Tag Archives: Paolo Bacigalupi

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckell "Takerdunud maa"

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckell “Takerdunud maa” – täielik põrsas kotis, kummagi kirjaniku nimi ei öelnud mulle midagi, valisin selle järgi, et Goodreadsis keegi kiitis.

Jhandpara impeerium teeb oma viimaseid hingetõmbeid. Pealinn on langenud, samuti mitmed teised tähtsamad linnad. Põgenikud kogunevad Khaimi ja selle lähiümbrusesse, lokkab ülim vaesus ja korruptsioon.
Kõige selle põhjuseks on maagia ülekasutamine. Vanas impeeriumis kasutati maagiat kõigeks – nii õhus hõljuvate imeliste losside ehitamiseks kui ka juurviljanoa teritamiseks või kriimustada saanud põlve ravimiseks. Kuid nagu ikka, igal medalil on teine pool. Maagia pani kasvama okasväädi, sitke ja surmavalt mürgise taime (torgata saanud inimene uinub igaveseks, kuni parasiidid magava keha lagundavad), mis küll aegapidi kuid kindlalt mattis enda alla maad ja linnad sundides põgenema terveid rahvaid.
Khaimi valitsesid karmikäelised ja omakasupüüdlikud Linnapea ja Majister, kuid isegi surmahirmus inimesed ei suuda loobuda võluväe kasutamisest.

Raamat koosneb neljast lühiromaanist, mis kõik kirjeldavad tavainimese elu ja valikuid selles elamiseks ehk mitte kõige mugavamas maailmas. Esimene lugu räägib alkeemikust haige tüdruku isast, kes leiutab efektiivse mooduse võitlemaks okasväätide pealetungiga, kuid peab seda varsti kahetsema, sest valitsejad leiavad leiutisele hoopis teistsuguse kasutusala.
Teine lugu räägib emast, kes asudes otsima oma röövitud lapsi, muutub enesele ootamatult kiiresti rahvuskangelaseks ja vaevatute, enda sarnaste armee juhiks.
Kolmas lugu kirjeldab orbudeks jäänud ja orjusesse sunnitud laste olukorras. Südantlõhestav lugu veresidemetest, õe kaotanud ja leidnud vennast ja usust.
Ja lõpuks lugu tüdrukust, kes võideldes omakasupüüdlike linnavõimudega oma vanemate elu eest ja kaotades nad, leiab endas jõudu edasi minna.

Siinkohal võiks tuua terve hunniku paralleele tänapäevaga, rääkida kliima soojenemisest ja maailmamere reostusest, fosiilkütusest, jäätmetest, vihmametsade hävitamisest, lapsorjusest ja prostitutsioonist, feminismist ja… paljust veel, ma võiks kirjutada pikalt idiootidest, kes ostes poes kimbu banaane, panevad selle väikesesse kilekotti vist selleks, et oleks sangad küljes, et leti juures see kimp mugavalt suurde kilekotti tõsta, kuid ma ei hakka, ilm on ilus ja mul on vaja karuvaarikate seest eelmise aasta väädid välja lõigata. Mis mde, ilmselt tänu okasväätidest loetule, mulle enam nii üliinimliku pingutusena ei näigi, eks. No on küll okkalised, aga mürki ei pritsi ja piisab murutraktorist, et nad kenasti omas peenras püsiksid. 

Mulle meeldis raamat mitmel põhjusel. Loodud maailm (mulle vist maailm meeldibki rohkem, kui lood) on värvikas, loogiline ja kergesti kujuteldav. Detailirohke, seejuures detailid ilmnevad lugude sisse pikitud pisikeste originaalsete argistseenide kaudu ja see muudab teksti elavaks. Tegevust on palju ja ma ei tea, kas ma lugesin kiiremini, kui mõtlesin, kuid minu jaoks pinge püsis – mul oli koguaeg põnev. Sisult üsnagi sünged lood ei lõpe, nad katkevad ning tahaks teada, mis edasi saab. Lootus jääb.  

Käsitletud teemadest, nagu kõik juba aru said, puudutas mind kõige rohkem üksikisiku vastutus keskonna ees. Ökokatastroofidest on kirjutatud palju, nii ja teisiti, aga siin on kuidagi eriti näitlikult välja kirjutatud, et iga kilekott loeb!  iga inimese väikesed valikud on olulised.

Ja veel. Kõik selle raamatu lood räägivad armastuses. Armastus oma lähedaste vastu on kõigi tegelaste, isegi pahade, peamiseks tõukejõuks ja see on  ka kuidagi… aww. 

Jõel kohtub vürtsiturg kartulituruga, mis omakorda seguneb vaseturuga. Õhk on paks purustatud vürtsidest, millele hõiguvad kiitust pikkade mustade õlitatud vuntsidega vürtsipoodnikud, kelle vurrud venivad iga uue lapsega pikemaks. Nende käed on tšillist punased ja kukrumist kollased, nende hingeõhus aga on tunda küüslauku ja pune lõhna. 
Orpheuse Raamatukogu 4/2012, Paolo Bacigalupi “Alkeemik”, lk. 25

Teised:
loterii
Ander Skarp Reaktoris
Digital Nerdland