Tag Archives: Sergei Dovlatov

Sergei Dovlatov “Kompromiss”

Loetud raamatust Sergei Dovlatov “Kompromiss. Riiklik kaitseala”, Tänapäev 2011

Selles loos on väga palju kompromisse. Kõigepealt kaksteist peatükki, millest igaüks algab katkendiga ajaleheartiklist Sovetskaja Estonija, kus Sergei Dovlatov töötas ajakirjanikuna aastatel 1973 – 1976. Igale katkendile järgneb artikli kirjutamisele eelnenud, samal ajal toimunud või järgnenud eluline lugu. Ja mitte et ajalehes ära trükitud ja elulised asjaolud päris alati kõiges ei klapi või isegi ei ristu, enamuse lugude puhul moodustavad nad koos mingi uskumatu absurdi. Fotoaparaadi ja Aleksand Bloki luulekoguga Alla Meleška, Tallinna 400. kodaniku sünd, lüpsja Linda Peipsi kiri kallile Leonid Iljitš Brežnevile ja TV-direktori, sotsialistliku töö kangelase Hubert Ilvese matused – need on vaid mõned raamatus ära toodud teemad. Kõigepealt paremalt poolt ja seejärel kohe pahemalt  – täielik kosmos.

Lisaks ajastule omastele kompromissidele reaalse elu ja ajalehes kohutavas, üles puhutud kantseliidis valitseva ideoloogiaga ühte sammu astuva teksti vahel on siin veel teisigi, isiklikumaid. Nt enda ja ühiskonna ootuste, Leningradi ja Tallinna, abikaasa ja Marina, südametunnistuse ja mingi isikliku kasu saamise võimaluse vahelised.

kompromiss ‹-i 21› ‹s› vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.

[EKSS] “Eesti keele seletav sõnaraamat” 2009

Oma tõekspidamistest või veendumustest loobumine, vähemalt osaline võimu üle andmine enese üle teisele vs oskus kuulata ja kuulda, mõista teise ideed või püüdlusi ning aidata see ellu viia. Kes teab. Kindlasti oskus mõelda keeruliselt, kohaneda, hakkama saada.

Ma ei mäleta, et ma raamatu esimesel (või ka nt teisel) lugemisel oleksin nende sisult ja stiili poolest lihtsate lugude, koomiliste olukordade, miski filosoofilis-iroonilise intonatsiooni ja kohati meeletult naljakate dialoogide vahelt märganud, kui õnnetu inimene seal ridade tagant paistab.

Üks veidner apsakas jäi ka raamatus silma. Kompromissid ja katkendid ajalehe artiklitest on raamatus kronoloogilises järjestuses. Kompromiss nr 11 algab ajalehe artikliga augustist 1976 ning räägib Huber Ilvese matustest. Kuid paar kompromissi enne ja nimelt kompromiss nr 8 kuupäevaga juuni 1976 fotograaf Žbaukov juba rääkis loo sellest samast matusest Bellale ja seda võtmes „Juhtus kord.“

 „Miška,“ ütlesin ma, „kas sul ei ole sihukest tunnet, et see kõik sünnib kellegi teisega?… Mitte sinuga… Ja mitte minuga… Et see on mingi idiootlik näitemäng… Ja sina oled lihtsalt pealtvaataja…“

„Tead, mis ma sulle ütlen,“ kostis Žbankov, „sa ära mõtle. Ära mõtle, ja kõik. Mina pole juba viisteist aastat mõelnud. Kui mõtlema hakkad, kaob eluisu ära. Kõik, kes mõtlevad, on õnnetud inimesed…“

„Ja sina oled õnnelik?“

„Mina või? Mina paneksin kasvõi kohe paela kaela.! Aga ma kardan seda viimast valu. Kui saaks magama jääda, nii et enam ei ärkaks…“

„Mida siis teha?“

„Ära mõtle. Joo viina.“

lk 103

Korraga kaotasin ma reaalsustaju. Ees avanenud maailmas ei olnud enam perspektiivi. Tulevik tungles mu selja taga. Läbielatu varjutas silmapiiri. Harmoonia näis luuletajate väljamõeldisena, et meie hingekeeli puudutada…

lk 173

Teised:

Linda Järve blogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle (trakyllkespanebomablogilesellisenimemidaeiolev3imalikesimesekorraga3igestiv2ljakirjutada)

Ken Kesey "Lendas üle käopesa"

Tapeedi panemise kõrvale kuulasin Ken Kesey romaani “Lendas üle käopesa”.

Oft: Tapeedi panemine, nagu selgus, on oluliselt aeganõudvam protseduur, kui mulle alguses tundus. Nimelt olen seda nüüd kaks päeva teinud, lapse ja muude toimetuste kõrvalt, kuid siiski – kohusetundlikult, ja pandud on täpselt pool tuba. Tööpäevad tulid vahele ja… küll saab.

Kahe sõnaga: romaan räägib psühhiaatria haiglast, kus minategelaseks on Pealik Bromden, segavereline Ameerika indiaanlane. Kogu tegevus toimub tema nimel, kuid suures plaanis on ta kõigest peegel, milles lugu peegeldub.

Selles Pealiku poolt jutustatud loos on peategelaseks keegi McMurphy, samuti haigla patsient, inimene, keda võib klassikalises mõttes täiesti terveks pidada ja kelle jaoks vabadus on hädavajalik eeldus eksisteerimiseks.  Püüdes vastu seista haigla “süsteemile” ning kasutades selleks peeneid ja mitte nii väga, kohati ebaseaduslikke meetodeid, saab McMurphyst ohver, kas siis oma võitlusmeetodite või pingsalt “normikohasust” taga ajava süsteemi oma.

Raamat on lihtne lugeda, hoogne ja köitev, mis mõnel juhul võib varjutab selle tõelist sügavust. Minus kutsus esile tohutu kogus allusioone, assotsiatsioone ja analooge. Tunne, et ma olen seda juba näinud, ei lasknud lahti viimase lõiguni välja.  Siin on Antiik-Kreeka mütoloogiat  – nt Prometheusist sai ka ohver põhjusel, et soovis teisi aidata. Teksti on lihtne samastada ükskõik millise antiutoopiaga, lihtsalt Ken Kesey on surunud tegevuspaiga piiratud, peaaegu et teatraalsesse ruumi. Üks päev sõbraga proovisime võrrelda Bulgakovi “Meister ja Margaritaga” – ka siin on lugu loos (arutluskäiku ei suuda siinkohal taasesitleda, kuid kahtlustan, et nii ongi parem :D).

Kogu kuulamise aja mõtlesin, et nüüd tahaks väga üle lugeda Dovlatovi “Vähktõvekorpust“. Olgugi, et Dovlatov rääkis hoopis millestki muust. Haiglamiljöö ja inimvaim. Ühel juhul see murti, teisel juhul murdus. Ikkagi…  ja siiski, pole kindel, et viitsin.

Oft nr. 2: üldse on mul mingi suur üle-lugemise periood vist tulekul, nüüdki nii mööda minnes, tapeedi panemise kõrvale lugesin üle Vonneguti “Tapamaja, korpus viis…” (aga seekord ei vaimustunud, kahtlustan, et hetk oli vale, liiga palju kõrvaltegevusi, lisaks mõte, et on miljon olukorda, millesse meid pannakse või me juhtume ning meie tahtega pole sel pistmist, ärritas kohutavalt, öörahu huvides on mõistlikum mõelda tapeedist).

Oft nr. 3: tapeedist mõtlemine häirib ka und, sest mustri kokku ajamine on nii raske, et üksööse hakkasin mõtlema, et äkki ma polegi nii tark nagu mulle siiani tundunud on.
😉

Mulle meeldis väga loo konstruktsioon – peegeldus läbi Pealiku tegelaskuju. Ja Pealiku tegelaskuju iseenesest ka, on staatiline ja dünaamiline üheaegselt. Just sellelt tegelaselt ootasin  loo konflikti lahendust ja just tema siseilmast saigi raamatu peamine lahinguväli. McMurphy tegelaskuju see eest tekitab küsimusi. Lähedalt vaadates paistavad tema tegevused liiga lapsikutena, tekib soov keelata ja näidata palju loogilisemaid, agressiivsemaid, intuitiivsemaid ja isegi arutumaid käike. Tekib kahtlus, et siin on mingi autori poolt seatud lõks, millele mina pihta ei saa.

Veel: kõik raamatu tegelased on sedavõrd kirkad, nii detailselt välja kirjutatud, et pildid tekivad silme ette just kui iseenesest. Rahvas räägib, et Kesey raamatu järgi tehtud film on suurepärane, aga – tahaks ja nagu ei viitsi ka. Upd: linki otsides nägin, et 5 Oscarit, tuleb vist ikka vaadata.

(Hetkel muide tahaks üle kõige õiendada Kristallkuuli postituses toodud tsitaadi üle – seal pole vist ühtegi sisulist lauset, millega ma nõustuda saaks aga lõpetan kähku postituse ja jooksen lapsega randa, “kultuursest ja õilistavast” seksist siis kui, siis kunagi hiljem (ma eelistan igal sajal juhul seda va loomaliku, seda puhtalt instinktidel toimivat seksi – oleks see vaid nii lihtne.)

(Oh).

Ühesõnaga, hea raamat. Selles on kõik nagu pruudil: midagi uut ja natuke vana, pluss selge sinise triibuna kumav autori sõnum. On naljakaid kohti ja kohti, kus tahaks nutta. Kõike ja kirssidega, või kuidas see käis.