Mikael Niemi “Karu keetmine”

tõlkinud Ene Mäe, Varrak 2024, 408 lk

Kordan kellegi sõnu, aga erakordselt õnnestunud raamatu kaas. Valisin raamatu emotsiooni ajel nö vahepalaks puhtalt kaane ja nime järgi, autorist, žanrist vm silpigi teadma. Ja läks hästi, trehvas ajalooline detektiiv või triller, pigem triller, mille tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas, Põhja–Rootsis. Peategelasteks on, raamatu tagakaanelt: „Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – …“ , kes on ajalooline isik, vt Wikipediast. Teine peategelane on kodust põgenenud saami kerjuspoiss Jussi, kelle praost leiab, elule turgutab ja oma perre võtab. Poiss kosub, kasvab ja õpib ning ajapikku saab temast praosti abiline nii ameti- kui argiasjades.

Lugu algab sellest, et Kengise külas kaob teenijatüdruk, kes leitakse hiljem surnuna. Volitatud ametnik viskab surnukehale pilgu peale ja teeb oma kiired järeldused, mis terast praosti sugugi ei rahulda. Mispeale praost ilmutab ise suurepäraseis detektiivi andeid. Tähelepanelik vaimulik vaatab neiu keha üle ning teeb rida järeldusi, Jussi fikseerib tähelepanekud ja mõned juhul näitab üles ka omapoolset nutikust. Hirmus tore on see, et nii nagu ka frantsiskaani munk Baskerville´i William, kasutab ka siinne praost tõe välja selgitamiseks teadust, eriti teadmisi bioloogia vallast. Igatahes, praosti sekkumine mõrvajuurdlusesse näib süžee seisukohalt igati põhjendatud.

Nagu detektiivis tihti, ei jää esimene laip teiseta ja kolm olla kohtu seadus. Juurdlus muutub üha keerukamaks ja segasemaks. Lugedes kahtlustan küll ühte, küll teist, kahtlustan, kuid ei usu, raamatu lõpp üllatab ja samas ei üllata ka ja antud juhul see polegi väga oluline.

Mis mind raamatu juures kõige rohkem üllatas, on stiil. Natuke nagu vendade Coenide filmid – kuidagi kerge ja proosaline vägivald, kõigest kaks minutit ja kõik kohad on verd täis. Siin raamatus on isegi jumalamehes vägivalda kuigi peaks ju olema maailma rahulikemaid inimesi. Niemil õnnestus kirjeldada inimlikku julmust ja spontaanset tõmmet vägivallale. Kogu süžee on ehitatud üles sellele, et keegi tahab kellelegi haiget teha, seejuures ilma kindla eesmärgi või kasuta, lihtsalt niisama. Sest tahab. Vägivald on siin mõjus. Niemi ei mängi inimlike hirmudega, siin pole ämblike või madusid, pole pimedust suurt mujal kui inimeste hingedes. Niemi kirjeldab, illustreerib sõnadega igat vägivaldset tegu sellise anatoomilise detailsusega, et oleks film, pööraks näo tahes tahtmata ära.

Seejuures, mõrvad ei ole selle raamatu kõige õudsemad osad. Raamatus on kolm erinevat kas nüüd süžeeliini aga teemat. Jussi lugu, tema lapsepõlv, elu enne kui praost ta leidis, on teine suur lugu ja avaneb pikkamööda raamatu kulgedes läbi Jussi meenutuste ja mõtete. Ja vaat see lugu on kõige kohutavam. Võigas, kleepuv, mällu sööbiv. Võib-olla Niemi lihtsalt ongi väga hea kirjeldada, sest lisaks tõeliselt võigastele mällu sööbivatele Jussi lapspõlvepiltidele on siin ka sama mõjusaid kirjeldusi taimedest, soost, metsast ja maastikest üldisemalt.

Kolmas lugu on usuline ärkamine. Praost toimetab kogukonnas, kus külg külje kõrval, kord paremini, kord halvemini elavad koos erinevad etnilised rahvusrühmad, kel kõigil on omad jumalad või usk. No ja siis Laestadius oma kristluse, ärkamise ja karskusega takkapihta. Kõik on muidugi keeruline. Aga ka huvitav ja loosse hästi sisse kirjutatud, pealetükkiv ei ole, küll aga mõtlema ajendav. Nt kui pekkis ikkagi see maailm täpselt on, kui isegi jumalamees, kes läbi terve raamatu arutleb sõna, keele ja kirjakeele üle (selle üle, et sõna võib paljut – innustada, lohutada, tuge pakkuda, õige teeotsa kätte näidata), sõna võitu kurjuse üle ei usu.

Kokku moodustavad need kolm liini või lugu minu meelest üsnagi hõrgu terviku. Põneva, kohutava ja südamliku samal ajal.

David Grann “Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames”

Tõlkinud Jüri Kolk, Eesti raamat 2019, 384 lk

Selle raamatu osas on mul jälle väga vastakad tunded. Ei olnud see, mida ootasin. Raamatu esikaane siseküljelt: „Suur mõistatus, mis jäi sajandite jooksul lahendamata. Sensatsiooniline kadumine, mis jõudis ajalehtede esikülgedele üle kogu maailma. Tõeotsing, mis viib surma, hullumeelsuse või kadumiseni need, kes püüavad seda lahendada. /—/ märuliseikluslik jutustus … . „ Raamatu tagakaanel kasutatakse väljendeid nagu „kaardistamata ürgloodus“ ja „džungli roheline põrgu“.

St, lootsin lugeda Amazonase džunglis toimuvat seikluslugu. Selle asemel sain loo, kuidas täpselt autor kogus teiste seiklejate lugusid seiklustest Amazonase džunglis.

Kolonel Percival Harrison Fawcett (1867 – oletatavasti 1925) ei olnud kolonel, küll aga Briti maadeuurija ja topograaf, kes pmts pühendas kogu oma elu salapärase El Dorado kuningriigi, mida tema nimetas Z-iks, otsingutele Amazonase džunglis. Viimane kord suundus Fawcett džunglisse 1925. aastal koos oma 21-aastase pojaga ega naasnud kunagi. Mis ekspeditsioonist sai, ei ole teada vaatamata sellele, et mitmed teised ekspeditsioonid on neid otsimas käinud, mõned edukamalt, mõttes – jäid džunglis ellu, kui mõned teised, kes ei jäänud. Fawcetti ei leitud ning tema kadumise loo ümber tekkinud legendide ja versioonide kogus tundub, et on võrdväärne Djatlovi kuru mõistatuse omadega.

Raamatu autor David Grann (sünd 1967) on New York Times´ile kirjutav ameerika ajakirjanik ja kirjanik, mitme bestselleri autor. „Kadunud linn Z. …“ on nagu ma aru saan, neist esimene ja minu meelest üsna eklektiline raamat.

Killu kaupa on raamatus ära toodud Fawcetti elulugu koos lugematute killukestega kõigest ja kõigist, millega maadeuurija kokku puutus. Iseloomult kujutatakse meest kompromissitu, otsekohese ja järeleandmatuna, väga kindlaid veendumusi omava kuid siiski ka väga inimliku, humaansena. Eluloolised andmed on esitatud läbisegi ajastule omaste detailidega, samuti lugematute killukestega Fawcetti kontaktidest, nii ametlikest kui isiklikest, mh kuidas reisikaaslasi valis, kust reisiks raha võeti, kellega konkureeriti. Juttu on ka Fawcetti abikaasast, kes meest igati toetas, pmts elaski oma mehele. Mõningased kirjeldused ekspeditsioonidest, kuid seda peamiselt võtmes, et härra X hakkas reisi viiendal päeval mädanema peast, härra Y kaheksandal varvastest. Kirjeldatud on mõnda üksikut ohtlikku looma, paari kala ja tüütuid putukaid ja ongi kõik, kogu džungel. St, džunglit kui sellist ei ole üldse kirjeldatud, olgugi, et raamatu autor olla lausa isiklikult kohal käinud. Ei mingit rohelist põrgut, mudast oli küll mõni lause, kuid kas raamatus üldse midagigi rohelist kirjeldati, ma nüüd küll pead ei anna.

Vormi poolest, ilukirjandus ei ole ja sellena seda ka ei reklaamita, ma ütleks, et publitsistika, vana loo ajakirjanduslik uurimus eesmärkidest, eluohtlike ekspeditsioonide motiividest, subjektidest ja objektidest. Autor loetleb hulgaliselt allikaid (kümmekond lk raamatu lõpus). Kohtus ning vestles terve plejaadi inimestega, viis lk tänusõnu. Kes kõik loomulikult avaldasid talle saladusi, mida varem kellelegi ei avaldanud. No ok. Selge on see, et Grann on tohutu uurimistöö teinud ja palju infot kogunud. Aga selle esitamise viis, oh issand! Tohutult täiesti kasutuid fakte, õhku ja vett. No nt peatükist Fawcetti abiellumisest lk 51: „1901.aasta kolmekümne esimesel jaanuaril, üheksa päeva pärast kuninganna Victoria surma, mis lõpetas tema peaaegu kuuskümmend neli aastat kestnud valitsemisaja, abiellusid lõpuks Nina Paterson ja Percy Harrison Fawcett ja kolisid sõjaväegarnisoni Tseilonile.“ St, mis puutub kuninganna Victoria surm ja valitsetud aeg aastates Fawcetti abiellumisse, on täiesti arusaamatu. Ja nii läbi terve raamatu – tohutult palju kontekstiliselt mõttetut infot esitatuna täiesti läbisegi, igasuguse süsteemita. Lisaks veel kaootilised ajahüpped Fawcetti enda ja raamatu autori aja ja ekspeditsioonide vahel koos miljoni sisuliselt tähtsusetu isiku- ja kohanimega, lisaks kõik veel meenutasid midagi suvalisel hetkel ja no täielik pudru ja kapsad. Et siis info esitlemise viis ning olematud looduskirjeldused on minu kaks peamist pretensiooni sellele raamatule. Kuigi, korvas see, et lugu ise on huvitav. Lisaks Fawcetti persooniloole ka see kahe ilmasõjavaheline ajalooline hetk, kus terve hulk inimesi olid äärmiselt, hullumiseni, huvitatud topograafilistel kaartidel olevate valgete laikude täitmisest. Veel sada aastat tagasi joonistati kaarte pliiatsiga paberile ja nüüd, nüüd on meil Google Earth!

Muigama ajas Granni kuidagi täiesti siirana välja kukkunud hämming osas, et ka veel tänapäeval leidub maailmas kohti, kuhu autoga ei pääse ja et ka seal elavad inimesed.

Eraldi kiidan autori üsna selgelt väljendatud negatiivset suhtumist ja muret pärismaalaste saatuse ja vihmametsade maha raiumise üle. St, kui Grann peale tohutut infokorjet lõpuks ise ketsid jalga ajas ja reaalselt Fawcetti jälgedes astuma hakkas, oli suur jupp džunglit kadunud, hakkepuiduks vormistatud vms.

Kadunud tsivilisatsioonist ei ole raamatus peaaegu midagi. Viimases peatükis jääb mulje, et tegelikult me ikka ei tea ja kõik on veel võimalik. Samas on ära toodud info avalikest piirkonda käsitlevatest ajaloolistest allikatest kättesaadav. Lugedes tundub, et kõik otsisid inimtekkelisi ehitisi, aga ehk oleks pidanud hoopis maastikku uurima vm. Eks liaanide vahel mudaaugus trampides ei saagi seda teha, aga tänapäevaste tehnikavahenditega … St, seda raamatus kirjas ei olnud, seda ma juba ise siin, omaenda tarkusest 

Kokkuvõttes, märuliseikluslikuks ma seda raamatut ei nimetaks, kuid mul oli ikkagi huvitav, lugesin mõnuga.

Alexandra Witze ja Jeff Kanipe “Lõõmav saar. Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandu Euroopa”

Teadmata põhjusel tekkis mul aasta alguses soov lugeda midagi vulkaanidest, nimekirja märkisin Argo kirjastuses ilmunud raamatu supervulkaanidest, kuid kohe ma seda raamatukogust ei saanud ja nii ta esialgu siis jäi. Kuni keegi lugemise väljakutse grupis tutvustas ingliskeelset „Lõõmavat saart. …“. Minu uinunud soov lugeda midagi vulkaanidest (taas)(t)ärkas, tõmbas ketsid jalga, lippas raamatukokku ja sel korral tulemuslikult, raamat oli olemas ja ilusas eesti keeles pealegi. Ja oi, kuidas mulle see raamat meeldis! Täielik trehvamine, mh veel ka ajaliselt ja geograafia plaanis – raamatukogust suundusin vaat, et otse ühele pimsskivist saarele, kus siis lugesin ja mõtlesin muudkui, laamtektoonikast, muidugi mõista. Etteruttavalt vist, aga kõige huvitavam oli mulle see osa raamatust, mis rääkis Maa koorest, laamadest ja vulkaanide maa-alusest elust, magmast, gaasidest jne (Maakera siseehitus – 4. klass). Kogu see raamat on kirjutatud üsna lihtsas ja samas värvikas keeles, tulenevalt, kõike on lihtne ette kujutada ja pähe tekkivad pildid on võimsad. Raamatus mde on lisaks kaartidele ja joonistele ka üllatavalt palju fotosid, küll, kahjuks on need mustvalged, samas õnneks on googel olemas ja kui huvi on, siis netis on samad pildid värviliselt.

Aga algusest. 8. juunil 1783. aastal Islandi lõunaosas Sida piirkonnas hakkas purskama vulkaan nimega Laki. Laki koosneb vulkaanide ahelast (135 maalõhet) ning väljutas 14 km³ laavat, mis kattis 2500 km² maad. Kuid laavavood otseselt palju ei tapnud, seda tegi hoopis mürgine lendlev vulkaaniline tuhk. Kolme järgneva aasta jooksul surid umbes pooled Islandi kariloomadest ja viiendik inimestest. Väävli-, kloori- ja fluoriühendite rikas tuhk mürgitas loomasööda ja joogivee, mis omakorda mürgitas loomad ja inimesed ja oleks siis, et kuidagi hoobilt! Aga ei, nii inimesed kui loomad surid piinarikkalt, kohutavatesse haigustesse ja nälga.

 Aga see pole kaugeltki kõik. Tuul korjas tuhapilve ning lennutas selle üle kogu Mandri-Euroopa. Tuhapilv varjutas päikese ja ilm halvenes. Happevihmad ja kõike elavat söövitav udu. Tugevad tormid, üleujutused ja äikesed. Erakordselt kuum suvi ja sellele järgnenud erakordselt külm ja pikk talv (kusjuures, see oli niigi väikese jääaja lõpuots, eksole), kaasnev saagi ikaldus, nälg ja kohutavad haigused. Raamat sisaldab mitmeid päevikukandeid mitmetelt tarkuritelt erinevatest Euroopa osadest, kes ennenägematut udu nägid ja kirjeldasid, kuid  täpselt seletada ei osanud. Arvatakse, et mh mõjutas udu kaasaegset kunsti ning vähemalt kaudselt aitas kaasa Prantsuse revolutsiooni puhkemisele.  

Aga ka see pole veel kõik, teadlased väidavad, et Laki tuhapilve poolt tekitatud atmosfäärilised muutused olid märgatavad Hiinast Põhja-Ameerikani, mh Arktikas ja Aafrikas (nt India, Egiptuse ja Jaapani näljahädad). Teadlased pakuvad, et kokku hukkus Laki emissioonide tõttu 1,5 – 6 miljoni inimeseni (raamatus on mitmel pool ära toodud mitmete erinevate teadlaste (geoloogid, vulkanoloogid, klimatoloogid jt) erinevad arvamused samades küsimustes, mis on kahtlemata tore).

Raamat on nutikalt üles ehitatud ses mõttes, et raamatu nö selgroo moodustavad Laki vahetus läheduses elanud ja kõike oma silmaga näinud pastori päevikukatked, mis annavad raamatule mingisuguse hea, inimliku mõõtme. Legendaarne Klausturi küla pastor Jón Steingrímssoni (1728–1791) oli terane mees ning ei piirdunud oma keskkonnas toimuva tõlgendamisel üksnes teoloogiaga.  Jón tundis järjepidevat huvi looduse vastu ning mitmete tulevaste teadlaste (võib vist arvata, et eriti vulkanoloogide) suureks rõõmuks – tegi kirjalike märkmeid.

Lisaks Laki loole räägitakse raamatus ka teistest Islandi vulkaanidest ja vulkaanidest üldiselt (geoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised jne mõjud) ning igast supervulkaanist eraldi. Minevikust peamiselt, mis ühe või teise purse kaasa tõi, kuidas Maa elu (juhul, kui elu juba oli) ja olu mõjutas. Mh oli huvitav lugeda, kuidas seda üldse uuritakse, mis nt ammu enne igasuguse elu tekkimist, juhtus.  Olevikust, raamatu autorid külastasid Islandit, Lakit ja selle ümbrust. Aga natukene ka tulevikust. Et mis siis saaks, kui mõni neist hiiglastest purskaks nüüd. Mh sellest, et praegune kliima soojenemise soodustab vulkaanide aktiivsuse tõusu. Raamatus on eraldi äärmiselt mõjus peatükk sellest, kuidas vulkaanid tapavad. Tuleb välja, et mitmeti ning kõik moodused on erakordselt piinarikkad.

Väga hea raamat.

Emanuele Coccia “Metamorfoosid”

Bibliotheca CONTROVERSIARUM, Tallinna Ülikool 2023, 208 lk, tõlkinud Mirjam Lepikult

Sellest, et keegi meist pole ise ega asi iseenesest. Keegi meist ei alga iseenda sünniga ega lõppe surmaga. Iga elusolend on sündinud teisest elusolendist, mis temas edasi elab. Kõik, mille ta ära sööb, elab temas edasi. Kui ta paljuneb, siis elab edasi oma lastes. Kui ei paljune, sureb ja laguneb ning elab edasi neis, kes tema lagunevat keha toiduks kasutavad. Ka taimedes, mis temast lõpuks kasvavad, mille siis keegi järgmine sööb jne, pikalt. Ehk, et keegi ei teki ega kao vaid muundub ühest kehast teiseks, ühest olekust teiseks, ühest olemise vormist teiseks.

Ajast, mil elu tekkis, oleme mitmekordistanud elamise vorme ja viise, kuid oleme jätkuvalt ikka see sama elu, mis alguses. Pmts, see pidevalt moonduv ning erinevatesse mateeriakillukestesse nö ümber asuv elu on kõigil ühine. Muundumine või metamorfoos toimub vahetpidamata, kõik seguneb, kõiki on kõigis ja kõiges. Alates suurest paugust elu ei teki ega kao, üksnes pidev metamorfoos.

Lühikestes peatükkides peatub autor selle ühe ja sama elu moondumiste ja muundumiste  erinevatel sõlmpunktidel. Toetudes muljet avaldavale läbi töötatud kirjanduse nimekirjale (nimekiri on raamatu lõpus ära toodud) räägib eraldi sündimisest ja suremisest, vaimust, intellektist ja identiteedist, ühendab ära taimedele ja loomadele lisaks eluta looduse,tehislikud infrastruktuurid, Maa, Päikese ja õhu. Mh räägib darvinismist, evolutsioonist ja ökoloogiast. Näitlikustab oma teese sõnadega kaleidoskoop ja lapitekk, esimene on mulle kuidagi mõistetavam.

Ja pmts ongi kõik, terve raamat räägib sellest ühest ja samast, tegelikult ju üldsegi mitte võõrast ja kuidagi isegi loogilisest mõttest, et kõik on üks ja lõputu metamorfoos. Lihtsalt, et mitmest erinevast küljest. Võib vist öelda, et autori mõte on nagu elu, võtab raamatu jooksul mitmeid erinevaid vorme, muundub ja moondub, kuid sisuliselt ei muutu ja ega välja ka mu meelest kuhugi eriti ei jõua. Samas, kirjutatud on hästi. Kusagil raamatu keskel ma korraks tüdinesin, tekkis tunne, et kuule, isegi mina sain juba aru, lähme nüüd palun edasi, aga kaks päeva lugemise pausi ja oli jälle huvitav. Ta seob ära bioloogia, botaanika ja antropoloogia, sotsioloogia, esteetika, filosoofia ja poeetika. Ja mitte et pudru ja kapsad. Metafoorid ja kordused ja kohati on tekst nagu proosaluule. Liigitada ei julge, teaduskirjandus ei ole, päris uhuu ka ilmselt mitte, aga värvidest kangastub sirelililla ja mereroheline ja näpuotsa täis kuldset sädelust  …

Paar tekstinäidet:

“Darvinistliku evolutsiooniteooria sügavaim tähendus, mida küll bioloogia ja avalik arvamus ei taha tunnistada, seisneb selles, et liigid ei olegi substantsid, reaalsed entiteedid. Liigid on „elumäng“ (samas mõttes, nagu kõne puhul räägitakse „keelemängudest“), nad on püsimatud ja paratamatult põgusad konfiguratsioonid, mille võtab elu, millele meeldib üha ümber asuda ja vormist vormi ringelda.” Lk

“Surm on palju lihtsam ja argisem sündmus kui see, millesse meie endi loodud müüdid meid uskuma panevad. Tõesti, tulebki elada kiiresti ja surra sageli, mitte kummardada fetišina vormi, mille elu on parajasti valinud – see viimane on vaid moodus, mitte substants. Selline käsitlus lubab luua radikaalselt teistsuguse hoiaku, teistsuguse suhtumise meie planeeti. Sest vähe sellest, et kõik, mis meid ümbritseb, on osa elust, mis meidki niisama pingsalt läbib, ning et me oleme samast lihast ja samast elust nagu kõik planeedi asukad  – iga maastik, vahet pole, kas „looduslik“ või „tehislik“, kujutab endast vabaõhuarhiivi meie möödunud ja tulevastest kehadest. Me jagame liha ja vaimu kõigega siin Maa peal.” Lk 115 – 116.

“Vastsündinu, see olend, kes alles äsja silmad avas – pole tähtis, on ta inimlaps või mõni vaalaline, kiil või tamm -, koosneb ainest, mis asus sel planeedil ammu enne mistahes eluvormi ilmumist. Tema keha on vanem kui tema liik või perekond, aga siiski võib juhtuda, et ta kunagi, kui tema tegelikult eksistentsist on palju aega möödas, muudab ühel hetkel igaveseks kosmose ajalugu. Mitte miski sellest, mis talle elu annab, ei tule sõna otseses mõttes sellest kohast, kust ta ise ilmale tuleb. Musttuhande aasta vanused aatomid on rännanud kõikjal universumis, nad tulevad kohtadest, mida enam olemas ei ole, ning on teel kohtadesse, mis tõenäoliselt ei olegi veel esile kerkinud. Elusolendis ei ole midagi pärismaist, just nagu ei ole midagi absoluutselt pärismaist ka meie maailma mateeria.” Lk 144 – 145.

„Iga linn ei saa elada ilma naiste ja meeste, taimede ja loomade liikidevaheliste kohtumisteta, mida iga eine pühitseb ja iga eluase sanktsioneerib. Iga linn elab taimede ja loomade kehadest, mis on vajalikud, et anda elu linnas elavatele meestele ja naistele ning varustada nad peavarju, tööriistade , majakraami, energia ja hapnikuga. Iga inimolend on vaid ärasöödud, seeditud ja ümber kujundatud kanade, lõhede, lehmade, nisu ja odra igapäevane taaskehastus. Iga artefakt on teiste elusolendite töö ja keha taaskehastus või Gaia mineraalse liha taaskehastus. Leviataan, kes elab riigina, ei koosne ainult inimkehadest, vaid samavõrra ja eelkõige kõigist neist looma- ja taimekehadest, seentest, bakteritest, kividest. Just nemad on need, kes annavad „poliitilisele“ kehandile kogu ta jõu.” Lk 168

Keegi kommenteeris seda raamatut Goodreadsis, umbes, et see on selline jutt, mida võiks  ebakaines olekus sõpradega rääkida ja rääkida ja rääkida … Ühtaegu hämmastav, ilus ja häiriv.

Jah, on küll.

Jeanette Winterson “Kirg”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Punane raamat, Tänapäev 2008, 176 lk

Lugu armastusest ja vihkamisest, sõjast ja hullumeelsusest, väikestest, juurtega kodust kistud inimestest, pimedusest ja imedest, mis vaatamata kõigele nö vee peal hoiavad; välja mõeldud, kasutust Jumalast, kõigest ja kõigist ja kirest, mis valitseb kõiki. Vähemalt selles raamatus. Kõik selle raamatu tegelased on kire kütkeis, vaevlevad kires, elavad kirest ja kire jaoks. Kõiki neid viib edasi kirg: kõikvõimsat imperaatorit ja tema tallimeest, tsirkusest pärit liliputti, maskiga daami ja palju näinud vaimulikku, külapoisist kokapoissi ja kasiinodiilerist paadimehe tütart. Kirg juhib nad läbi lahinguvine, Venemaa karmi pakase, Veneetsia tumedate kanalite, läbi leina, surma ja lootuse. Igaühel on muidugi isenägu ja mitte alati see, mis esimesena meenub. Kes armastab kanu, kes melonit, nii palju, kui on inimesi … Võib olla hasart või seiklus.

Kirg on sõltuvust tekitav. Olles korra proovinud, vähemaga ei lepi. Ereda leegiga eufooriasse, ränkade põletushaavadeni, piinarikkalt läbi liha luuni ja järgmine kord uuesti ja kui siis ikka veel surma ei saa, veel ja veel.  

Kirg on õnn ja õnnetus. Võtab võimust, teeb võimatu võimalikuks, võimaliku ebavajalikuks, ebavajaliku hukutavaks – kõige keskpunktiks. Terav ja ühtlasi hoomamatu, segu emotsioonidest ja tunnetest, organismis lahustunud, tekib kuidagi jumal teab kust ja umbes samusesse ka kaob. Umbes selline on ka see raamat, kohati kirglik ja huvitav, ääreni täis erinevaid emotsiooni – põlgust, kirge, armastust ja armumist, kaastunnet ja väsimust. Ja kohati siis rahu ja otsatu melanhoolia.

Ring sai vist täis, aga siis oli veel sõda ja sõjakoledused. Noored mehed, kes surid iga päev tuhandete kaupa järgnedes oma iidolile. Läksid sõtta ja avastasid, et vaenlase tunneb ära üksnes mundri järgi, muid erisusi ei ole. Kellena ellujäänud koju naasevad? Sõjakaotused ja –võidud maitsevad lõpuks sarnaselt…

Ja lõpuks veel Veneetsia. Wintersoni oma on imeline, linn on omaette täieõigusliku tegelane. Tumedad kanalid, öösel ilmuvad kirikud, legendid paadimeestest ja nende sillad.

Õudne peamiselt ja natuke ilus. Maagiline realism.

Ulrica Nordström „Sammal. Avasta. Kogu. Kasvata. Metsast aeda: teejuht sammalde salailma“

Tõlkija Vivian Kuusk, Hea lugu 2021, 186 lk

Mul on üks väike hobi, nimelt käin aegajalt metsas samblaid katsumas (silmadega peamiselt). Sellest ka huvi raamatu vastu. Ilus raamat, täpsem sõna oleks vist „nunnu“. Tugev, kvaliteetsest paberist ja rohkete piltidega. Autor tutvustab ennast ja seejärel samblaid, mõni lõik sammalde ehitusest, sellest, kus ja kuidas nad kasvavad ning millega neid süüakse, vabandust, milleks saab sammalt kasutada. Edasi kirjeldab kümmet levinumat samblaliiki ja seejärel samblaaedu Jaapanist, Inglismaalt ja kusagilt veelt. Samblaaedade kirjelduste juurde on lisatud ka iga aia aedniku pilt koos lühikese eluloolise märkuse ja paari tsitaadiga. Edasi tuleb peatükk sambla kasutamisest käsitöös ja õpetused, kuidas samblaid kodustada, nt koduaeda kasvama panna või luua pisike samblaterraarium vm lauakaunistus. Kõike sellest äärmiselt põgusalt, isegi pinnapealselt. Justkui kõigest ja samas, mitte millestki. Autor ise ütleb, et „Raamatu eesmärk on juhatada lugeja sammalde juurde, jagada teadmisi neile, kes soovivad selle väljapaistva taimerühma kohta rohkem teada saada.“ Võib-olla tõesti, et huvi äratamiseks see sobib. Kui aga huvi on juba olemas, sa oled mõnda sammalt näinud ja äkki isegi katsunud, siis jääb see raamat liiga pealiskaudseks. Seejuures, mina nt väga head sambla raamatut ei teagi. Need määrajad, mida mina näinud olen, on olnud vanad ja nii keerulisi tabeleid täis, et minusugune hobi-samblasilitaja ei saa aru. 1998. aastal ilmunud Eesti sammalde määrajat (Nele Ingerpuu, Kai Vellak) ei ole näinud, nii et selle raamatu kohta ei oska öelda. Küll aga oskan ma öelda, millist samblaraamatut ma tahaks. Sellist, nagu TÜ kirjastus Eesti suursamblike kohta on teinud – põhjalikud, arusaadavad ja värviliste fotodega.

Praegu linke googeldades avastasin, et Eesti turbasammaldest tuleb ka raamat.

Kaks mõtet, mis mul raamatut lugedes tekkisid. Esiteks mulle jääb sügavalt arusaamatuks see sambla käsitööks kasutamine. Nt selgitatakse raamatus, kuidas valmistada samblast jalamatti või luuda kolde pühkimiseks. Samas märgitakse, et ei maksa loota, et need valmistatud esemed kaua vastu peavad, samblakäsitöö ongi selline, et teed mati valmis, pühid mõned korrad jalgu, matt puruneb, viskad ära. Valmistaja ütleb, et aga teha on ju tore. No ma ei tea, lähed kisud metsast kotitäis sammalt üles, sest lihtsalt … miks? Nagu – miks?? Taevas, osta endale (üks, korralik, pere peale terveks eluks) matt, eks ole ja jäta loodus rahule …

Vt ka: Ökoloog: liigne samblike kasutus rikub looduslikku tasakaalu

Teiseks, need imelised samblaaiad. Silmale on tõesti ilusad, võikski vaatama jääda. Aga need on üleni, pea viimse samblatutini tehislikud. Selles mõttes, et inimese poolt kavandatud ja kujundatud. Uhkemates aedades kastetakse sammalt kaks korda päevas. Sammaldelt pühitakse kõik neile varisev metsapraht, rohitakse välja iga tuule või linnukese poolt sinna poetatud seeme. Aias kasvavaid puid pügatakse vastavalt sellele, kuidas varju vaja on. Neid aedades pole ühtegi puunotti või kivi, mida iga päev pintsliga tolmust ei puhastata. Aga siis pole ju üldse päris? Siis on ju kuidagi hoopis teisiti … Ma jälle ei tea, aga ma siis eelistan ikka vist seda oma pruunikashalli koduvõsa …

Et siis, selline kiire ja kerge lugemine, ilusad pildid sees.

Raymond Guérin „Visa hing“ LR 39-40/2023

Tõlkinud Heli Allik, SA Kultuurileht 2023, 80 lk

Raamat koosneb kolme õe jutustusest oma elust, põhjalikumalt alates sellest hetkest, mil nende lesestunud isa avastab uue perekonna loomise tuhinas, et tal on toita kaugelt rohkem suid, kui see talle meeldiks. Isa lahendab olukorra saates oma vanemad lapsed, õed Clara, Jacquotte ja Louisoni, Saksamaale, kohustuslikku tööteenistusse. Olles tööteenistusega ühele poole saanud, pöörduvad õed tagasi Prantsusmaale, kus püüavad, igaüks omal moel, hakkama saada … Kolm erinevat häält ja iseloomu, eluteed ja valikut. Aktsepteerimine, alistumine ja mäss.

Kolm omavahel seotud lugu, millest joonistub välja naiste karm saatus II maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Mingisugust tšehhovlikku tundlemist siin pole, tunded on luksus, mida töölisklassi kuuluvad naised ei saanud endale lubada. Tähtis oli leida töö, mis tagas toidu ja kasvõi mingisugusegi elamise. Ja nad töötasid, töökodades, vabrikutes ja tehastes. Vedas neil, kes suutsid leida endale teenijakoha mõnes jõukamas peres – kõht täis ja soe ase ja kui peremees aeg ajalt patsutaski kuhu ei peaks, mis seal siis ikka, ju ta kogemata, mõnel meeltesegadusehetkel vm, ikkagi – kõht on täis, magada saab kuivas voodis ja parem ikka, kui tehases nt. Vedas neil, kes leidsid endale mehe, normaalne mees oli juba üle mõistuse luksus. Meestekeskses maailmas, kus nt naise õigusest otsustada oma keha üle veel keegi kuulnudki polnud, oli tagasihoidlikumat päritolu naise jaoks hea mees vaata, et ainuke võimalus parandada oma elujärge.

Päris hästi kirja pandud. Ses mõttes, et ju umbes nii oleksidki need naised rääkinud. Lihtsad, kohati pisut jämedad sõnad ja väljendid, släng, lühikesed, mitte alati korrektsed laused. Pikemalt millegi üle ei mõtiskleta, keegi midagi ei analüüsi, karmi reaalsuse kirjeldused. Nad lihtsalt räägivad oma lood ära ja ma lihtsalt mõtlen, et pole olemas ühtegi adekvaatset seletust, kuidas maailm on jõudnud nüüd järsku tagasi kuhugi sinna, kus peetakse vajalikuks arutleda abordiõiguse üle nt. Kust tulevad varrodonaldid, kuidas on võimalik, et nad juba sajand tagasi otsa ei saanud …

St hea ja heas mõttes veidi häiriv lugemine.

Doris Lessing „Ellujäänu mälestused“

Tõlkinud Krista Kaer, Varrak 2006, 224 lk

Tuttav maailm (tsiviliseeritud tarbimisühiskond) laguneb koost. Aega mööda, tükk tüki haaval, lugejate silme ees. Miks apokalüpsis toimub, lugeja ei tea ja teada ei saa. Igatahes, riik lakkab toimimast, kõik, mis puruneda saab – puruneb. Mh lagunevad majanduslikud suhted ja sotsiaalsed sidemed. Raamatu peategelane ja minajutustaja on mitte enam noor naine, kes kogu seda apokalüpsist pealt vaatab. Ja see, mida ta vaatab, on huvitav. Ühiskonna muutumise protsess (mitte valmis struktuur nagu tihti vist sedasorti raamatutes). Inimesed reageerivad erinevalt. Mõned põgenevad linnast, kuhugi, võibolla maale. Lahkutakse üksinda, oma perega või kogunedes rühmadesse, võibolla lootuses kusagil mujal uus elu alustada. Mõned teised jäävad linna, kellest omakorda mõned püüavad kõigest väest jätkata harjumuspärast elu kasvõi näiliselt. Mõned nö tarduvad, lihtsalt istuvad ühe koha peal ja vaatlevad, toimuvat ja mis sellest välja tuleb. Mulle tundub, et raamatu peategelane on üks neist. Ülejäänud ühiskonna liikmed kohanevad. Grupeeruvad, tekitavad kommuune, sh üksteise suhtes vaenulike … kuid kõik see on ainult üks kiht raamatust või isegi üksnes foon loole naisest, kes kesk kõike seda kaost saab ühel hetkel ootamatult endale hoolealuse, 12aastase tüdruku nimega Emily. Naine jääb endiselt vaatlejaks. Emily teeb läbi mitu täiskasvanuks saamise etappi. Inertsest, diivanil pikutavast ja peamiselt söövast lapsest, kes eakaaslaste poolt välimuse tõttu eemale tõugatakse, saab ajapikku kaunis, seksuaalselt kütkestav neiu. Edasi tuleb noore naise enese kehtestamine, autoriteedi omandamine, armumine ja järgnevad kannatused, pettumine, kättemaks, väsimus, leppimine. Väga veenvalt välja kirjutatud täiskasvanuks saamise lugu, aga ka see pole veel kõik. Paralleelselt Emily sirgumisega juhtuvad peategelasel veidrad (mis asjad?) luulud või nägemused minevikku, kohati ei saagi aru, kelle täpselt, kohati Emily lapsepõlve, mis loos on esitatud peategelase perioodiliste kadumistega kuhugi seinte taha, tema maja olematutesse tubadesse. Toad on iga kord erinevad, Emily, kui ta neis on, on iga kord erinevas vanuses …

St, et millest siis. Autor ise on öelnud raamatu kohta, et see on tema esimene katse kirjutada oma elulugu. Ju neid seina taha kadumisi saaks siis mineviku meenutustena käsitleda? Mälu küsimused? Ja Lessingi eluloos tõepoolest on leidnud aset episood, kus ta hoolitses võõra lapse eest ja … Kindlasti „ja …“, sest raamatus on veel terve rida teemasid. Lapsed ühiskonnas, kus nad vaikimisi enam hoitud ei ole ning nende otsustel võib olla samasugune kaal, nagu mistahes täiskasvanu omal. Erinevas vanuses inimeste võime adapteeruda sotsiaalse (mistahes tegelt) keskkonna muutustele ja sellest johtuda võiv rollide vahetus ühiskonnas, vananemisega seotus stagnatsioon. Moraali ja eetika normide muutumine, inimese degradeerumine vaat, et looma tasandini, sajandeid kogutud kultuurikihi ülikiire kulumine, midagi feminismist, migratsiooniga kaasnevad probleemid, vägivalt ja kindlasti veel nii mõndagi.

Kokkuvõttes, no tohutu pudru ja kapsad ja näpuotsaga siis ulmet ka (st, milleks üldse… ). Ma oskasin oodata, et Lessing ei ole teab mis helge lugemine, nii et ega ei pettunud. Lihtsalt, et hea tuju raamat ei ole. Tihedalt täis raskepäraseid mõtteid, keerulisi teemasid, minu jaoks liiga tihedalt. Seejuures rasvane pluss selle eest, et sedavõrd mõttetihe tekst ei ole raske lugeda, ei ole keeruline, on kuidagi väljapeetud, selge … Aga ei rõõmusta. Kui üldse, siis äkki vaid Hugo. Kuigi ka tema puhul ma kahtlustan mingisugust tagamõtet.

Margaret Atwood „Tantsutüdrukud“

tõlkinud Ann Alari, Malle Klaassen, Anu Lutsepp, LR kuldsari, Kultuurileht 2021, 224 lk

Margaret Atwood selgelt ei ole minu lemmikkirjanik, teda lugedes on mul alati tunne, nagu teeks rasket tööd. Seejuures, ma saan aru, miks ta on hea. Laitmatu stiil ja keel, mõningane keerukus, sümbolid ja peened viited kultuurilukku, mütoloogiasse. Poeetilisus. Ja sellegi poolest, ka käesolev kogu oli minu jaoks eelkõige raskepärane.

Kõikehõlmav üksindus, mõistmatus, kaotatus ja juurtetus. Eemalolek, apaatsus ja minnalaskmine. Psüühiline ebastabiilsus, labiilsed närvisüsteemid. Ei suuda otsustada, kas naised on nõrgad või tugevad, igatahes selgelt õnnetud, segaduses ja üksi. Ja süüdi on selles eranditult mehed, keda iseloomustab peamiselt see, et nad pole suutnud end realiseerida, ei soovigi seda teha, mh ei soovi teha tööd, ei suuda mõista ega toetada oma naisi. Ses mõttes veidi ühekülgsed laastud, mingisugusest suurest ja kõikehõlmavast eluraamatust kääridega suvaliselt välja lõigatud, mõni alguse või lõputa, mõni selge mõtteta (või siis sedavõrd sügava(mõttelise)d, et lihtsalt ei viitsi), peaaegu kõik kesisevõitu süžeega. Karmid, kuid ikka suhteliselt elulised jubejutud. Sellest vist, kuidas ei tahaks, kuid ometi kohati miskit äratundmist äratavad … Iu.

Gaia Vince „Nomaadide sajand. Kuidas kliimamurrang üle elada“

Tõlkinud Kristjan Teder, Eve Rütel, Yoko Oma 2022, 270 lk

Koledad ajad on ukse ees. Briti teadusajakirjanik Gaia Vince ütleb raamatu sissejuhatuses, et Maa keskmine õhutemperatuur tõuseb ning sajandivahetuseks on see 3 kuni 4 °C soojem võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Viimati oli maailm nii palju soojem 15 miljonit aastat tagasi, miotseenis, kuid siis toimus soojenemine tuhandete aastate jooksul, elusloodusel oli võimalik kas või mingisuguselgi määral kohaneda, mh nt migreeruda. Nüüd toimub see soojenemine sajandi jooksul ning selge on see, mingisugust imelist muteerumist kliimakindlaks selle ajaga ei juhtu, ei looma- ega taimeriigis. Süsinikdioksiidi kogus atmosfääris, milleni me 20. aasta pärast jõuame, oli viimati sama suur 66 miljonit aastat tagasi (dinokad surid välja). Umbes 2070. aastal on Maa troopilise vööndi (3,5 miljardit inimest) temperatuur püsivalt sama kuum, kui Saharas. Sajandi lõpuks laieneb see vöönd tuhandeid kilomeetreid.

Edasi kirjeldab Vince ja teeb seda väga mõjusalt, mis siis looduses täpselt juhtuma hakkab. Neli antropotseeni ratsaniku: tuli, kuumus, põud ja üleujutused. Õhk muutub eluohtlikult kuumaks ja niiskeks. Pikad põuaperioodid ja järsud, suurte tormidega saabuvad üleujutused. Põllumajandus muutub võimatuks, puhkeb toidu- ja joogiveekriis. Tormid ja üleujutused hävitavad rannikuäärsed asulad ja linnad. Ja millega tormid hakkama ei saa, see langeb tuleroaks – puhkevad laiaulatuslikud tulekahjud. Algab massiline ränne pooluste suunas. Migratsioon Aafrikast, Aasiast ja mõnedest Ameerika piirkondadest on juba alanud, kuid see suureneb lähikümnenditel oluliselt, miljardid inimesed troopikast ja subtroopikast hakkavad liikuma. Raamatus nimetatakse erinevates kohtades erinevaid numbreid, kuid ca 3,5 – 5 miljardit. Vince ütleb, et sajandi lõpu poole puudutab see  meid kõiki, eranditeta, kõik on kas põgenikud või vastuvõtjad.

Edasi ütleb Vince, et migratsioon ei ole probleem, migratsioon on lahendus! Sest samal ajal, kui ekvaatori ümbrus muutub elamiskõlbmatuks, seisab ülejäänud maailm silmitsi demograafilise kriisiga. Vananev elanikkond ja tööjõu puudus. Keegi peab vanureid ülal pidama ja migrandid sobivad selleks suurepäraselt. Ainus, mis meil selle jaoks teha tuleb, on kaotada riikidevahelised piirid ja mitmed muud inimajaloos üsna hiljuti tekkinud poliitilised struktuurid (mh nt miks mitte taasluua midagi Nanseni passide sarnast) ning kindlustada saabuvatele miljarditele migrantidele inimväärsed elamistingimused, töö ja integratsiooniprogrammid. Autor räägib rände ajaloost, toob palju positiivseid näiteid migrantide edukast integratsioonist (Hispaania 2000-2009 nt). Ütleb, erinevad statistilised andmed näitavad selgelt, et migrantide vastu suunatud vaenulikkus põhineb üheselt eelarvamustel. Mh räägib ka eurooplaste (aga ka teiste rahvaste) silmakirjalikkusest – miljonid ukrainlased võeti vastu, kuid väheseid Aafrikast tulevaid paadipõgenike aidata ei taheta. Vältimaks kaost ja rahutusi tuleks otsekohe loobuda igasugusest rassismist, natsismist, šovinismist ning hakata migratsiooniks valmistuma ja seda ülemaailmselt. ÜRO juurde tuleks luua ülemaailmse rände organisatsioon (peaks omama täidesaatva võimu volitusi e õigust kasutada sundi), mis juhiks pagulaste ümberpaigutamist ja kujundaks humaanse migratsioonipoliitika. Inimesed Bangladeshist Sudaani ja USA lääneosani ning Cardiffist New Orleansi ja Shanghaini peaksid ümberasuma Alaskale, Gröönimaale, Patagooniasse, Tasmaaniasse, Uus-Meremaale, Kanadasse, Venemaale (kõik see Siber nt, mis varsti vägagi elamiskõlblikuks muutub), Põhja-Euroopasse ja Antarktikasse. Sinna peaksime hakkama otsekohe ehitama suuri, mugavaid ja nutikaid linnade saarestike. Või nö tšarterlinnu, mida haldaksid rikkad riigid vaesemate riikide territooriumitel või kuidagi ühiselt. Vince toob mitmeid häid näiteid, kuidas täpselt, millised uudseid arhitektuurilisi lahendusi on välja mõeldud ja mõnel pool katsetatud vältimaks slummide (ja kõige koleda, mis nendega kaasneb) tekkimist. Kõike seda head ja ilusat, sh kliima taastamiseks vajalikke kulutusi (milleni ma veel jõuan) peaks rahastama ÜRO (nt kehtestama ülemaailmse kliimamaksu vms) pluss erakapital.

Paralleelselt migratsiooniprobleemidega peame hakkama otsekohe tegelema kliima normaliseerimisega. Vince kirjeldab mitmeid väga huvitavaid ja mõnel pool edukalt katsetatud tehnoloogiaid. Ookeanide väetamist, sulfaataerosooli pihustamine atmosfääri, liustike katmine valgust kosmosesse tagasi peegeldavate tekkidega jpm. Ühesõnaga peame võtma kasutusele mitmeid uudseid geoinseneeria meetodeid, et soojus Maalt eemale juhtida ning asendada fossiilkütuste põletamisest saadud energia päikese-, tuule-, hüdro- ja geotermilise energiaga. Tuumasünteesireaktoreid loodab Vince juba 2030. aastaks ning ennustab, et lähima paarikümne aasta jooksul muutume kõik taime-, seene- ja vetikatoidulisteks.

Huvitav raamat selles mõttes, et minu suhtumine loetusse muutus lugemise käigus mitu korda. Kõigepealt raamatu alguses maalitud äärmiselt pessimistlikud (lähi!)tulevikuvisioonid peaaegu hüsteerilises toonis. Pöördusin oma väga laia silmaringiga teadlasest sõbra poole, umbes, et ütle nüüd midagi! Selgus, et tüüp on juba aastaid tagasi uurinud ja teinud kusagil ettekande teemal kliimasoojenemine ja elamiskõlblikuks jäävad alad. Ning jõudnud sisuliselt samasuguse prognoosini juba siis, ammu enne Vince raamatu ilmumist! St, ta, ilma, et oleks seda raamatut lugenud, rääkis mulle pmts sõna sõnalt üle raamatu selle osa, kus Vince kirjeldab, mis meid lähima 70. aasta jooksul ees ootab. Päris õudne. Ja ega mullegi kogu see info uus ei olnud. Lihtsalt, kui meediasse jõuavad lollakalt pealkirjastatud kaootilised infokillud, millest tervikpildi kätte saamiseks tuleks tõsiselt vaeva näha, siis siin on see info kenasti koos, üheselt arusaadavaks tekstiks toimetatud, joonised, diagrammid ja graafikud veel pealekauba. Nii et põuad, taifuunid, lõõmavad metsad ja miljardite inimeste migreerumine – ja nii ongi. Edasi lugedes aga hämmastusin üha enam. Autori usk inimeste mõistuslikkusesse, sallivusse ja koostöövalmidusse on täiesti uskumatu, täiesti. Et kaotame riigipiirid ja rahvused ning hakkame maailmakodanikeks? Et ehitame miljarditele migrantidele mugavad linnad koos infrastruktuuride ja integratsioonikavadega toetudes erakapitalile? Et kõik, kel midagi on, on nõus korraga loovutama, sest saavad aru, et muidu surevad kängurud välja? Päriselt? Lendoravate konflikti mäletata? Me ei suuda kokku leppida siin oma pisikeses riigis (alla 1,5 miljoni elaniku) mõistlikus metsa(mitte)majandamises ning veenda oma elanikkonda automaksu mõistlikkuses, meil olid äsja õpetajad tänavatel, sest me ei suuda otsustada, kas meie lapsi õpetavad inimesed on elamisväärset elu väärt. Ja siis me hakkame aga maakera jahutama – ma tahaks hullult teada, mil viisil me saavutame (ülemaailmse!!) kokkuleppe, millise kraadini siis täpselt J. Veename venelast Siberit kliimapõgenikele annetama? Vaatamata sellele, oli seda utoopiliselt optimistliku osa raamatust hea lugeda. Esiteks teadmise pärast, et on veel inimesi, kes meisse, inimestesse, (- ühiskonda, -loomusesse), usuvad. Teiseks kõik need kirjeldatud uudsed tehnoloogiad, need on hirmus huvitavad ja hea teada, et keegigi kusagil midagi teeb ja mõtleb. Sest ausalt öeldes, minu meelest peaksime me kõik juba üsna paanikas olema, minimaalselt igast valitusasutuste tasemel. Mu meelest on täiesti pöörane, et päevalehed on täis uudiseid sellest, kuhu peole keegi kutse sai või ei saanud …

Raamat on tohutult tihe, intensiivne ja informatiivne. Ka jahmatav ning kohati vastuoluline. Soovitan väga, kõigile.