29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović kirjutab küll pealtnäha väikestest asjadest, ebaolulistena näivatest sündmustest või juhuslikest vestlustest, kuid seda nii, et need päevadeks pähe jäävad ja moonduvad suurteks, olulisteks ja universaalseteks teemadeks, millest rääkida või omaette mõtiskleda.
Kõige suurem teema, mis jookseb läbi terve kogumiku, on Sarajevo ja selle ümbruse mitmekultuurilisus. Nt killuke nukra lõpuga loost „Bosnia ühepajatoit”, kus armuvad zagreblanna Elena ja bosnialane Zlaja:
Elena oli noor ja ambitsioonikas zagreblanna, kes oli Sarajevosse tulnud ülikooli, … /—/ Aga kuna Sarajevo on linn, mis ei nõua sult, et sa muutuksid, ega tee välja mingist halvustavast suhtumisest, siis harjus ka Elena temaga ära. Asjaolu, et ühes kohas elavad koos nii erinevad inimesed ja need erinevused ei mõju neile üldse koormavalt, hakkas aegamööda pakkuma hoopis naudingut, rahulolu, mis oma lihtsuses ja eheduses meenutab raudtejaama ootesaali, kus väljuvad rongid ühtviisi nii põrgusse kui paradiisi. (lk 29)
Sajandeid üksteise kõrval elanud rahvad on segunenud. Piirid omade ja võõraste vahel on tihti ähmased ja mõnikord, nt kriisisituatsioonis, kaovad hoopis. Jutustus „Härrasmees Dubrovnikust” räägib Sarajevos elavast horvaadist, keda rahu ajal pidasid naabrid pigem eemal- ja üleolevaks, roose kasvatavaks veidrikuks, kuid kes sõja ajal päästis nii mõnegi elu varustades linnarahvast (rahvuste ja religioossete kuuluvuste vahel vahet tegemata) veega oma kaevust.
Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda. „Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka koguaeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla, „ rääkis mu ema ülehele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga. (lk 28)
Sarajevo Marlboro nimelist jutustust kogumikus ei ole, küll aga on jutustus nimega „Haud”, kus kohalik hauakaevaja vestleb Ameerika ajakirjanikuga, kes ei mõista ei kohalike tavasid ega kohalike valikuid, samuti sõjaaegset elu ja oli. Nt seda, et kui tindi- või paberivabrik on puruks pommitatud, võib juhtuda, et sigarette müüakse kirjeteta tagurpidi kino kuulutusse või seebi pakkimiseks mõeldud paberisse pakituna.
Ta uurib, kas mul kahju ei ole pärast maailmale kolm korda tiiru peale tegemist sattuda ümberpiiratud Sarajevosse, mina jälle vastan, et ega ma ei sattunud siia, vaid sündisin siin, … (lk 59)
Mida ma ka ei ütleks, ikka arvaks ta, et me oleme mingi napakas rahvas, kes peab selleks, et teada, mis marki suitse ostsid, kogu paki pahupidi keerama ja ära lõhkuma. Nii nagu suitsupakid on siin tagurpidi, nii see, mis nad räägivad, kui ka see, mida mõtlevad ja teevad. (lk 60)
Sõjaaegsest kommunikatsioonist on põgusalt juttu ka jutustuses „Slobodan”:
Üks esimesi CNN-i reportaaže sõjaaja Sarajevost näitas Slobodani, kes uitas rahulikult mööda linna, samal ajal kui igal pool langesid mürsud. Kaamera jälgis teda tubli seitsekümmend meetrit, ju siis ootas ajakirjanik võimalust salvestada hetk, kui mürsuplahvatus saraevolase tükkideks rebib. Slobodan aga jalutas kaadrisügavusest otse operaatori juurde, naeratas, noogutas ning jätkas tolle sugupuud uurimata oma teekonda. Mürsud muudkui plahvatasid tema hiiglaseselja taga, reporter andis aga samal õhtul mõningase pettumusega vaatajatele teada, et Sarajevos leidub ka hulljulgeid inimesi. (lk 43)
Ma püüdsin enda jaoks mingit topi kokku panna, kuid ei õnnestunud, mulle meeldivad peaaegu kõik lood. Kõige õudsem mõte, mis lugedes pähe tuleb, on see, et sõjaga harjutakse. Mõned lähevad ära, teised ei saa või ei taha ja lihtsalt harjuvad. Mingisugusel hetkel saab plahvatustest samasugune foon, nagu mere ääres elava inimese jaoks merekohin. Inimesed kohanevad, käivad tööl ja külas, armuvad. Elavad ja leiavad, mille üle rõõmustada. Ühtlasi on see mõte ka kuidagi lohutav.
Lugedes jälle googeldasin palju, lugesin Jugoslaavia lagunemisest üldiselt, Bosnia sõjast, Sarajevo piiramisest jm. Mõtlesin ukrainlastest. Ühesõnaga, mitmes mõttes väga hea raamat. Kirkaid tegelasi täis traagiline ja liigutav, kohati pisut naljakas, kuid läbivalt nukra alatooniga (kuidas teisiti saakski).
Kogumiku viimane jutustus räägib raamatukogudest. Kodustest, sellest vist, et põgenedes neid reeglina kaasa ei veeta.
Kõiki mahapõletatud Sarajevo raamatukogusid ei ole võimalik üles lugeda ega meeles pidada. Ja pole ka enam, kelle jaoks seda teha. Kuid mäletatakse kõige võimsamat leeki, kõige võimsamat tuld, müütilist tuha ja tolmu pühitsemisriitust, seda, kui põles Sarajevo ülikooli raamatukogu, kuulus Raekoda, kus hoitud raamatud põlesid terve öö ja päeva. /—/ Paita õrnalt oma raamatuid, võõras, ja ära unusta, et need on vaid tolm. (lk 111)
Tilda ja tarakanid 