Tag Archives: kirjandus

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” LR 28-29/1979

Mõni aeg tagasi rääkisin sõbraga raamatutest ja ta nimetas heade või meeldivate, igatahes lugemist väärt kirjanike hulka tandemi Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi. Oli see kuldvasika või tosina jagu toolidega seoses, ei mäleta, kuid see eest mäletan täpselt, et kaks eelmist sõpra nimetasid samas kontekstis samu kirjanike. Ma isegi korraks mõtlesin, et kas selline kokkusattumus ütleb rohkem minu või minu sõprade kohta, kuid lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Kuni siis nüüd pool kogemata jäi näppu vana LR ja ausõna, see on pööraselt naljakas tekst.

No kujutage ette, et te oleta väikese, kuid suurte kulinaariaalaste tegude poolest kuulsa,  provintsilinna kontoriametnik, registraator täpsemalt – see isegi kõlab tolmuselt. Avansi päev ja eesootav tantsulka kolleegidega. Kuid aega veel on ja nii te otsustategi külastada linnasauna. Kõnnite, võib-olla rõõmsalt, võib-olla te isegi laulate, vähemalt mõttes ikka ju, kohtate linna hullu leiutajat, vahetate paar sõna ja … leiate seebi. Metallkarbi sees oleva õrnsinise! seebi! Loomulikult te pistate selle taskusse ning kasutate sihtotstarbeliselt esimesel võimalusel. Seebitate end sisse, mõnuga, peast alustades ja üle kere ja …  

Ja imelik asi: miilitsinspektor Adamovile, kes sealsamas lähedal ennast pesi ja oli parasjagu pea perekonnaseebiga sisse seebitanud, paistis, et jaoskonna asjade kaudu tuttava Filjurini pea on kadunud ja pesemisega tegeleb üksnes keha.

Adamov hakkas vahtu täis silmi kiires korras puhtaks loputama, aga kui ta oli need puhtaks saanud, siis polnud nurgas, kus Filjurin oli seisnud, enam mitte kedagi. Üksnes udused auruvired väänlesid õhus ja kaldus põrandal veerles raske kibu.

lk 10

Oli juhtunud tume ja kummaline sündmus. Kahekümne kuue aastane kadestamisväärse tervisega noormees, korralik teenistuja, kaotas ühe hoobiga kõik, mis tal kunagi oli olnud: särgi, lipsu ja keha. Järele oli jäänud üksnes see, mida Filjurinil siiamaani üldsegi vaja polnud läinud: hing.

lk 11

St mõistate, seebitate end sisse ja kaotate keha. Kurvastate, muidugi, longite kehatult siia sinna, kuid ega siis lõpmatuseni saa. Mida sa teeksid, kui muutuksid nähtamatuks? Nähtamatuks muutunud Filjurin erilist leidlikust siinkohal ei ilmutanud, soovis kõigest jätkata teenistust vaatamata sellele, et tal keha ei ole, sest seadused ju otse ei keela.

Eelmise sajandi 20ndad, NEP-i aegne Venemaa, bürokraatia, kadedus, rumalus, kahepalgelisus, kelmus, farss ja lokkav onupojapoliitika ning kõige selle keskel nähtamatu ametnik. Muutused linnakeses on totaalsed, karakterid on värvikad, naljad teravad ja nimed … nii koha- kui isikunimed on siin imelised ja see kirjeldus pole täpne. Täpselt kirjeldab neid minu meelest üksnes venekeelne sõna охуительные ja auka, see pole roppus, see on konkreetne vaimustusaste.

Tekstinäidet otsisin kaua ja päris õiget vist ei leidnud, tervikuna mõjub kuidagi hoopis paremini. Nii et olgu siis suvalise koha pealt:

Välismaine elu Nikolai Samoilovitši majas jõudis apogeesse tol õhtul, mil pereisa tõi koju kimbu banaane.

Banaanide ilmumine Pištšeslavi langes ühte ahvinäituse linnatulekuga. Näituse parima eksponaadi, gorilla Molly elushoidmiseks tellis näituse administraator välismaalt banaane. Gorilla võis uhke olla, et peale tema ei söö Pištšeslavis ükski hing nii haruldasi puuvilju. Kuid Brakkide pere ei tundnud oma tõelise elu püüdlustes mingeid takistusi. Nikolai Samoilovitš, kes tütreid hellitas, ei suutnud neile mitte midagi keelata.

Ka näituse valvur ei suutnud Braki peibutustele vastu panna. Brakkide teelaual ilutsesid banaanid. Tõsi küll, need olid välja kistud gorilla lõugade vahelt, kuid see-eest kindlustasid perekonnale hingelt ja ihult eurooplaste maine.

Filjurini kadumisega jäi Brakkide maja vaikseks. Noormehed ei tulnud enam külla, Charleston jäi katki ja gorilla tervis paranes märgatavalt – nüüd sai ta jälle kätte täisportsjoni banaane.

lk 47 – 48

ERR, David Vseviov

ERR, katkendid

Mööda netti

John Steinbeck “A Russian Journal”

Istusid kord kirjanik John Steinbeck ja fotograaf Robert Capa  ja mõtlesid, et krt, teeks midagi. Läheks nt reisile. No nt sõjast toibuvasse Nõukogude Liitu. Vaataks, kuidas seal inimesed elavad. Mida seljas kannavad ja mida söövad, millest unistavad või unesid näevad, pidutsevad, surevad. Mõeldud, tehtud. Viisad saadi kiiresti ja vaatamata kaasmaalaste keelitustele loobuda kindlat ja piinarikast surma toovast plaanist, asuti teele.

1947, külma sõja algusaegne hiigelriik, eesriie juba langeb, kuid raudne veel pole. Bürokraatia, isikukultus, diktatuur ja tsensuur. Propagandamasin kogub tuure, äsjased liitlased juba muutuvad  pommi ehitavateks ülesöönud kapitalistideks. 

Targa inimesena ütleb Steinbeck kohe raamatu alguses ära, et see ei ole raamat Venemaast või elust Venemaal, see on raamat tema ja Capa reisist Venemaale. Kindlasti see nii oligi ja pmts võiks siin pikalt arutada, mida kõike Steinbeck märkas või taipas ja siis otse välja ei kirjutanud või siis kohati ehk omamoodi ikkagi kirjutas, aga ma ei hakka. Vist seepärast, et ka poliitilisest varjundist üle või mööda vaadates, on selle reisikirja lugemisele kulunud (vähene, kahjuks) aeg väga hästi veedetud aeg.Steinbeck kirjutab hästi, eredalt ja täpselt ja talle on kerge kaasa elada. 40 päeva jooksul pistetakse rinda bürokraatiaga, lennatakse plekkpurki meenutavate lennukitega ja sõidetakse veidrike täis rongiga, suheldakse tööliste ja põllumeestega, kirjanike, ametnike ja lastega. Süüakse, juuakse, tantsitakse, üllatutakse,  üllatutakse veel ja veel, naerdakse, vihastutakse ja siis jälle – süüakse ja juuakse kuni voodisse kukutakse, et ärgata vaid mõni tund hiljem ja kõike otsast alata. Moskvat, Stalingradi, Kiievit ja Tbilisi. 

Mulle meeldis kõige rohkem osa, kus Steinbeck kirjeldab, kuidas nad Capaga Kremlit külastasid. Nt arutasid nad Lenini muuseumis ringi jalutades, et eluajal oli Lenin tõenäoliselt inimene, kes iial mitte midagi ära ei visanud, isegi mitte kõige väiksemat märkmepaberit, rääkimata kulunud pliiatsijupist või lõhkistest kalossidest. Külastades Vene vürstide elupruume aga nentisid, et neis ruumides ei saanudki muud sündida kui erinevad julmurid. Minu must-do list before … ei ole kuigi pikk, kuid Kremli külastus on seal nüüd üsnagi prioriteetsel kohal.   

Lisaks kõigele veel palju head huumorit, mh Steinbeci ja Capa omavahelisi tögamisi ja kuhjaga tavalist inimesearmastust. Ja siis need Capa fotod, muidugi. Need on veebis olemas ja vaadatavad, no nt siis https://www.magnumphotos.com/arts-culture/travel/robert-capa-russian-journal/ 

Mõned tekstinäited ka:

“This practice seems to be general in the Soviet Union. I suppose it is general any place where bureaus of the government operate. No one is willing to go out on any limb. No one is willing to say yes or no to a proposition. He must always go to someone higher. In this way he protects himself from criticism. Anyone who has had dealings with armies, or with governments, will recognize this story. The reaction to our cameras was invariably courteous, but very careful, and the camera did not click until the policeman was quite sure that everything was in order.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“In Russia it is always the future that is thought of. It is the crops next year, it is the comfort that will come in ten years, it is the clothes that will be made very soon. If ever a people took its energy from hope, it is the Russian people.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“We went back to our green bedroom with its insane mural, and we were conscious of being depressed. We couldn’t figure out exactly why, and then it came to us: there is very little laughter in the streets, and rarely any smiles. People walk, or rather scuttle along, with their heads down, and they don’t smile. Perhaps it is that they work too hard, that they have to walk too far to get to the work they do. There seems to be a great seriousness in the streets, and perhaps this was always so, we don’t know. We had dinner with Sweet Joe Newman, and with John Walker of Time, and we asked them if they had noticed the lack of laughter. And they said they had. And they said that after a while the lack of laughter gets under your skin and you become serious yourself. They showed us a copy of the Soviet humorous magazine, called Krokodil, and translated some of the jokes. But they were not laughing jokes, they were sharp jokes, critical jokes. They were not for laughter, there was no gaiety in them. Sweet Joe said he had heard that outside of Moscow it was different, and this we subsequently discovered to be true. There is laughter in the country, in the Ukraine, and on the steppes, and in Georgia, but Moscow is a very serious city.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

John Steinbeck “Kuu on madalal”

Kella kolmveerand üheteistkümneks oli juba kõik möödas. Linn oli okupeeritud, selle kaitsejad alistatud ja sõda lõpetatud. 

lk 187

Nimetud väed okupeerivad nimetu linnakese kusagil Põhja-Euroopas, suurema vastupanu ja kärata, peaaegu ohvriteta. Nii rahvas, kui linnavõim demokraatlikult valitud linnapea Ordeni kehastuses on esialgu segaduses. Okupantidele, keda kohapeal juhib elu näinud kolonel Lanser, on linn strateegiliselt oluline, nimelt asub siin kivisöe kaevandus. Kolonel Lanser koos teiste ohvitseridega seavad end millitaarpsühholoogilistest kaalutlustest tulenevalt sisse linnapea Ordeni residentsi ja korraks tundub, et ehk kõik ei olegi nii halb. Kuni esimene linnakodanik keeldub okupantide käsku täitmast ning ta selle eest sõjakohtu otsusel maha lastakse. 

Aknaklaas purunes sissepoole kildudeks. Leitnant Prackle paiskus põrandale. Ta haaras oma õlast kinni. 

Lanser hüppas üles, hüüdes: “Nii see algab. Kas olete haavatud, leitnant?”

lk 238

Lühiromaan ilmus 1942. aasta märtsis, Ameerikas, II MS oli täies hoos ning Pearl Harborist olid möödas vaid mõned kuud. Internet ütleb, et see Steinbecki esimene sõjast rääkiv novell ning kirjutatud teadlikult propagandistlikel kaalutlustel. Esmapilgul kohati absurdikomöödiaks kiskuv lugu on tõesti idealiseeriv ja lootustandev. Kedagi ei jäeta üksi või maha ning võitluses okupandiga on igaühe ükskõik kui pisike panus oluline. Linnaelanikud on õilsad, nutikad ja õiglasest vihast kantult kättemaksuhimulised. Vallutajad on aga veidi … lapsikud ja lihtsameelsed isegi. Välja arvatud ehk kolonel Lanser, kellele Steinbeck on mõningase mõtlemisvõime siiski kinkinud ja seda loo ilmumisaegsed kriitikud Steinbeckile ei kinkinud. Öeldi, et lugu ei kõlba kuhugi, sest vallutajaid on kujutatud liiga inimlikene, näidatud liiga heas valguses. 

Minule meeldis see lihtne lugu väga esiteks seetõttu, et autor räägib loo justkui kahest erinevast vaatenurgast – okupeeritute ja okupantide omast. Ja tõesti, ühed on tugevamad ja teised ehk mitte, kuid inimlikud siiski. Ma otsustasin enda jaoks, et Steinbeck, olgugi sõjavastane, tulenevalt oma tohutust inimesearmastusest lihtsalt ei saanud teisiti. Ja teiseks karakteriloome, tegelaste psühholoogilised portreed – on täiuslikud. Olgu siinkohal näiteks lõik linnapeast ja tema prouast, millest on täiesti küll, et mõista, millist tüüpi suhtest siinkohal räägitakse: 

Ta oli olnud nii kaua linnapea, et ta kujutas enesest idee-linnapead oma asulas. Isegi täiskasvanud inimesed nägid linnapea Ordenit oma vaimusilmade ees, kui nad silmasid kuskil kirjutatuna või trükituna sõna “linnapea”. Tema ja ta amet kuulusid ühte. Ta amet oli andnud talle väärikuse ja ta ise oli andnud oma ametile südamesoojuse. 

Tema selja tagant ilmus nähtavale proua, väike, kortsus ja äge. Ta kujutles enesele, et tema oli loonud selle mehe ning mõtelnud ta välja, ja ta oli kindel, et ta suudaks teha parema töö, kui tal seda korrata tuleks. Ainult kord või paar oma elus oli ta oma meest täies ulatuses mõistnud, kuid seda osa temast, mida naine tundis, tundis ta hästi ja üksikasjaliselt. Ka kõige väiksem söögiisu või valu , ei ükski hooletus ega kitsidus ei jäänud tema poolt oma mehes märkamata; ükski mõte ega unistus ega igatsus tema silmades ei jõudnud naiseni. Ja sellest hoolimata oli proua mitmel korral oma elus tähti näinud. 

lk 193

Kolmandaks meeldis mulle väga romaani ülesehitus. Konkreetselt see, kuidas iga peatükk algas ilma ja linnakodanike meeleolude kirjeldusest ja mida aeg edasi, seda külmemaks läksid ilmad ja mornimaks linnakodanikud. No ja siis okupandid, eks nendega juhtus ka, nii mõndagi.

——-

Ja üks asi veel, jäi kogemata silma. Üks “Kuu on madalal” arvustus on ilmunud  2018. aastal ajakirjas “Kaitse Kodu!” (DIGAR), kus seda soovitatakse lugeda vastupanuvõitluse huvilistel. 

Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: “Troonide mängu” teadus”

Füüsik Rebecca C. Thompson otsustas uurida kuidas “Troonide mängu” väljamõeldud maailm oma ettearvamatult vahetuvate aastaaegadega, kibedas külmas palja päi lippavate meestega, tohutu jäämüüri, jääzombide ja tuld sülgavate lohedega teadusega suhestub. Tuleb välja, et suhestub küll. Epiloogis ütleb teadlane järgmist: 

George R. R Martin suutis luua maailma, mis on sisemiselt sidus ja kaldub tegelikkusest kõrvale vaid juuksekarva võrra. /–/ Ja just sel põhjusel on George R. R. Martini maailm nii kaasahaarav: see asub meie omale nii lähedal, ent ometi haardeulatusest väljas. 

lk 283

Teaduse populariseerijana omab Thompson väga head ettekujutust sellest, kuidas rääkida füüsikast või keemiast, rääkimata teistest, vähem igavatest teadusharudest nagu bioloogia, astronoomia, geneetika, toksikoloogia jt selliselt, et see köidaks lugejat. Raamatu järgi otsustades mulle tundub, et lobisedes. Kuidagi heas mõttes, raamatut lugedes oli mul kogu aeg tunne,  nagu kuulaks erakordsesse jutuhoogu sattunud tarka ja lõbusat tuttavat. 

Olen veetnud kogu oma elu teadusest rääkides ja esimene reegel selles ametis on: tuleb jutustada lugu. /—/ Kõige tugevamad argumendid teaduse kasuks on need, mille puhul te tunnete osalisi ja hoolite toimuvast. kui algatada teadusalane arutelu “Troonide mängu” taolise loo abil, on kuulajad juba kaasa haaratud. 

lk 284

Küsimused, millele raamatus vastuseid otsitakse, on täiesti fantastilised. Kas planeet ebaregulaarsete, täiesti ettearvamatul ajal vahetuvate aastaaegadega on ülepea võimalik ja kuidas täpselt? Miks lohedel on nahkhiire tiivad ja kas neil kurk ei kipita? Mis võiks olla 200 tonnise linnukese olendi piirkiirus lendamisel ja mul praegu nt tekkis veel üks küsimus olendi seedesüsteemi osas (meenus üks linnukeste ja õnne kohta käiv uskumus),  mida raamatus küll ei käsitletud, kuid mis näitab selgelt, et raamat soodustab edasi mõtlemist. Veel põnevaid küsimusi: millest (või millega) zombid mõtlevad ja millest tuleb Ebalaste armee liikmete erinev lagunemisaste? Millises olukorras võib tsitruseviljade kättesaamatus osutuda surma toovaks asjaoluks? Kas terase omaduste parandamiseks on vaja tingimata omada lohet? Millist “Troonide mängus” kasutatud hukkamisviisi tasuks eelistada  (no juhul, kui peaksite sattuma olukorda, kus lubatakse valida)? Turmatuli, loheklaas jpm. Ja siis veel üks minu lemmikuist: kui palju sulakulda on vaja inimesele pähe valada selleks, et aju tema koljus keema läheks ja mis siis surma põhjus oleks – lämbumine, šokk või ajude keemine? Ja nii pikalt edasi.   

Raamat on hästi komponeeritud, iga peatükk käsitleb üht suuremat teemat, mis alapeatükkideks jagatult a-st ja o-st alates arusaadavalt lahti seletatud. Nt, rääkides Westerosi aastaaegadest räägib autor kõigepealt sellest, mis need aastaajad õigupoolest on, miks nad on ja mis neid mõjutab, nende kestvust või temperatuuri. Räägib Maa orbiidist ja teljest, viskab nalja Harvardi üliõpilaste üle ning alles seejärel püüab jõuda selgusele, mis selle  Westerosi mandrit kandva planeediga siis õieti on.  Tempokalt ja huvitavalt, viidetega lugudele ja erinevatele uurimustele. 

Lugedes mõtlesin vist iga peatüki juures vähemalt korra, et oh, see ongi minu lemmik, kuid lõpuks … Kui kindlasti peaks nimetama, siis vist jäämüürist ja külmas kliimas hakkama saamisest rääkivate peatükkide juures põksus süda kiiremini (külmavares, nagu ma olen). Mh meeldis mulle külmas kliimas hakkama saamise peatükis nii mööda minnes käsitlust leidnud tänapäevaste trenniriiete tehnoloogiate teema. Selliseid päris maailma teemasid, mis käsitletava sarja omadega haakuvad, on raamatud teisigi ja need üksnes rikastavad. Kõik see kokku on päris tore lugeda.  

Olgu veel öeldud, et ma ei ole lugenud G. R. R. Martini  “Jää ja tule laulu” ja sarjast “Troonide mäng” olen näinud esimest hooaega, paar osa teisest ja viimase hooaja viimast osa (meeldisid, kunagi, kui ma ükskord töötuks või pensionile jään …). Kuid see ei sega kõne all oleva raamatu lugemist ja nautimist – nii palju, kui püstitatud probleemist aru saamiseks vaja, on samas ka kenasti lahti kirjutatud. Eks ta “Elava teaduse” sarja raamatutele kohaselt nõuab grammi võrra rohkem süvenemist, kui mõni kaasaegne filosoofiateos mõnelt endiselt korvpallurilt (palun vabandust, aga ma ei saanud seda mitte kasutada – see on niii hullult naljakas), kuid kindlasti pole siinkohal tegu igava või ülemäära keerulise teadusliku tekstiga. Ikka popp _ja_ teaduslik. 

Kohe kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et tahan seda lugeda. Aitäh selgeltnägijale Argo kirjastusest, kes minu mõtteid luges ja raamatu postituvile noka vahele pistis.

Lugemisaasta 2020

Kõigepealt statistika: 2020. aastal lugesin 90 raamatut, kokku 17110 lk. Kõige lühem raamat oli Hans Christian Andersen “Metsluiged” 14 lk ja kõige pikem Dan Simmons “The Rise of Endymion” 709 lk. Keskmiselt tuli raamatu pikkuseks 190 lk ja keskmine lehekülgede arv päevas 46,7. Seda on vähem, kui eelmisel aastal, kuid mitte oluliselt. See eest aga tundub, et raamatuid, mis mulle väga meeldisid, oli sel aastal erakordselt palju. Kindlasti on ses osaliselt “süüdi” Loomingu Raamatukogu sari, mis (tegelikult ma mäletan, et ütlesin seda ka eelmisel aastal) oli lõppenud aastal kuidagi eriti õnnestunud (loe: minu maitsele sobiv) ja loomulikult mugavalt postkastist võtta.

Ilusat piltidega kokkuvõtet näeb siin (Goodreads), välja kirjutan ainult kõige kõigemad (järjekorda panemata). 

Franqois Mauriac “Ussipesa” – ma arvan, et see oli minu 2020 aasta kõige suurem lugemiselamus üldse. 

L. Frank Baum “Võlur Oz” ja C. S. Lewis “Lõvi, Nõid ja Riidekapp” – mõlemad lugesin ette oma 9 aastasele, kumbagi varem ise lugenud ei ole ja meeldisid väga nii mulle kui lapsele. 

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” 

Bohumil Hrabal “Liiga vali üksindus” – konkureerib mul Mauriaci “Ussipesaga”, aga .. ei oska seletada.

Frank Herbert “Düün”, lugesin “Düüni messiase” ja “Düüni lapsed” on pooleli, kuid väga hea oli siiski vaid esimene.

Sergi Žadan “Depeche Mode”

Partick Deville “Katk ja koolera”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” – jutukogu oli nii hea, et lugesin hooga üle ka “Inglite keele” ja “Mesilased”, mis meeldisid endiselt. 

Varlam Šalamov “Kolõma jutud”

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Ilya Kamisnsky “Kurtide vabariik” 

John Steinbeck “Karbiküla” 

Sergei Dovlatov “Riiklik kaitseala” 

Steinbecki ja Dovlatovit loen praegu edasi, vaheldumisi, hetkel on pooleli Steinbecki “A Russian Journal” ja kõik siiani loetu on päris hea. Lugedes neid jõudsin arusaamisele, et ma vist ikka ei ole teemade järgi lugeja. Mõttes, olen mitu aastat kaasa teinud fb lugemise väljakutse grupi suurt väljakutset (52+1) ja alati saanud enam vähem tehtud ka, sest kui ma loen aastas keskmiselt 80 kuni 100 raamatut, annab väikese sohiga need igal juhul teemade alla ära paigutada. Kuid sellise väljakutse peamine mõte minu meelest on selles, et lugeda nö kastist välja, lugeda kasvõi aeg ajalt midagi sellist, mida muidu ei loeks. Ja teate, mul võttis küll mitu aastat, aga ma olen nüüd lõplikult veendunud – seda, mida ma lugeda ei viitsi, ei viitsi ma lugeda ka ühegi väljakutse pärast, ei ole minu seda, mida iganes selleks vaja on. Lisaks tekitab see mõningast eklektikat – mitte midagi ei ole mitte millegagi loogiliselt seotud, killuke siit ja killuke sealt. Aga lugemisega on ju nii, et tihti üks raamat tingib teist, tekib huvi kirjaniku või teema, žanri või sarja või jumal teab, mille vastu veel ja … ja siis on teema, et mine raamatukokku, otsi vasakult kaheksanda riiuli kolmandast vahest raamat, mille nimi algab sinu vanaisa eesnime kolmanda tähega ja siis sa teed püüdlikult kõik selle läbi ja raamat, mille sa sealt saad on umbes Jesper Parve “Mees,”  kus kodanik kirjutaja avaldab mulle minu vigasest eesti keelest veel vigasemas eesti keeles “saladused”, mida ma ükskord küünetehniku ooteruumis juba lugesin “Nipiraamatu” suhterubriigist. 

Fb lugemise väljakutse grupp on kõige toredam fb grupp üldse ja ainus, mida ma päriselt jälgin (kuigi kõike seal ilmuvat juba ammu lugeda ei jõua, eks mul, nagu ma usun ka kõigil teistel, on omad lemmikmuljetajad). Selle grupi loojad ja eestvedajad teevad tohutult tänuväärset tööd lugemise populariseerimiseks ja mitte ainult. Eraldi väärib märkimist see, mida teeb grupis Triin ARGO kirjastusest ja ulmikud ajast, mil nad kuidagi korraga grupi avastasid ja liitusid – see selgelt rikastab grupis käsitletava kirjanduse valikut ja laiendab minusuguste juhulugejate silmaringi, suunab pehmelt kuhugi parimatele jahimaadele. Ühesõnaga, armastan lugemise väljakutse gruppi kogu oma pisikesest südamest, kuid minust isiklikult teemade järgi lugejat ei ole ja sel aastal ma väljakutsetest osa ei võta. 

Kui nüüd rääkida veel lõppenud lugemisaastast, siisulmet ja luulet (eriti) lugesin vähem, kui paaril eelmisel aastal, millest … tahtsin öelda, et on natuke kahju, aga tegelikult … on kuidas on. Natukene kurb olen sellepärast, et eelmisel aastal seatud eesmärk “Lugeda vähem või vähemalt aeglasemalt ning mõelda ja kirjutada selle võrra rohkem” jäi täitmata. Proovin sel aastal uuesti. Lubadust kirjutada kas või mõne sõnaga igast loetud raamatust välja ei käi (ideaalis tahaks) – see pole reaalne, aga aeg ajalt püüan muljeid jagada siiski. Samuti kavatsen sel aastal üles märkida vaadatud filmid ja seriaalid. 

Voot. 

Veel mõned päris päris isikliku toppi mitte mahtunud, kuid siiski väga meeldinud ja meelde jäänud 2020 loetud raamatud: 

Tommaso Campanella “Päikeselinn” ja Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool” – mõlemad ilmunud LR Kuldsarjas ja need kaks on sellest sarjast ainukesed tõenäoliselt põhjusel, et ülejäänud on (veel) üle- ja lugemata. 

Leonard Mlodinow “Nõtkelt. Palindlikust mõtlemisest muutuste ajastul” – raamat, mille lugemise tulemusel ma konkreetselt muutsin oma harjumusi – käin jooksmas või jalutamas kõrvaklappideta ning harjutan süümepiinadeta logelemist. Mõnikord juba õnnestub. 

Claire North “Harry Augusti esimesed viisteist elu”

Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal”

Graham Greene “Kümnes mees”

Matt Kaplan “Teadus maagia taga. Pühast graalist armujookide ja üliinimesteni”

Don DeLillo “Null K” ja “Kosmopolis”

Guzel Jahhina “Zuleiha avab silmad”

Marina Stepnova “Lazari naised”

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Albert Engström “Moskoviidid”

Kevin Brockmeier “Surnute lühiajalugu” 

Head uut lugemisaastat! 

(Otsisin oma kaustadest pilti, kus ma loeks mõnd raamatutu ja ainukesel blogikõlbulikul fotol raamatuga näitan ma otse objektiivi keskmist sõrme. Seletada ei oska. Postitus jääb pildita :))

Sergei Dovlatov “Kompromiss”

Loetud raamatust Sergei Dovlatov “Kompromiss. Riiklik kaitseala”, Tänapäev 2011

Selles loos on väga palju kompromisse. Kõigepealt kaksteist peatükki, millest igaüks algab katkendiga ajaleheartiklist Sovetskaja Estonija, kus Sergei Dovlatov töötas ajakirjanikuna aastatel 1973 – 1976. Igale katkendile järgneb artikli kirjutamisele eelnenud, samal ajal toimunud või järgnenud eluline lugu. Ja mitte et ajalehes ära trükitud ja elulised asjaolud päris alati kõiges ei klapi või isegi ei ristu, enamuse lugude puhul moodustavad nad koos mingi uskumatu absurdi. Fotoaparaadi ja Aleksand Bloki luulekoguga Alla Meleška, Tallinna 400. kodaniku sünd, lüpsja Linda Peipsi kiri kallile Leonid Iljitš Brežnevile ja TV-direktori, sotsialistliku töö kangelase Hubert Ilvese matused – need on vaid mõned raamatus ära toodud teemad. Kõigepealt paremalt poolt ja seejärel kohe pahemalt  – täielik kosmos.

Lisaks ajastule omastele kompromissidele reaalse elu ja ajalehes kohutavas, üles puhutud kantseliidis valitseva ideoloogiaga ühte sammu astuva teksti vahel on siin veel teisigi, isiklikumaid. Nt enda ja ühiskonna ootuste, Leningradi ja Tallinna, abikaasa ja Marina, südametunnistuse ja mingi isikliku kasu saamise võimaluse vahelised.

kompromiss ‹-i 21› ‹s› vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.

[EKSS] “Eesti keele seletav sõnaraamat” 2009

Oma tõekspidamistest või veendumustest loobumine, vähemalt osaline võimu üle andmine enese üle teisele vs oskus kuulata ja kuulda, mõista teise ideed või püüdlusi ning aidata see ellu viia. Kes teab. Kindlasti oskus mõelda keeruliselt, kohaneda, hakkama saada.

Ma ei mäleta, et ma raamatu esimesel (või ka nt teisel) lugemisel oleksin nende sisult ja stiili poolest lihtsate lugude, koomiliste olukordade, miski filosoofilis-iroonilise intonatsiooni ja kohati meeletult naljakate dialoogide vahelt märganud, kui õnnetu inimene seal ridade tagant paistab.

Üks veidner apsakas jäi ka raamatus silma. Kompromissid ja katkendid ajalehe artiklitest on raamatus kronoloogilises järjestuses. Kompromiss nr 11 algab ajalehe artikliga augustist 1976 ning räägib Huber Ilvese matustest. Kuid paar kompromissi enne ja nimelt kompromiss nr 8 kuupäevaga juuni 1976 fotograaf Žbaukov juba rääkis loo sellest samast matusest Bellale ja seda võtmes „Juhtus kord.“

 „Miška,“ ütlesin ma, „kas sul ei ole sihukest tunnet, et see kõik sünnib kellegi teisega?… Mitte sinuga… Ja mitte minuga… Et see on mingi idiootlik näitemäng… Ja sina oled lihtsalt pealtvaataja…“

„Tead, mis ma sulle ütlen,“ kostis Žbankov, „sa ära mõtle. Ära mõtle, ja kõik. Mina pole juba viisteist aastat mõelnud. Kui mõtlema hakkad, kaob eluisu ära. Kõik, kes mõtlevad, on õnnetud inimesed…“

„Ja sina oled õnnelik?“

„Mina või? Mina paneksin kasvõi kohe paela kaela.! Aga ma kardan seda viimast valu. Kui saaks magama jääda, nii et enam ei ärkaks…“

„Mida siis teha?“

„Ära mõtle. Joo viina.“

lk 103

Korraga kaotasin ma reaalsustaju. Ees avanenud maailmas ei olnud enam perspektiivi. Tulevik tungles mu selja taga. Läbielatu varjutas silmapiiri. Harmoonia näis luuletajate väljamõeldisena, et meie hingekeeli puudutada…

lk 173

Teised:

Linda Järve blogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle (trakyllkespanebomablogilesellisenimemidaeiolev3imalikesimesekorraga3igestiv2ljakirjutada)

“Karbitänav” John Steinbeck

Nii umbes 30ndad, üleilmne majanduskriis, Suur depressioon. Vaene tööstuskvartal kusagil Monterey äärelinnas California osariigis Vaikse ookeani rannikul. Mereande töötlevate konservitehastega järgi nime saanud Karbitänav. Töötud, kodutud ja prostituudid, vargad, vaeslapsed ja hulgused. Juhtub, et nende maksevahendiks on konnad ja koduks lagunev Üüripalee. Elu on surunud nad oma äärealadele ja unustas sinna, tõenäoliselt igaveseks. Kuid nad ei kaeble, ei ohi, ei nuta ega otsi õigustusi oma esmapilgul ehk haletsusväärsele, eesmärkide ja väljavaadeteta elule. Karbitänava elanikud on oma eluga kui mitte rahul, siis vähemalt leppinud,  õnnetuteks ei saa neid küll kuidagi nimetada. Elavad suure naudinuga, rõõmustavad iga uue päeva ja iga toidukorra üle päevas eraldi ja eriti suurelt, kui see toidukord (või mõni nendevaheline aeg) sisaldab ka paari lonksu odavat viskit. Nad on head inimesed.

Doktor tähendas: „Vaata neid. Nad on tõelised filosoofid. Ma arvan,“ jätkas ta, „et Mack ja poisid teavad kõike, mis iial ilmas on sündinud,  ja ilmselt ka kõike, mis edaspidi sünnib. Ma arvan, et nad tulevad sellessinases maailmas paremini toime kui teised inimesed. Sellal, kui teised ennast auahnusest, närvilisusest, himurusest või lõhki kisuvad, võtavad nemad asja lõdvalt. Kõik me nii-öelda edukad inimesed on haiged inimesed haigete kõhtude ja haigete hingedega, kuid Mack ja poisid on terved ja imeliselt vabad. Nad võivad teha, mis tahavad. Nad võivad rahuldada oma himusid nimetamata neid millekski muuks.“ (lk 118)

Doktor elab samas tänavas. Merebioloog, oma pisikese laboratooriumi ainus töötaja. Ta püüab ja prepareerib pisikesi kaheksajalgu ja meritähti, aga vajadusel ka näiteks konni ja kasse. Ning aitab kõiki, kes tema poole pöörduvad. Doktor on hea inimene.

Tal olid ajukirurgi käed ja külmavereline kuid soe loomus. Kui ta oma autoga koertest möödub, tõstab ta käe kaabu juurde, koerad vaatavad üles talle otsa ja naeratavad. Ta võib vajaduse pärast mistahes loomalt elu võtta, lõbu pärast ei suuda aga kellegi tundeid riivata.

/—/

Doktor oli nõus igasuguseid lollusi ära kuulama ning oskas neid rääkija meeleheaks sügavmõttelisusteks pöörata. Ta mõttelennul polnud piiri ega ta osavõtlikkusel tagamõtteid. Ta oskas lastele keerulised asjad lihtsaks rääkida. Ta elas oma imelises rahutus maailmas. Ta oli himur nagu küülik ja vagur kui vanapagan. Kõik, kes teda tundsid, jäid tänuvõlglasteks. Kõik, kes tema peale mõtlesid, mõtlesid kohe: „Ma peaksin kindlasti Doktori heaks midagi tegema. (lk 39)

Mida teevad head inimesed, kui neile tuleb pähe mõni hea mõte? Õige, nad teevad selle teoks! Nii otsustasid Karbitänava elanikud, eesotsas Macki ja poistega, et teevad Doktorile üllatuspeo. Palju selleks vaja ei olnud, kõigest natuke viskit ja konni. Konni, tõsi küll, oli vaja mitusada. Ja algab pöörane sündmustejada, sest mitusada konna tuleb kõigepealt kinni püüda. Selleks, et püüda mitusada konna, on vaja sõita kohta, kus neid nii palju on. Selleks, et sõita, on vaja laenata autot, see sõidukõlbulikuks remontida … jnpe.

Ja nagu üliheade plaanidega ikka – juhtub, et elu teeb oma korrektiivid ja kõik ei lähe päris nii, nagu algul plaanitud. Vähemalt esimesel korral.

Pidude olemust on tegelikult väga vähe uuritud. Siiski on üldiselt teada, et peol on oma patoloogia, et see on samamoodi isikupärane – sageli lausa põikpäiselt isikupärane. Niisamuti on üldteada, et pidu kulgeb harva esialgsete plaanide ja kavatsuste kohaselt. See viimane ei käi muidugi nende masendavate ja orjalike pidude kohta, mis kulgevad koletuslike elukutseliste peoperenaiste korraldatuna piitsa ning range kontrolli ja ülemvõimu all. Need polegi üldse peod, vaid mingid etendused või demonstratsioonid, sama spontaansed kui sooletõmblused ja sama huvitavad kui nende tõmbluste tulemus. (lk 147)

Mitte keegi pole uurinud hääbuva peo psühholoogiat. Pidu võib möllata, möirata, pulbitseda, siis aga algab nagu mingi palavik, sigineb vaikuseviiv ja korraga saab kõik ruttu-ruttu läbi, külalised lähevad koju või heidavad magama või liiguvad kuhugi edasi ning jätavad peo surnult endast maha. (lk 107)

Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Süžeeliini ja selle tegelastega suuremal või vähemal määral seotud lühikesed, väga kergesti loetavad lood. Mõned neist väga head, mõned teised nõrgemad kuid kokkuvõttes siiski elu ja surma (kuidas siis selleta) täiuslikult voogav kangas.

Keel ja stiil, kõne kujundliku ja värvikus ei kao isegi tõlkes. Ja siis veel ja vist peamine, soe, üdini heatahtlik huumor ja iroonia. See juures see kehtib nii siis, kui kirjanik räägib inimestest, kui ka elu- ja eluta loodust kirjeldades. Minu meelest oleks kirjanik võinud Nobeli saada üksi uurikust rääkiva peatüki eest. Poolteist lehekülge hõredat teksti aga millised püüdlused ja pettumused! Illusioonid ja nende purunemine ja seda läbi kõige parema nalja ja kõikehõlmava, luuüdini tungiva elu traagika.

Mulle tundub, et selle raamatu kõige suurem väärtus seisneb selles, et kirjanik justkui ütleb, et tema poolt kirjeldatud inimeste eluviis, olgu siis valitud või majandussurutise poolt peale sunnitud, ei tähenda seda, et need inimesed on sobimatud elama ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil või moel. Vaid et ka selline eluviis võib omada täiesti iseseisvat väärtust kui üks tee võimalikest õnneliku eluni. Ning et inimese sotsiaalne staatus ei määra inimese paiknemist skaalal hea vs halb inimene, ei määra empaatia võime olemasolu või suurust, võimet tunda rõõmu või rõõmustada teisi. Selline, kunstiline rehabilitatsioon.

Aitäh soovitajale.

Aleksei Tolstoi “Vereimejas” LR 20/2020

Mulle väga meeldib, et Ilona Martson, tõlkimaks venekeelset sõna упырь on leidnud või koguni välja mõelnud/ tuletanud sõna vereimejas. Sest tõesti, nagu kontvõõras raamatus ütleb, pole упырь mingi vampiir või vereimeja. Pole tal midagi ühist kaunite ja sinkjalt kahvatute, kergete ja kiirete olenditega, mis mulle sõna “vampiir” peale mõeldes esimesena silme ette tulevad. Ja tulevad nt Eve ja Adam Tilda Swintoni ja Tom Hiddlestoni kehastuses filmis “Only lovers left alive” (kõige ilusam vampiirifilm üldse) ja siis “Videviku” saaga tegelased olgugi, et ma nimetatut saagat ei lugenud ega näinud ei ole. Vereimejas on midagi hoopis kurikavalamat, kohmakat, raskemeelset ja karust. Minu tundmuse järgi (semantikast ei tea ma midagi) on vahe umbes nagu “elukal” ja “elajasel”, kus elajas on tükk maad tumedama hingega pudulojus.

Nii et siis “Vereimejas”
Lugu algab sellest, et salapärane tundmatu räägib peategelasele, et ballil, kus nad viibivad, viibib ka vereimejas või mitu, kes on juba surnud ning kelle matustel ta käinud on.
Ja karussell hakkab pöörlema ja iga leheküljega hoog üha kasvab ega peatu lõpuni välja. Iidsete suguvõsade iidne vaen kannab lugeja 19. sajandi Venemaalt kord Ungarisse, kord jälle Itaaliasse.
Üsna lühike lugu on hästi kokku kokku kirjutatud. Olgugi, et süžeele suurt rõhku justkui ei ole, on selles mitu tegevusliini, mis kõik omavahel põimuvad. Osad neist on nö ilmsi, teised ilmnevad loo tegelaste räägitud veidravõitu lugudes. Igat sorti müstikat ja imeelukaid on loos omajagu, aga kõike maitsekalt ja kuidagi – loogilistes kohtades. Sündmused avanevad järk järgult, infot jagatakse näpuotsaga killukese haaval ja lugedes on koguaeg tunne, et rääkijal on seda rohkem, ta teab, aga …
Jutustuse keel on maagiline. Ma lugesin eesti keeles ja kuulasin vene keeles üle ja mõlemal juhul oli tunne, et see on lugu nendele, kellele lugemine on pigem nauditav suhtlus keelega. Neil, kes otsivad pigem veel ühte lugu vampiirist, pole vist väga mõtet. Rikkalikku ja kaunist, võib-olla veidi oksliku teksti tuleb lugeda aeglaselt, igat lauset vaagides. Iga loosse ilmunud kujund leiab sõnalise teostuse ja kohati tundub, et reaalsuse ja unenägude vahel piiri ei ole ja võib-olla pole teksti ja lugeja vahel ka. Imeline atmosfäär, küünlad, punane ja must.

Lõpp, lõpust juba keegi kirjutas, et lõpus peab igaüks ise otsustama. Olid siis vereimejad või mitte. Või on see inimlik kujutlusvõime, mis hirmsaid pilte joonistab ja pimedust toidab.
Ja kui kedagi huvitab, siis minu meelest lugu ei ole hirmus. Võimalik, et millalgi ammu oli, aga mulle tundub, et hirmud on ka … evolutsioneerunud äkki, muutunud igatahes.

Raamatu lõpus on ka põhjalik ja huvitav kommentaar Jelena Skulskajalt. Mina sain nt aru, et mul on kõik need ühe nimega härrasmehed põhjalikult sassis 🙂

Mind piiras kari portselanist nukke, fajansist mandariine ja savist hiinatare, kes karjusid: “Elagu meie imperaator, suur Antonio Fu-Zing-Tang!” ja sööstsid mind kõdistama. Asjatult püüdsin nendest lahti saada. Nende tillukesed käekesed pugesid mulle ninna ja kõrva ja ma naersin kui meelehaige. Ei teagi, kuidas nendest lahti sain, kuid kui ma toibusin, seisite teie, sõbrad, mõlemad minu juures. Võlgnen teile sajakordse tänu, et te mind päästsite!”
lk 44

“Vaadake, need on meie muusikud.”
Runevski silmas hulka õnnetuid, keda aheldasid ketid ja ümbritses tuli. Mustad sokunägudega paharetid puhusid toimekalt tulele peale ja trummeldasid kuumaksaetud haamritega vastu õnnetute päid. Hala, needused ja kettide kolin segunes üheks kohutavaks kõminks, mida Runevski oli esialgu pidanud muusikaks. Vaesed ohvrid sirutasid teda nähes tema poole pikki käsi ja ulusid: “Tule siia! Tule siia!”

lk 54

Teised:

Sulepuru

Varlam Šalamov “Kolõma jutud”

Raamat räägib elust Stalini aegsetes sunnitöölaagrites Venemaa Kaug-Idas praeguste Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuuti territooriumil. Raamatu autor veetis seal kokku 19 aastat, neist 17 kinnipeetuna. Jäi ellu ja tuli tagasi ning pani oma loo tulevaste põlvkondade tarvis kirja.
Need on lühikesed ja lihtsalt loetavad lood, igasuguse hüsteeria ja liigsete värvideta. Autor jutustab, kontsentreeritult ja rahulikult, teavitab, kuidas see oli ja mis see inimestega tegi. Järeldused joonistuvad kuidagi ise.
Nt et sotsiaalne kasv on sisuliselt võimatu. Igat inimest, olgu ta või kõige humaansem humanist, on võimalik demoraliseerida läbi füüsilise karistuse, külma, nälja ja alanduste. Ole sa nii kange, kui tahes, kusagil on igaühel see piir, kus ta on leivakoorukese või kummitusliku võimaluse eest nasta koju pere juurde valmis (vale)kaebusi kirjutama või kurjategija kandu sügama. Rääkimata nö ausast tööst. Toimub isiksuse nii moraalne kui eetiline lagunemine ja seda mitte ainult kinnipeetutel, vaid ka vangivalvurite ja teiste nö vabatöölistega (insenerid, geoloogid, arstid).
Et teatud oludes (külm, nälg, kurnatus) pudenevad inimeselt kõik elu jooksul kogutud suled – intelligentsus, maneerid, viisakus. Teadmised, mis olid vajalikud eelmises elus kaotavad igasuguse mõtte, hinda lähevad hoopis teised anded. Inimene loomastub ja kas sedagi, inimene justkui ei elagi enam, elutseb või hingitseb, eksisteerib. Ajust kaovad kõigepealt sõnad, seejärel mõtted ja lõpuks isegi mälestused. Inimene ei jõua enam rääkida, mõelda, meenutada. Kaovad ka emotsioonid, kõik peale ühe ja nimelt raevu. Aja raev on ainuke, mis kas või aeg ajalt kõike hõlmavale apaatiale vaheldust pakub. Meeleheitliku või vaiksena, valju, julma või nutusena. Ühes loos kirjeldab autor, kuidas laagris viidi läbi katse. Väikesele grupile kinnipeetutest anti topelt norm leiba ja vaadati siis, kas töötavad paremini. Inimene, olles saanud leivast natuke jõudu, sooritas enesetapu.
Et alalhoiuinstinkt on kohutav jõud. Hobused pidasid Kolõma külmas ja näljas vastu keskmiselt aasta. Aga inimesed elasid ja unistasid surmast ja elasid sellegi poolest edasi. Ja enesetappe oli, muidugi, ja enesevigastusi, kuid paljud said neist vaid unistada, sest paljud, kes tahtsid, puhtfüüsiliselt ei jaksanud seda korraldada. Ja siis veel see alalhoiuinstinkt, isegi viimse piirini kurnatud keha märgates veerevat kivi, tõmbub kõrvale ja aju otsib vabandusi, et jätta lahkumine homseks. Sest täna nt lubas ülevaataja, et annab õhtul oma koni suitsetada või on ilm veidi leebem kui eile.
Et igasugused humanistlikud teooriad ja süsteemid alustades Ficinost ja Mirandolost Marksini välja, kandudes reaalsesse ellu, muunduvad mingil arusaamatul põhjusel üheksaks põrguringiks. Et inimese mälu on kaval ja unustamine on jõuad – paljud laagritest naasnud pöördusid tagasi parteisse ja muudele nö peenematele kohtadele. Möönsid, et jaa, Stalin pingutas natuke üle ja partei mõistis kõike valesti, kuid meie, meie oleme ju tõsiusklikud marksistid…
Ja et loomulikult, ja seda ütles küll raamatu autor ka korduvalt selge sõnaga välja – laager ei paranda kedagi ja tagasi tulnuid ei vaja keegi.
Kokkuvõtteks ei oskagi midagi öelda. Keegi mainis, et raamat jääb kummitama. Ma võib-olla poleks viitsinud kirjutada, kui poleks eile õhtul, olles lapse magama lugenud (Jerome K. Jerome “Õdusad õhtujutud”), tabanud end mõtlemast vangide külmunud jalgadele, millest päeva jooksul immitses kummikutesse nii palju mäda ja verd, et jalad lirtsusid. Mõistus tõrgub seda ette kujutamast. Mhm, jääb, aga see vist autori eesmärk oligi. Ma lähen nüüd raamatukokku ja loen midagi pastelset Swarovski kristallidega, midagi armastusest ja shoppamisest nt ja kui parem saab, loen Šalamovit veel (Kolõma jutud on esimene osa kuue osalisest sarjast).

Teised:

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Graham Greene “Kümnes mees”, LR 11-12/1993

Sakslaste poolt okupeeritud Prantsusmaa. Eesmärgiga kindlustada on võim linnas, vahistavad natsid juhuslikke linlasi ning iga kord, kui linnas hukkub mõni sakslane, lastakse maha ka keegi kinnipeetutest. Barakki on kogunenud küllaltki kirju seltskond, peamiselt töölisklass, kuid leidub ka üks advokaat ja isegi üks linnapea. Natsid, suurendamaks segadust kinnipeetute seas, lasevad kinnipeetutel endil otsustada, kes järgmisena maha laskmisele läheb. Kinnipeetud tõmbavad loosi ja tõeline draama algab siis, kui üks märgitud paberi tõmbajatest üritab osta endale elu. Inimene, kes on nõus oma elu maha müüma, leidub, tingimusel, et märgitud paberi tõmmanu kirjutab kogu oma vara surma mineja lähedaste nimele.

Aga kuidas siis edasi? Kuidas edasi elada? Uuelt lehelt alustada? Kuidas leppida endaga?

Greene annab neile küsimustele minu meelest ootamatult positiivsed vastused ning raamatu peategelane, endale elu ostnud mees, osutub lõpuks üldsegi mitte halvaks inimeseks.

Tugev süžee, dünaamiliselt arenevad karakterid ja lugedes pidevalt tekkivad küsimused – kuidas mina loo peategelase  asemel käituksin, milliseid valikuid teeksin?

Internet ütleb, et Graham Greene kirjutas selle loo filmistsenaariumina ning unustas siis 40. aastaks. Lugu avaldati alles 1985 aastal ja siis pigem kurioosumina fännide rõõmuks. Minu peas elab teadmine, et Greene on krimikirjanik ja raamat nimega „Meie mees Havannas“, mida ma pole lugenud. Võib-olla võiks, „Kümnes mees“, mille ma, jällegi, täiesti huupi riiulist võtsin, meeldis väga.