Author Archives: Tilda

Lao She “Kassilinna saatus”

Jaanipäevgi pole veel käes, aga mul on selle kuu ulmkirjanduse väljakutse raamat juba loet. Kuu alguses vaatasin Reaktorist nimekirja ja ahastus tuli kergelt peale. Nimekiri oli lühike ning kõik need raamatud, mida teadsin enam-vähemgi ok olevad, on mul sealt loetud. Pinnisin oma raamatu-tarka sõpra. Sõber ohkis ka natuke ja ütles, et kui ta tõesti peaks, siis prooviks Lao She „Kassilinna saatust“, sest selle kohta ei tea üldse midagi. Kihutasin raamatukokku. Seal ohati omakorda, et no kes see nüüd seda teab või mäletab. No olgu, raamat on igas vanaraamatupoes paari euroga saadaval, tellisin ära. Koos pakiteatega saabus sõnum raamatukogust, et leidsime! Tule järgi! Tõin ära nii postipaki kui raamatukoguraamatu, sest ei tahtnud raamatukogus öelda, et kuulge, tegelikult mul polegi enam vaja. Ma ju ei tea, ehk sobrati kaks päeva kollektiivselt ammu ära tolmunud kastides kusagil tagakambris. Tänasin rõõmsalt ja lugesin raamatu läbi. Raamatukogu eksemplari olen nüüdseks tagastanud, teine, postiga saabunud endine, mõttes – maha kantud, raamatukogu eksemplar, on nüüd minu isiklik, kuigi üle lugema ma seda elus ei hakka.

Ühesõnaga, Hiina kosmoselaevaga juhtub õnnetus, laev kukukub Marsile, ellu jääb üks meeskonnaliige. Ellu jäänud hiinlane ei jõua veel paarimehe kehagi maha matta, kui kohtub kohalike elanikega, kelleks osutuvad narkomaanidest kassinimesed. Või kassisarnased inimesed … Mul on kodus kaks kassi, laudatriibuline krants-kass Miisu ja punane Meini kass Tups. Ja ma ütlen teile, neil marslastel oli kassidega sarnasust täpselt nii palju, kui et nad olid karvased ja siis veel midagi liikumisviisilt. Seepärast oleks võinud autor väljendada oma nördimust inimühiskonna pahede, nõrkuste ja võimaliku lõpu stsenaariumi osas kukutades kosmoselaeva ka nt lamba-, pesukaru- või hüljeste linna. St, hüljes vist siiski ei sobi, Marsil on veega kitsas. Aga no, miks just kassid ja mitte nt hiinlastele nii omased rebased, selge ei ole.

Raamat on kirjutatud Hiina kodusõja ja Jaapani (veel vist vaid ähvardava) okupatsiooni päevil ja võimalik, et autori kriitika puudutab eeskätt Hiina ühiskonnas toimunut. Ma ei tunne Hiina ajalugu piisavalt, et leida konkreetsemaid paralleele, ammugi peenemaid vihjeid. Aja möödudes on dekoratsioonid muutunud, inimeste põhiolemus aga mitte eriti. Probleemid, millele She oma raamatus viitab või inimestele või inimühiskonnale üldisemalt ette heidab, on aktuaalsed samavõrd nagu nad oli kirjutamise ajal ja meil ilmselt täpselt sama palju kui mujal.

Raamatus on kolme sorti tegelasi, head, halvad ja need, kes lihtsalt on. Häid teevad vaikselt head, halvad aktiivselt halba ja enamus, väga valdav enamus lihtsalt on. Elavad, kuidas saab. Lepivad ja eriti siis, kui keegi konkreetselt nende personaalse saba peal ei tallu. Kõik nagu päriselus – enamus inimesi on aktiivselt mitte-halvad. Head ka midagi ei tee, headust kuidagi juurde ei tooda. Samas, peegli ette sattudes vaatavad sisse ja mõtlevad (tõenäoliselt), et halba ei tee – hea inimene ikkagi! Või vähemalt mitte halb inimene! Aga kas on ikka nii? Kõik see vaikselt elutsev mass – järsku on just nemad need, kes lasevad halbadel õilmitseda? Kelle laiskuse, ükskõiksuse, passiivsuse, oskamatuse, omakasupüüdlikuse ja vaikimise tõttu tekivad olukorrad, kus halbadel (sh aktiivsetel lollidel) on võimalik oma halbu tegusid sooritada. Keeruline igal juhul, kaugelt mitte ühene. Ja tõstku käsi see, kes julgeb öelda, mis on universaalselt hea või halb (peale, kiisude, loomulikult). See oli peamine teema, mis minu jaoks raamatust välja tuli ja pms vist ainuke ka, mis kuidagi huvi pakkus. Ei meeldinud mulle ei maailm (porikarva pruun), ükski tegelane ega süžee (masendav, mitte ühtegi helget hetke).

Kirjaniku stiil on minu meelest raske lugeda. Tekst on tume, tihe ja veniv ja ikkagi kuidagi kirvetöö, liigne otsekohesus vm. Kolm kahe pika miinusega.

St, tõe huvides, ei saa öelda, et raamat üldse mingit mõju ei avaldanud. Üksõhtu, istusin maja ees trepil jõin teed ja vaatasin mind läbi akna vaatavat Tupsu ja ta tundus mulle kohe kuidagi ülbem … Raamatut üle igatahes ei loe.

Franz Kafka “Aruanne akadeemiale” (LR kuldsari)

Tõlkinud August Sang, Kultuurileht 2022, 96 lk

Minule Kafka meeldib, tingimusel, et mitte liiga palju ja korraga. Minu jaoks ta ongi selline väikeste ampsude kaupa lugemise kirjanik, mul on temast aru saamiseks vaja mõtlemisaega. Ja ma lohutan ennast sellega, et mu meelest temal endal oli ka. Nt üks mõistujutt nimega „Seaduse ees“. Arvatakse, et see lugu, mis tegelikult on katkend romaanist „Protsess“, on üks olulisemaid mõistmaks Kafka loomingut. Kusagil oma päevikus kirjutab Kafka, et ta kirjutas selle loo ja pmts sai kohe aru, et see on hea, kuid loo mõttest sai aru alles kuu aega peale kirjutamist ja nimelt siis, kui loo pruudile ette luges. Seejuures, pealtnäha on see lihtne, paari lehekülje pikkune lugu: mees maalt soovib minna seaduse juurde, kuid väravavaht ütleb, et praegu ei saa. Et võib-olla pärast saab. Aga pärast ka ei saanud. Oleks saanud ehk keelust üle astudes, kuid seda maamees isegi ei proovi. Lõpuks surebki ilma, et oleks hetkekski seaduse ette saanud. Millest – kes teab. Muidugi ma kaalusin paari kõige ilmsemat tõlgendust ja paari mitte kõige ilmsemat ka. Eile tundus nii, täna juba teisiti. Ja see ongi see, mis muljet avaldab, see tugev tunne, et lool on mõte olemas või seletus vm. Aga kätte ei saa, libiseb nagu liiv sõrmede vahelt. Samas, lahti ju ka ei lase.

Kogumiku nimilugu „Aruanne akadeemiale“ räägib ahvist, kes pidi olude sunnil inimeseks hakkama. Päästmaks oma nahka pidi vaene loom (ikkagi!) kogema hirmsaid üleelamisi ja õppima hulgaliselt uusi trikke. Nt pidi ta ära õppima maha sülitamise, suitsetamise ja viina joomise. Võimalik, et kirjanik soovis märkida, et loomadel on võrreldamatult rohkem vabadusi kui meil, kes me end looduse krooniks nimetame. Et siis selline, mitte eriti originaalne, mu meelest, viis inimloomuse ja –ühiskonna üldteada pahede kallal viriseda. Mulle erilist muljet ei avaldanud. Kuidagi liiga leebe, ma mõtlen umbes, et kui juba virisema hakata, siis ikka täiega ja siin oleks küll teravamalt tahtnud/ saanud.

Kogumik sisaldab ka kolmandat lugu ühe loomariigi esindaja muundumisest teiseks. Lugu „Uus advokaat“ räägib advokaadist nimega Butsefal, kes varasemalt oli Aleksander Suure ratsahobune. Lahingumöll ja sõjakisa on jäänud ajalukku ning asendunud toimikulehtede kahinaga … Millest või milleks, mina aru ei saanud.

Loendamine on nüüd kuidagi sassis, aga ka kogumiku esimeses loos muundutakse ja kohe päris põhjalikult. „Metamorfoos“ on minu kõne all oleva kogu lemmiknovell. Sürrealism selles on võrreldes mitme teise looga nö jämedakoelisem, mitte et lihtsam, kuidagi rohmakam. Peategelane avastab ühel hommikul, et on muutunud hiiglaslikuks putukaks. St, väga Kafkalik – peategelane satub mingisugusesse piinavasse ja absurdsesse olukorda ja viibib seal, viibi, teeb midagi, kuid olukord sisuliselt ei muutu, igatahes ei lõpe ja pinge ja õud muudkui kasvavad. Arvatakse, et lugu on suuresti autobiograafiline. Kirjanik on sündinud Prahas, assimileeritud juutide paljulapselise perekonna vanima lapsena. Õppis Saksamaal juristiks, seejärel töötas eluaeg kindlustuskompaniis. Loomult eriline päikesejänku ei olnud, pigem eraklik ja haiglane, unetu ja depressiivne ja seda kõike leidub ka tema loomingus. Maailm on Kafka lugudes inimese suhtes vaenulik, selles valitseb kurjus ja tema võim on piiritu. Kõikehõlmav kurjus pöörab inimesed üksteise vastu, lahutab nad, viib üksteisest eemale, hävitab neis kaastunde ja igasuguse ligimesearmastuse. Kurjus on ühtlasi saatus ja pääsu pole kellelgi. Kafka lugude inimene on kannatav, kaitsetu ja nõrk, psühholoogilises plaanis välja joonistamata. Aga seda ehk kuidagi tulenevalt vajaduse puudumisest, sest kõik,  mida kirjanik öelda tahab, selgub situatsioonidest ja olukorra kirjeldustest, olukordadest, millesse tegelased satuvad.  Kui nüüd „Metamorfoosi“ juurde tagasi tulla, siis putukaks muundumine toob endaga kaasa tõrjutuse, üksinduse, isolatsiooni, klaustrofoobia ja haigused. Mõtiskleda saab veel nt inimloomuse oportunistliku olemuse üle, jm. Selles loos sisaldub ka kogu kogumiku psühholoogiliselt vist kõige raskem moment  ja selleks on hetk, kui Gregori, putukaks muutunud peategelase, toast hakatakse mööblit ära viima, tema aga hoiab meeleheitlikult kinni portreest.

Veel meeldis jutustus nimega „Näljakunstnik“, mis räägib loo professionaalsest nälgijast, tõelisest oma ala meistrist, kes alguses nautis oma populaarsust, publiku tähelepanu jm, seejärel aga huvi tema kunsti vastu kaob ning kunstnik sureb üksinduses. Vaatamata kunstniku püüdlustele ei populaarsus, mis tinglikult kehtestas teatud reeglid ega võimaldanud kunstnikul oma nö loomes täiuslikkust saavutada ega ka hilisem publiku huvi lahtumisest tingitud üksindus (st, ka piirangute kadumine) ei too kunstnikule rahuldust. Mingi totaalne traagika: publik ei mõista kunstniku püüdlusi, kuid publikuta kaotavad kunstniku püüdlused igasuguse mõtte.

Mde, internet ütleb, et nälgimine ongi kunstiliik, viljeleti rohkem 20. sajandi alguses, peamiselt suurtes linnades, varietees või teistes lõbustusasutustes – mänedžerid, pileti ostnud pealtvaatajate hordid ja sensatsioonilised publikatsioonid– kõik nagu päris ja pmts võis Kafka olnud seda näinud. Kunstiliik hääbus peale Esimest maailmasõda, üleüldise nälja taustal ei tundunud nälgija vaatamine enam kuigi naljakas.

Ka selles loos on vist veidi autobiograafia hõngu, Kafka ise ka üheaegselt nii soovis kui kartis kaaskodanike tähelepanu. Samas kirjutamine ei olnud pelgalt kutsumus, oli pigem  kogu tema olemise mõte. Ta alustas kirjutamist suht varakult ja kulutas sellele kogu oma vaba aja, kuid elu ajal avaldas vähe vaatamata sellele, et sõbrad-literaadid kiitsid. Ma kiidan ka. Tema kiretut, kohati kuiva ja troobivaest keelt, milles ta kujutab maailmu, kus ühte dimensiooni mahuvad nii reaalsus kui irreaalsus. Maailmu, mis on konkreetsed ja hästi hoomatavad, olles samal ajal ka seletamatult võõrad.  

Kafka suri 40. aasta vanuselt tuberkuloosi.

Ja aitab vist küll, kogumikus on 12 lugu, aga ma igat ei hakka ehk ümber jutustama.  Avastasin, et vähemalt sellest kogumikust meeldisid mulle enam need lood, mis ongi nimekamad, nö laialdasemalt tuntud. Ma nüüd ei suuda otsustada, on see märk heast või erakordselt triviaalsest (:)) maitsest. Aga nii on.

LR kuldsarja raamatu lõpus on Eesti kirjandus- ja kunstiinimeste (Hasso Krull, Maarja Kangro, Mart Kangur, Peeter Laurits ja Peeter Sauter) raamatut vääristav arutelu sellest, kuidas nemad kafkastusid.

Raamatu nimilugu saab lugeda SIIT

Teised:

Teised:

loterii

Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Varrak 2022, 320 lk

Kümme ehk aastat tagasi ma teadsin kindlalt, et Murakami on minu lemmikkirjanik. Aga siis ma olingi selles kõige targemas ja kõike kindla peale teadmise eas. Täna ma nii enam ei ütleks, viimane, mida Murakailt lugesin, oli jooksuraamat (meeldis, kuid möönan, et päris kõigile ei ole) ja enne seda pikalt mitte midagi. Aga ammu mõtlesin. Umbes nagu ekside puhul, et aeg ajalt ikka mõtled, et huvitav, kas täna klikiks. Erinevusega, et kui lihast ja luust ekside puhul on selge, et kõiki täiskuu öösel kell kolm (valdavalt) pähe tulevaid mõtteid ei ole vaja realiseerima minna, max piisab salajasest päevikukandest vm, siis kirjanduslike eksidega minu meelest võib kõike. Ja ma siis nüüd lugesin. Küll, endale üllatuseks raamatut, mis osutus jutukoguks, mitte romaaniks, kuid sellegi poolest, oli niiiiii hea!

Murakami on armas, kerge ja helge. Üldse mitte pealetükkiv, samas sügavuse puuduse üle kurta ei saa. Intrigeeriv ja isegi riukalik mingis toredas mõttes. No … no oled sa kunagi mõelnud,  milline muusika sobib spagettide keetmiseks kõige paremini? Mina nt ei ole, aga Murakami on.

Piiritu fantaasia, ootamatud asjade käigud ja mingi veider müstika. Nt üks minu lemmikutest selles kogus on nimilugu „Elevant haihtub“. Sellest, kuidas ühe linna elanikud adopteerivad progressile jalgu jäänud vana elevandi ja kuidas selline südamlik samm suurendab linna ja selle elanike ja elevandi, mõistagi, heaolu. Kõik saavad natuke õnnelikemaks. Ja siis ühel päeval kaob elevant ära. Müstiliselt, haihtub koos oma vanaldase talitajaga. Kuhu või miks, jääb igaühe enda oletada … Ja mul on juba mitu nädalat lugemisest möödas, kuid aega ajalt, nt hekialust rohides või rabarberikiselli keetes mõtlen ikka, et no kuhu ometi ja ülepea, on tal seal ikka kõik hästi või …

Originaalne, ühelt poolt detailides jäljendamatu. Kirjutab väikese inimese väikestest saladustest või kiiksudest, asjadest, millest eriti ei räägita ja mitte sellepärast, et … Vaid sellepärast, et nad on väikesed, justkui mitte eriti olulised ja samas on just need tillukesed veidrused, omapärad jne, need, mis teevad iga inimese kordumatuks. Ja need Murakami kordumatud inimesed, valdavalt mehed, elavad kõik kuidagi inertselt, teadlikult valitud eraku elu. Tihti püütakse neile miskit peale suruda, suhteid või sihtmärke, nemad aga takerduvad argipisiasjadesse, keskenduvad teisejärgulisusele ja lihtsalt elavad oma, kordumatut ja harmoonilist elu. Harmoonilist selles mõttes, et kui Murakami tegelastel on soove (ihasid, unistusi), ei ole need kunagi vastuolus nende vaimse (intellektuaalse, mistahes) arenguga. Nagu see mujal, elus sh, tihti on (keelatud vili, jm). Vastupidi, Murakami tegelaste soovid suhestuvad tegelase arengu ja sellest tuleneva heaoluga enamasti soodustavalt, vastastiku täiendades või täiustades. Ja see on kuidagi lohutav.

Ja mitte et kõik lood viimseni vaieldamatult šedöövrid on. Aga võluvad sellegi poolest. Nagu koidueelsed unenäod. Eredad kuid haprad, katkendlikud. Ja polegi selge, kas see on veel uni, kuhu ümbritsev maailm häbitult sisse murrab või on juba reaalsus kuid lünklik ja sa aeg ajalt vajud unedesse. Nii ühes kui teises seisundis on võimalik kõik. Watanabe Noboru on üks ja siis teine, kord tõlkebüroo juht ja siis kergelt autistlik programmerija või isegi kass, kuid sa tead kindlalt, nagu unedes ikka, et see on tema, Watanabe Noboru ja ma võiks siinkohal veel pikalt, kaksikutest ja üleskeeratud linnust. Ja unetusest, mis on minu vaieldamatult kõige lemmiku selle kogu jutustus, sest nii ilus ja õudne ja puudutas isiklikult. Aga ehk pole ümberjutustusel mõtet, kõik, mis on oluline, on peidus vee all.

Klikkis küll 🙂

ERR arhiivis on kogumiku nimilugu “Elevant haihtub” kahes jaos järelkuulatav: SIIN

Teised:

Sehkendaja

Kiiksu lugemisarhiiv

Veerand loetud lugudest

loterii

Kōbō Abe “Härra S. Karma kuritöö” LR 9/1984

Kujutage ette, et te kaotasite nime. Just nii juhtus Kōbō Abe jutustuses. Peategelane ärkas hommikul üles, pesi hambad ning suundus sööklasse hommikust sööma.

Tõusin lauast, läksin kassa juurde ja sirutasin juba käe, et alatiste klientide kohta peetavasse arveraamatusse allkiri anda, kuid lõin äkki kõhklema. „Arvatavasti on see tingitud sellestsamast eriskummalisest tundest mu rinnas, „mõtlesin, suunates pilgu aknatagusesse tühjusse, ja märkasin aknaklaasil peegelpilti: seal ma seisan nõutuna, sulepea käes, ega suuda kuidagi meenutada omaenese nime. (lk 7)

Enamgi veel, kodaniku nimi oli kadunud ka kõigist tema dokumentidest ja igalt poolt mujalt, kus tavaliselt inimene oma nime näha võib. Enamgi veel, tema tuttavad ei suutnud tema nime meenutada.  Peale mõningasi sekeldusi sööklas ja töökoha pääslas õnnestus mehel mingi nimi ikkagi leida, kuid oli see siis tema oma või mitte, pole sugugi kindel.

Sisenenud pääslasse, uurisin kõigepealt seinal rippuvat teadetetahvlit. Minu nimi pidi olema kolmandas reas, vasakult teine. Ja seal ta oligi:

„S. Karma … „ kordasin masinlikult, tundmata vähimatki erutust või rahuldustunnet nagu tavaliselt, kui midagi meelde tuleb. Millegipärast näis mulle, et tegemist on eksitusega ja et see polegi minu nimi. Kuidas ma ka ei püüdnud end teadetetahvlile märgitud nime omanikuna tunda – miski ei aidanud. (lk 8-9)

Pmts see ongi kõik, millest ma selles raamatus kindlasti aru sain, kõige ülejäänu osas kahtlen.

Kōbō Abe sai selle jutustuse eest 1951. aastal Akutagawa-nimelise preemia, mis on üks Jaapani mainekamaid ja sealt siis ka laiema tuntuse kirjanikuna.

Sõber, kes selle raamatu mille soovitas, ütles umbes, et „Kui sulle meeldib Kafka, siis meeldib see ka“. Lugesin äsja üle Kafka „Aruande akadeemiale“ ja mulle tundub, et Kafka on siiski oluliselt vähem krüptiline.

Internetis keegi ütles, et kui tõsta Kafka absurdimaailm Alice Imedemaale, saame tulemuseks „Seina“ (see oli jutustuse algne nimi, samuti kogumiku nimi, millest lugu tõlgitud). See väide tundub mulle õige, sest midagi veel sürreaalsemat on raske ette kujutada.  Väga kiire kulu ja kõige kummalisemaid sündmusi otsast otsani täis tekst. Kaamel ja vaenulikud riided, kõrb, mannekeen ja absurdne kohtuprotsess. Hingetõmbepausideta.

Millest. Eks ikka identiteedist ja üksindusest,  üksikisiku põrkumisest ühiskonnaga. Õigusest ja õiglusest, idealismist, materialismist ja kindlasti veel millestki. Võib-olla nt sildistamisest aga tavapärasest erineva nurga alt. Et kui me tavaliselt kurdame, et sildistamine on iu, siis mis juhtub siis, kui sildid hoopis ära kaovad. Loos varastab isiku nime tema visiitkaart, kuid mulle tundub, et ehk pole tõlge päris täpne. Mitte et kivi tõlkija aadressil, ma nii täpselt ei tea. Aga proovisin loo ümber mõelda nii, et härra S. Karma poleks kaotanud mitte nime vaid näo ja siis tundub mulle justkui arusaadavam.

Mis mulle selle teksti juures päriselt meeldis, oli see, et nii pöörane, kui see ka pole, absurdne otsast otsani, on selle lugemisel tunne, et kõik on õige, loogiline. Ei ole naljakas, loed ja elad kaasa ja ah-ah ja oih ja kurat küll.  Ja siis paned raamatu käest ja mõtled, et … no mida 🙂

No, oli küll väljakutse.

William Gibson “Idoru”

Ei mäleta, et ma mõne teise raamatuga nii pikalt võimelnud oleks, kui, siis ehk Mario Vargas Llosa „Kapteni ja külastajannadega“, mida ma lõpuks läbi ei lugenudki. „Idoruga“ oli ses mõttes teisiti, et lugesin märtsis, sõjauudiste suht kontrollimatule lugemisele vahele ja umbes neli korda järjest, kolmel esimesel umbes nagu tundmatus keeles pähe kulunud palvust, kus sõnade tähendus on juba ammu vähem tähtis kui rituaal, neljandal korral mõttega. Sest, läks nii .. Lisaks jäi raamatust kirjutamine ka kuidagi toppama ja nüüd kirjutan lihtsalt ära, et saaks peast ära riiulisse, tõenäoliselt igaveseks.

Silla triloogia teine raamat, täiesti iseseisvalt loetav.

Kõigepealt heast. Tuleviku Tokio. Õigemini, raamatu kirjutamise ajal, 1996, oli 2006, st aeg, mil tegevus toimub, selgelt tulevik, täna selgelt minevik ja mõnes mõttes on üsna põnev näha, kuidas Gibson siis ette kujutas, kuidas siis päriselt oli ja kuidas on täna. Ja on nii ja naa, mõned kirjaniku fantaasiad on realiseerunud, mõnedest oleme kaugele ette kihutanud ja mõned teised, nagu, ma tegelikult ei saanudki aru, kelle tahtest sõltuvalt isemuutuvad majad, on ikka veel fantaasia. Aga kogu see maavärina järgne, ikka veel taastamisel olev (neoontulede sära kõrvuti siin seal leiduvate varemetega) Tokio ja mitte ainult, kogu see maailm, on võimas, värvikas, mitmemõõtmeline, lihtsasti ettekujutatav. Paistab, et Gibson on hea kirjeldaja, eriti mis puudutab kõike elutut. Objektid, esemed, interjöörid, tänavad jne. Kujutage vaid ette mererohuna lainetavaid uusehitisi, Kowloon Walled City moodi linnamüüri jm. Kujutluspildina (kaugelt) on küll kaunis, iseasi, kui praktiline … Mõttes, pildid Kowloon Walled Cityst on ju ka enamasti kaunid, aga palju neid on, kes seal elada tahaks?

Ja siis kõik see kübervärk. Nanotehnoloogiad. Tehisintellekt. Oma soovide järgi kohandatav ning vabalt külastatav virtuaalsus. See mulle ka hullult meeldis ja meeldisid küsimused, mis selles osas tekivad. Usun, et kirjanik on siin mingi tahtliku liigutuse teinud, et mul need küsimused tekiksid. Et kui häguseks võib minna piir tõelise ja virtuaalse vahel? Virtuaalsed inimese simulaakrumid, tehislikud isiksused, avatarid jne jne. Sada kas ja kuidas küsimust hetkes. Ja siis veel virtuaalne ruum keskkonnana, kus me üha rohkem aega veedame jne.

Kirjanik ei vaevu seletama, kuidas inimkond raamatus kirjeldatud kõrgtehnoloogiliste avastusteni jõudis, kuid kaudselt tuleb kuidagi välja, et on mis on, inimene on loom, kes aegajalt vist siiski väsib, kõigest, mis on tehislik, küber ja nano vm ja vajab siis ikkagi teise, elusa inimese seltsi.

Süžeest. Loogiline, kuid väga üheplaaniline. Loos on kaks peategelast. Üks on depressiivne it-geenius, teabemustrite püüdja nimega Colin Laney. Ta oskab jälgides isiku, füüsilise või juriidilise, küberjälgi, leida ja neist välja lugeda igast kasuliku informatsiooni. Teda soovib palgata Lo/Rez nimelise rokkbändi turvaülem, et saada infot bändi solisti, Rezi, väljavalitu kohta ja seda lihtsal põhjusel. Nimelt otsustas rokkar abielluda hologrammiga, virtuaalse isiksuse, ülipopulaarse popstaari Rei Toei´ga. Teine peategelane on 14aastane Chia Pet McKenzie, Lo/Rez fännklubi liige, kes soovib samuti leida tõendeid, kinnitavaid või ümber lükkavaid, rokkar Rezi peatse abiellumise kohta tüdrukuga, keda olemaski ei ole. Kõige selle käigus juhtub veel igasuguseid asju. Nii muuseas juhtub salakaubavedu, terve plejaad veidraid isikuid, maffia ja isegi ühed matused. Ühesõnaga, igav ei ole, pigem on kõike palju ja ei midagi uut. Tegelased on valdavalt klišeelikud, kohati karikatuursed. No nt Vene maffia, täiuslikust pilapildist jäid puudu üksnes karud ja mõni balalaika. Null ühikut originaalsust, samas, lugeda oli ikkagi lõbus.

Raamatu ülesehitus keeruline ei ole, pigem veider. Kummaliselt katkevad peatükid, sagedased tagasipõiked tegelaste mälestustesse jm. Algus on pisut segane ja aeglane, edasi tempo tõuseb, kuni lõpp läheb liiga kiireks ja ülepea (või –pepu) kokku käkerdatud finaaliks . Keel ei ole ka keeruline, terminitesse ei upu isegi siis, kui it-alased teadmised lõpevad fb konto loomisega.

Meeldis või ei meeldinud. Nii ja naa. Lõpuks muretsesin ta endale riiulisse (sest, ha, 🙂 meil on nii palju ühiseid mälestusi). Loo pärast pole mõtet lugeda, aga maailm meeldis väga. Vaatasin, et Gibson on päris palju kirjutanud, võimalik, et proovin temalt veel midagi lugeda.

Tehtud.

John Wyndham “Midwichi käod”

Fantaasia 2021, 216 lk

Väike Briti küla nimega Midwich. Umbes  60 majapidamist, linnavalitsus ja kirik, koht, kus ei juhtu kunagi midagi. Kuni ühel heal päeval juhtub ja nimelt see, et kõik küla elanikud uinuvad hetkega nö jala pealt ja isegi lehmad, ja isegi kanaarilinnud. Ööpäevaks, misjärel ärkavad, sirutavad ja kurdavad, et näh, tuba külm ja kondid kanged. Ja pmts asi olekski piirdunud paari vaidlusega kuupäeva osas, kui küla kõik naised ei oleks mõne järgneva nädala jooksul avastanud, et ootavad last, seejuures ka üksikud lesknaised ja paarid, kel muidu justkui ei õnnestunud.

Mida teevad ühe väikese Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et kõik nende küla naised on korraga ja äärmiselt segastel asjaoludel titeootele jäänud? Õige, nad käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida nad teevad siis, kui lapsed sünnivad ja selgub, et lapsed on üksteisele palju sarnasemad kui oma vanema(te)le või inimlastele üldse? Õige, britid käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida teevad Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et nende endi poolt üles kasvatatud nö käopoegadel on võimeid, mille vastu neil midagi vastu panna ei ole? St, te nüüd ei usu, aga ..  kui väikese Briti küla elanikud satuvad olukorda, kus kari hirmunud pubekaid hoiab neid sisuliselt pantvangistuses – britid käivad üksteisel külas ja joovad teed! Küpsistega (päriselt).

Ja see on fantastiline! Kogu tekst evib äärmist asjalikust ja rahu, dokumentaalfilmilik (ehk) jutustamise viis ja null ühikut emotsiooni. Kõik see kokku teeb ärevaks ja ajab hirmu nahka. Ja naerma. Ja närvi. Kohati on tunne, et tahaks öelda, kuidagi valjult ja väljakutsuvalt raamatut raputades, et „Hallo! Hallo, MEIL ON SIIN MÕNED TULNUKAD!! Kurat, pane nüüd see küpsis käest ja HAKKA JUBA TEGEMA! ÜKSKÕIK MIDA! AGA NÜÜD!“

Nagu „Trifiidide päev“, „Küüsalised“, „Kraken ärkab“ räägib ka „Midwichi käod“ – ikka samast. Tulnukate sissetungi võimalikkusest Maale ning maalaste eeldatavast reaktsioonist sellele. Kurb kuidagi, et ka siin ei pea Wyndham võõrliigiga leppimist võimalikuks, ammugi mitte armastust nende vastu. Keegi isegi õieti ei ürita. Kogu see meie humanism lendub samal hetkel, kui tekib kahtlus meie, mõttes maalaste, domineerimise osas. Keskmisele inimesele nö rahu ajal nii mõistlikuna näiv „Ela ja lase teistel elada“ reegel kehtib vaid siis, kui (ma arvan, et suht mis iganes) „teised“ või „teistsugused“ on meist kaugel, mitmes mõttes – distantsilt, arvukuselt, arengu järgult, jne. Mingi evolutsiooniline värk ehk …

On veel teisigi teemasid, mis raamatus mõtlemiseks pakutakse. Nt see, et inimestele nii hästi sobiv õiguskord ei pruugi sobida teistsuguste võimete ja võimalustega liigi puhul. Järele mõeldes – loogiline, aga ikkagi üllatav ka. Või kogu hariduse teema – kuidas me oma teadmistega ringi käime. Mulle tundub, et Wyndhami meelest peamiselt lohakalt. Et selle asemel, et oma teadmisi kasutada ja kasutada ära mistahes hüvede loomiseks, me tihti justkui seisaks kõrge mäe jalamil ja seletaks väsimatult, et teame, teame. Et me teame, kuidas üles või üle saada ja jah, me teame, et peame hakkama minema, üles või üle ja siis … seisame ja seletame.

Raamat algab hea hooga, midagi on juba juhtunud ja midagi veel ei ole ja mis need midagi täpselt on, kust tulid ja kuhu viivad, selge ei ole. Õhtus on tunda pinevust ja pinget. Raamatu teises osas enam suurt midagi ei juhtu (kuigi – ma ootasin), seal pigem muudkui käiakse külas, juuakse teed ja arutatakse. Kuid igav ei ole ja miskit ei veni. Mulle väga meeldis. Aga mulle Wyndham meeldibki, kolm eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut meeldisid ka. Tubli meelelahutus.

Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Fantaasia 2021, 157 lk

Et siis, kui ma nüüd sellest, kuidas seda nüüd öelda, suhtepuntrast, õigesti aru sain, oli üks isa ja oli üks tütar.  Elasid ja  armastasid, eksisid ja reetsid, jõid, seksisid ja taplesid … ja terve maailm hävis ja tärkas taas ja seda kõike napil 150. leheküljel. Autor ise nimetab raamatut ühe-õhtu-lugemisvihikuks. Jah, mul oli kolme-päeva-kassi-päikesevanni raamat. Mõttes, käin kassi paela otsas jalutamas, kuid kuna ta otseselt jalutada eriti ei viitsi (ja mina põõsaaluseid nuuskida), passin see aeg … no vähemalt see aeg, mil kassi puu otsast päästa vaja ei ole, niisama, maja trepil mõne sooja joogi ja raamatuga. Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile – lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga! Sest loodud maailm on huvitav ja omanäoline ja nii palju, kui sellest raamatust sotti sai – laias laastus loogiline – elu käis ja asjad toimisid (päikeseprillid on kuki-muki). Ma oleks tahtnud pikemalt, lugu iseenesest on väga hea ja palju suurem kui raamat, selles on mitmeid väga häid pisikesi lugusid … . 

Tegelased. Kaaren tegi mulle natuke nalja, sest selline … mustad lehvivad juuksed, mustaks lakitud küüned, nahkmantel (must) ja tanksaapas, arvake ära mis värvi. Klassika, ühesõnaga. Aga mis siis, Kaarna veidi klišeelik välimus sobis hästi nii tema isikuliste omaduste, loo kui ka kirjeldatud maailmaga (tibukollane HH jope olekski selgelt veider tundunud ja nt tikk-kontsaga on niru konisid kustutada). Ja tema isa Haldemar, ühlasi mingi hetk armuke? Kas ma ikka sain õigesti aru, öelge keegi. Samas, Aekadioni rahva eluiga oli  pikem, kui Maavalla omade eluiga, nii et … No pole väga oluline, kui, siis see üksnes lisab tahke niigi mitmetahulistele, psühholoogiliselt üsna keerukatele ja põnevatele, tegelastele. Eriti Haldemarile, õrna südamega kasuahnele sõjardile. Mh meeldisid mulle kõrvaltegelased, õigemini see, kui orgaaniliselt nad looga kokku kõlasid, mul muutub tekst lugedes peas koha pildiks ja tõesõna, kui – siis just sellised s..pead seal maailmas ringi luusiksidki. Selgelt läbimõeldud värk, keegi ei olnud ei puudu ega üle, jn . Tegelaste puhul, tegelikult vist maailma puhul ka, meeldis mulle väga see, kuidas nad omandasid oma kuju, muutusid üha keerukamateks, kogu raamatu vältel. See, et kogu raamatu vältel lisandus üha uusi ja uusi detaile nt, mille poolest aekadioonlased erinesid teistest rahvastest või nende maailm Maavallast (aga armastasid nagu meie :)), vm. Meeldis, et need erinevused, nt tegelaste puhul, nii metsikult suured ei olnudki, olid hoopis nutikad. Sellised, “Ossa!” ja koguaeg oli huvitav. Kiidan veel raamatu ülesehitust, minu jaoks kõlas kenasti kokku, tervikuks, kui ma poleks lühijutu-poleemikat eelnevalt teadnud, poleks osanud tähelegi panna. Ja siis veel hoogu ja normaalseid dialooge eraldi.

Raamat on illustreeritud (Liisa Berezkin) ja see üldiselt on alati positiivne. Küll, sel korral pilt minu peas ja kunstniku oma eriti ei klappinud, minu peas on kujutatud maailm hoopis süngem paik ja no mis Haldemar! Haldemar minu peas oli kordi kuidagi … shrekilikum.

Kokkuvõttes, selline kiire ja tore lugemine, mulle väga meeldis.

Teised:

Triinu raamatublogi

Loterii

Loterii

Sulepuru

Rents