„It“ (See), USA 2017

Režisöör Andy Muschietti, stsenaristid Chase Palmer, Gary Fukunaga, Gary Dauberman.

Üldiselt ma ei vaata õudukaid, kuid laps käis peale nagu uni, et Netflixis on ja ta niiii väga tahab seda vaadata. Minu seletamine, et talle ei meeldi, ei aidanud üldse. Sättisime siis ennast valmis, snäkid jne ja peale esimest õudset stseeni, umbes filmi viiendal minutil, teatas Tips, et talle SELLISED filmid üldse ei meeldi ja tema seda ei vaata. No, eks üheteistkümneaastaselt ongi elu keeruline. Vaatasime siis koos ühe tobeda romantilise komöödia ja hiljem siis vaatasin üksi õuduka ka.

Stephen Kingi samanimelise romaani ekraniseering. Ma olen Kingi päris palju lugenud, aga seda raamatut mitte, nii et üldse ei tea, kuidas film raamatuga võrreldes on. Võrdlemata aga on väga hea film. Üks nendest õudukatest, mis hirmutab küll, aga ei tekita ebamugavustunnet. Saad oma emotsiooni kätte ja elad rõõmsalt edasi.

1986. Ühel vihmasel päeval paneb pisike Georgie  selga oma kollase vihmamantli, võtab venna valmistatud paberlaevukese, väljub majast ega tule tagasi. Linnas nimega Derry on seda varemgi korduvalt juhtunud, inimesed, eriti lapsed, aegajalt kaovad. Georgie 11-aastane vend Bill (Jaeden Martell) ei suuda kaotusega leppida ning usub kindlalt, et leiab venna linna kanalisatsioonisüsteemist. Mõeldud – tehtud, kuid venna asemel leiavad Bill ja tema sõbrad võimsa kurjuse, mis aeg ajalt võtab tantsiva klouni kuju ja elustab laste kõige suuremad. Enne, kui nad ära sööb.

King on kirjanik, kelle lood on, mulle tundub, et reeglina, väga mitmetasandilised. Enamasti peituvad tema üleloomulike monstrumite taga nö argiõudused ja -probleemid, mis maailmas ikka ja jälle aset leiavad. Muschietti, vaatamata sellele, et „It“ on alles tema teine täispikk mängufilm, sai hakkama väga hästi. Filmis on parajalt palju õudseid hetki. Need on kvaliteetsed ja nutikad (halastamatu filmi algus, episoodid, kus Pennywise ilmub fotost ja kapist, stseen Billi maja keldris jne), kuid need pole siiski peamised.

Bill Skarsgårdi kehastatud Pennywise, iidne, kusagilt paralleelsest maailmast pärit kurjus, mis ärkab iga kolmekümne aasta tagant, on muljetavaldav, üheaegselt nii hirmuäratav kui hüpnootiline, kuid ka tema ei ole filmis peamine. Filmil on väga tugev süžee, köitev ja hirmutav samaaegselt ja filmi peategelased on siiski lapsed. Seitse võrratut napilt-pubekat võitlevad monstrumiga, kuid mitte ainult. See on ka suureks kasvamise lugu ja ellujäämislugu maailmas, milles sõpradega hängimise, suve, koolivaheaja, jalgrattasõitude ja jões ujumise kõrval leidub ka erinevat liiki vägivalda, kiusamist, rassismi, hoolimatuid või napakaid lapsevanemaid. Ja nad võitlevad, kuidas oskavad. Jäädes seejuures lasteks, käitudes loomulikult ja vahetult. Näideldes nii, et ükski nende reaktsioon või emotsioon ei tundu võlts, ükski ei pane kahtlema. Igaüks neist lastes on meeldejääv oma unikaalse iseloomu ja hirmudega. A, ja sõprusest, sõprusest on see film ka ja esimesest, imekaunist armastusest.

Kokkuvõttes kvaliteetne, kihiline, metafooridest pungil ja aktuaalne, võimalik, et ajatu. Aga võib vaadata ka lihtsalt õudukana ja mu meelest on ta siis ka igati tore.

Tean, et olen näinud teist osa loost, kaks aastat hiljem ilmunud „It Chapter two“, kuid mingi seltskondliku ürituse raames ja mälestused filmist on udu, udu. Ilmselt vaatan nüüd üle ja siis 1990. aasta Tim Carryga versiooni ka. No, ja teisi Kingi ekraniseeringuid ka näinud ei ole ja … ja nii ma lõpetan kusagil tänava ääres seistes, ruuduline pleed õlgadel, käsitsi kootud sokke ja sinililli müües. Või siis natsisse, varajasi kollaseid ja siis lõhnavaid, punase südamikuga valgeid …   

Stephen King “Hiilgus”

Ühinenud Ajakirjad, 2018, 528 lk

See on üheksas Stephen Kingi raamat, mida lugesin, ühtlasi seitsmes romaan. Lemmikud on Dolores Claiborn ja Misery, sealt edasi Loomade surnuaed jm. Ühesõnaga, mulle King meeldib. Meeldib tema rahulik jutustamise viis, detailirohkus ja põhjalikkus. Meeldib julgus käsitleda keerulisi teemasid, meeldivad tegelaste hirmutavalt täpsed psühholoogilised portreed jpm. Seepärast, kui ma kuu algus otsustasin, et võtan osa ulmekirjanduse väljakutsest (siiani olen ma igast väljakutseid vaid alustanud või kavatsenud alustada, nt loominguraamatukogu väljakutse tundus detsembris hirmus ahvatlev, aga seda täpselt esimese teemani – raamatu täis naljalugusid – ma isegi otsisin need raamatud välja – aga no ei, ei suuda), (ja veel teemaväliselt – olen aru saanud, et lugeda nö kastist välja, mis minu arusaamise kohaselt on väljakutsete mõte, mulle meeldib, aga ei meeldi õiget raamatut otsida, (pakun, et paljud just seda otsimise protsessi naudivad)), siis märgates “Hiilgust” sobivate raamatute nimekirjas, pikalt ei mõelnud – suht kindla peale valik. Aga võta näpust, Goodreadsis hindasin nüüd kolme tähekesega. 

Ühesõnaga, Overlook. Üksildases looduskaunis kohas asuv pika ning sünge ajalooga külastajatele üksnes suvel avatud kuurorthotell. Just siia kolib talveks majahoidja koha saanud algaja kirjanik Jack Torrence koos oma naise ja viieaastase pojaga. Hea lootusega hinges, loomulikult – pea pool aastat  armastatud pereliikmete keskel, eemal kõigist halbadest harjumustest ja ahvatlustest – kõlab ju nagu unistus? Töö ka konti ei murra, maa ja ilm aega ammu igatsetud kirjanikukarjääri edendamiseks … 

“Igal suurel hotellil on oma skandaalid,” /—/. “Viirastused samuti.” lk 36

Põnev, eks, aga kas siis normaalne inimene sellest end segada laseb. Ühesõnaga, lumi ja tormid saabuvad nagu lubatud ning samuti, nagu lubatud, lõikavad nad ära hotelli ja selle elanike ühendusteed ülejäänud maailmaga. Ja siis hakkavad asjad juhtuma. Ja isegi elama ja isegi mitte ainult asjad. 

Raamatu esimene kolmandik ehk, meeldis mulle kõige rohkem, osa, kus joonistus välja tegevuspaik ja tegelased. Lihtsad inimesed, kõik me teame selliseid. Jack Torrence – abikaasa ja isa, nagu juba öeldud, algaja kirjanik aga ka endine pedagoog, vägivallatseja ja alkohoolik, kes vaevu kontrollib ennast. Tema naine Winnifred või lühemalt Wendy – oma meest sama palju armastav kui kartev, lapse nimel kõigeks valmis olev ema. Ja nende poeg Danny – eeskujulik ja tark, oma vanemaid armastav veidi eriline ja seetõttu veidi üksildane laps. Eriline, sest mõnikord Danny näeb minevikku või tuleviku ning loeb inimeste mõtteid. Hotellist lahkuv vana kokk Dick Hallorann nimetab Danny telepaatilisi (?) võimeid hiilgamiseks. Dick ise on ka selline. 

King võtab Kingile omaselt kõik tegelased algosakesteks lahti ja sorib seal siis mõnuga ja laseb lugejal ka sobrada, eeskätt nende mõtetes, aga ka nt tunnetes ja see teeb nad väga reaalseteks. Ja annab võimaluse neid mõista, tükk aega on tunne, et kõik nad on arusaadavad ja loogilised, nende teod ja motiivid jn,  kuni päris raamatu lõpus on ups – ma nt ei saanudki aru, mis Jack Torrence lõpuks hukule viis, tema sisemised deemonid või välised jõud. Aga see mu meelest on väga oluline. See, kas Jackil oli valikut ja ta valis kergema vastupanutee või ei olnud. Oli lihtsalt must, valgust neelav auk kusagil peas ja see on juba päriselt hirmus, sest kuidas võidelda õudusega, mille sünnitab su oma aju? Enda eest ju ära ei jookse … 

Meeldis, kuidas King atmosfääri ehitab. See katel, eks, mu meelest oleks see pidanud raamatu kaanel olema (mitte, et kaanekujundusel (2018) midagi viga oleks, üldse ei ole … ). Kunagi seitsmenda või kaheksanda klassi kirjanduse tunnis seletas üks pedagoog tõsise näoga, et järve kohal müristav äike tähendab seda, et peategelase hinges on muremõtted ja tusk. Minu üllatus oli mõõtmatu, ma ei saanud kaugeltki mitte kohe aru, mis seos on aeg ajalt ja inimesest üldiselt sõltumata esineval loodusnähtusel ja pudrul ning kapsastel peategelase peas. Aga see Kingi aurukatel, millest tuli perioodiliselt auru välja lasta plahvatuse vältimiseks. See oli minu meelest nii kohane ja nii võimas kujund – süžee seisukohalt hästi põhjendatud ja atmosfääri geniaalselt loov või kirjeldav. See podises taustal kõik see 500+ lehekülge. Koguaeg meeles, mitte et nähtaval, aga kindlalt olemas ja kuumenev, kuumenev … Katla kujuline Damaskuse mõõk, mis on võimeline muutma lendlevaks tuhapilveks hiiglasliku kuurorthotelli. Või mõne täiskasvanu ja üldse mitte rumala inimese teadvuse. 

Teine kolmandik raamatust venis. Jack muudkui pühkis taskurätiga huuli ja asjad muudkui elustusid ühe kaupa ja minu meelest üsna ebaoriginaalselt. Ma juba lugesin mõttes asju, mis kõik veel ühes hiiglaslikus inimtühjas hotellis hirmus võib näida ja ootasin, et millal siis, millal ometi kõik päriselt halvaks läheb. Samas – pinge püsis, kogu raamatu vältel, aga no tempo, seda kohati tundus, et ei olegi. Isegi minu jaoks, kes ma nii üldiselt talun igast seletusi, kirjeldusi ja eriti, eriti mõtisklusi päris hästi. Lõpuks siis ikka läks kõik päris halvaks ka ja kusagil päris lõpuks suutis King mind veel paar korda üllatadagi. Nii et … 

Seda veel mõtlesin, et üks õudne asi, mis on pea igas Kingi raamatus (no vähemalt neis, mida ma lugenud olen ja see on ikka üsna väike osa erakordselt viljaka Kingi loomingust). St, on see, millisena need lihtsad, tavalised, statistiliselt keskmised inimesed kokkuvõttes välja joonistuvad. Euroopalikust keskklassist ja igasugusest american dreamist sama kaugel, kui minu laudatriibuline kass savannist. Tavaline, keskmine inimene Kingi raamatutes on üsna maine ja mõttelage ning liiga tihti meeleheitel. Võib muidugi olla, et see ei tähendagi midagi. 

Suht ok raamat, aga liiga pikk, ma ootasin lõppu … pikalt.  

Loetud fb Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse raames, jaanuar – originaalis ilmunud 1970-1979.

Stephen King "Dolores Claiborne"

Olen nüüd lugenud kolm Kingi raamatut (“Miseryst” kirjutasin SIIN ja kolmas,”Rita Hayworth and Shawshank Redemption: A Story from Different Seasons” meeldis kõige vähem aga eeskätt põhjusel, et teema ei kõnetanud, igast targad ja toredad vangid, noh, pole minu tassike teed) pluss paar lühemat lugu ja üllatunud iga kord –  kõik raamatud on erinevast žanrist. “Dolores Claiborne” liigitaksin vist mingi lõunamaise  (jumalsindhoidku) gootika alla olgugi, et pole kindel, et selline üldse olemas on.

Igatahes, ühe mitte enam noore, mitte eriti ilusa, rikka või õnneliku naise monoloog. Dolores Claiborne on kahe lapse ema ja oma mehe tapja, kuid kaugeltki mitte halb inimene. Ta on… hästi tavaline. Kõik me tunneme selliseid – häid ja ausaid, selliseid, kes rabavad kolmes kohas tööd teha, et kindlustada oma laste tulevik. Kes vaatamata kõigele taluvad stoiliselt saatuse ükskõik milliseid lööke, elavad ja vaatavad veel tulevikkugi mingi erilise rahu ja optimismiga.

Dolores Claiborne rääkis ja mina istusin ja kuulasin silmad/kõrvad pärani, püüdes seedida segu vastikusest, haletsusest, õudusest, imetlusest ja solvumisest. Ja kuulsid õigesti, solvumisest, vist kõikide (ja ma tean, et neid on palju) nende naiste pärast, kes on sarnaselt sisse kukkunud, kõrvuni, kulmudeni ja rabelevad ses kõiges kuidas keegi ja pole kellegi asi arvustada. Õudust teadmisest, et jah, nii elatakse, elatakse pikki aastaid ja jäädakse veel täie arugi juurde. Või siis ei jääda, kuid siis on see kõigest organismi enesekaitse vältimaks suuremaid kahjustusi. Imetlust, sest nii või teisiti, ma ei saa jätta tähelepanuta selle naise julgust ja vastupidavust. Sest seda ta on, see Dolores Claiborne.

Kuid asi vist polegi päris temas, vaid selles, kui imetabaselt King selle rolli välja veab. Ühelt realt teisele. Mitte üks sõna selles loos ei ole öeldus kirjanik Stephen Kingi poolt. Esimesest viimase täheni räägib Dolores ja ainult tema. King ei seisa kõrval, kui naine teeb ja räägib, seda, mida ta teeb ja räägib. Ja vaatleja rollis pole ta ka. Ta oli Dolores Claiborne. Ja iga oma lugejat sunnib ta samuti olema Dolores Claiborne, vaatama tema silmadega, elama temana ja samaaegselt nägema pealt.

Küllaltki tihti juhtub, et kirjanik hakkab midagi jutustama oma tegelase suu läbi, kuid tal ei õnnestu jääda märkamatuks ja … mai ei tea, üleni lahustuda tegelases. Ja siis juhtub see, et tegelane räägib sama kaunilt ja ilukirjanduslikult, nagu tema looja, kukkudes loodust kirjeldama või metafoore ja võrdlusi vormistama. Selles raamatus nii ei ole. Kordan ennast, kuid siiski – siin räägib esimesest lausest viimaseni üks tavaline, mitte eriti haritud või õnnelik naine ja King ei kuku kordagi rollist välja. Inimesed, kohad ja dialoogid on, võimalik, et just selle tõttu – elusad, eredad, tõesed ja kergelt kujutletavad. Kasutades kõige lihtsamaid ja tavalisemaid sõnu loob kirjanik ime, viib lugeja teise ellu, sunnib teda vaatama teise inimese silmadega ja mõtlema läbi ja tundma kõike seda, mida mõtleb või tunneb tema loodud tegelane – see mu meelest on meisterlikkuse tipp. Ei teagi mida teha nüüd, kummarduda maani või käsi plaksutada, ma tõenäoliselt mõlemat vaheldumisi.

King demonstreerib selles raamatus mitte ainult vapustavaid teadmisi psühholoogiast vaid ka elu tundmist. See on tarkusi täis raamat, väga tõsine, kurb ja eluline. Ja mitte üht tilka müstikat, puhas realism.

Siinkohal deklareerin avalikult kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis oma suurt armastust nimetatud kirjaniku vastu ja lubadust lugeda teda veel ja veel. Minu õnneks on härra  üsnagi produktiivne.

Stephen King "Misery"

Sarjast vist: parem hilja kui mitte kunagi.

“Misery” on Kingi esimene raamat, mida mina lugesin.

Mulle meeldis, väga. Hirm viib mõistuse ja väärikuse, sunnib tegudele, mille võimalikust varem ette ei kujutanud. Õpetab olema leplik ja alandlik. Hirm on veenev, eriti hirm valu ees – valu on aisting, millega pole võimalik harjuda. Kuid on veel midagi tugevamat. Alahoiuinstinkt on võimeline ületama loomaliku hirmu ja astuma vastu valule. Sunnib rahunema ja hindama olukorda. Paanika asendub vaikse vihaga, on vaja vaid veidike aega õppimaks tundma vastast, harjumusi ja iseloomu, et need siis uinutada ja leida väljapääs.

Kaks inimest, üks tuba ja piiritu õudus segamini valuga. Kellegi väike isiklik põrgu.

  Ma, nii umbes statistiliselt keskmise kodanikuna usun kurjasid kloune, kummitusi, vampiire ja muid jõledusi harva, situatiivselt ja sedagi sõltuvalt mõnuainete hulgast veres tänu suurele kujutlusvõimele. Enamasti pudenevad kollid tähetolmuks hetkel, mil tõstan silmad raamatust või ärkan painajalikust unest ning süütan tule. Küll aga – ma usun hulludesse, väga. Veelgi enam – ma tean, et nad on olemas, ma olen neid näinud ja jah, ma suhtun neisse samuti, nagu EKRE liikmetesse – suure ettevaatusega.

Teate seda lugu siili ja kaktusega? Vot, umbes nii ma „Miseryt“ lugesingi, lakkusin verd haavadelt, pühkisin palgeilt pisaraid ja lugesin sellegi poolest üha kasvava entusiasmiga. See on jube pull tunne, kui üks osa ajust nõuab raamatu sulgemist ja lohutuseks YouTube kiisuvideote topeltportsu ja teisel osal on jälle nii põnev et, nii-nii…

  …ja hirmus. Kirjaniku keel on terav ja täpne, ilus, ma ütleksin lausa. Kontsentreeritud pinge, kohatine šokk ja psühhologismid on saavutatud igasuguse müstika ja ilukirjanduslike liialdusteta. Lisaks köitev süžee, uks võõrasse maailma, aken teiste inimeste ellu, millest saab sisse piiluda, peaasi, et nina liiga tugevalt klaasile ei suru, sest äkki seest märgatakse.

Kui nüüd veidi tõsisemalt, siis lugu tundub äärmiselt tõelise ja siirana ja tahtmatult hakkad mõtlema, et ehk see polegi puhas fiktsioon. On ju võimalik, et see miski kirjaniku enese pisike põrgu, mille ta nt aeg-ajalt läbi elab. Siin on käsitletud selliseid küsimusi, mida julgen arvata, suurem osa loomingulisi inimesi aeg ajalt endale esitab: „Kas see, mida ma loon, on ikka tõeline kunst või ehk pelgalt odav meelelahutus massidele? Inimesel ju ikka on subjektiivne ettekujutus sellest, mis on kunst ja ideed või unistused sellest, mis tõstaks nad mõnele pjedestaalile või keskkooli kunstiajalooõpikusse. Ja lisaks siis oma personaalne Misery, mis neid sealt põhja sikutab. Võib-olla selles seisnebki põrgu kvintessents. Mõistmine, et võimalik, et sinu ettekujutused kõrgest, tõelisest – võivad osutuda täielikuks sonimiseks.

Kui nii, siis pole see raamat isegi mitte kirjaniku hingestriptiis. Sel juhul on see enese täielik prepareerimine lugeja ees. Ja mind küll köitis, viimase leheküljeni.

10 punkti 10-st
idee eest
teostuse eest
saadud elamuse eest