Tag Archives: Thomas Mann

Thomas Mann “Mario ja võlur (LR, 8/1982)

ScanImage0210311Esmapilgul näib, et see on lugu ühes Itaalia kuurortlinnas toimunud etendusel juhtunud kummalisest tragöödiast. 48 leheküljele mahub lühike kirjeldus kuurortlinnast ja seal valitsevast õhkkonnast ning veidi ülevaatlikum reportaaž linna saabunud hüpnoosiga tegeleva “võluri” kurvalt lõppenud etenusest. Ja ongi kõik.
Aga KUIDAS!
Lugu on kirjutatud ajal (1929), mil nii Itaalis kui Saksamaal tõstis pead nn huraa-patriotism. Itaalased unistasid Mussolini eestvedamisel endise Rooma impeeriumi väe ja võimu taastamisest, I MS tulemustest ja Versailles`rahust solvunud sakslased aga vaatasid lootusrikkalt eneseteadvust turgutavalt rääkiva (veel vaid rääkiva) Hitleri poole.
Inimesed reisivad, puhkavad ja käivad etendustel, ei mingit sõjategevust. Kuid iga lausega saab selgemaks, et kurjuse kontsentratsioon õhus on märkimisväärselt tihenenud. Mida lause edasi, seda ebameeldivamaks õhkkond muutub, isegi rannas – lapsed ei kuula sõna, naised karjuvad, päike hävitab mõtlemisvõime.
Linna ilmuvad kuulutused.  Etendusest, mis peaks tooma (väga subjektiivne mulje: puhkusest piinatud publikule) vaheldust. Ja kindlasti toob, kuid millist. Eriliselt võigas, isegi välimuselt inetu maag alustab etendust. Algusest peale on selge, et midagi ilusat sellest ei sünni, kuid nii kummaline ka pole – tema ja publiku vahel tekib side. Maag mõnitab ja alandab, kuid keegi ei lahku. Milles seisneb tema jõud?
Minu peas on teadmine, et olen Thomas Manni varem lugenud ja et ta on “raske”.  Lause esimeses pooles kindel ei ole, aga “Võlur ja tekst on tõesti tihe ja kuidagi raskepärane. Detailirohke. Aga ka elus, voogav, värvikas. Jooksu pealt lugemiseks ei kõlba, vaja on vaikust ja aega süvenemiseks.
On vist üldteada fakt, et Thomas Mann on kirjanik, kes ei kirjuta iial otsesõnu sellest, millest kirjutab. Nii ka novell “Mario ja võlur”  filigraanselt teostatud allegoori. Ja nii just ongi huvitav, sest kes viitsiks lugeda, kui autor viimase kui punkti ise ära seletaks.  Mis maksab üksi rõõm taipamisest, et isegi naiste nimed loos ei ole juhuslikud!
Seda mõtlesin veel, et täiesti ajatu lugu. Nt poliitika hetkeseisu  valguses on ju täiesti aktuaalne.