Tag Archives: mehis heinsaar

Mehis Heinsaar “Ööpäevik” (LR 1-2/2022)

Mul on päevikutega kuidagi keeruline. Huvitava inimese päevikut, eriti mõttepäevikut, on kahtlemata huvitav lugeda, aga arvustama väga ei kipu. No umbes nagu loomaaias, et vaatame ja imestame, aga ega õpetama ju ei lähe, hüaani nt pesa ehitama või seltsielu elama. Samas ju autor ikka ise ka mõne sihiliku liigutuse tegi, et need päevikud raamatu kuju omandaksid … Mul tekib siis alati küsimus, et kas autor päevikut kirjutades teadis, et avaldab need kunagi. Heinsaar ütleb oma “Ööpäevikut” tutvustavas videos, et kirjutas lugejale oma peas ja see kuidagi klapib mu tundega, et kirjanik, sõnastab ta siis selle enda jaoks selgelt või mitte, vähemalt osaliselt kirjutab ikka alati natuke (ka) lugejale peale mõeldes …

Teiseks, olles tutvunud kirjaniku päeviku või (auto)biograafiaga on mul hiljem raske selles abstraheeruda ning kirjaniku teisi raamatuid tajun juba läbi biograafia prisma. Nii et … On tegelikult vastupidi ka juhtunud. Selliselt, et kirjaniku teoste põhjal on kujunenud väga kindel ettekujutus kirjanikust ja siis (auto)biograafiast selgub, et on pilt on rohkem väär kui natuke (vt ka venekeelsete kinosõprade Tarkovski päevikute avaldamise järgne hüsteeria ja hämmik, seal nimelt selgus, et filmigeenius ei olnud kaugeltki meeldiv inimene). Etteruttavalt ütlen, et Heinsaare päevikut lugedes mul varasema ettekujutusega mingit dissonantsi ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et ma olen teda vähe lugenud. Olen proovinud lugeda, „Härra Pauli kroonikaid“ ja „Ebatavalist ja ähvardavat loodust“ aga läbi lugenud pole õieti midagi, mõned üksikud Vikerkaares või Loomingus ilmunud jutud vaid … Ju eriti ei köitnud, aga mõtlen nüüd, et ehk oli vale hetk. Praegu, kui pooleli on “Unistuste tappev kasvamine”, olen veendunud, et Heinsaar on selline kirjanik, kelle jaoks peab olema õige tuju, vaimne seisund, Marss õige küljega Merkuuris vm. Muidu ei saa aru, ei haagi.

Samas,  isegi kasinavõitu lugemuse pealt saan öelda, et „Ööpäevik“ on hoopis teisest puust, kui Heinsaare lühiproosa. Veel kordi poeetilisem ja müstilisem. Keeleliselt kaunim ja keerukam, tihedalt kujundeid (ma juba üksi vastamata armastuse võrdlemise eest karvutu koeraga annaks nii mõndagi) ja leidsõnu täis. Ühesõnaga – puhas rõõm. Nii et kindlasti tasub proovida lugeda ka neil, keda tema lühijutud ehk ei kõnetanud.

Sisult on “Ööpäevik” selline päevik-päevik või Päevik, kus lugejal on võimalik jälgida midagi tõeliselt intiimset ja nimelt protsessi, kuidas see konkreetne inimene, päeviku autor, oma hingemaastike harib. Ja harib mu meelest üsnagi meelekindlalt ja järjepidevalt vaatamata sellele, et tundliku loojanatuuri omailm pole kaugeltki golfimuru. Oma hingelaugaste või mõttepusade sügavusse vaatamine on raske, mina usun, et alati. On vaja julgust ja pealehakkamist ja kui juba nähtud, tuleb kaardistada ja oma seal elava personaalse Cthulhuga (pole iial kuulnud, et keegi seal valgeid kassikesi näinud oleks) edasi elada ja võidelda või vähemalt õppida kooseksisteerima viisil, mis peremeesorganismi maist eksistentsi ei ohustaks. „Maskid peast!“ karjusid Jack Torrence`i deemonid Stephen Kingi „Hiilguses“ vahetult enne Jacki maist otsa saamist, aga Heinsaar näed, rebib maske paremale ja vasakule, vaatleb oma deemoneid, võitleb aastast aastasse ja elab. Ja loob.

Minu jaoks osutus “Ööpäevik” oluliseks lugemiseks veel seepärast, et võimalik, et mitte alati otse, kuid siiski, koorusid Heinsaare laastukestest tõekspidamised, millesse mina (ka) (sajaga) usun (jutlustamiseni välja). Ja nimelt see, et kvaliteetne mõttetöö saab toimuda üksnes piisavalt maganud inimese peas. See, et inimese pea ei ole kummist ning selleks, et seal saaks sündida midagi uut, on vaja ruumi ja aega, ehk et inimene peab vahel lihtsalt logelema, tiksuma, tegema mitte midagi. Ja et lause “Terves kehas terve vaim” ei ole niisama sõnadekogum vaid faktile lähedalseisva tõeväärtusega informatsiooni ühik, mõõdukas füüsiline koormus on vajalik, eriti neile, kes suurema osa oma tööst peaga ära teevad. Ja viimaseks see, et …
But just because it burns doesn’t mean you’re gonna die
You’ve gotta get up and try, try, try
(Pink „Try“)
… et alla anda ei tohi, peab proovima ja noh, lootma ja et …   🙂 ükskord me võidame, nii kui nii (heh, igaüks oma deemoni)!

Ühesõnaga, meeldis. Lugesin oma eksemplari nii kapsaks, et oli vaat, et piinlik nüüd Instagrami jaoks pilti teha.

“Vastamata armastus, see on nagu ilma karvadeta koer, kellel on inimese mõistus – ta tekib kuidagi äkki ja seal ta siis on … Tal on omaette eksistents. Ta on kummaline, ebardlik reptiil, haletsusväärne ja inetu oma üksinduses. Samas, heidiklapsena sündinuna pole ta ju milleski süüdi … Juhtumisi on see olevus mu vereringe ja seedekulglaga praegu otseühenduses, ja ma olen sunnitud temaga samastuma.

Kui see ebard vähegi lootust näeb, hakkab ta saba liputama, lootes pääseda sooja tuppa ja midagi hamba alla saada. Paraku saab ta sooja toa ja söögi asemel enamasti jalaga, sest tal pole karvu. Sest ta on värd. See olend on nagu padrikust leitud Chupacabra, jõletislik reptiil, kes peale jälestuseseguse kaastunde ei ärata ühtegi muud tundmust. Ka ei võta ta vastu igasugust sööki. Praegu toidaks seda kummalist looma ainult kiri armastatult, kiri teiselt poolt ookeani. Isegi paar-kolm rida kustutaks ta nälja, aga seda ei tule, seda ei tule enam … ” (lk 100)

Teised:

loterii

kirjakoi