Don DeLillo “Kosmopolis” (LR 21-23/2020)

2000. aasta New York, Manhattan 47. tänav. Börsimiljardär Eric Packer otsustab minna juuksurisse. Ta istub oma limusiini ning sõidab põiki läbi Manhattani saare. Teekond võtab terve päeva, kuid sellest ei ole midagi. Kuuli- ja helikindel limusiin sisaldab kõike vajaliku, mida Eric oma äriimpeeriumil silma peal hoidmiseks vajab. Päeva jooksul toimub mitmeid kohtumisi ja juhtumisi, mh läbib börsigeenius korralise tervisekontrolli, mille käigus saab teada, et tema eesnääre on asümmeetriline.

Eric teenis endale varanduse analüüsides ja ennustades maailma valuutade kursside kõikumisi kasutades selleks looduses leiduvaid seaduspärasusi ja mustreid ja seda kohutava täpsusega. Mõne kinnistähe kiirgus kusagil sügaval kosmoses järgib klassikalisi arvujadasid, mis omakorda võimaldavad kirjeldada mõne aktsia või vääringu muutlikust ning turutsükleid saab vabalt vahetada rohutirtsu sigimis- või nisu lõikustsükliga. Meetod töötas ning Eric muutus ülemaailmse finantskapitali tasapinnalise projektsiooni kehastuseks, kuni ta eksis jeeniga.

„Jeen oli vastu ootusi tõusnud.“

lk 12

Ja algab heas vormis, mitmekülgselt haritud ja emotsionaalselt taltsutamatu peategelase langus. Langus vist mitte ainult Ericu sees, vaid kuidagi üleüldine: samal ajal segadusega börsil tekivad segadused New Yorki tänavatel, mille vallutavad anarhistid, ekraanid, mis siiani ümbritsesid Ericut kõikjal (võimaldades kaardistada ja analüüsida), kustuvad.

„… sa unustasid seejuures midagi.“

„Mida?“

„Kui tähtis on lopergune, natuke viltune asi. Sina otsisid tasakaalu, ilusat tasakaalu, võrdseid osi, võrdseid pooli. Ma tean. Ma tunnen sind. Aga sa oleksid pidanud jeeni tahtmatuid tõmblusi ja jõnksusid järgima. Väike jõnks. Moonutus.“

„Vigane kude.“

„Vastus oli seal, sinu kehas, sinu eesnäärmes.“

lk 131

Selgub, et kõiksuses esineb miskeid vigu, mis muudavad kõik võimalikud arvestused ja süsteemid pelgalt kokkuleppelisteks ning see fakt omakorda muudab kõik Packer/ Kapitalismi pingutused mõttetuks. Mõistes seda, ei suuda peategelane enam ei tervet mõistust säilitada ega elada. Kui ei olemas 100% töötavaid skeeme, kui igal suvalisel hetkel võib ilmneda miski asümmeetria, pole mõtet pingutada.

Loos on teinegi oluline tegelane, proletariaati esindav Richard Sheets, kes püüab tappa Packerit selle eest, et oma tulu saamise ja kasvatamise käigus muutus Eric/ Kapitalism sotsiaalse õigluse suhtes ükskõikseks ning inimesed muutusid tema jaoks üksnes abstraktsioonideks, numbriteks ekraanidel. Kuid küsimus, kas kapitalismi häving on lahendus ja vabanemine, jääb lahtiseks. Mis tuleb selle asemele? Sest Ericu arusaamise kohaselt on ka sotsiaalne ülestõus üks osa kapitalistlikust süsteemist ning raha, säästude ning omandi täieliku hävinemist ei soovi keegi. Siiski, mulle tundub, et DeLillo ütleb, et kapitalism on tänu maailma asümmeetrilisusele hukule määratud ning jätab viimase lasu õiguse antagonist Sheetsile. Just temal, tavalisel töölisklassi esindajal tuleb teha viimane otsus.

See on minu teine DeLillo raamat, esimene oli kevadel loetud „Null K“ ja olen kirjaniku suhtes kuidagi segaduses. Lugeda on lihtne ja huvitav, keel on mõnusalt napp ja emotsioonitu. Ka see, et autor ei ole isiklikes veendumustes pealetükkiv, lugudes on õhku visatud küsimusi oluliselt rohkem, kui vastuseid neile, meeldib. Samas teemad, mida autor käsitleb, on tõsised ja olulised, mind isiklikult masendavad. Mõtlema panevad, isegi kummitama jäävad. Ja siis veel sellised, mille koha oma isikliku arvamust neti avarustesse postitama ei kipu, arutaks küll, aga seda siis kas kitsamas sõprade ringis või kohas, kus arutelul võiks ka mõni praktikasse, olgu või kauges tulevikus, kuid ikkagi praktikasse ulatuvaid mõjusid olla.

9 thoughts on “Don DeLillo “Kosmopolis” (LR 21-23/2020)

  1. laanisto

    DeLillo on nii räigelt 80ndad. Kõle läige neoontulede valguses, üks sile pind ajab teist taga, ja siis see täiesti külm seks rändom olukordades, nagu mingi ajastutruuduse pidevalt ülevajutatav templimärk. Ma pole suutnud ühtegi tema raamatut lõpuni lugeda. Samamoodi nagu ka Ellist ja teisi analooge. See Cosmopolis jäi ka kolmandiku peal pooleli. Kuidagi ei suuda samastuda mitte millegagi tema raamatutes.

    Liked by 1 person

    Reply
    1. Tilda Post author

      Pool ööd mõtlesin seksist 80ndatel, aga ei midagi, täielik auk teadmistes, ise veel ei praktiseerinud ja … ainuke pilt, mis ette tuli, on neoonretuusides aeroobikaga tegelevad tädid ehk, aga kas need mitte 90ndate alguse teema ei olnud. Ja hipid olid ju jälle varem…
      DeLillo kujutatud seks pole kordagi vägivaldne, kõik toimub kõigi asjaosaliste nõusolekul (võimalik, et valedel eeldustel või lootustel aga täiskasvanute ja teovõimeliste inimeste vahel vabal tahtel ning õigus olla loll on inimõigustest oluliseim). Kui keegi väidaks, et muuseas, möödaminnes või igavusest ei peaks, oleks mina esimene, kes plakatiga tänavale läheks ja pole üldse olulina, kas mulle endale meeldib nii või teisiti.
      Seejuures, mulle tundub, et ma saan aru, kuidas sellised suhted kujunevad, või mis täpselt inimesega juhtub, et ta jõuab või rahuldub sellise suhtemudeliga. Jättes nüüd kõrvale kogu poliitilise sousti (kapitalistid halvad ja proled nende ohvrid), mulle tundub, et suudan hästi ette kujutada, kuidas inimene võib oma tööellu ära kaduda, lahustuda sedavõrd, et kogu ülejäänud maailm kaob. Need ei pruugigi olla ekraanid, nagu selles raamatus oli, võivad ju olla raamatud või labor või mis iganes. Süvenemine ühte teemasse ja hasart ja reaalsusest täielik välja kukkumine. Ja vaateväli muutub nii kitsaks, et numbrite taga ei näegi enam inimesi või mõne keemilise katse taga aatompommi või bioloogilist relva või… Ja õudus ja segadus, kui siis mistahes põhjusel korraga see harjumuspärane kõiki meeli köitev teema kaob ja inimene satub tahtmatult tagasi kuhugi tänavale, tavaellu, mis on talle üdini võõraks jäänud.
      Mis mulle Kosmopolitanis hullult meeldis, oli see, et peategelane ei olnud “ratsa rikkaks” saanud tüüp, umbes et finantsvabadus kukkus kusagilt lambist pähe ja kutt, suutmata otsustada, mis selle kõigega peale hakata, kukkus paremale ja vasakule laamendama, juhuseksima suvalistes kohtades ja õnnetuid tööinimesi kiusama. Eric oli mitmekülgselt haritud, ta oli uurinud bioloogiat, filosoofiat ja ma peast ei mäleta, mida kõike veel ja majandusõndsus saabus tema hoovile reaalselt tänu tema enda tööle, välja mõeldud (olgugi, et hiljem ekslikeks osutunud) teooriatele, läbi hoolikalt kaalutud abielu ja nii. Ja siis see paradoks – olles jõudnud haljale oksale, tunneb ta vaatamata kodus olevale haisid täis akvaariumile jms, et midagi on puudu ja ta otsib ja ei leia ja raamatu lõpus tulistab endale kätte võimalik, et veendumaks või vähemalt tundmaks, et ta on veel elus (sest ekraanid, läbi mille ta oli harjunud nägema nii maailma kui ennast) olid juba kustunud. See ka mu meelest on kui mitte loogiline, siis vähemalt elust endast ja seepärast arusaadav ja hirmus.
      Mul on nüüd jutujärg täiesti käest, aga nõus, et keel on tal, st DeLillol, kõle (napp, emotsioonitu) ja tegelased üldsegi mitte meeldivad inimesed, aga …
      🙂

      Like

      Reply
      1. Tilda Post author

        Tegelt, ma nüüd mõtlesin, et inimesed ei kaota end ju mitte ainult tööellu. Kui mul laps väike oli, siis mingi hetk mulle hakkas tunduma, et ma taju enam üldse vahet enda ja lapse vahel, kus lõppeb tema ja algan mina ja … Millalgi läks aga iseenesest üle. Ja kui ma vaatan enda ümber ringi või loen nt mõnd värske mamma blogi, näen seda tihti: inimene on nii keskendunud oma lapsele või lastele või (heal juhul) perele või kodule ning tema toimimisraadius on nii väike, et pilt maailmast deformeerub, kohati muutub täiesti ja naljakalt ebaadekvaatseks (õnneks reeglina lühiajaliselt ja üldse mitte ohtlikult – ju see evolutsiooniliselt kuidagi paika loksunud, vajalik, et me siin kõik päris välja ei sureks vm).
        Et, mu meelest ikkagi kirjutas DeLillo millestki väga olulisest 🙂

        Like

      2. laanisto

        Mind üldse ei häiri need tegelased, suhted või tegevuskoht olemuselt. Vaid just see vorm. Nappide sõnaliste vahenditega on võimalik luua väga emotsionaalseid maailmu, olgu need siis naljakad (nt Dovlatov), traagilised (nt Primo Levi), või mis tahes teistsugused. Enese kaotamine oma töösse on mu endagi jaoks oluline. Kui ma seda päeva jooksul suudan teha, siis ma suudan sama langemiskiirusega end ka õhtul perekonda kaotada. See on eeldus. Lihtsalt oluline on osata neid faase õigel ajal vahetada, ja vähemalt mingilgi määral end kõrvalt näha. DeLillo, isegi kui ta räägib olulistest asjadest ja püüab anda edasi neid globaalse ja 24-7 tormleva maailma kaasa toodud olulisi nihkeid isiklikus elus või töös – ta tekst ei haagi mind. Ei haara kuidagi kaasa, sest ta ei suuda mu meelest anda oma tegelastele piisavalt tuumakust. Nagu kõik nende ümber, jääb selline mulje, et ka tegelased koosnevad lihtsalt sajaprotsendiliselt jahedast siledakslihvitud ja kroomitud pindadest. Kõik need erinevate valdkondade teadmised, mis Ericul olid – ta lähenes neile täpselt samasuguse tuima programmeeritusega. Luulest kuni jeenini. Ma muidugi ise ei osale korporatiivses maailmas ja ma olen Cosmopolises kirjeldatu arusaamise lävepakust liialt kaugel. Muide, sellest raamatust on ka film tehtud, mis, kui ma nüüd tagasi mõtlen, vaid üksnes rõhutas neid samu puudujääke, mis mul raamatugi põhjal ilmnesid (http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2012/10/6-oktoober-2012-cosmopolis.html). Olgugi, et peategelane tundus filmis ja raamatus küllalt erineva taseme ja võimekusega inimene olevat.

        Like

  2. Tilda Post author

    Ja igaks juhuks, see (äkki siis psühholoogiline veenvus) on ainult üks nurk, mille alt seda raamatut vaadata saab, on teisi ja ilmselt saaks siinkohal lõpmatuseni rääkida nt kurjast kapitalismist ja sellest kui jätkusuutlik ta siis on või ei ole, kuidas ta iseenda saba sööb ja kas saaks ka kuidagi nii, et kõik lõpmata õnnelikud oleksid, aga sellest ma eriti ei taha. Ma olen poliitilistelt vaadetelt tugevalt kaldu paremale ja usun kindlalt, et mõnel juhul vaikimine kaunistab 🙂

    Like

    Reply
    1. laanisto

      Raamatutes saab õnneks vaikida ka nii, et sisekõne on lugejale näha. See on see võlu, mida filmi ja näitemängu jne enamasti ümber panna ei saa. See saab olla täieliselt vaid tekstis. Aga selles raamatus ei kasuta kirjanik kahjuks piisaval määral neid vahendeid. Selle asemel on pisidiallogid tühjast-tähjast. Vähemalt Ericu puhul. See teine, allakäinud tüüp, – tema sisedialoogid on nagu mingi Dostojevski paroodia. Ja neiski pole eriti mingit tera. Ainult tühjad teravused…

      Like

      Reply
  3. Tilda Post author

    Ma siinkohal jään eriarvamusele. Ma olen nõus, et külm, kõle ja sile ja kui sa ütles, et see on 80ndad, siis olgu nii, aga minu meelest konkreetsel juhul just selline vorm toetab just samasugust sisu (peategelase kerget infantiilsust ümbritseva suhtes, pealiskaudsus jm) ja kokkuvõttes on hästi hea kombo. Kusjuures, “Null K” stiil on samasugune, külm ja napp ja kumisev aga ka seal see toetab sisu, sobib hästi Kasahstani karupepus oleva asutusega, kus külmutatakse kehasid, et need hiljem, kaunis tulevikus taaselustada. Seal on ka sisuliselt palju pikki siledaseinalisi koridore, steriilsus jms. Seal on isegi perekondlikud suhtes pigem jahedad, suurte emotsioonideta jm. St, nõus, et nappide vahenditega on võimalik luuga emotsionaalset maailma, aga alti ju ei pea, kõik maailmad seda ju pole.
    Ma pole filmi näinud, kuulnud ainult, et peategelaseks valitud näitleja ei sobinud oma rolli, ei suutnud vampiirist börsigeeniuseks ümber kehastuda (võimalik, et vaataja peas). Aga ma pole teda vampiirina ka näinud ega isegi saagat lugenud, nii et äkki ikkagi vaatan filmi ära.
    Ja … isegi minule ei meeldi KÕIK raamatud.
    Aga DeLillo on ikkagi huvitav!

    Like

    Reply
  4. laanisto

    Lisan veel väikese kommentaari. Lugesin eile seda Žadani Depeche Mode´i, mis ka just LRis ilmus ja kus on jutti 90ndate alguse elust Harkivis. Ja vastupidiselt sellele kalgile ja kõledale 80ndate säraga küllastunud DeLillode ja Elliste ja Ballardi raamatutele, saan ma pohmalebrase slaavi kirjandusega (Jerofejevist Klimovani) alati väga hästi ree peale. Samuti kõiksugu gulagikirjandusega. Ka juhul, kui tegelaskujud on tuhmid ja pinnapealsed jne. Aga kui ma mõtlen, et millises maailmas ma ise elada tahaks, siis kõhklematult selles DeLillo maailmas, ning üldse mitte 80-90ndate Ida-Euroopas. Kogu ühiskondlik struktuur, asjade üldise ajamise kord, tegutsemise jaotus niššidesse, üleüldine selgepiirilisus jne – see kõik istub mulle inimesena palju enam kui sebimispõhine ja etteennustamatute pööretega oligo-nomenklatuurne kaootilisus. Ma ei saa öelda, et 90ndad mulle endale oleks mingit traumat tekitanud – olin noor, ja väga pööraselt lahe oli kõik. Nii et see eelistus ei ole vast isikliku kogemuse põhine. Aga no täielik dissonants on selle vahel, et millises maailmas ma tahaks ise elada, versus, et millises maailmas toimuvaid raamatuid ma tahaks lugeda. Ja siin pole ka otseselt eskapismiga tegemist – mulle väga meelib see, milline mu elu praegu on. Nii et küllap see kriitika eespool ei tulene mitte DeLillo tekstist niivõrd, kuivõrd mu enda sisemisest vastuolulisusest. Mul on ikka veel vaimses mõttes seljas see üleminekuaja klišeeliku seljakirjaga punkari tagi, et “Ärge küsige mult teed, olen isegi eksinud.”

    Liked by 1 person

    Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.