Tag Archives: kirjandus

Jean – Louis Fournier “Issi, kus me lähme?” LR 13 – 14/2012

IMG_20200216_211847__01__01__01

“Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puudega venda. Nad ei uskunud teda. Nad ütlesid, et see ei saa tõsi olla, et ta lihtsalt uhkustab.”

(lk 81)

Jean – Louis Fournier on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör, kes on kirjutanud õrnust, valu, viha ja armastust täis raamatu oma kahest raske puudega pojast.

Päeviku vormis mõtteuidud on katkendlikud ja lühikesed. Siirad nagu on siirad katteta elektrijuhtmed – vahetu kokkupuute korral on valu möödapääsmatu.

Mulle meeldib väga toon, millisega see isa oma lastest räägib. Täna nii moes oleva arutu optimismita, samas vajumata ka liigsesse traagikasse. Sundimata lugejat liigselt kaasa elama või seisukohta võtma. Räägib oma tunnetest, oma mõtetest, lootustest, pettumustest, rõõmudest ja muredest. Ja oma viisist hoida nina vee peal.

“Kui teil pole elus vedanud, siis tuleb see roll välja kanda, õnnetu nägu pähe teha, see on viisakuse küsimus. 

Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud. Ma mäletan, et ükskord ma läksin Mathieu` ja Thomas` hooldekodu peaarsti vastuvõtule. Väljendasin talle oma muret: et vahel ma kahtlen, kas Thomas ja Mathieu on ikka täiesti normaalsed… 

See ei teinud talle nalja.

Tal oli õigus, selles polnud midagi naljakat. Ta lihtsalt ei saanud aru, et see on ainus viis, kuidas ma vähegi suudan nina vee peal hoida.”

(lk 25)

Mulle läks kuidagi väga hinge mõte, et puudega lapsed ei näe peaaegu kunagi, et keegi neile otsa vaadates naeraks.

(telesaates) ”Rääkisin oma lastest, rõhutasin, et et nad ajavad mind igasuguste tobedustega tihtipeale naerma ja et puuetega lastelt ei tohi võtta seda rõõmu, et nad saavad meid naerma ajada.

Kui laps sööb šokolaadikreemi ja määrib end sellega ülepeakaela kokku, siis naeravad kõik; kui see laps on puudega, ei naera mitte keegi. Tema ei aja kunagi kedagi naerma, tema ei näe mitte kunagi, et keegi teda nähes naerma hakkaks, või kui, siis mõni lollpea, kes tema üle irvitab. 

Vaatasin saate salvestuse läbi. 

Kõik, mis puudutas naeru, oli välja lõigatud.

Juhtkond leidis, et vanemate peale tuleb ka mõelda. See oleks võinud neile šokeerivalt mõjuda.”

(lk 26)

Selle raamatu puhul ei ole vaja raamatu tagakaant uurida või internetis tuulata veendumaks, et tegu on autobiograafilise teosega. Väljamõeldisena mõjuks see raamat grotesksena. Kaks raske puudega lapsinvaliidi kahe terve inimese peres. Nii suurest looduse vingerpussist ei ole võimalik kirjutada selliselt – huumoriga, kohati läbi pisarate või läbi jõuetu viha, kuid ikkagi huumoriga, kui pole ise läbi elanud.

Kokkuvõttes on raamat väga harmooniline. Lööb kohe esimestel lehekülgedel hinge kinni ja hakkab siis vaikselt ravima. Nagu Eloise Goodreadsis juba enne mind ütles: “Kes julgeb, see loeb.”  Mina lugesin teist korda, lappasib FB lugemise väljakutse grupi kaustu ja tuli meelde, et oli hea 🙂

Lyman Frank Baum “Võlur Oz”

485

– Laps, mis sa kassile tegid, et ta sul ennast niiviisi pildistada lasi?
– Ütlesin, et kui on tubli ja püsib paigal, siis saab feispuuki ja kuulsaks!

Lugu vaeslaps Dorothyist, kes elab koos vanaldase onu ja tädiga kusagil Kansase tühermaal. Raamat algab pelutavalt ja veidi sarnaselt Kivirähki “Tilda ja Tolmuingliga” – kõik on hall ja tolmune.

“Kui Dorothy lävel seisis ja ringi vaatas, ei näinud ta muud kui ääretut halli preeriat. Mitte ainsatki puud ega maja ei hakanud silma sel tasandikul, mis ulatus igas suunas taevasinani välja.” 

lk 12.

Kuid kui Kivirähki raamatus tolm peagi elavneb, siis siin on see aegade jooksul sööbinud kõikjale, sh elavate inimeste hingedesse.

“Tädi oli kõhn ja kuivetu ega naeratanud iialgi.

/—/

Onu Henry ei naeratanud iialgi.”

lk 12.

Järjekordse tormi lähenedes varjusid onu ja tädi keldrisse ning käskisid varjuda ka Dorothyl. Tüdruk oleks seda kindlasti teinud, kui mitte tema koerake Toto, kes hüppas Dorothy sülest maha ja puges hirmust laua all. Muidugi tormas tüdruk koerakest päästma ja mõne hetke pärast avastasid nii tüdruk kui koer, et maja lendab ja nemad lendavad majaga koos. Nii sattus tüdruk Dorothy võlumaale, mis oli imeline ja ohtlik ja ikkagi imeline. Pakun, et suurem osa täiskasvanuid, olles sattunud kusagilt ma ei tea, kännu alt imelisele maale ja pealegi veel hoobilt selle valitsejate suurde soosingusse, oleksid jäänud paikseks. Aga Dorothy on laps.

Raamatu autor kirjutab eessõnas, et kirjutas muinasjutu laste rõõmuks ning erinevalt paljudest teistest muinasjuttudest ei ole ses loos mingit moraali, südamevalu ega painajaliku hirmu. Üksnes “imepärasus ja rõõm”.

No sõltub. Minu laps nuttis täiega esimene kord, kui Hernehirmutis jõkke kinni jäi ja teine kord, kui Lõvi magas moonipõllul. Selliseid, lapse jaoks “natuke hirmsaid” ja ühtlasi hirmus põnevaid kohti on loos teisigi. Ühesõnaga, kliendile meeldis, sattusime selle käigus rääkima ulmekirjandusest ja laps otsustas, et metsa need “Sune”-d, tema loeb nüüd ainult ulmekirjandust. Nu nuh. Ma nädalavahetusel veel ei hakka, aga esmaspäeval seletan ära, et nt koolikohustuslik “Pätu” on puhast verd ulme, nii et hakaku aga nobedasti. Unejutuks loeme nüüd C. S Lewise “Lõvi, nõid ja riidekappi”.

Mulle ka raamat meeldis. Seda ei juhtu kuigi tihti, et loen lapsele etteloetava raamatu öösel lapse eest salaja lõpuni enne kui unejuttudega rinna maale jõuame. Sel korral küll, mul oli kohe tõsine huvi, kuhu see kõik välja jõuab. Raamatu lõpp on veidi kiire ja lihtne, aga kokkuvõttes siiski päris tore lugemine. Juba üksi  see, isegi mitte mõte vaid tõsiasi, et olgu kodu ja kodused millised tahes, on nad lapsele ikkagi armsad, on nii suur ja rõõmus ja hirmus üheaegselt.

Ja tore vaatamine on see ka vähemalt sel juhul, kui juhtub olema nagu meil on – Pegasuse 2019 aasta versioon, mille on illustreerinud Robert Ingpen. Väga ilus raamat, lisaks piltidele ka köide ja šrift ja paber – kõik on suurepärane.

Lisaks ja seoses lugesin internetist ägeda loo, kuidas kaheksakümnendate alguses (vist) nõukogudemaal leiti, et  Baumi “Võlur OZ” on päris hea lugu. Ainult et tegelased on justkui isekavõitu ja kangelaslikkust võiks ka rohkem olla ja… ja anti kirjanik Aleksander Volkovile korraldus, et kirjutagu paremaks! Tubli kirjanik Volkov kirjutas ja sündis muinasjutt “Smaragdilinna võlur”. Kuigi (vähemalt interneti andmetel) kahel raamatul suurt vahet ei olegi, ei jõua venelased siiani ära vaielda, kumb versioon siis parem on.

Juri Trifonov “Äraspidi maja”, LR 52/1982

IMG_20200116_145843__01

Aasta lõpus tehti mulle ettepanek kodustada ümbertöötlemisele määratud suur hulk vanu Loomingu Raamatukogu sarja raamatuid. Ma rõõmuga. Mul käib sari postkasti 2005 aastast ja olen alati kadestanud neid, kellel on veel vanemaid, päris vanu aastakäike. Ja nüüd siis selline õnn. Pappkarbid raamatutega seisavad ikka veel köögis pliidi ees maas, pole riiulisse raatsinud tõsta, polegi veel õiget riiulitki. Nii istungi õhtuti köögi põrandal kastide vahel ning tõstan kergelt kolletunud raamatuid ühest kastist teise, lappan ja loen suvalisi lõike. Võimalik, et loen sel aastal võimalik, et kohati veidra valikuna näivaid raamatuid.

“Äraspidi maja” sisaldab viit autobiograafilist jutustust –  Itaalia, USA ja Soome reiside meenutused, mälestuste killud. Detailsed kirjeldused hetkedest ja eelkõige kohatud inimestest. Räägitakse mälust, süütundest ja kõige maise kaduvusest. Ja ikkagi inimesest, kuidagi koguaeg ja peamiselt.  Mulle seni täiesti tundmatu autori keel on rikkalik ja voolav, poeetiline. Raamatu üldine toon  – nukker ja nostalgiline.

Ausalt öelda, raamatuga vähemalt sama huvitav oli see, mida ma netist juurde lugesin. Revolutsionääride ja hiljem Stalini poolt hävitatud perekonnast välja kasvanud kirjaniku elukäik (1925 – 1981) ja saatus. Kujunemine, mõtleva inimese poliitiliste veendumuste muutumine, kirjanikuna hakkama saamine range järelvalve ja tsensuuri ajal. Viimases osas vist seda huvitavam, et loen hetkel mh J. Krossi loenguid omaeluloolisusest ja ka tema räägib veidi sellest, kuidas _siis_ kirjanikena toimetati.

Igatahes, “Ärapidi maja” mulle meeldis, mõtlik ja rahulik, kohati veidi irooniline, lihtne kuid mitte kordagi pealiskaudne. Kõige rohkem meeldis jutustus “Surm Sitsiilias”, kus autor räägib, kuidas ta mingil kirjanike üritustel käis:

“Kui kirjanikud kogunevad selleks, et rääkida kõrgelennulistest asjadest, näiteks sellest, mis on kunst ja milleks seda vaja on, siis räägivad nad tavaliselt üldtuntud tõdesid. Harvu väärtuslikke mõtteid, mida leidub igaühel, püüavad nad hoida paberile panemiseks. Ka mina rääkisin üldtuntud tõdesid. Midagi umbes niisugust, et romaan ei ole surnud ega sure iialgi. Viiekümnendate, kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate kirjanikud kaitsevad kõigil oma kohtumistel romaani, see on omamoodi kirjanike palve, sama kohustuslik nagu “Pater noster” katoliiklastele enne magama minekut, ja ma otsustasin teistest mitte kehvem olla. Kujutades üsna ähmaselt ette, kes nimelt romaanile kallale kipub ja teda hukkamisega ähvardab, kuulutasin ma kurjategijatele kindlalt ja ühemõtteliselt, et nende ootused on asjatud. Romaan elab edasi! Ei tohi lubada, et romaan kaoks meie igapäevasest elust. Kuidas ja millega hakkavad siis inimesed aega surnuks lööma kahe telesaate vahel? Ma ütlesin veel, et inimesed, kes kuulutavad romaani kriisi, kujutavad seda endale ette umbes nagu naftakriisi: nagu ammendub nafta maapõues, nii ammenduvat ka kujutlusvõime inimeste peas. Peale romaani tuli kaitse alla võtta ka inimkond. Ma ütlesin, et inimeste kujutlusvõime on ammendamatu. keegi ei vaielnud mulle vastu. Kõik rääkisid umbes sedasama. Lõpetuseks ma märkisin, et mind ei huvita proosa horisondid, vaid tema vertikaalid.”

(lehekülje nr ei tea, sest unustasin raamatu töö juurde)

Thomas Mann “Mario ja võlur (LR, 8/1982)

ScanImage0210311Esmapilgul näib, et see on lugu ühes Itaalia kuurortlinnas toimunud etendusel juhtunud kummalisest tragöödiast. 48 leheküljele mahub lühike kirjeldus kuurortlinnast ja seal valitsevast õhkkonnast ning veidi ülevaatlikum reportaaž linna saabunud hüpnoosiga tegeleva “võluri” kurvalt lõppenud etenusest. Ja ongi kõik.
Aga KUIDAS!
Lugu on kirjutatud ajal (1929), mil nii Itaalis kui Saksamaal tõstis pead nn huraa-patriotism. Itaalased unistasid Mussolini eestvedamisel endise Rooma impeeriumi väe ja võimu taastamisest, I MS tulemustest ja Versailles`rahust solvunud sakslased aga vaatasid lootusrikkalt eneseteadvust turgutavalt rääkiva (veel vaid rääkiva) Hitleri poole.
Inimesed reisivad, puhkavad ja käivad etendustel, ei mingit sõjategevust. Kuid iga lausega saab selgemaks, et kurjuse kontsentratsioon õhus on märkimisväärselt tihenenud. Mida lause edasi, seda ebameeldivamaks õhkkond muutub, isegi rannas – lapsed ei kuula sõna, naised karjuvad, päike hävitab mõtlemisvõime.
Linna ilmuvad kuulutused.  Etendusest, mis peaks tooma (väga subjektiivne mulje: puhkusest piinatud publikule) vaheldust. Ja kindlasti toob, kuid millist. Eriliselt võigas, isegi välimuselt inetu maag alustab etendust. Algusest peale on selge, et midagi ilusat sellest ei sünni, kuid nii kummaline ka pole – tema ja publiku vahel tekib side. Maag mõnitab ja alandab, kuid keegi ei lahku. Milles seisneb tema jõud?
Minu peas on teadmine, et olen Thomas Manni varem lugenud ja et ta on “raske”.  Lause esimeses pooles kindel ei ole, aga “Võlur ja tekst on tõesti tihe ja kuidagi raskepärane. Detailirohke. Aga ka elus, voogav, värvikas. Jooksu pealt lugemiseks ei kõlba, vaja on vaikust ja aega süvenemiseks.
On vist üldteada fakt, et Thomas Mann on kirjanik, kes ei kirjuta iial otsesõnu sellest, millest kirjutab. Nii ka novell “Mario ja võlur”  filigraanselt teostatud allegoori. Ja nii just ongi huvitav, sest kes viitsiks lugeda, kui autor viimase kui punkti ise ära seletaks.  Mis maksab üksi rõõm taipamisest, et isegi naiste nimed loos ei ole juhuslikud!
Seda mõtlesin veel, et täiesti ajatu lugu. Nt poliitika hetkeseisu  valguses on ju täiesti aktuaalne.

2019 raamatutes, muljeid

37071875_2199065836776557_6705270597116493824_o

Peterburis elav kunstnik George Kurazov

Kõigepealt seda, et lugesin sel aastal kuidagi juhuslikult, peamiselt seda, mis käe alla sattus ja muljeid jagasin vaid mõned üksikult. Väljakutse nimekirja täitsin eile õhtul sobitades juba loetud raamatud sobivate punktide alla. Ma olen mitu aastat kavatsenud, kuid pole ühelgi aastal raamatuid spetsiaalselt väljakutse tarvis otsinud rohkem kui mõned üksikud. Sel aastal läks üldse nii, et suvel toimusid muutused minu tööelus, tekkisid uued, palju aega ja mõttejõudu nõudvad väljakutsed, ja mahti raamatute otsimiseks, samuti nagu ka muljetamiseks lihtsalt ei olnud. Aga järgmisel aastal tundub, et läheb jälle lihtsamaks ja ma ikka tahaks ja loodan ja lubadusi ei anna.

Sel aastal loetu kohta nii palju, et olen vaimustuses Loomingu Raamatukogu selle aasta valikuga. Kandre „Kurat ja jumal“,  Wallace „Teatavate piiride poorsusest“, Kasemaa „Vanapoiss“, Vadi „Balletmeister“, Mda „Suremise viisid“, Keret „Kissingeri igatsedes“ ja Echenoz „Jooks“ – kõik on suurepärased. Igaüks omal moel. Kõige rohkem läks südamesse kahtlemata „Vanapoiss“ – kui keegi seda fb juba öelnud ei oleks, ütleksin, et lugedes jõudsin endagi osas mõningasele arusaamisele – mina, mina see olengi, see täpselt selline vanapoiss. Va ehk trepilt hoovi kusemine.

Kõige rohkem üllatas „Jooks“ – oleks mul tol päeval midagi muud kotis olnud, kui postkastist haaratud „Jooks“, oleks see ehk lugematagi jäänud, sest no sportlase elulugu, noh – kõlab ebahuvitavalt. Aga ei olnud, ja lugesin ja suure mõnuga enda suureks imestuseks. Kõige lõbusam oli Wallace. A, ja siis Giedra Radvilaviciute „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte“  – oli ka ülimõnus.

Siis ulme. Kunagi Loterii blogist alguse saanud huvi ulmekirjanduse vastu (mida mul varem üldse ei olnud) viis toreda tutvuseni Orpheuse raamatukogu sarja raamatutega, mis on ka sel aastal palju rõõmu pakkunud. Mingi hetk tekkis isegi mõte lugeda järjest, kõike, mida ilmutavad, aga siis juhtus kõige hea otsa Heinleini „Topeltsaar“ ja see oli nii halb, et… ma ei tea, 🙂 sain trauma. Aga kavatsen üle saada, võimalik, et isegi „Topeltsaare“ ära lõpetada ja häid asju edasi lugeda.

Ulmest veel lugesin kaks sarja, esiteks Dan Simmonsi „Hyperioni“ tetra (?)loogia. Kaks esimest raamatut olid head, edasi väsisin ära, aga puhkasin ja loen nüüd kolmandat ja tundub jätkuvalt suurepärane. Teiseks Patrick Rothfussi kuningatapja kroonika sari. Muinasjutulisem ja noortekam ehk, kah päris hea, aga Simmonsi oma meeldib rohkem. Sarjad nii üldiselt pole väga minu maitse, esimese lugesin eelmisel aastal ja see oli Pratchetti kettamaailma viis Tiffany raamatut. Sel aastal tõi jõuluvana lapsele uue ja uhke Harry Potteri – eks me siis hakkame koos lugema.

Lasteraamatuid lugesin ka, mh solidaarususest lapse vastu II klassi kohustusliku kirjandust. Mitte kõik ei avaldanud muljet ja Sunet hakkasime lausa vihkama, aga sedagi koos ja mine tea, milleks see hea. Üritasin last Muumidega nakatada, aga ei võta vedu. Pool suve lugesin ette „Vahtramäe Emilit“ – lapsele meeldis hirmsasti, mulle tundusid rohked kordused tüütutena. Suurematest asjadest lugesin veel ette uut ja ilusat Puhhi ja praegu loen kliendi tungival nõudmisel kahe aasta jooksul kolmandat korda Leelo Tungla „Kristiinat“, seda keskmist, muidugi.

Luulet lugesin vähe, aga selle eest head – esimestena meenuvad Teede, Grigorjeva ja Väljatraga. Edasi Park ja Hasso Krull. Ülejäänud nõrgemalt.

Mõtlesin kõige pikemalt vist Caroline Louise Walker “Peidus su silme all” raamatu üle. Võimalik, et kuidagi enda eraeluliste juhtumite ja lugemise aja kokkulangemise tagajärg. Lugesin teiste muljeid ja mõtlesin, et see, mis paljudele näis tegelaste juures ebasümpaatne, tundus mulle ääretult eluline. Sest… inimesed elavad imelike elusid. Peaaegu eranditult 🙂

Öökapi raamat on mul ka ja seda juba pikka aega. Nimelt Sarah Gristwoodi „Kuningannade mäng. Naised, kes valitsesid 16. sajandi euroopat“. Entsüklopeedia mõõtu raamat, mis ehk tohutu infomahu tõttu polegi korraga läbilugemiseks, kuid jupi kaupa annab nii tarkust kui mõtlemisainet küllaga.

Vaatasin, et eelmine aasta olen teinud topp kümne ka, olgu siis selgi korral, järjekorda panemata.

Banana Yoshimoto „Köök“
Sarah Winman „Plekkmees“
Triinu Meres „Kuigi sa proovid olla hea“
Andrus Kasemaa „Vanapoiss“
Suzanne O`Sullivan “Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest”
Indrek Koff “Kirju koer”
Sadeq Hedayat “Pime öökull”
David Foster Wallace “Teatavate piiride poorsusest” (LR 4 – 5/2019)
Märt Väljataga “Gladioolid”
Dan Simmonsi „Hyperioni“ tetraloogia

Vist…

Tim Miller “Psychoville”

Psychoville on väike linnake kusagil Texase osariigi sügavustes. Turistina seda linna ei leia, sest ühelgi kaardil seda ei ole. Sinna saab vaid juhtuda. Ja kui juba, siis on see viimane koht, kuhu teelt eksija juhtub, eriti juhul, kui satub linnakese üle valitseva seadusesilma nägemisulatusse. Šerifi abiline toimetab eksinud teelised politseijaoskonda, kus nad oksjoni korras linnaelanikele maha müüakse. Ah, et mida linnelanikud nendega teevad. No, snuff-filme filmivad, kasutavad ohvritena oma veristes usuriitustes või seksorjadena hullumeelsetel orgiatel.
Ma ei tea, miks ma seda lugesin ja ma pole vist kunagi varem midagi sellist lugenud. Koolipoisilike dialoogide, nõrga süžee ja vaevu väljajoonistatud karakterite kõrval palju liitreid kehavedelike. Sadistlike piinamisstseenide kujutamisel autor jõudu ja värve kokku ei hoia. Päris hea fantaasia ja tempo. Ajuvaba, seletamatu ja mõistetamatu julmus raamatu esimestest lehekülgedest viimasteni. Ilmselt see peaks šokeerima, vastikustunnet põhjustama vms, kuid… Ilmselt see pole üldse autori süü, aga mulle nii ei mõjunud. Ma olen lugenud palju raamatuid, mis minus reaalselt õudust tekitavad (esimestena pähe tulevad: Mo Yan „Punane sorgo“ või Cormac McCarthy „Tee“ või… „Me peame rääkima Kevinist“ või Ane Riel „Vaik“, Stephen King „Misery“ ja nii pikalt edasi) nii heas kui halvas mõttes ja mitte üheski neis ei ole nii palju põlenud liha lehka ja ekskrementi. Minu lemmik õudusstseen filmist on see, kus dr Hannibal Lecter pakub oma ohvrile õhtusöögiks tükikest sama ohvri ajust – see on fantastiline, see on peen ja see on õudne. „Psychoville“ on aga kuidagi… räpane laamendamine. Ei ole minu tassike teed.

Fredrik Backman "Britt – Marie oli siin"

Lugesin eile Tiina muljeid ja tekkis vajadus kaasa kiita.

Britt -Marie ei ole tõesti selline inimene, kes teisi hukka mõistaks, sugugi mitte, aga ükski kultuurne inimene ei tuleks ju mõttele paigutada söögiriistu köögikapisahtlisse kuidagi teisiti. Britt – Marie ei mõista kedagi hukka, sugugi mitte, aga me ei ole ometi loomad, või mis?

See on uskumatult südamlik lugu teisest võimalusest 63. aastase koduperenaise Britt-Marie elus. Teisest võimalusest, mida ta kordagi ei palunud, isegi ei soovinud. Teda rahuldas kõik tema mõõdukas tempos kulgevas, ettevõtliku mehe selja taga ja kasulastest eemal mööduvas elus. Kuid mida sa, hing, teed, kui muutused, nii ebavajalikud ja ebamugavad, ikkagi saabuvad sinu peensusteni paigas olevasse ellu. Mida siis teha, kui korraga muutub kõik, muutub tundmatuseni, värinani põlvedes? Kust otsida abi? Millest saab sinu päästerõngas?

Kirjanik Fredrik Backman tundub, et teab vastust sellele küsimusele. Ja nimelt –  südame headusest. Inimese jaoks, kes on kukkunud ootamatult muutuste merre, saab heast südamest, ükskõik, kui okkalisse ja nõudlikkusse ümbrisesse see ka pakitud poleks, elupäästev päästerõngas.

See on üks neist raamatutest, mille lugemise järel muutub igaüks natuke hellemaks, vastutulelikumaks ja heasüdamlikumaks.

Mul võttis veidi aega harjumaks autori stiiliga (lause- ja mõttekordused, liigsed seletused ja kahtlased naljad) kuid vaatamata sellele soovitan soojalt, tarbida nt ravimina kurvameelsuse, üksinduse ja vananemishirmu vastu.

/—/ Kui me andeks ei annaks, siis poleks meil varsti enam sõpru, kelle peale vihastada.
Sami

Teised: 
Mae
Tiina 
Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Lugemispäevik
Raamatumuljete kodu
Heleni kirjanurk
Rändaja
Tuuli ja Marta kirjanurk