Tag Archives: mike leigh

Naked (Alasti), UK 1993

imdb.com

Režisöör Mike Leigh, komöödia/draama, 2h 12 min

Isikliku prügikastita halvasti lõhnav vagabund Johnny liigub arthausiliku veerpõõsana ühe värvika tegelase juurest teise juurde jutlustades oma naiivsevõitu filosoofiat. Kogu tema tegevus sisuliselt piirdub  tolmust pilvekese tekitamisega kuivanud pinnase kohal. Hea või halb, aga midagi ikka. Kuigi, enamus ütleks, et pigem halb. Hulgus ja parasiit olla on halb, naistevastane vägivald on halb, ahelsuitsetamine on halb nagu ka piiritu nartsissism. Halb on ka ülemäärane ja valimatu raamatulembus, dialoogi otsimine ja selle mitte leidmine, maailma lõpu ootamine ja selle alguseks nimetamine. Sellest, mis on hea, pole siin filmis silpigi. 

Sartre´ on öelnud, (ma mälu järgi, umbes, sry), et kui sul on igav iseenda seltsis, siis oled halvas seltskonnas. Nietzsche umbes, et ellu jäävad tugevamad. Jeesus ütles, et kannata ja see võetakse arvesse.

Tõbras ja parasiit, aga naistele Johnny meeldib. Poolest Johnny poolt räägitust ei saa nad aru ja enamasti oleks parem, kui poleks saanud ka ülejäänust. Aga parem ikka, kui üldse mitte kedagi. Armasta mind, kallis, kui sa just pead kedagi. Nii lihtsalt on, looduse krooni taak on tunda end üksildasena ja oodata suurt ja puhast või väikest ja veidi räpast või siis ükskõik missugust, peaasi, et oleks armastus. Ja nad istuvad ja ootavad, kannatavad ja kannatavad ära, loodavad ja nutavad. Ja kardavad. Ennast ja üksteist, seda, et raha saab otsa, doosid, sigaretid, sõnad. Kardavad vallandamist, nuge, valu, surma, elu, kohustusi ja igat uut päeva. Ja igaüks, olles harjunud elama oma väikeses, hapras, nagu amfetamiini poolt kaltsiumist puhtaks uhutud luud, maailmas, kardab igat tillukest uudsust või muutust, mis tuleb väljast. Keelduda – tähendab hoiduda probleemidest. Emmet ei ole, jumal ei kuule, lihtsalt tee veel üks lonks ja ära mõtle. Ja siis vist ei mõelda, või kui, siis harva ja vähe aega korraga. Filmis mõtleb Johnny üksinda ja seepärast mängib teda David Thewlis. Sest Thewlis oskab mõelda nii, et vaatad ja vaatad ja silmad ei pilgu ja pisarad ja naer korraga ja miljon tunnet sekundis ja pime väljapääsmatus. 

imdb.com

Iga uus päev nagu vägistamine pimedas kõrvaltänavas – ootamatu ja valulik, mitte kunagi rahuldust toov, üksnes pikalt kipitavad kriimud ja tuikav valu ribides. Elu nagu iga võimaliku juhuse käest libisemine.

Absoluutselt destruktiivne eluviis kui eesmärk iseenesest või siiski kui möödapääsmatu reaalsus. Bazarov (Jevgeni Vasiljevitš) on surnud ja temaga koos ka romantilised ideaalid. Jäänud on üksnes küünikud ja Pepsi põlvkonna psühhopaadid. Film lööb kuhugi madalale ja sügavale, kuhugi seljaaju vanimasse ossa. Kuid lööb kuidagi köitvalt, oma eripärasel moel, hinge kriipiva muusikaga ja järsult vahetuvate stseenidega. Eriilmeliste novellide kogu paksus melanhoolias. Toimuva kummalisus ja dialoogid hoiavad pinget, igav ei hakka kordagi. Dialoogikeskne, sarkastiline, absurdne, eluline. Koguaeg räägitakse ja see, mida öeldakse on koguaeg kas uskumatult deep või kirjeldamatult rumal. 

Kokkuvõtteks tuleb välja nii, et … et preilnad tantsivad naabersaalis, vaenulike riikide saadikud upuvad mutta, mats aga künnab uudismaad. Ja üksi kuningas mõtleb, et ta vist ongi alasti. Seinu katavad otse läbi amalgaami roostes naeltega kinni löödud kõverpeeglid. Kiirekujulised mõrad teevad naerutoast piinakambri ja ei mingeid uksi. Kodutu demagoog nõuab tõlda, kuid ajad pole enam need. Isegi pärleid ei ole, ainult sead. Nii tulebki lonkida oma kahel vigasel, et hingata oleks kergem ja mõelda äkki lõbusam. Eemale kodusest karup*st, eemale hoolitsevatest sõbrannadest, sellest kõigest. Halb või hea, aga midagigi ometi. Veerpõõsas veereb ära, tiitrite taha, vasakule.

“[Naked is] about masks, it’s about the thing we are forced to be, that society expects us to be. The tension between that and what’s behind the mask. All the characters in my film are dealing with pretentiousness.”

– Mike Leigh