Tag Archives: pop ja teaduslik

Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: “Troonide mängu” teadus”

Füüsik Rebecca C. Thompson otsustas uurida kuidas “Troonide mängu” väljamõeldud maailm oma ettearvamatult vahetuvate aastaaegadega, kibedas külmas palja päi lippavate meestega, tohutu jäämüüri, jääzombide ja tuld sülgavate lohedega teadusega suhestub. Tuleb välja, et suhestub küll. Epiloogis ütleb teadlane järgmist: 

George R. R Martin suutis luua maailma, mis on sisemiselt sidus ja kaldub tegelikkusest kõrvale vaid juuksekarva võrra. /–/ Ja just sel põhjusel on George R. R. Martini maailm nii kaasahaarav: see asub meie omale nii lähedal, ent ometi haardeulatusest väljas. 

lk 283

Teaduse populariseerijana omab Thompson väga head ettekujutust sellest, kuidas rääkida füüsikast või keemiast, rääkimata teistest, vähem igavatest teadusharudest nagu bioloogia, astronoomia, geneetika, toksikoloogia jt selliselt, et see köidaks lugejat. Raamatu järgi otsustades mulle tundub, et lobisedes. Kuidagi heas mõttes, raamatut lugedes oli mul kogu aeg tunne,  nagu kuulaks erakordsesse jutuhoogu sattunud tarka ja lõbusat tuttavat. 

Olen veetnud kogu oma elu teadusest rääkides ja esimene reegel selles ametis on: tuleb jutustada lugu. /—/ Kõige tugevamad argumendid teaduse kasuks on need, mille puhul te tunnete osalisi ja hoolite toimuvast. kui algatada teadusalane arutelu “Troonide mängu” taolise loo abil, on kuulajad juba kaasa haaratud. 

lk 284

Küsimused, millele raamatus vastuseid otsitakse, on täiesti fantastilised. Kas planeet ebaregulaarsete, täiesti ettearvamatul ajal vahetuvate aastaaegadega on ülepea võimalik ja kuidas täpselt? Miks lohedel on nahkhiire tiivad ja kas neil kurk ei kipita? Mis võiks olla 200 tonnise linnukese olendi piirkiirus lendamisel ja mul praegu nt tekkis veel üks küsimus olendi seedesüsteemi osas (meenus üks linnukeste ja õnne kohta käiv uskumus),  mida raamatus küll ei käsitletud, kuid mis näitab selgelt, et raamat soodustab edasi mõtlemist. Veel põnevaid küsimusi: millest (või millega) zombid mõtlevad ja millest tuleb Ebalaste armee liikmete erinev lagunemisaste? Millises olukorras võib tsitruseviljade kättesaamatus osutuda surma toovaks asjaoluks? Kas terase omaduste parandamiseks on vaja tingimata omada lohet? Millist “Troonide mängus” kasutatud hukkamisviisi tasuks eelistada  (no juhul, kui peaksite sattuma olukorda, kus lubatakse valida)? Turmatuli, loheklaas jpm. Ja siis veel üks minu lemmikuist: kui palju sulakulda on vaja inimesele pähe valada selleks, et aju tema koljus keema läheks ja mis siis surma põhjus oleks – lämbumine, šokk või ajude keemine? Ja nii pikalt edasi.   

Raamat on hästi komponeeritud, iga peatükk käsitleb üht suuremat teemat, mis alapeatükkideks jagatult a-st ja o-st alates arusaadavalt lahti seletatud. Nt, rääkides Westerosi aastaaegadest räägib autor kõigepealt sellest, mis need aastaajad õigupoolest on, miks nad on ja mis neid mõjutab, nende kestvust või temperatuuri. Räägib Maa orbiidist ja teljest, viskab nalja Harvardi üliõpilaste üle ning alles seejärel püüab jõuda selgusele, mis selle  Westerosi mandrit kandva planeediga siis õieti on.  Tempokalt ja huvitavalt, viidetega lugudele ja erinevatele uurimustele. 

Lugedes mõtlesin vist iga peatüki juures vähemalt korra, et oh, see ongi minu lemmik, kuid lõpuks … Kui kindlasti peaks nimetama, siis vist jäämüürist ja külmas kliimas hakkama saamisest rääkivate peatükkide juures põksus süda kiiremini (külmavares, nagu ma olen). Mh meeldis mulle külmas kliimas hakkama saamise peatükis nii mööda minnes käsitlust leidnud tänapäevaste trenniriiete tehnoloogiate teema. Selliseid päris maailma teemasid, mis käsitletava sarja omadega haakuvad, on raamatud teisigi ja need üksnes rikastavad. Kõik see kokku on päris tore lugeda.  

Olgu veel öeldud, et ma ei ole lugenud G. R. R. Martini  “Jää ja tule laulu” ja sarjast “Troonide mäng” olen näinud esimest hooaega, paar osa teisest ja viimase hooaja viimast osa (meeldisid, kunagi, kui ma ükskord töötuks või pensionile jään …). Kuid see ei sega kõne all oleva raamatu lugemist ja nautimist – nii palju, kui püstitatud probleemist aru saamiseks vaja, on samas ka kenasti lahti kirjutatud. Eks ta “Elava teaduse” sarja raamatutele kohaselt nõuab grammi võrra rohkem süvenemist, kui mõni kaasaegne filosoofiateos mõnelt endiselt korvpallurilt (palun vabandust, aga ma ei saanud seda mitte kasutada – see on niii hullult naljakas), kuid kindlasti pole siinkohal tegu igava või ülemäära keerulise teadusliku tekstiga. Ikka popp _ja_ teaduslik. 

Kohe kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et tahan seda lugeda. Aitäh selgeltnägijale Argo kirjastusest, kes minu mõtteid luges ja raamatu postituvile noka vahele pistis.