Samuel Beckett “Molloy” LR 32-34/2022

Tõlkinud Triinu Tamm, Kultuurileht 2022, 184 lk

No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain. Aga nii palju kui sain siis. Raamat koosneb kahest erinevast osas. Raamatu esimene on osa kellegi Molloy teadvusevoog. D. Lodge raamatus “Mõtleb … ” eksperimenteerib Ralph Messenger selle üle, kas on võimalik fikseerida teadvuse voogu, no ikka nii, et ajust otse sõrmedesse või diktofoni vm. Ääretult tore lugemine, kuid see siin, olgugi, et pole pooltki nii tore, tundub ehedam. .

Mees, Molloy, püüab rääkida endast, tutvustada end lugejale. Välja kukub segaselt, mehe teadvus kaldub koguaeg kõrvale, hüppab ühelt teemalt teisele, mõtted katkevad ja lähevad sassi, kaovad ja tekivad taas. Ta püüab rääkida minevikust, kuid selle asemel kirjeldab kahte inimest, keda näeb läbi lahtise akna. Mõtleb välja nende suhte, seejärel kujutab ette, kuidas ta ühele neist järele läheb ja mida siis ütleb. Kas tollel inimesel hakkaks temast kahju või ei? Molloy on vana ja tema jalad ei paindu. Mees meenutab, et algul ei paindunud üks jalg, parem või vasak. Hiljem aga juhtus midagi ka teisega. Meenutab oma jalgratast, mida detailselt kirjeldab, mh seda, kuidas ta kasutas jalgratast, kui üks jalg oli juba haige. Ta on enda kohta käivate detailidega ütlemata hoolas. Seejuures, tundub, et ega kohati mees ise ka enam ei mäleta, millest täpselt ta rääkida tahtis. Ta lihtsalt meenutab, seda mis veel meelde tuleb. Mõnes kohas Molloy lubab, et seda ta ei räägi, et mitte häirida lugejate tähelepanu ning varsti, unustades lubaduse, räägib ikkagi. Kohati jäävad mõtted poole, kuid siis võtab Molloy mõne järgmise juhuslikult meenunud mõtte ja paneb sellega ajama, kaugele, kaugele sellest, millest rääkida kavatses. Kõik puudutab üksnes teda. Lugesin internetist, et see sümboliseerib ühiskonda, nõrdrameelset ja vigast, selle arengut, teel olekut. No, ma ei tea. On üks eriti näitlik koht kividest, mida Molloy enda jutu järgi ta aeg ajalt toidule eelistab.

“Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. ma nimetan neid kivideks, kuid tegelikult olid need pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult.”

Umbes sellisel moel ja pikalt, nt neist kividest räägib ta mitu, mitu lehekülge. Raamatu teises osas on juttu agent Moranist, kellele on tehtud ülesandeks leida Molloy. Agent Moran asub koos pojaga ülesannet täitma. Muutub kõik, jutustamise viis, stiil, tempo. Teine osa on esimesest mu meelest oluliselt nõrgem. Kuigi raamatu lõpp, millest justkui selgub, kes see Molloy siis ikkagi oli, justkui kompenseerib ja päästab. St, võimalik, et see tegelikult ei olegi oluline ja isegi tekst ise mõjub teisejärgulisena. Mõttes, inimene raamatus kirjutab raportit teatud eluperioodist, kuid selle asemel, et kirjeldada sündmusi, kirjeldab hoopis mõtteid, mis tema teadvust sel ajal koormasid. Uidates oma hirmudes, kahtlustes ja fantaasiates, läheb ta nii kaugele, et abstraheerub isegi oma kehast. Aga raamatut on selletagi väga raske lugeda, eriti esimest osa. Tihti leidsin end silmadega mööda teksti uitamas, sest õige rida on koguaeg kadunud. Kordused ja lõikude puudumine raamatu esimeses osas. Ja siis pähe tekkivad küsimused. On Molloy selline elu üldse elu? Mille poolest selliselt mõtlev inimene erineb nt aasal mäletsevast lehmast? Mis teeb inimesest inimese? Kas on olemas inimesi, kes ei vaja teisi inimesi, kes piirduvad ja rahulduvad üksnes oma teaduses ringi uitamisega? Kus on piir, mille Molloy ületas, milles see piir seisneb? Miks ta endas nii kohutavalt ära eksis? Lugu, mil pole ei algust ega lõppu, inimesed ja aeg liiguvad. Või siis ei liigu keegi ja kogu liikumine lehekülgi keerama harjunud lugeja enesepettus. Täielik absurd ja seda nii lähedalt, et mõtled tahes tahtmata, et küll on hea kahe jalaga maa küljes olla ja elada käesolevas hetkes, tunnetada lõppu kusagil perspektiivis, eelistada elamist lükates olematuse kaugesse tulevikku.

Miljenko Jergović “Sarajevo Marlboro” LR 4-5/2023

29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović kirjutab küll pealtnäha väikestest asjadest, ebaolulistena näivatest sündmustest või juhuslikest vestlustest, kuid seda nii, et need päevadeks pähe jäävad ja moonduvad suurteks, olulisteks ja universaalseteks teemadeks, millest rääkida või omaette mõtiskleda.

Kõige suurem teema, mis jookseb läbi terve kogumiku, on Sarajevo ja selle ümbruse mitmekultuurilisus. Nt killuke nukra lõpuga loost „Bosnia ühepajatoit”, kus armuvad zagreblanna Elena ja bosnialane Zlaja:

Elena oli noor ja ambitsioonikas zagreblanna, kes oli Sarajevosse tulnud ülikooli, … /—/ Aga kuna Sarajevo on linn, mis ei nõua sult, et sa muutuksid, ega tee välja mingist halvustavast suhtumisest, siis harjus ka Elena temaga ära. Asjaolu, et ühes kohas elavad koos nii erinevad inimesed ja need erinevused ei mõju neile üldse koormavalt, hakkas aegamööda pakkuma hoopis naudingut, rahulolu, mis oma lihtsuses ja eheduses meenutab raudtejaama ootesaali, kus väljuvad rongid ühtviisi nii põrgusse kui paradiisi. (lk 29)

Sajandeid üksteise kõrval elanud rahvad on segunenud. Piirid omade ja võõraste vahel on tihti ähmased ja mõnikord, nt kriisisituatsioonis, kaovad hoopis. Jutustus „Härrasmees Dubrovnikust” räägib Sarajevos elavast horvaadist, keda rahu ajal pidasid naabrid pigem eemal- ja üleolevaks, roose kasvatavaks veidrikuks, kuid kes sõja ajal päästis nii mõnegi elu varustades linnarahvast (rahvuste ja religioossete kuuluvuste vahel vahet tegemata) veega oma kaevust.

Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda. „Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka koguaeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla, „ rääkis mu ema ülehele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga. (lk 28)

Sarajevo Marlboro nimelist jutustust kogumikus ei ole, küll aga on jutustus nimega „Haud”, kus kohalik hauakaevaja vestleb Ameerika ajakirjanikuga, kes ei mõista ei kohalike tavasid ega kohalike valikuid, samuti sõjaaegset elu ja oli. Nt seda, et kui tindi- või paberivabrik on puruks pommitatud, võib juhtuda, et sigarette müüakse kirjeteta tagurpidi kino kuulutusse või seebi pakkimiseks mõeldud paberisse pakituna.

Ta uurib, kas mul kahju ei ole pärast maailmale kolm korda tiiru peale tegemist sattuda ümberpiiratud Sarajevosse, mina jälle vastan, et ega ma ei sattunud siia, vaid sündisin siin, … (lk 59)

Mida ma ka ei ütleks, ikka arvaks ta, et me oleme mingi napakas rahvas, kes peab selleks, et teada, mis marki suitse ostsid, kogu paki pahupidi keerama ja ära lõhkuma. Nii nagu suitsupakid on siin tagurpidi, nii see, mis nad räägivad, kui ka see, mida mõtlevad ja teevad. (lk 60)

Sõjaaegsest kommunikatsioonist on põgusalt juttu ka jutustuses „Slobodan”:

Üks esimesi CNN-i reportaaže sõjaaja Sarajevost näitas Slobodani, kes uitas rahulikult mööda linna, samal ajal kui igal pool langesid mürsud. Kaamera jälgis teda tubli seitsekümmend meetrit, ju siis ootas ajakirjanik võimalust salvestada hetk, kui mürsuplahvatus saraevolase tükkideks rebib. Slobodan aga jalutas kaadrisügavusest otse operaatori juurde, naeratas, noogutas ning jätkas tolle sugupuud uurimata oma teekonda. Mürsud muudkui plahvatasid tema hiiglaseselja taga, reporter andis aga samal õhtul mõningase pettumusega vaatajatele teada, et Sarajevos leidub ka hulljulgeid inimesi. (lk 43)

Ma püüdsin enda jaoks mingit topi kokku panna, kuid ei õnnestunud, mulle meeldivad peaaegu kõik lood. Kõige õudsem mõte, mis lugedes pähe tuleb, on see, et sõjaga harjutakse. Mõned lähevad ära, teised ei saa või ei taha ja lihtsalt harjuvad. Mingisugusel hetkel saab plahvatustest samasugune foon, nagu mere ääres elava inimese jaoks merekohin. Inimesed kohanevad, käivad tööl ja külas, armuvad. Elavad ja leiavad, mille üle rõõmustada. Ühtlasi on see mõte ka kuidagi lohutav.

Lugedes jälle googeldasin palju, lugesin Jugoslaavia lagunemisest üldiselt, Bosnia sõjast, Sarajevo piiramisest jm. Mõtlesin ukrainlastest. Ühesõnaga, mitmes mõttes väga hea raamat. Kirkaid tegelasi täis traagiline ja liigutav, kohati pisut naljakas, kuid läbivalt nukra alatooniga (kuidas teisiti saakski).

Kogumiku viimane jutustus räägib raamatukogudest. Kodustest, sellest vist, et põgenedes neid reeglina kaasa ei veeta.

Kõiki mahapõletatud Sarajevo raamatukogusid ei ole võimalik üles lugeda ega meeles pidada. Ja pole ka enam, kelle jaoks seda teha. Kuid mäletatakse kõige võimsamat leeki, kõige võimsamat tuld, müütilist tuha ja tolmu pühitsemisriitust, seda, kui põles Sarajevo ülikooli raamatukogu, kuulus Raekoda, kus hoitud raamatud põlesid terve öö ja päeva. /—/ Paita õrnalt oma raamatuid, võõras, ja ära unusta, et need on vaid tolm. (lk 111)

Tor Åge Bringsværd „Pinocchio paberid“ (LR 47-49/1988)

Folklorist Jonas Rafn saab oma Budapestis elavalt sõbralt ja kolleegilt Vargalt, kellega teda seob mh huvi puu- ja taimemuinasjuttude vastu, murettekitava kirja. Jonas lendab Budapesti, kuid Vargat ta ei leia, sõber on kadunud nagu ka artikli käsikiri, mille kallal ta töötas. Loosse sekkub politsei. Jonas püüab juurdlusele kõigiti kaasa aidata kuni muutub huvitatud isikust mõrvas kahlustatavaks.

Täiesti pöörane lugu, kus leidub inimese peaga koeri, puust nikerdatud ja “elule puhutud” mehikesi, lille ja naise interaktsioonist sündinud lapsi, haldjaid (häid ja mitte eriti), hulle professoreid ja katseklaasi-inimesi, roboteid ja mitmes erinevas mõttes metsikuid taimi. Lisaks siis mõned naised, kes võib-olla ei olegi „mõned“, mõned muretsevad lapsevanemad, mõned päris ja mõned ajuti kadunud folkloristid ja üks igas olukorras selget pead ja külma närvi säilitada suutev politseinik, uurija major Szluka. Ja justkui sellest veel vähe oleks – paksult viiteid müütidele, muinasjuttudele ja muudele kirjandusteostele, uurimustele ja ajaloolistele sündmustele.

Ja just kui sellest ka veel vähe oleks, on raamatu ülesehitus ka, pöörane, omaette ja erakordselt. Jonas Rafni kiri armastatud naisele, Varga kiri Jonasele, katked Varga artikli käsikirjast, Jonase päevik, Maia (Varga röövimise ainus, psühhiaatria haiglas viibiv tunnistaja) päevik, major Szluka märkmed. Kõike seda läbisegi ja katketena, igal ühel oma hääl ja nägemus, omad seisukohad, veendumused, uidud ja unenäod. See on nii tohutult äge. Sõbra kadumise mõistatust uuriva Jonase argine ja murelik toon. Varga käsikiri, eriilmeline, kohati poeetiline, kohati näidendit meenutav, kohati (populaar)teaduslikus vormis mütoloogiaid, muistendeid ja legende seletav (korrektselt vormistatud viited, jn). Majori objektiivset reaalsust peegeldada püüdvad töised, asises toonis märkmed. Selline väga eriilmeliste tekstikatkete (stiilid, hääled) vaheldumine nõuab lugejalt küll pisukest kohalolekut, kuid tekst ei tundu raskepärane. Koguaeg on huvitav.

Mõttest ka. No, jumal teab. Heast ja kurjast kusagilt sealt punktist, kus ristuvad teadud ja eetika, vabadused, identiteet, folkloor, aeg ja ajalugu. Selline päris latakas punkt. Küsimärkidest ümbritsetud, vastusteta (õnneks).

Hirmustore tekst. Hirmus ja tore. Ja siis veel natuke tore.

Zdeněk Jirotka “Saturnin” (LR kuldsari)

Internetis liigub ringi nali selle kohta, et kusagil 40ndates tekib paljudel inimestel sarnane  seksuaalne fantaasia: tahaks omada tugevat ja energilist, entusiastliku, puhast ja vaikset, ee, koduabilist. Et ta siis hommikust õhtuni muudkui siluks ja sätiks, nühiks ja küüriks, mmu kööki, mmu tube, mu sauna jnpe, mmm .. 

Midagi sarnast juhtus ka tšehhi kirjaniku Zdeněk Jirotka humoorika romaani “Saturnin” minajutustajaga. Noor ja üksildane härrasmees palkas endale teenri. Sellise, kes lugupidamise ja püüdlikkusega tegi kõike, mida üks härrasmees oma teenrilt oodata võiks – valmistas kohvi, puhastas saapaid, hoidis elamise korras. Kuid mitte ainult. Kiiresti selgus, et teener nimega Saturnin evib lisaks tavapärasele viisakusele ja püüdlikkusele ka rohkesti ekstravagantsust, leidlikkust ja õige omapärast huumorimeelt. Nii leiabki end teenri palganud noormees varsti ja oma suureks üllatuseks elamas rippsilla lähedal ankrus seisval laeval, sõjas kahel jalal hüpleva slaavi rahvatarkuse varamuga, forsseerimas jõge, hulkumas metsas, näljase, külmunu ja armununa. Kõike seda lühikese aja jooksul pendeldades meeleheite ja ülima õnne vahel ja kõike ikka naljaga. Nalja oskavad teha kõik raamatu tegelased, kuigi väljendavad seda igaüks omamoodi ning mõni ei soovi seda tunnistada. Minu lemmikuks sai doktor Vlach, kes rikastas toimuvat oma väärtuslike teooriatega ilmast ja inimestest. Tema arutlused tervemõistuslike inimeste üle ja pontšikuteooria meeldisid eriti, neis on mõningast sügavus jne. Korraks lõbustasin end sellega, et määrasin kindlaks, millisesse kolmest inimgrupist mina pontšikuteooria järgi kuulun. 

St, ühelt poolt: kõik on hea, stiil on hea, tegevuskoht kaunis, kergelt huumorikad tegelased jn. Ka teemad on kerged: sugulastevahelised suhted, uje armastus. Teiselt poolt – ja ega rohkem polegi. Kõik see kergus välistab mistahe erilise elamuse, midagi ei paku mõtlemisainet, midagi ei kriibi hinge. Eks vist alati ei peagi. Aga lõpuks on kuidagi möh. 

Minu lemmikuteks tšehhideks jäävad ikka veel Hrabal ja Čapek, lemmikuks teenrist rääkivaks raamatuks Ishiguro “Päeva riismed”. 

Aga korra tasub lugeda, eriti neil, kes naljast lugu peavad, julgelt.

John Steinbeck “Pärl” (LR 13/1957)

Aasta esimestel päevadel tekkis mingi arusaamatu hetk, kui kõndisin mööda maja ringi ja mitte midagi polnud lugeda. Kõik oli kas juba läbi või veel mitte saabunud ja selle jaoks, mis pooleli, ei olnud tuju. Nii võtsingi riiulist jutustuse, et lühike ja kindla peale – Steinbeck mulle ju meeldib.

Aga mitte sellel korral. Sel korrale mulle ei meeldinud kõik. Mulle ei meeldinud stiil. Raskesti loetav sõnavaht. Tohutult palju üleliigseid sõnu ja seletamisi, lisaks jutustaja patroneeriv, õpetlik toon.

Null ühikut pinget või üllatust või originaalseid lahendusi. St, see on lugu noorest ja vist isegi õnnelikust, kuid vaesest, pärlipüüdjate perekonnast. Pereisa Kino, pereema Juana ja nende beebi Coyotito. Ühel ilusal hommikul hammustab Coyotitot skorpion. Kolonialistist arst osutub rahaahneks koletiseks. Kuna pärlipüüdmine on pere ainuke sissetuleku allikas, suundub perekond paadiga merele, et seal õnne katsuda. Ja üllatus, üllatus, õnn naeratab neile, pereisa toob merepõhjast välja enneolematu suure pärli. Edasi saate ju aru, eks. Pärlite kokkuostjad osutuvad petisteks, kohalik vaimulik ihneks lurjuseks ja kogukonna kõik liikmed kadedateks kurjamiteks. Koledad asjad hakkavad juhtuma, perekond kaotab nii mõndagi olulist, kuid seejärel saab kõigest aru ja võtab vastu ainuõige otsuse.

Ja mis siis on selle loo moraal? Pereisa omandab, seal juures täiesti legaalselt, ausal moel, mõningase, esialgu veel hüpoteetilise materiaalse hüve. Ja edasi on pmts õudusjutt sellest, mis selline ootamatu rikastumine kõik endaga kaasa toob (ainult halba, muidugi) ja kui madalale langeb pere, eeskätt pereisa, et oma materiaalset varandust kaitsta.

St, miks ausal teel rikastumine ja oma vara kaitsmine halb on, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Oleks nad siis varastanud selle pärli, nt või kasvõi teinud plaane pärli eest saadud raha kuidagi kurjalt kasutada – ei. Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi. Ära proovi, istu ja täna kõiksust oma näkase maisikaku eest lõpmatuseni? Ole rahul sellega, mis sul on ja ikkagi – ära isegi proovi! Tea oma kohta, vm. Ja siis veel see loost kuidagi kumav tõdemus, et see, et ümbritsevad on kadedad ja kasuahned, on vaat et paratamatu. No, mina nii ei arva.

Primitiivne, etteaimatav ja aegunud. Täielik pettumus.

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

Tõlkinud Hendrik Lindepuu

Olga Tokarczuk on juba mitu aastat mu lugemisnimekirjas olnud, nüüd siis lõpuks lugesin kahte raamatut korraga. „Algus ja teised asjad“ on veel pooleli. LR Kuldsarjas ilmunud lühijuttude kogumiku „Maailma kõige inetum naisterahvas“ lõpetasin, kohati lugesin kaks või isegi kolm korda.  Ja oi, kuidas ta mulle meeldib! Kahtlustan, et mitte ainud loetud ja lugemisel olev raamat, vaid et autor üleni.

15 lühijuttu, mis on tõlgitud kogumikust „Mäng mitmel trummil“ ning millest kuus on eesti keeles varem ilmunud LR samanimelises  kogumikus 2005. aastal. St, ma lugesin kõigepealt 2005. aasta väljaannet ja siis ülejäänud lood LR Kuldsarja omast juurde.

Pealtnäha väga lihtsad lood tavalistest inimestest ja valdavalt argistest olukordadest, kuid ometi nad seda ei ole. Keegi kusagil kirjutas, et Tokarczuki lugedes on tal koguaeg tunne, et on liiga kaua viiruki suitsus viibinud, pea käib ringi ja sa saad aru, et kogetu on sügav, mõte on suur ja oluline, aga sabapidi kätte saada on raske. Ja see tundub mulle väga täpse kirjeldusena.

Autor on hariduselt psühholoog ja see kuidagi peegeldub. Terane ja tundlik vaatleja. Oskab manipuleerida lugeja tunnete, kujutluste ja stereotüüpidega. Hinnanguid ei anna ja moraali ei loe, kuid lugejal on lugedes koguaeg natuke kõhe ja ebamugav, sest kujutatud maailmad on pisut kreenis ja täpselt nii nõksu jagu, et loed ja kobad oma piire, erinevaid. Kui peaks ütlema ühe sõnaga, siis eelkõige on need lood kummastavad.

Kogumiku lood on erinevad ka stiililt. Mõnes on minajutustaja ja mõne teise räägib ära keegi kolmas. Mõned on realistlikud, mõned teised kergelt müstiliselt või udupeenelt ulmelised. Eriilmelised, mingisugust ühte ühendavat seost ma lugudest ei leidnud, küll aga on mõned korduvad teemad. Paistab, et autorit huvitavad identiteediga seotud küsimused, paistab, et autori meelest on see midagi väga habrast. Ja mehe ja naise vahelised või siis perekondlikud suhted. Mitmes loos kaardistab autor elu peale armastust. See mingisugune aeg, kui kire ja huvi asemele tulevad harjumus ja mugavus. Või ehk üksnes harjumus, see, kui valus ka pole, lihtsalt ükskõik. Need lood, „Ratsu“ ja „Peaproov“, ongi vist ühed enam meeldinumad. „Ratsu“ on ka kuidagi tehniliselt huvitav, paarike mereäärses puidust majakeses, keset lainete kohinat ja loojanguid, eeskujulik taust armastusloole, aga armastust pole, mingi anti-idüll.

Veel meeldis lugu Briti professorist Poolas. Professor saabub Varssavisse külalislektorina vm, keelt ei oska, pagas kadunud. Hommikuks kaob ka kontaktisik ja telefoniühendus, kuid midagi ilmub asemele ka ja nimelt tankid akna taha. Reaalselt toimunud sündmustega (1981?) seostud lugu nähtuna ootamatu nurga alt. Nimilugu muljet ei avaldanud, aga meeldis veel nt kogumiku esimene lugu „Tee silmad lahti, sa oled surnud“, mis räägib krimkasid lugevast naisest, kes elab raamatusse sedavõrd sisse, et … Lugu looks, aga lugemise protsessi kirjeldavad osad on selles loos imelised.

Teised lood meeldisid vähem, kuid siiski, see on hea, tummine amps. Kindlasti mitte kiire lugemine, kiirelt lugemine oleks siin puhas raiskamine. Iga lugu tahab süvenemist, natuke vaikust ja tassikest teed, et kohale jõuda, avaneda. Nautimiseks.

Aleksandr Žitinski “Trepp” LR 16-18/1982

Tõlkija Teet Kallas
Perioodika 1982, 118 lk.

Lugu enam mitte nii väga noorest mehest Vladimirist, kes justkui teab, et tal on siin elus kindel koht ja eesmärk. Seda, kus see koht on või milles eesmärk või mõte vms seisneb, noormees ei tea. Ja nii elabki, tühja, kahtlased sõbrad, baarid tobedad naljad, juhuslikult tänaval kohatud naised. Peale üht järjekordset joomingut kohtab tänaval naist, kelles tunneb ära vähemalt hingesugulase, peale mida ärkab võõras korteris. Pererahvast kodus ei ole ja nii otsustab mees, et mõistlik oleks lahkuda. Üritab, aga jääb kinni trepikotta, kus trepp lihtsalt ei lõppe. Trepp teeb trikke, korrused korduvad, interjöör muutub, kassid, eee …, teleporteeruvad, vist. Vladimir teeb kindlaks, et pole ei täis ega hull, ning otsustab siis külla minna. Koputab ja satub veidrasse kommunaalkorterisse, kus tubade põrandad muudavad kallet ja sahvrid transformeeruvad, vahel nt kajutiks. Korteris elavad inimesed ning vähemalt üks neist on samuti trepiga hädas olnud, kuid teemaks seda ei võeta, ei saagi aru miks täpselt, peategelane ka väga peale ei käi … Teate küll seda tunnet, et mõistad, et oled kinni jäänud kuhugi väga kahtlasesse punkti, kuhugi kellegi teiselt poolt kehtestatud raamidesse, kuid väljuda ei suuda ja ega teagi õieti, kas tahaks. Talutav reaalsus vs Jumal teab mis, seal kusagil, tulevikus, teadmatuses, ebamäärasuses …
Lihtne lugu, mida on lihtne lugeda, miskit suurt ei toimu, aga ometi on lõpuni välja huvitav. Kafkalik (no selline Kafka Light Pluss) ruumiga mängimine on tore vaatamata sellele, et näib kunstlik ja mitte eriti vajalik. St, tehniliselt, tehniliselt tilpnevad traagelniidid ja olgugi, et mind eriti ei häirinud, ei saa öelda, et neid näha ei ole. Intriigi venitatakse kunstlikult, õigeid küsimusi lihtsalt ei esitata. Loo ulmelised osad probleemi sisuliselt ei seleta ega lahenda, loo mõtet ei ava. Paistab, et autor pani need sisse puhtalt selleks, et kaunistada kesist süžeed, et oleks kuidagi, ägedam, vist. Ja no on, minu jaoks täiesti töötas. Müstika ja muinasjutulisus. Kassid mulle meeldivad, Larissa deformeeruv tuba ja transformeeruv sahver olid päris toredad. Siiski, see sihilik ja läbinähtav venitamine tekitab ootuse, et lõpus juhtub midagi suurt. Nt et saab Vladimiriga koos teada midagi väga olulist, elu mõtte kohta või nii. Kahjuks seda ei juhtu. Lõpu poole muutub tekst justkui mingiks muinasjutuks täiskasvanutele, koos loogiliste järelduste ja kindla moraaliga ning viisil, mis välistab igasuguse vastu vaidlemise või alternatiivseid tõlgendusi. Tuleb Jumal teab kelle hääl kusagilt (teistpoolsusest) ja ütleb, et elu mõte on võtta ära lapsega naine. St, et kuu peale uudishimu, potentsiaalid, ambitsioonid ja eneseteostus, õnn peitub väikekodalikus perekeskses vaikelus. Autor vastandab asju, mida ei peaks ja seda toonil, et … päriselus hakkaks nutma. Sest mis siis ikkagi meid karvastest koopaelanikest eristab? Õnneks on see siiski vaid raamat ja ühe konkreetse vanamehe seisukoht ühel konkreetsel ajahetkel. Hetk oli ka muidugi nagu ta oli, nõuka ajal kirjutatud raamat. Midagi eriti nõukogudelikku siin pole, nõukogude vastast ka mitte, kuid ajastu vaim on tunda.
Internet ütleb, et raamatul on järg ka. Autor kirjutas II osa täpselt 40 aastat hiljem. Ütles kusagil intekas, et tahtis näha, kuidas tema tegelane, olles vanem ja elukogenud, hakkama saab. Ju kuidagi sai, ma järge lugeda ei viitsi, räägitakse, et pn nõrgem kui esimene osa. Aga faktina ikkagi lahe. Ja film on ka täitsa olemas.
Kokkuvõttes, loetud 

Jelena Tšižova “Naiste aeg”, LR 21-23/2022

Nelja naise elu ja olu II MS järgses Peterburis. Leningradis, kui täpne olla. Juhusuhtest lapseootele jäänud noor tehasetööline Antonina koos kolme kliki-aegse memmega kommunaalkorteris. Ajal, kui kõik oli kõigi, ja eriti riigi asi arutada ja korraldada. Üksikvanemlus, pehmet öeldes, moes ei olnud. Olles lapsega maha saanud, otsustas Antonina, et saadab lapse maale, sugulastele kasvatada, kui ootamatult pakkusid memmed abi. Õigemini tegid kaupa – nemad aitavad lapsega, Antonina aga neid argitoimetustes. Ja sündis kõiki õnnistav tehing.

Antonina oli õnnelik, sest seni, kuni tema tehases normtunde täitis ja üle-täitis, oli tema, nagu peagi selgus, eakaaslastest veidi erinev laps, hoitud ja armastatud. Ja mitte ainult. Memmed õpetasid lapsele keeli, lugesid ette raamatuid ja rääkisid mõistujutte, viisid jalutama ja teatrisse ja no, isegi kirikusse viisid, kus lasid lapsele ema poolt pandud veidra nime Susanna Jumalale meelepärasema Sonja vastu vahetada ja lapse ära ristida. Seda küll ema eest salaja, aga mõnikord lihtsalt on nii, et eesmärk pühendab abinõud. Ja palju lapsel siis õnne jaoks vaja. Armastusele ja hoolitsusele lisaks pisut stabiilsust ja näpuotsatäis tähelepanu, et kedagi huvitaks, et keegi aitaks maailma mõista.

Kolmele vanale naisele, kes olid üle elanud revolutsiooni, kodusõja ja mõlemad ilmasõjad, kulus Antonina abi argitoimetustes kindlasti ära, kuid polnudki kõige olulisem. Oma olnud või olemata jäänud lähedased ammu kaotanud naistele oli Antonina laps kui õnnistus, päikesekiir halliks kiskuvas vanuritaevas. Olla vajatud, olla kellelegi kasulik, ma arvan, et see, tunne või teadmine, see oli kõige olulisem, mis kokkulepe Antoninaga neile andis.

Ja kõik justkui laabus, kahjuks küll mitte eriti pikalt. Peamiselt vist põhjusel, et võltsi, pelgalt kujuteldavat hoolimist on erinevalt tõelisest, lihtne üles näidata. Kui koos elavad naised omavahel näitasid üles solidaarsust, vaprust ja empaatiat, siis korteri ukse taha jääv maailm valdavalt piiritut empaatia defitsiiti. Valitsev režiim läbi demagoogia ja sellest pimestatud aktivistide käte lubas endale sekkumist oma kodanike sellistesse eluaspektidesse, millistesse ükski riigikord iial ei peaks. Lisaks töö pikalt võimete piiril

ja …

Raamatu lõpp on liiga ja järsk ja kui mitte arvestada kõikehõlmavat masendust, mida see raamat (tahtlikult) tekitab, ongi raamatu lühidus mu meelest raamatu ainuke miinus. Samas, võib-olla ikkagi pluss ka kuidagi. Jelena Tšižova sai raamatu eest 2009. aastal Vene Bookeri ja asja eest, kahtlemata. Lisaks mõjusale loole on see meisterlik tekst. Usutavad karakterid, igaüks oma iseloomu ja looga ja see kõik peegeldub tekstis. Mõttes, lool on mitu jutustajat ja autor ei vaevu selgitama, kes millal räägib, kuid segadust üldse ei teki, sest iga tegelase poolt räägitu on kirjas just selle tegelasega sobivas stiilis, häälel, toonil, vm. Tähendusrikkad uned, muinasjutud, mõistukõned, informatiivsed mälupildid, huvitav ja keerukas maailm lapse peas – kõik on asjakohane ja hea, tervikut kuidagi toetav. Lisaks ajastutruu elu ja olu kirjeldused läbi üksikute, kuid näitlike detailide – korrakski ei tekkinud kahtlust, et oligi nii.

Karm, kibe ja natuke õrn.

Jorge Luis Borges “Hargnevate teede aed” (LR 1972/5-6)

Üks mu tark sõber ütles, et Borgest saab lugeda üksnes täiesti selge peaga. Ja veel, et lemmik, sest lühikestesse novellidesse mahuvad terved maailmad.

Oh. Lugesin ja no, ega ei nutnud, aga … Kui Barthesi „Tekstimõnu“ järgi, siis see raamat, selles sisalduvad novellid, minu jaoks „mõnutekstid“ küll ei olnud. „Naudingutekstid“ ehk mingisuguses massohistlikus võtmes … või isegi mitte seda.

Arvustused väljamõeldud raamatutele, väljamõeldud tsitaadid, väljamõeldud biograafiad väljamõeldud isikutele, väljamõeldud raamatukogud, kultuurid või ühiskonnad, labürindid ja peeglid. Tõesti, terved väljamõeldud maailmad. Ja nende peegeldused. Ja peegelduste peegeldused, meta-meta …

Näiliselt faktirohked tekstid rohkete viidetega igasse suunda. Näiliselt, sest mõned faktid on faktid ja mõned teised faktidena näivad viited on väljamõeldised ja tee sa siis vahet. See faktidega žongleerimine mulle stiilivõttena (?) tegelikult meeldis. Nagu ka ootamatud kordused ja viited kogu erinevate lugude vahel.

Aga et nii kihilised ja sügavad. Lood nagu kapsapead. Et sa loed ja harutad, kõigepealt kiht ajalugu, siis järgmine kiht – filosoofia, siis matemaatika ja loogika ja kosmoloogia nt ja religioon, mütoloogia jne ja sa loed ja harutad ja mõtled koguaeg, et no kohe, kohe, veel paar kihti ja ongi magus kapsajuurikas käes … ja siis kuidagi ei ole. Ja sa pöörad tagasi, istud pettunult lehehunniku kõrvale maha ja hakkad uurima ühe kaupa, no et kas järsku siin jäi miskit vahele või järgmises kihis ja kui sa nüüd selle üles leiad, siis …

Aga kihte on liiga palju, nad segunevad ja lähevad sassi ja peamine mõte, mis koguaeg justkui juba paistab, libiseb jälle, kuhugi, eemale, kuhu mina vist lihtsalt ei küüni. Mingit erilist süžeed ei ole, tegelased tekivad ja kaovad, keegi ei tea, kust täpselt ja kuhu. Ainult mõistatused ja ma ei ole mõistatuste vastu, kuid kas siis nii tihedalt on vaja.

Kahtlemata on tegu suure mõtleja ja müstifikaatoriga. Piiritu fantaasia ja omapärane loogika. Originaalsed vaatenurgad. Gnostsitismi hõnguline idealism, mingi mõnus tumesus. See, kuidas ta tihti olematu süžee varjus räägib väga tõsistest asjades, on imetlusväärne. Kuid et saada kätte kõik see hea (ju ikkagi) nii tihedaks pressitud tekstist, peab kõvasti tööd tegema. Konkreetselt, saadud rahuldusega ebaproportsionaalselt palju rõõmutut tööd. Ja nalja ei saa ka, üldse.

François Mauriac “Armastuse kõrb” (LR kuldsari)

Tõlkinud Henno Rajandi, Kultuurileht 2022, 136 lk

Prantsusmaa, Bordeaux, 19. sajandi lõpp. Paul Courrége on veidi üleväsinud ning perekonnaelust tüdinud provintsilinna doktor. Doktoril on abikaasa, kes teda peamiselt ärritab, tütar, kes teda vihkab ja armastatud poeg, kellega ta tahaks, kuid ei oska suhelda. Lisaks veel salajane silmarõõm, üle linna tundtud kurtisaan Maria, kelle juurde aeg-ajalt põgeneda, nö sõõm värsket õhku kõige muu läppunu keskel, vm. Suhe on platooniline, doktor justkui ei julge ja Mariat lihtsalt ei huvita. Maria peab tutvust doktoriga vajalikuks, näeb temas mentorit, nö vaimset teejuhti ja üldsegi mitte subjekti, kellesse võiks armuda. Lühidalt öeldes on tal doktoriga igav, kuid ta kannatab ära. Marial omakorda on rikkurist heategija, mees, kes teda armastab ning ülal peab ja kelle Maria samuti, olude sunnil, lihtsalt ära kannatab. Ja omakorda silmarõõm, doktori hilisteismeline poeg Raymond Courrége ja see Raymondi ja Maria suhe on pmts kogu raamatu ainus suhe, mis kas või korrakski mingit vastastikust huvi evib. Kuid ka see huvi kaob kiiresti asendudes ärritusr, viha ja kättemaksuihaga. Et siis selline, süngevõitu lugu kahe mehe, isa ja poja, armastusest Maria nimelise kurtisaani vastu.

136 lk painavaid inimsuhteid, tundeid ja mõtisklusi. Varjatud kirgi ja valusat iha, ootusi ja lootusi, mis kunagi ei täitu. Ja seda nii, et tahaks pool raamatut tsitaatidena üles kirjutada, meelde jätta ja jagada. Vasakule ja paremale, mu igasugused tuttavad pääsesid inimhinge tumedamaid soppe paljastavatest hästi sõnastatud tekstikatketest üksnes seetõttu, et lugesin Elisa äpis ja see äpp ei lase kuvatõmmiseid teha (no miks?!).

Eelmisel aastal lugesin „Ussipesa“ ja see oli absoluutselt oivaline. Ka „Armastuse kõrb“ on suurepärane, kui üldse kurta, siis õige vähe selle üle, et kusagilt maalt alates tundus, et tegelaste eneseurgitsemised venisid veidi. Mauriaci tekstid on ses mõttes huvitavad, et olles üsna lühikesed mahutavad nad endas nii palju. Hästi konstrueeritud karakterid, terved perekonnad ja nende elud. Peategelaste motiivid ja loogika, mis neid tegudele tõukab. Ülitäpsed emotsioonide ja tunnete kirjeldused. Poeetiline keel, normaalsed dialoogid ja kaunid kujutluspildid looritatuna miskist elutervest mu meelest, pessimismist. Kõik on kaunis. Ja siiski, olnuks „Armastuse kõrbes“ nõksu võrra veel lühem olnud, oleks lugu mu meelest sellest vaid võitnud.

Millest. Armastuest. Sellest, et pole kaugeltki alati südamekujulised padjad ja Teddy karukesed. Hirmus jõud, piin, rist ja viletsus, kui juhtub, et ei klapi. Ja sellest, et pole olemas suhet, mis ei vormi, ammugi siis armastust. Armid jäävad, ehk kuhugi hinge kanti ja muutuvad hiljem isiksuse lahutamatuks osaks. Ja siis veel perekonnast ja lastest ja vanematest.

Raamatu lõpp ajas kergelt muigama, vist oma heatahtlikkusega. Sellega, umbes, et lootma peab. Miski ju ei välista, et ka selles, ükskõik millises, üdini läbikuivanud kõrbes hakkab ükskord sadama.  

“Kibestunud abikaasa aga raputas pead: ta teadis väga hästi, et doktori tegevusel ei tule iial ainest puudu, et kuni selle mehe surmani pole loota ühtki puhketundi, kus ta vaba ja laisana võiks naisele pühendada mõne hindamatu minuti. Ta ei pidanud seda võimalikuks; ta ei teadnud, et ka kõige toimekamasse ellu suudab armastus endale alati pesa uuristada, et hetkel, kui armuke ootab, peatab ületöötanud riigimees maailma. See teadmatus säästis teda kannatustest. Talle oli küll tuttava armastus, mis tähendab sörki kättesaamatu olendi kannul, kes kunagi tagasi ei vaata, aga just sellepärast, et ta oli võimetu püüdma mehe ainustki tähelepaneliku pilku, ei osanud ta kujutleda, et doktor võiks mõnest teisest naisest hoolida. Ei, ta ei tahtnudki uskuda, et on olemas naine, kes suudab doktori välja meelitada arusaamatust maailmast, kus peetakse statistikat ja tehakse vaatlusi, kus kogutakse vere- või mädapiisku kahe klaasitüki vahele, ja tal tuli elada aastaid, avastamata, et nii mõnelgi õhtul jäi laboratoorium tühjaks, haiged ootasid asjata seda, kes nende piinu oleks leevendanud ja kes selle asemel istus liikumatuna hämaras, paksude kardinatega salongis, pilk pööratud pikutava naise poole.“

1952. aastal pärjati Mauriac Nobeli kirjandusauhinnaga, tunnustusena – nagu kõlab auhinnažürii otsus Henno Rajandi tõlkes – «läbitungivusele, millega ta inimhinge analüüsib, ja kunstilisele pingele, millega ta romaanivormis inimelu lahti mõtestab». (LR koduleht)

Uues, LR Kuldsarjas ilmunud väljaandes on lisaks Tõnu Õnnepalu kirjutatud saatesõna, mis tekitas isu nüüd Õnnepalu lugeda 🙂