Author Archives: Tilda

Гадкие лебеди (The Ugly Swans) Venemaa, Prantsusmaa, Šveits 2006

Režissöör Konstantin Lopušanski (Lopushansky)

Googel ütleb filmi kohta, et intellektuaalne õudukas. No olgu siis nii. Pooltühi läbivettinud lagunev linn, lakkamatu sadu ja veidi agressiivsena näiv infrapunane valgus. Raamatust tuttavad kirjanik Banev, Irma, Diana (küll, nüüd venepäraste nimedega), kummalised, veidral häälel veidraid mõtteid edastavad lapsed ja nende saladuslikud mentorid ligedikud. Kõik on justkui olemas ja eriti õnnestunult on atmosfäär, selgelt pahaendeline. Mul on hetkel pooleli Tarkovski filmide kronoloogiline vaatamine ja tundub, et Lopušanskile meeldisid ka. On selles filmis visuaalselt midagi väga stalkerliku. Vesi ja tempo ja … Vaadates hakkab hing valutama, et oled ka Homo sapiens, selle väljasureva liigi esindaja ja kõik sinu tõekspidamised koos väärtuste süsteemiga on iganenud ja kui mitte algselt olnud, siis vähemalt nüüdseks puhtaks kurjuseks kujunenud. Destilleerunud ehk, laiskusest ja rumalusest. Ja kusagil kindlasti on siis need teised, nn uue teadmise kandjad, kõrgemalt arenenud olgu siis tulnukad või mingi uus liik inimesi. Ja kindel on see, et kohtudes, see väljasurev Homo sapiens, tark inimene, ei mõista ega võta omaks. Ei, muidugi mitte. Tark inimene teeb kindlasti nii, nagu Lopušanski filmis, unustab igasuguse diplomaatia ning delegeerib probleemi kaitseväele, kes siis normaliseerib olukorra endale omasel moel. Pühib Maalt, kasutades targa inimese loodud relvi. Aga on see siis võit või vaid väike ajavõit?

Filmi lõpp on raamatu omast oluliselt reaalsem, löövam ja traagilisem. Ja ma mõtlen, et äkki see polegi hea. Lugesin nüüd ühe jutiga läbi viis Strugatskite romaani ja veidi varem veel Fantaasia poolt ilmutatud muinasjutud ning mulle tundub, et õhku jäävad küsimused on see, mis mind vendade juures enam võlub. See, et nad mõtlevad ise ja jätavad lugejale ka tõlgendamise või edasi mõtlemise ruumi. Ei anna kindlaid vastuseid, ei ütle, et nii on. Lopušanski filmile, kuigi, mulle lõpp, see juurde kirjutatud osa, tegelikult meeldib, heidan ette liigset ette nämmutamist, liigset ära seletamist. Nii selgelt poleks ehk vaja 🙂

Kokkuvõtteks, kes iganes fb ütles, et filmistsenaarium on raamatust erinev, jah, aga peamised teemad, tegelased ja atmosfäär on ikkagi olemas. Rõhk on küll veidi teises kohas, raamatus on täpp äkki seal kuskil, kus on humanismist eemaldumine (see inimeseks jäämine), filmis aga hoopis seal, kus lapsed on meie kõik ja … no ei heieta rohkem. Täiesti vaadatav film. Selline, hindele „ok“.

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Inetud luiged”

Tõlkinu Kalle Käsper, Varrak 1997, 208 lk

Peategelane Viktor Banev on kuulus belletrist, kes kirjutab valitsusmeelseid raamatuid, joob ja liiderdab, kuni satub võimudega vastuollu, mis järel ta saadetakse nimetuks jäänud riigi nimetusse linna. Linna, kus toimuvad seletamatud kliimamuutused ning tänavatel kõnnivad veidrat geneetilist haigust põdevad haiged, ligedikud. Linnarahvas ligedike ei armasta –  nakkusohtlikud justkui ei ole, kuid võõrad ja arusaamatud, elavad linna serval asuvas leprosooriumis ja loevad raamatuid (võeh!). Linnarahvas on veendunud, just ligedikud (kes siis veel, kui mitte võõrad!) on süüdi lakkamatus vihmasajus ja veel nt selles, et linnas pole ühtegi kassi. Ebasümpaatia on vastastikune, ligedikud ise ka linnarahvast ei armasta, oma tõbilasse ei lase ja sellest ehk polekski midagi, kui mitte lapsed … Lisaks kliimale mõjutavad libedikud ka lapsi, meelitavad neid enda juurde nagu Hamelni rotipüüdja, ainult, et mitte vilepilli vaid teadmiste ja linnarahvale arusaamatute ideedega. Ja lapsed, muidugi, lähevad kaasa … Ja seda kõike rea ajatute probleemide taustal: korrumpeerunud võimuladvik, kes teab alati paremini, mida reakodanikul vaja, pori, alkohol ja korratu suguelu. Nõutukstegev lakkamatu vesi taevast, hallus, hallitus ja üldine mandumine.

Kirjanik Banev, kes ühelt poolt justkui omab veel kübekest südametunnistust ja mõningasi põhimõtteid, jääb hoobilt kahe leeri vahele, sest põhimõtted põhimõteteks, aga hästi elada tahaks ju ka. Või isegi – elada tahaks ikkagi. Mida teeb üks keskmine kodanik sattudes täiesti arusaamatusse olukorda? Jooma hakkab, muidugi ja kus siis hakkab juhtuma. Mulle meeldis väga, kuidas Strugatskid neid juhtumisi kirjeldasid. Mõttes, segadus, mis valitses Banevi peas, peegeldus tõetruult nii tema sõnades kui tegemistes. Kord konjakilaud kohaliku kultuurieliidiga, siis öö endise klassiõega ja siis juba raamatuid täis veoki vargus, kusagil vahepeal sai paar korda peksa. Mulle tundub see …  eh, eluline kuidagi.

Ühesõnaga, kui üle ei mõtle, võib pidada lõbusaks lugemiseks. Kel aga mõtlemine vaatamata sagenenud kuumalainetele halvatud pole, leiab siit terve rea ajatuid küsimusi, mille vastu end kildudeks mõelda. Mulle meeldis raamatust mõte, et üksi raamatutarkusest ei piisa, peaaegu millekski. Ja inetu raamatu kaas häiris kogu lugemise aja.

Jah, mõtles Viktor, niisugused lapsed … Kassid kassideks, aga see ligedik saalis – see pole teile kassid pooleks vihmasajuga … On niisugune väljend: nägi, millele valgus langeb seestpoolt. Just niisugune nägu oli tol hetkel Irmal, aga kui ta räägib minuga, on tal nägu, mis on valgustatud üksnes väljastpoolt. Ja emaga ta ei räägigi, ainult pigistab läbi hammaste midagi põlglik – armulikku … Ainult kui see kõik tõepoolest ongi nii, kui see on tõde, aga mitte räpane keelepeks, siis on kogu selles loos midagi loomuvastast. Mida nad lastest tahavad`Nad on ju haiged, surmale määratud inimesed … ja üldse on see sigadus, meelestada lapsi vanemate vastu, isegi kui need vanemad on niisugused nagu mina ja Lola. Nagu meil härra presidendist veel vähe oleks: rahvus on tähtsam kui sugulussidemed, Vabaduse Leegion on teie ema ja isa, ja lähebki poiss lähimasse staapi ja kannab ette, et tema isa nimetas presidenti veidraks inimeseks, ema aga ütles leegioni sõjakäikude kohta, et need laostavad riiki. Nüüd aga ilmub lisaks sellele keegi must märg onu ja teatab ilma pikemata, et su isa on juua täis ja ajudeta lojus, ema aga loll ja lipakas. Isegi kui see on nii, on see ikkagi sigadus, niimoodi sääraseid asju ei tehta, see pole üldse nende mure, nemad selle eest ei vastuta ja keegi pole palunud neil tegeleda säärase valgustustööga … See on mingi patoloogia … Kui see  üldse ongi valgustustöö. Kui see pole midagi hoopis hullemat? Roosahuulsed lapsed hakkavad lalisema progressist, hakkavad rääkima hirmsaid, julmi asju, saamata ise aru, mida nad lalisevad, ning harjuvad juba lapseeas kõige hirmsama julmusega, mida on võimalik ette kujutada – intellektuaalse julmusega – , nood aga, mustad sidemed kestendavatel nägudel, seisavad lava taga ja tõmbavad niite … see aga tähendab, et mingit uut põlvkonda pole olemas, on vaid üks ja seesama vana räpane marionetiteater, ja ma olin topeltloll, et kaotasin täna laval peaaegu kõnevõime … Missugune ilge väljamõeldis on siiski see meie tsivilisatsioon … lk 74

Sehkendamine

loterii

trakyll …

Herta Müller “Südameloom”

Kommunismiaegne Ida-Euroopa, salapärase minevikuga Rumeenia, Ceaușescu diktatuuri süngemad aastad. Tavalised inimesed, tudengid, töölised ja põllumehed. Esmapilgul tundub, et elu nagu elu ikka – noored naised jahivad peenemaid sukki, sülitavad süsi täis ripsmetušši karpi, käivad kinos ja peol, mis peale kirikust tulevad vanemad daamid kombekalt päid vangutavad. Lihtsalt aeg-ajalt kirjad kaovad või kaob koguni mõni tuttav, kolib ootamatult „teise linna“ või tapab end, samuti ootamatult ja põhjendusteta. Neli noort etnilisse vähemusse kuuluvat švaabi soovivad emigreeruda Saksamaale, eemale Rumeenia väikelinna vabrikutest, läbiotsimistest, ülekuulamistest. Nende emad aga tahavad, et nad ei unustaks kodu.

Raamatuid on erinevaid, poppe, lihtsaid ja siiralt meelelahutuslike, mis võib-olla ongi mõeldud pakkuma hetkelist naudingut ja kaduma siis kõrvade vahelt ajaga, mis nende lugemiseks kulus. Asi pole siin kaugelt alati kvaliteedis, asi on selles, kui suurt inimhulka tekst puudutab piisavalt, et tekiks lugemise soov.  Ja siis on need teised, need, mida kõige rohkem loevad ehk kirjandusteadlased ja sedagi pigem tudengipõlves. „Südameloom“ on sõnarealt kaunis ja huvitav, sümbolismi tihedalt täis pikitud tekst. Ja kas just keeruline, kuid lugejalt siiski kohalolekut, teatud pingutust, mõnel juhul isegi eelteadmisi nõudev. Sellised raamatud väga tihti popiks ei saa, kuigi mõni näide vist ikkagi on, Murdoch nt,  sai kuulsaks küll,  ju vedas agendiga vms …

Mõtlesin. Sellest mõtlesin, et selles peamiselt hirmus elamisest rääkivas raamatus peaaegu, et polegi otsese vägivalla kirjeldusi, kuid see on koguaeg taustal, tugevalt ja selgelt. Et sõja või katastroofi olukorras elavate inimeste jaoks muutuvad kannatused ja surm rutiiniks, osaks elust, orgaaniliseks tervikuks ja see on isegi mõttena päriselt hirmus ja ajaloo järgi otsustades hiljem ka väga raskelt seletatav. Ja siis veel sellest, et siit raamatust tuleb kuidagi välja, mulle tundub, et autor on sihilikult omal moel välja toonud, et vaatamata kõigele inimesed, olles pääsenud nt koletuslikust terrorist ja elades juba uut ja hoopis teistsugust elu, mõnikord igatsevad taga seda vana ja õudset. St, tagasi mõeldes, nostalgitsedes, see neile nii õudne enam ei tund, see on see „ rohi oli rohelisem“ ja „aga vähemalt kord oli majas“ ja see on ka üksjagu õudne.

Kõige rohkem meeldis ikkagi Mülleri stiil, omapärane ja poeetiline.  Valgustatud pargitee varjude sarnane – kohati veniv ja siis jälle kahanev või lausa laiali valguv või pudenev kuid oma piirides siiski püsiv. Ebaühtlane ja ilus just sellisena. Õudne ka. Lugesin kusagilt, et masendav. Mhm, aga vorm kompenseerib täiega.  

Kuna me tundsime hirmu, siis saime, Edgar, Kurt, Georg ja mina, iga päev kokku. Istusime koos laua taga, aga hirm jäi üksikuks igaühe peas, nii nagu me olime selle kaasa toonud, kui kohtusime. Me naersime palju, et seda üksteise eest peita. Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.

Me nägime kelle hirm kuskil on, sest me tundsime üksteist juba kaua.”

lk 57

There Will Be No Leave Today (Сегодня увольнения не будет…), Venemaa, 1959

Režisöörid Andrei Tarkovski ja Aleksander Gordon

Pisikese Nõukogude Venemaa linna kopajuht komistab mullatöid tehes II maailmasõjast jäänud sakslaste relvalao otsa. Militaristid teevad sedamaid kindlaks, et relvaladu on mineeritud, lõhkeseadeldisi on umbes 30 t ja juhul need plahvatavad, purustab lööklaine suurema osa linnast. Instruktsiooni järgi üle 15 a maa sees olnud lõhkeseadeldisi transportida ei tohi, tuleks õhata koha peal, kuid alles see linn toibus II maailmasõja purustustest… Asjalikult ja riske võttes otsustavad vastavad ametkonnad, et lõhkekehad viiakse siiski linnast välja. Linn evakueeritakse ning kartmatu kapten Galitšev koos oma demineerijate grupiga asub üliohtlikku ülesannet täitma.

Tegu Andrei Tarkovski ja Aleksander Gordoni poolt 1959. aastal valminud II kursusetööga ja ei peagi teab mis suur kinosõber olema, et mõista, et harjutati eelkõige pingelise atmosfääri, põnevuse, loomist. Minu meelest õnnestunult. Sest arvestades, et tegelased olid üheplaanilised ning süžee vaevata etteaimatav,  tegevus toimus päevasel ajal linnas ja mitte nt kuusemetsas kuuvalgel ööl, oli mul ikka täiesti põnev, mul jäi isegi Instas kassikeste laikimine pooleli korraks. Ülimalt nappide vahenditega – taustamuusika ja mõningad detailsed kaadrid (lisaks filmis kõik koguaeg higistasid ja suitsetasid), lõid filmitegijad atmosfääri (mis vähemalt Tarkovski puhul kujune hiljem millekski üdini temalikuks), kus ma kogu oma „sada mõtet sekundis“ juures istusin ja olin keskendunud ühele asjale. Suht nõmeda pealkirjaga filmile siis, pealkiri on mde tsitaat filmist, lause ütles filmis leitud relvaladu esmakordselt silmanud sõdur, mõttes, umbes, et täna me küll vaba päeva ei saa.

Mis siis veel, pisikene intriig linnaametnike ja militaristide vahel oli, näpuotsaga moraali oli, konjunktuursust, sümboleid, kujundeid ja allegooriaid oli ka, kõike mõõdukalt või mõõdetult, on ju film ise ka lühike – 47 min kõigest.

Kokkuvõttes siis natuke sirgjooneline ja naiivne lugu, aga jättis kuidagi hea mulje sisse.

David Lodge “Ühest kohast teise”

Lugu ühest Ameerika ja ühest Briti ülikoolis töötavast inglise filoloogist, kes osalevad, igaüks omal põhjusel, akadeemilises vahetusprogrammis ja vahetavad aastaks kohad. Mehed üksteist ei tunne ja ühisosa piirdub ameti ja vanusega. Kõiges muus (kultuurilin- ja sotsiaalne taust, karjäär, iseloom, perekonna seis, majanduslik olukord jne) on nad totaalselt erinevad. Kuidas nad, üheaegselt vastassuunas liikuvates lennukites alustades ja edasi aastaks teineteise kingadesse astudes hakkama saavad, kas ja kuidas selline muutus neile mõjub ja neid muudab, ma seletama ei hakka, aga no selge see, et vanaviisi ei ole enam midagi. Või mõni asi ehk siiski …

Lodge puhul peaks vist rääkima veel loo tehnilisest poolest, et mitmekülgne ja kihiline, intellektuaalne ja veenev jne, kuid mul võtaks see liiga palju aega, selleks on raudselt helgemaid päid.

Mina tahan öelda vaid seda, et lõpetasin eile Lodge kolmanda raamatu järjest, esimene oli „Mõtleb…“  ja kolmas  „Paradise News“ ja mulle tundub, et Lodge raamatutega saab haigeid ravida. Mõnikord ma loen midagi või vaatan ja hing muutub raskeks ja tuju seepiaks ja oleks hädasti vaja „peale võtta“ midagi, sest muidu tuleb maailmavalu ja masendus. Mõnikord väsin nii ära, et maailm kaotab sära ja värvid. Mõnikord kurvastavad lähedased, mitte nii lähedased või hoopis võõrad, ühesõnaga, kõik kisub viltu. Ma arvan, et siis võib neist raamatutest abi olla. Autori peaaegu künismini küündiv, kuid mitte kunagi päriselt selleks moonduv iroonia ja usk inimsoosse. Mul pole kuigi palju samastumisvõimalusi, sest palju vanem ja mees ikkagi. Ma suhtun romantikasse suure ettevaatlikkusega, kuid siiski, minus on seda ka ja Lodge raamatutes ei ole, isegi mitte vaevumärgatavaid vihjeid niisuguse olemasolule. Mina ootan inimestelt tegusid ja et need sõnadega kattuksid, vastutustunnet kindlast. Lodge aga rõõmustab siiralt iga pisimagi headuse või heatahtlikkuse ilmingu üle. Igasuguse hukkamõistu ja moraalijutlusteta.
Ses mõttes on Lodge natuke nagu Tšehhov, ainult et Lodge juures veab inimestel oluliselt rohkem. See, mis Anton Pavlovitši juures on juba eos, ettemääratluselt, võimatu, Lodge juures tihti kuidagi, justnimelt kuidagi – seletamatult ja märkamatul, siiski hakkab klappima ja areneb lõpuks millekski sümpaatseks. Seejuures, tema tekstides pole grammigi püüdu lohutada, kõik on äärmiselt tõepärane ja isegi argine, kuid nad siiski mõjuvad lohutavalt.

Paar tekstinäidet:

Lühidalt, kui Philip Swallow tundis, et meelelises plaanis on talle ülekohut tehtud, siis oli tegu vaid puhta nukrusega. Hetkekski ei tulnud talle pähe, et tal on veel aega tormata bakhantlike hordidega ühinema. Talle ei tulnud hetkekski pähe murda Hilaryle truudust mõne meheleminekuikka jõudnud noore naisega, kellest Rummidge`i inglise keele ja kirjanduse osakonna koridorid kubisesid. See tähendab, et midagi niisugust ei tulnud hetkekski pähe tema teadlikule inglise minale.  Tema alateadvuses võis toimuda midagi muud ning kusagil väga, väga sügaval tema praeguse juubelduse põhjas võis peidus olla voodiseikluse eelaimus. Aga kui see nii ligi, siis pole sellest Philipi egoni veel mingeid kuuldusijõudnud. Kõige patusem plaan, mis tal praegusel hetkel meeles mõlkus, oli veeta kohe järgmine pühapäev voodis: suitsetada, ajalehte lugeda ja televiisorit vaadata.

lk 26

Oli ju üldteada, et abielurikkumisi esineb kirjanduses rohkem kui tegelikkuses, ja kahtlemata käis sama ka orgasmide kohta. Õppejõudude puhketoas kolleegide nägusid piieldes ta rahunes: mitte ühestki näost ei võinud välja lugeda Rahuldatud Iha.

lk 25

Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr. Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste …

lk 46

Teised:

Sehkendamine

Nõudmiseni

Of Freaks and Men (Про уродов и людей), Venemaa, 1998

Lavastaja ja stenarist Aleksei Balabanov.

Kaks lugupeetut perekonda ja saksalasest immigrant Johann, no umbes Saatana asemik Maal. Täpsemini 19. sajandi lõpu Peterburis. Johann koos oma kohaliku abilise Viktor Ivanovitši ja naiivse võitu fotograaf  Putiloviga peavad Markii de Sade stiilis pornograafilise sisuga fotosid tootvat, ee, ettevõtet. Ajastut arvestades uudsed ja vaieldamatult skandaalsed fotod levivad käest kätte või põlle alt põlle alla pilastades või muserdades, muutes hingelt ebarditeks kõik, kes neile pilgu peale viskab.  Et siis foto- ja filmikunsti arengust ning selle mõjust ühiskonnale, armastusest natuke ja selles, mis on ilus ja mis seda ei ole.

Kogu filmi tehniline pool rõõmustab väga. St, filmi värvilahendus (seepia) on silmasõbralik, originaalne ja orgaaniline. Filmi atmosfääri toetav helitaust ja suurepärane operaatori töö. Mõni stseen või kaader on nii hea, et tahaks püsti tõusta ja plaksutada. Nt filmi viimased kaadrid sulava Neeva ja Johanniga …

Näitlejate töö väärib ära märkimist. Sergei Makovetski mängitud Johanni verd tarretama panev pilk ja Viktor Sukhorukovi mängitud Viktor Ivanovitši elajalik irve on jäljendamatud. Liza osa mängiv Dinara Dukarova on minu jaoks kuidagi möh, aga sobib siia filmi hästi. On veel siiami kaksikuid Toljat ja Koljat mängivad poisid, nende pime ja abikaasa vastu külm kasuema, loomult udu fotograaf ja labased teenijanaised ja kõik on mu meelest hakkama saanud, üldmulje on terviklik ja kuidagi õige.

Filmi lõpus on koht, kus nooruke, nö korralikust perekonnast pärit ja peamiselt vist juhuse tahtel ja Johanni mõjutusel pornotööstuse orjusesse sattunud Liza vabaneb orjusest ja esimene asi, mis ta vabaduses teeb, on see, et suundub bordelli rooskamisteenust saama. Kas ta tegi seda põhjusel, et, küll läbi tõsiselt jõledate asjaolude, avastas endas midagi, millest muidu ehk oleks eluaeg puudust tundnud või läks ta sinna põhjusel, et ühtegi teist armastamise viisi ta lihtsalt ei teadnud, jääb filmitegija pähe. Kuid, seepia, teate, on, andke andeks, sita värvi. Ja mulle tundub siiski, et Balabanov jõuab lõpuks järeldusele, et inimene, olles nimetatud substantsiga kokku puutunud, määrdub ja see on paratamatus. Miski pole lõpuni must või lõpuni valge, kokkupuutel värvid segunevad ja asjad või elu vm on olemuselt, tahame me siis seda või mitte, pigem siiski seepia. Võib-olla väikese erinevusega spektraalses amplituudis (tsau) ja kokkulepped ses osas on pmts võimatud eos.

Vaatamata keerulistele teemadele üleni raskena film mulle siiski ei näi. Siin on ka hunnikute viisi eneseirooniat, palju naljakaid hetki ja siirast irvitamist, eriti tummfilmi stiilis kommentaaride näol. Kokkuvõttes nautisin kõige rohkem ikkagi pilti, seepia karva inimtühja Peterburi.

Otfried Preussler “Röövel Hotzenplotz”

Igatahes, kodanik Hotzenplotz valis endale röövli ameti ja suhtus sellesse ääretult kohusetundlikult: veetis päevi varitsuses ja röövis linnakodanikelt kõike, mis talle meele järele oli. Esimeses raamatus hakkas talle meeldima vanaema kohviveski. Vanaema oli sellisest asjade käigust sedavõrd nördinud, et sõbrad Kasperl ja Seppel jäid ilma oma iganädalasest lemmiklõunast vanaema juures. Mis peale nördisid poisid ning otsustasid aidata ülemvahtmeister Dempfelmoseril kurikael kinni nabida. Sõbrad elavad läbi nii mõndagi, muu hulgas võidavad kurja võluri ja päästavad heatahtliku haldja ning lõpuks, loomulikult, nabivad röövli kinni.

Teises osas röövel põgeneb, pistab järjekordselt nahka Kasperli ja Seppeli lemmiklõuna ning kohviveski asemel varastab seekord vanaema. Kasperl ja Seppel nördivad jälle, röövel nõuab lunaraha ja algab pöörane pantvangidraama. Nüüd on aeg särada ülemvahtmeister Dimpfelmoseril, kes, võttes appi selgeltnägija proua Schlotterbecki krokodilli nimega Wasti (kes tegelikult on mägrakoer – ega proua Schlotterberg poleks tema eest muidu koeramaksu maksnud), leiab röövliurka ja päästab nii vanaema kui poisid. Röövel läheb otseteed vangi, kust ta raamatu kolmandas osas ennetähtaegselt  vabaneb hea käitumise eest ning juba hoopis uue inimesena. Ta nimelt otsustab jätta röövli ameti kus seda ja teist ja hakata korralikuks inimeseks. Kuid ega see kerge ei ole. Nimelt linnakodanikud ei usu, et röövel Hotzenplotz muutuda võiks. Appi tõttavad jälle sõbrad Kasperl ja Seppel, kes aitavad röövlil, vabandust, nüüd juba kodanik Hotzenplotzil leida talle meelepärane töö ja tõestada kõigile, et … vist, et hea tahtmise korral ja sõprade abiga …

Kui mitte arvestada seda, et ettelugemise eel on keerukate nimede tõttu mõistlik mõned näolihaste soojendusharjutused teha (kindlasti mõjuvad ka kortsude vastu), on lugu põnev ja väga lõbus. Tegelased on värvikad, meeldejäävad ja väga erinevad. Nalja saab palju ja naerdakse eranditult kõigi üle. Kurja röövli üle naermist ma justkui eeldataks, aga oma osa saab ka nt igati nunnu vanaema ning kõige karikatuursem tegelane kogu raamatus on üldse politseiülemvahtmeister härra Dimpfelmoser. Ja muidugi on see lugu õpetlik, sõprusest, perekonnast, kinnipidamisasutusest vabanenute adapteerumisest ühiskonda (eee .. ) ja kuidagi üldiselt, heast ja halvast, aga seda kõike pehmelt ja maitsekalt, moraaliseerimata.

Lugesin koos oma 9aastasega, korda mööda üksteisele ette ja lugesime kahte erinevat trükki korraga. Mina lugesin ette 1995. aastal ilmunud kogust, mis on Franz Josef Trippi imeliste mustvalgete illustratsioonidega. Lapsele meeldis rohkem lugeda 2018 – 2019 aastal kolmes jaos ja sama kunstniku värvilisi illustratsioone sisaldavaid köiteid. Viimane, röövlist ja kuuraketist (1995. aasta kogus seda osa ei ole) rääkiv lugu on meil veel lugemata, kuid juba ootab riiulis. Raamat meeldis mõlemale, nii lapsele kui mulle. Aitäh soovitajale, ma kahjuks ei mäleta, kes see oli.

Üks tekstinäide ka:

„Suur ja kuri võlur Petrosilius Zwackelmann konutas tusaselt oma võlulossi köögis ja kooris kartuleid. Ta oli küll suur võlur, kes suutis hõlpsasti inimesi ükskõik milliseks loomaks moondada ja sõnnikust kulda teha, aga kõigist pingutustest hoolimata polnud tal seni õnnestunud kartulitelt koori maha võluda. Nõnda siis, kui ta ei tahtnud ikka ja alati ainult nuudleid ja kruupe süüa, tuli tal tahes tahtmata aeg-ajalt köögipõll ette siduda ja kartulikoorimise tüütu töö endal ette võtta.“

Preussler, O. 1995. Röövel Hotzenplotz, Eesti Raamat, lk 37.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” LR 28-29/1979

Mõni aeg tagasi rääkisin sõbraga raamatutest ja ta nimetas heade või meeldivate, igatahes lugemist väärt kirjanike hulka tandemi Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi. Oli see kuldvasika või tosina jagu toolidega seoses, ei mäleta, kuid see eest mäletan täpselt, et kaks eelmist sõpra nimetasid samas kontekstis samu kirjanike. Ma isegi korraks mõtlesin, et kas selline kokkusattumus ütleb rohkem minu või minu sõprade kohta, kuid lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Kuni siis nüüd pool kogemata jäi näppu vana LR ja ausõna, see on pööraselt naljakas tekst.

No kujutage ette, et te oleta väikese, kuid suurte kulinaariaalaste tegude poolest kuulsa,  provintsilinna kontoriametnik, registraator täpsemalt – see isegi kõlab tolmuselt. Avansi päev ja eesootav tantsulka kolleegidega. Kuid aega veel on ja nii te otsustategi külastada linnasauna. Kõnnite, võib-olla rõõmsalt, võib-olla te isegi laulate, vähemalt mõttes ikka ju, kohtate linna hullu leiutajat, vahetate paar sõna ja … leiate seebi. Metallkarbi sees oleva õrnsinise! seebi! Loomulikult te pistate selle taskusse ning kasutate sihtotstarbeliselt esimesel võimalusel. Seebitate end sisse, mõnuga, peast alustades ja üle kere ja …  

Ja imelik asi: miilitsinspektor Adamovile, kes sealsamas lähedal ennast pesi ja oli parasjagu pea perekonnaseebiga sisse seebitanud, paistis, et jaoskonna asjade kaudu tuttava Filjurini pea on kadunud ja pesemisega tegeleb üksnes keha.

Adamov hakkas vahtu täis silmi kiires korras puhtaks loputama, aga kui ta oli need puhtaks saanud, siis polnud nurgas, kus Filjurin oli seisnud, enam mitte kedagi. Üksnes udused auruvired väänlesid õhus ja kaldus põrandal veerles raske kibu.

lk 10

Oli juhtunud tume ja kummaline sündmus. Kahekümne kuue aastane kadestamisväärse tervisega noormees, korralik teenistuja, kaotas ühe hoobiga kõik, mis tal kunagi oli olnud: särgi, lipsu ja keha. Järele oli jäänud üksnes see, mida Filjurinil siiamaani üldsegi vaja polnud läinud: hing.

lk 11

St mõistate, seebitate end sisse ja kaotate keha. Kurvastate, muidugi, longite kehatult siia sinna, kuid ega siis lõpmatuseni saa. Mida sa teeksid, kui muutuksid nähtamatuks? Nähtamatuks muutunud Filjurin erilist leidlikust siinkohal ei ilmutanud, soovis kõigest jätkata teenistust vaatamata sellele, et tal keha ei ole, sest seadused ju otse ei keela.

Eelmise sajandi 20ndad, NEP-i aegne Venemaa, bürokraatia, kadedus, rumalus, kahepalgelisus, kelmus, farss ja lokkav onupojapoliitika ning kõige selle keskel nähtamatu ametnik. Muutused linnakeses on totaalsed, karakterid on värvikad, naljad teravad ja nimed … nii koha- kui isikunimed on siin imelised ja see kirjeldus pole täpne. Täpselt kirjeldab neid minu meelest üksnes venekeelne sõna охуительные ja auka, see pole roppus, see on konkreetne vaimustusaste.

Tekstinäidet otsisin kaua ja päris õiget vist ei leidnud, tervikuna mõjub kuidagi hoopis paremini. Nii et olgu siis suvalise koha pealt:

Välismaine elu Nikolai Samoilovitši majas jõudis apogeesse tol õhtul, mil pereisa tõi koju kimbu banaane.

Banaanide ilmumine Pištšeslavi langes ühte ahvinäituse linnatulekuga. Näituse parima eksponaadi, gorilla Molly elushoidmiseks tellis näituse administraator välismaalt banaane. Gorilla võis uhke olla, et peale tema ei söö Pištšeslavis ükski hing nii haruldasi puuvilju. Kuid Brakkide pere ei tundnud oma tõelise elu püüdlustes mingeid takistusi. Nikolai Samoilovitš, kes tütreid hellitas, ei suutnud neile mitte midagi keelata.

Ka näituse valvur ei suutnud Braki peibutustele vastu panna. Brakkide teelaual ilutsesid banaanid. Tõsi küll, need olid välja kistud gorilla lõugade vahelt, kuid see-eest kindlustasid perekonnale hingelt ja ihult eurooplaste maine.

Filjurini kadumisega jäi Brakkide maja vaikseks. Noormehed ei tulnud enam külla, Charleston jäi katki ja gorilla tervis paranes märgatavalt – nüüd sai ta jälle kätte täisportsjoni banaane.

lk 47 – 48

ERR, David Vseviov

ERR, katkendid

Mööda netti