Millal te viimati mõnd geomeetria valemit meenutama pidite? Mul on üks ähmane mälestus umbes viie aasta tagusest ajast, kui juhtusin pealt kuulma üht mulle olulist katust vahetama saabunud tööliste vestlust. Vestlesid laisalt suitsetades sellest, kui palju üht või teist materjali tellima peaks. Arvutasid nii ja naa ja ma muudkui kuulasin ja tundsin, kuidas kabuhirm naha vahele poeb, sest sain aru, et kohe nad tellivad mulle vale hulga materjale, sest ei tea Pythagorase teoreemi … Ja ega rohkem konkreetset juhust ei meenugi, kuigi kui otsida, tuleb tavaelus ilmselt siin – seal poolvarjatult ikkagi ette.
Raamat üllatas, sajaga, migagi sarnast ei ole ma varem lugenud. Abbott võttis kätte ja seletas maksimaalselt lihtsate sõnadega ära null-, ühe-, kahe- ja neljamõõtmelise ruumi olemuse ja seda nii, et isegi kõige paadunumad matemaatika tunni mahasuitsetajad kõik selgeks saavad. Seda läbi erinevate analoogiate ja nii huvitavalt, et kogu lugemise aja jooksevad selged pildid silme ees, et kuidas nad seal Lapikmaal ja mujal … Ei saa öelda, et hull ajugümnastika, aga tervisesport kindlasti.
Lugu on üles ehitatud ühe võõramaalase jutustusena teisele. Lapikmaalane Ruut räägib ruummaalasele Lapikmaa kahemõõtmelisest elust ja olust. Mh lokkab seal sooline diskrimineerimine, orjus jm koledat, kuid arvestades raamatu kirjutamise aega (esmatrükk 1884) näib see mulle vähetähtis, geomeetria on kontekstiliselt kordi ja kordi huvitavam. Mh räägib Ruut kolmemõõtmeliselt Ruummaalt pärit seltsilisele oma reisist ühemõõtmelisse maailma, kirjeldab oma emotsioone kohates esmakordselt kolmemõõtmelisest kujundist ning käib välja idee, et kui ühemõõtmelise maailma elanik ei ole võimeline ette kujutama kahemõõtmelist maailma ning kahemõõtmelise maailma elanikul on ääretult raske ette kujutada kolme- või enam mõõtmelist, tähendab saab eeldada, et enamõõtmelised võivad olemas olla, me lihtsalt ei suuda neid ette kujutada. Võimalik, et meil puuduvad vajalikud tajuorganid vm. Siinkohal meenub mulle üks õhtu, kui mu 11-aastane pikutas voodi ees vaibal ja püüdis ette kujutada, kuidas Kosmos või maailmaruum on lõpmatu. See tundus talle nii uskumatu ja kirjeldamatu ja raske ette kujutada … et lihtsalt mitte midagi. No kuidas sa ette kujutad, kui seda, mida ette on vaja kujutada, ei ole. Mässas on ilusas peakeses nii et vähe ei ole. Ja mina muudkui rõõmustasin ja … Ja selle üle ka, et selline täiesti teist moodi raamat mulle väljakutse raames kätte juhtus.
Tilda ja tarakanid 