse, et ta peab minema üle valge paberi pakkimise osakonda, satub Hanta paanikasse. Valge paber – mis saab olla kurvem tühjast valgest leheküljest?

Kogu tekst on uskumatult tihe, hermeetiline ja staatiline. Mu meelest pole sel ka suuremat mõtet. Puudub areng ükskõik millises suunas – ideeline, mõtteline, süžeeline. Pole ei küsimusi ega vastuseid. Keegi ei lähe kuhugi, ei pürgi millegi poole, ei ehita midagi. Minna polegi kuhugi. Kõik, mis juhtub, lihtsalt juhtub. Keegi ei küsi „miks“ ega ei otsi põhjusi. Lugedes meenusid mulle Escheri joonistused, mis minu meelest on ka sellised – loodud lihtsalt vaatamiseks. Võib ju proovida leida mõtet, kuid … kas see annaks midagi? Mõni asi lihtsalt on võluv, mõtteta, ise enesest.

e4b5c308-6968-4e6b-871b-5d0af8ffb191_800x600

Maurits Cornelis Escher, Relativity, 1953.

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR 8 – 9/2020)

IMG_20200501_132006__01Mäletate, ma kaebasin, et ei maga öösiti. Ja siis kirjutasin, et ostan uue madratsi. No vot, ma ostsin kaks ja magan nüüd nende peal nagu… (sosinal) magan, ühesõnaga. Öösiti. Täna ei maga, sest madratsid jäid koju ja üks teine öö, mil madratsid juba olid aga ma ikkagi ei maganud, ma siis lugesin.

Lugesin nii, et magamine ei meenunud isegi variandina mitte, lugesin vaimustudes sellest, kui ebamugav mul on. Lugedes!

Samanta Schweblin „Nähtamatu niit“ (LR 8 – 9/2020)

80 lk peatükkideta dialoogi. Räägivad noor naine Amanda ja poisike nimega David. Suremas olev naine meenutab äsjast puhkusereisi, mille ta veetis linna lähedal maal pisikese tütrega. Meenutab paari puhkusel veedetud päeva kirjeldades hetki, tundeid, sõnu, pisemate detailideni. Poisike täpsustab, laseb üle rääkida. Kuidas nad saabusid ja mida siis tegid. Keda kohtasid, kohad, kus käisid, lood, mida küla pealt kuulsid. Füüsiliste tundmuste suurepärased kirjeldused. Küsimused, mis piinavad naist, poissi ja lugejat võrdselt esimesest lehest viimaseni on „Mis ikkagi juhtus?“ ja „Mis neid kahte seob?“

Lapsevanema peamised hirmud: hirm kaotada oma laps füüsiliselt või tõugata ta endast ära, hirm hukkuva elukeskkonna eest, hirm kaotada kontroll olukorra üle ja näpuotsaga veel igasuguseid hirme. Õigesti doseeritult ja Schweblinil on see kahtlemata õnnestunud, tekitab juba üksi lugemine sellisest kokteilist irratsionaalset õudust.

Ja siis veel ussid, pardid ja tolm laste pihkuides.

Mulle tundub, et see on üks neist raamatutest, mida on parem lugeda nö puhta lehena, teiste muljetesse või sisukirjeldusse eelnevalt süvenemata. Seepärast ma rohkem ei räägi. Ainult seda, et see oli hea. Haarav (kleepuv?), pingeline ja hirmus.

 

François Mauriac “Ussipesa”, LR 8 – 9/1959

IMG_20200305_151758__01Raamat vist sarjast “kohutav ja hirmus hea”.

Tegemist on ühe haige, mõttes – surma ootava, vanamehe pihtimusega. Alguses on see kiri abikaasale, kuid käsikirja kasvades  ja adressaadi ootamatu lahkumise tõttu siit ilmast muutub see millekski päevikulaadseks, kus autor mõtiskleb selle üle, kuhu ta elu lõpuks välja on jõudnud ja miks. Ja jõudnud on ta kaugele: tal on mitu miljonit, üks naine (armukesed olid ka, aga kes neid jõuab lugeda), kaks last, nende abikaasad, lapselaps abikaasaga, abieluväline poeg ja null ühikut armastust, mõistmist, lähedust või inimliku õnne.  Püüdes nüüd elu loojangul oma suhetest sotti saada ja mingeid kokkuvõtteid teha, võrdleb ta ussipesaga küll oma südant, küll perekonda, kuid tundub, et esimene võrdlus on paremini põhjendatud – just seal, tema enda südames, asub see pesa, kust mürgised ussid koorusid ja paljunesid, igasse ilmakaarde laiali läksid ja omakorda munesid ja koorusid ja roomasid… Vanamees saab sellest aru, kui on juba lootusetult hilja. Kõik on lootusetult käest – tekkis ju esimene ussimuna mehe südamesse üle neljakümne aasta tagasi. Ja nimelt ööl, kui tema noort abikaasat tabas seletamatu avameelsushoog ning ta rääkis mehele ühest ammu ja tagajärgedeta juhtunud väikesest flirdist. Naise jaoks oli see viiv, mitte midagi tähendav hetk, kuid meest haavab see nii, et ta püüab kogu ülejäänud elu, teadlikult või teadvustamata, muuta oma lähedaste elu kohalikuks kuid hästi toimivaks põrgu filiaaliks. Ja see õnnestub, ainult et mees ise ju… küpseb samas katlas.

Ühesõnaga, olematu süžeeliiniga vanamehe jauramine otsast lõpuni teemal: miks keegi mind ei armasta. Aga…

Tegelaste hingeelud on meisterlikult maalitud. Autor suudab vaid paari lausega luua peaaegu vastikult tõepärased – keerulised, mitmekihilised – portreed ja selgitada tegude motiive. Vaatama sellele, et raamatus pole ühtegi positiivset kangelast, tekitab see minus kaastunnet ühel või teisel määral iga tegelase vastu – õnnetud vanemad, õnnetud lapsed, õnnetud lapselapsed.

Terve rida ajatuid küsimusi. Peresisesed suhted, uhkus, ihnus, võltsvagadus ja kahepalgelisus. Autor näitab ilmekalt, kuidas üks väike arusaamatus võib järk järgult ja seetõttu võib-olla märkamatult kasvada suureks,  kõike hõlmavaks.

Raamatu keel on kaunis, mitte lihtne, kuid väga selge (rääkijaks on ju advokaat, inimene, kes oskab rääkida, on harjunud kõike sõnastama). Lugesin ja mõtlesin koguaeg, et selle inimese elu oleks kujunenud hoopis teistsuguseks, kui ta ei oleks abiellunud “õige” naisega. Ideelset ei  ole ka vaja. Piisanuks inimesest, kes oleks teda armastanud, kellele ta oleks huvitav olnud. Ja seda veel, et teise inimese pähe ei näe keegi, ammugi hinge või südamesse, rääkima peab 🙂

1959 aasta LM – reavahedeta kirbukiri kollasel taustal, oh. Aga ikkagi meeldis väga.

Sandra on ka lugenud