Category Archives: Uncategorized

Éric Vuillard “Päevakord” (LK 37-38/2021)

See on üks päris hea raamat. Eelkõige hämmastas Vuillardi väga eriline jutustamise viis, mul läks päris mitu lehekülge, enne kui pihta sain ja meeldima hakkas. Üldtuntud ajaloolised faktid nagu Austria annekteerimine või Euroopa riikide juhtide püüd teha Hitleriga koostööd segamini autori osaliselt ehk reaaluste või ridade vaheliste arutlustega heast ja kurjast. Vuillard justkui vahetab pliiatsit või pintslit või … märgib peene joonega üles oma loo üksikud osad ja siis haarab värvirulli ja tõmbab südamest paar rasvast joont. Ja oleks, et siis võtaks jälle pliiatsi, aga ei, siis tuleb „… kliriseb lühter, otsekui kellakõlin tuules mängivad selle kristallhelmed koletise pea kohal oma õhulist partiid.“ (lk 61) Nt helesinise vildikaga. Ja jälle algusest peale, pliiatsi, rulli ja vildikaga ja uuesti ja uuesti, kuni lõpuks saab öeldud kõik, mida autor öelda tahtis ja raamat saab läbi.

Ma ei ütleks, et see õhuke raamat on väga lihtne lugeda. Vuillardi keel on huvitav, värvikas, okslik. Ta täpsustab ja loetleb, toob välja faktid, viitab dokumentaalsetele tõenditele ja isegi kust neid leida. Kõik see kokku on päris isevärki konstruktsioon. Kohati näib, et hapravõitu, kuid on mulje terviklik … püsib koos, nagu ütleb üks raamatublogija. Ma ütleks, et isegi tugevasti.

Vuillard kirjutab vist süü- ja õiglustundest. Saksamaa suured korporatsioonid rahastasid natsist hullu, kes tõmbas pool maailma sõtta külvates surma ja purustusi, mis ka hea tahtmise korral pähe ei mahe. Vastutasuks said tasuta töökäsi, võimalik, et mitte kõige tugevamaid, kui see eest hästi palju. Hiljem said oma veast muidugi aru ja olid nõus vähestele ellujäänutele isegi kompensatsiooni maksma. Ainult, et mitte kiiresti. Ja mitte eriti palju. Paljud neist firmanimedest on meile hästi tuttavad e tegutsevad, õitsevad tänaseni. Mis see siis täpselt tähendab või meie kohta ütleb, Vuillard üheselt ei vasta ja ma mõtlen, ehk nii ongi hea. Sest see ongi keeruline. Abiks seegi, kui teame ja teadvustame.

Kokkuvõtteks. On mis on, nõustun ühe teise raamatublogijaga – minu jaoks on see ka raamat, mille puhul kuidas on olulisem kui käsitletud teema.

“Kallid seltsimehed!” Venemaa, 2020

ReZisöör Andrei Kontšalovski

1962, Novotšerkassk. Kehvad töötingimused ja madal töötasu on tekitanud elektriveduri tehase töölistes rahulolematust mis eskaleerub ulatuslikuks steigiks. Lenini portreesid kandvad streikijad karjuvad “Hruštsov vorstiks!” KGB snaiprid avavad tule relvastamata demonstrantide pihta. Tulemusena saab 26 inimest surma, 87 haavata. Veel 7 inimest mõistetakse surma, üle saja  inimese pannakse vangi. Kogu info juhtunu kohta salastatakse.

Tõsielusündmustel põhinev ajalooline draama.

Filmi peategelane on umbes 40 aastane üksikema Ljudmila, keda mängib Julia Võssotskaja, Andrei Kontšalovski viies abikaasa. Ja mängib suurepäraselt. Ljudmila on parteitöötaja, II MS veteran, stalinist. Inimene, kes on üle elanud mitmeid, kuidas seda siis öelda, ideoloogilise töötlemise ajajärke. Ideeline ehk lootusetult zombistunud inimene. Nõukogude võim on hävitanud suurema osa tema suguvõsast ja on puhas juhus, et nüüd tütart ei tapnud, kuid ta igatseb taga Stalinit ja laulab poliitiliselt korrektset, isamaalist laulukest ka peale seda, kui olles üritanud kätega lahti kaevata hauda, kus uskus olevat oma tütre, joob ennast täis. Enamgi veel, just tema on see, kes kriisikoosolekul seltsimeestega Moskvast teeb emotsionaalse ettepaneku kasutada relvastamata demonstrantide, kelle hulgas, nagu hiljem selgub, on ka tema tütar, vastu jõudu. See on uskumatult usutav portree inimesest, kelle psüühika kaitsemehhanismid töötavad viisil, et sattudes kriisiolukorda, kasutab ta päästva õlekõrrena ideoloogilisi dogmasid. Ja nii ei muutu või ei kao tema toetus kehtivale korrale ka siis, kui ta ise liigub selle sama võimu ohvrite kategooriasse. 

Ohvritest. Enam näitlikumalt ei saanukski suhtumist ohvritesse kujutada. Sõjavägi korjab maha lastud ohvrid tänavatelt ja veab veoauto kastis linnast välja, kus kohalikud ametnikud nad öö varjus nimetutena võõrastesse haudadesse matavad. Võim ütleb: “Need inimesed tuleb unustada!” ja veendub kirjalikus vormis, et iga linna elanik mõistis, mis juhtub temaga siis, kui ta julgeb mitte ära unustada. Ja nad unustavad. Kiiresti. Ja lähevad äsja verest punavale, kuid nüüd juba värskelt asfalteeritud linnaplatsile tantsima. 

Sest propaganda, agitatsioon ja hirmuvalitsemine. Hüüumärgiga lõppevad loosungid dialoogide asemel ja kes kahelda julgeb, saab külge pehmelt öeldes ebamugava sildi. Huvitav oli jälgida, kuidas muutus parteisõdurite retoorika konflikti käigus: kõigepealt nimetati streikijaid joodikuteks, seejärel kurjategijateks, natuke hiljem nõukogude võimu vaenlasteks ja lõpuks ekslikult riigilt amnestiat saanud bandiitideks. Samas piirid, milliseid ületades, muutub ükskõik milline propaganda absurdiks, on filmis selgelt välja joonistatud. Kui ikka püüda niigi ületöötanud ja pool-nälgivat rahvast veenda selles, et hinnatõus on kõigi huvides, hakkab tööle ei teagi, mis täpselt, ellujäämisinstinkt, äkki ja seda juba hüüdlausega ei võida. 

Filmis on palju eredaid, võimalik, et kohati nõks liiga lihtsaid kujundeid. Nagu see veri, mida asfaldilt maha pesta ei õnnestunud. Või siis suht muusikavaeses filmis tulistamise, paanika ja kaose taustal mängiv “Rulladi- rulla” laul. Mis seal muud taustal mängida saakski, mis varjutaks ükskõik millist sigadust paremini kui üks igavene rullaldi-rulla. Ja siis ka täiesti selgelt väljendatud rahva ja võimu vastasseis – parteitöötajate väljendusrikkad näod ja teised võimu aksessuaarid nagu tankid, automaatrelvad ülekuulamised, arestid jm. Isegi see, et film on must-valge, lisaks ajastu truudusele märgib see ka vastaspooli. Lõpuks ei ole mingit kahtepidi mõtlemist, Kantšalovski tahtis ja näitas võimu iseloomu ja olemust,ning ideoloogilise surve mõju inimpsüühikale otse ja kordagi ilustamata. Samas, mitmes mõttes ka vinti peale keeramata, liigsete emotsioonideta. 

Ja siis veel see Matvei Šapošnikov. Ma nüüd googeldasin pikalt. Oligi reaalselt olemas kolonelleitnant, kes sai korralduse kaitsta linna peaväljakut relvastamata demonstrantide eest ning vajadusel seda tankidega. Kindralleitnant Šapošnikov keeldus põhjendades seda nii, et tankide kasutamisel  oleksid hukkunud tuhanded. Aega ja olukorda arvestades kas nüüd pretsedenditu kuid kindlasti harva esinev vaprus ja kaine meel, temast oleks ju võinud pikemaltki, filmis ta vaid vilksatas paaris kohas. 

Tahtsin vaadata no kas just helget ja kindlasti mitte komöödiat, aga no mõnd elujaatavat või romantilist filmi, kui enda poolt koostatud nimekirjas on kõik juba ette masendavad. See, kui ma õigesti mäletan, siis kellelgi blogilugeja poolt soovitatud, tundus nimekirjas kõige vähem masendavam. Kokkuvõttes mingist helgusest ei olnud siin varjugi, aga väga hea film mu meelest sellegipoolest. 

Film on veel 2 päeva Jupiteris vaadatav.

Paul Auster “New Yorgi triloogia”

Tõlkija Triinu Indrikson, Atlantis 2000, 352 lk

Triloogia koosneb kolmest eraldi seisvast romaanist: “Klaaslinn”, “Vaimud” ja “Lukustatud tuba”. Kolm kriminulli, mis pole ühegi minu poolt varem loetu moodi. Kummalised, melanhoolsed, tusased isegi ja kordagi mitte igavad vaatamata sellele, et sündmusi peaaegu ei ole. Lihtsaid lauseid on kerge lugeda, samas koguaeg on tunne, et oot ja lappasin tagasi ja lugesin üle ja … Kõik kolm romaani täit lakkamatut otsimist kuid mitte ainult. Iga romaani otsija jõuab iga kord lõpuks järeldusele, et otsimise olemus ja käik tuleb üles kirjutada ja just neist kirjetest saab otsija maailma keskpunkt ja olemus, elu väljaspool neid lõpuks kaob. Punane lugusid ühendav märkmik on see, mille ümber luuakse ja lammutatakse, maailmu ja isiksusi. 

Ei ole raske tekst, kuid mitmekihiline, tihedalt sümbolismist, viidetest (Melville, Poe, de Cervantes, Lewis Carroll, Pühakiri ja võibolla midagi veel) ja rasketest teemadest läbi põimitud.  Üksindusest ja pettumustest, loomingust ja kaotustest, identiteedist ja sellest, et inimeste reaalsustaju on erinev ja ettearvamatu. New Yorgist. Õhkõrnad seoste sillad näilise tegevusetuse taustal, mitmed skisofreenilised peegeldused loo erinevate tegelaste näol.

Mulle meeldib, kuidas see kõik vormistatud on. Ma pole varem sellise ülesehitusega raamatut vist  lugenud. Ei oska ka midagi sarnast nimetada, ainuke, mis tundub samavõrd salapärane ja mingis mõttes hoomamatu, on “Twin Peaks”, aga ikka ei ole ka. Igatahes, neid lugusid tuleb lugeda järjest, siis kolmanda loo lõpuks mingid tükid sellest mitmekihilisest puslest hakkavad klappima, vist 🙂 

Minule lõpuks tundus, et mõistatuslik, kergelt sombune atmosfäär oli vajalik üksnes selleks, et süveneda ühe isiku sisemusse, tema püüdu leida ja mõista end. Vist nii, et iga inimese peas on lukustatud tuba, milles võib olla nii tühisuse kuristik kui lõputute võimaluste labürint. Ja on vaja julgust, et piiluda sinna, pimedusse. Ja mõnikord piilutakse sealt vastu ja tagajärgi ette ei tea. 

Ja et raamatu peategelane kaob lõpuks ära, sulandub ümbritsevasse keskkonda jäljetult. Ta lihtsalt väljub toast ja suundub, kuhugi .Võimalik, et mõnda teise Austeri raamatusse, ma igatahes kavatsen järgi uurida. 

Internetist lugesin, et Paul Austeri loomingule on iseloomulik, et tema teosed paigutuvad kuhugi punkti, kus kohtuvad intellektuaalne mainstream, detektiiv ja hüperrealism. No, ma vahetaks hüperrealismi postmodernismiga ja siis olen nõus. 

Kui, siis lugeda aeglaselt, väikeste ampsude kaupa ja kindlasti peale juua, mõnda head musta teed, nt. 

Teised:

Sehkendaja (Klaaslinn, Vaimud)

Sehkendaja (Lukustatud tuba)

Tõnise lugemispäevik

Borgman (2013)

Režissöör Alex van Warmerdam, Holland 2013

Film algab sellega, et paar kohusetundliku kogukonna liiget preestriga eesotsas haarates kaasa tapmiseks sobilikud majapidamisriistad suunduvad metsa, kus maa aluses koopas peidab end filmi peategelane, mees nimega Borgman. Kes Borgman on või miks teda tappa soovitakse, pole teada. Igatahes, Borgmanil, koos paari sõbraga õnnestub põgeneda. Mida tahab mees, kes on oma maa alusest residentsist just välja aetud ja väikese metsajooksu sooritanud? Pesta, loomulikult. Nii Borgman koputabki suvalise eramu uksele ning palub end vanni lubada. No, ega kohe ei lubata, kuid kodutuna näiv Borgman on kaval ja külmavereline, saab oma vanni ja isegi supi sellesse,  ja siis juba toa, endale ja siis juba kambajõmmidele ja tööd jne lõpuni välja. 

Ma isegi tea, kas kogu vaatamise aja oli mu peas üks suur küsimärk või miljon väikest lisaks ühtlaselt kasvavale irratsionaalsele õudusele.

Kes Borgman on, psühh, metsatroll või mingisuguste infernaalsete jõudude saadik – aru ei saa. Miks ta teeb seda, mida ta teeb, mida ta tahab, tema motiivid – jääbki saladuseks, üksnes aimdused ja kahtlused. Seejuures, süžee on selge, loogiline ja järjepidev. Aga umbes nii, et on tohutult pikk sirge ja sa näed üksnes lühikest lõiku sellest. Lugu alguse ja lõputa ja see ajab hulluks. Seejuures, see ajab hulluks kuidagi kaunilt – loodus, arhitektuur, ilusad lapsed ja eraldi aitäh võrratute veealuste kaadrite eest. 

Ja rahu, selles filmis on nii metsikult palju rahu. Rahu, mis ei klapi toimuvaga ja see kordistab küsimärkide arvu peas ja südamelöökide sagedust rinnus. 

Lõpuks ma ei oskagi öelda, oli see autori haige fantaasia, halvasti absorbeerunud vasakpoolsed ideed või absurd absurdi pärast, mis tegelikult ei maksa midagi. Mittenaljakas absurd on naljakas küll, kuid üksnes oksümoroonina. Mõistujutt põhjuseta kurjusest või seisuslik satiir või … Ei tea aga ühes asjas olen küll kindel ja nimelt selles, et see, et ma ei tea, on režissööri tahe ja ettekavatsus. Ma isegi ei tea seda, kas mulle film meeldis aga kui oleks olemas filmide Goodreads, märgiksin viiest võimalikust tähest viis. Totaalne “ahh?” ja täiesti hull kino 🙂 … 

Ja veel. Kui kunagi peaks juhtuma, et teie ukse taha tuleb kodutu ja palub luba vannituba kasutada, ÄRGE MAJJA LUBAGE. Suunake sotsiaaltöötaja suunas kuhugi vm. 

Paul Auster “Timbuktu”

Üldiselt, raamatud, mis räägivad mingi konkreetse looma elust, ammugi, kui sellest elust räägib loom ise, ei ole minu tassike teed, lihtsalt ei meeldi. Mul on kodus kaks kassi, ma armastan neid ja ma räägin nendega, nemad vastu ei targuta ja täpselt nii ongi hea. 

“Timbuktu” minajutustajaks on koer nimega mr Bones. Kogu tegevus toimub läbi tema silmade ja kõrvade. Mr Bones on üks igavene tark peni, nt kurvastab oma hääleaparaadi ehituse üle. Ta nimelt valdab kolme keelt (kui koerte oma kaasa arvata), kuid pole võimeline inimkeeli rääkima, sest koon ja kõri, vm. See eest arutleb küll täiesti inimkeeli inimmõistusele kohaselt, elu, surma, muusika ja isegi inimeste omavaheliste suhete üle. See pmts häiriski kõige rohkem. Kui juba koer minajutustajaks, siis oleks ju võinud vähemalt proovida arutleda kuidagi koera moodi. Kõik need instinktid ja värgid ..

Esimene pool raamatut meeldis mulle rohkem. Seal räägib mr Bones oma peremehest, kelleks kõigepealt oli end jõuluvanaks joonud Willy G Christmas. Juudi perekonnast pärit Willy vahetas oma juuditarist ema suureks kurvastuseks nime peale seda, kui ükskord õhtul pahaaimamatult teleka ees vedeles ning Jõuluvana teda läbi ekraani kõnetas. Ühesõna, selle äpardunud poeedi lapsepõlv, elu ja varajane surm – see osa oli päris hea. Värvikas, psühholoogilises plaanis usutav karakter jn. Mh see, kuidas teades, et lõpp on lähedal, Willy koerale õpetusi jagas ja vähemalt üritas uut kodu leida. Ja ka peale surma ei jätnud Willy vana sõpra päriselt üksi, ilmus talle unedesse ja vaat need unedes peetud dialoogid olid veel kõige paremad. 

Edasi algavad koera enda seiklused. Söögi ja uue peremehe otsingud. Mitte, et päris esimese korraga, kuid lõpuks läheb  koerakesel hästi, ta  leiab endale uued inimesed, püüab meele järele olla, kohaneb ja … Ja korraga lõppes kõik ära. Mõttes, minu õnneks, sest mulle raamat eriti ei meeldinud, aga no tehniliselt – liiga kiire ja liiga mitte midagi ütlev. Ei mingit lugu kokkuvõtvat mõtet, ei mingit erilist traagikat vm. Lihtsalt üks lugu ühest koerast. No. Olgu siis. 

Kunstnik Julia Goschke on teinud loost graafilise novelli ja sellest omakorda video ja see on küll ilus ja armas vaadata. nt kunstniku kodulehel: SIIN

Lugemisaasta 2021

Goodreads aasta kokkuvõte

Kokku 70 raamatut, 15532 lk. Igal aastal seda kokkuvõtet kirjutades mõtlen, et lugeda võiks vähem, aga süvenenumalt. Nüüd sai siis pool soovi täidetud – lugesin 20 – 25 raamatut vähem, kui tavaliselt, kahjuks vist mitte süvenenumalt. Eks uuel aastal … (optimist-põmmpea saab varsti minu teiseks nimeks) …

Lühidalt siis:

John Steinbeck „Karbiküla“, „Russian Journal“, Tortilla kõrgendik. Kuu on madalal“ need aastavahetusel ja alguses loetud raamatud (koos kevade poole loetud Lodgega) jäid meelde aasta parimate lugemiselamustena. Lihtsalt mõistetavad, heatahtliku nalja ja otsast otsani inimesearmastust täis raamatut. Õnneks on mul paar Steinbecki veel lugemata ja mõne võiks ju üle lugeda ja …

Sergei Dovlatov „Tsoon“– hea, mulle Dovlatov meeldib, lemmik on „Riiklik kaitseala“

Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: „Troonide mängu“ teadus” – juba üksi see, et keegi selliste asjade peale mõtleb, on vinge, ammugi siis veel, kui viitsitakse inimkeeli ära seletada. Palju põnevaid teadmisi väga erinevatest eluvaldkondadest.

Samanta Schweblin „Kentukid“. Virtuaalsed lemmikloomad. Tulevikumänguasjad, mille sees on kaamera läbi mille teine inimene kusagilt teiselt poolt maakera (või naabertrepikojast – kuidas juhtub) saab mänguasja juhtida ja jälgida, mis teed. Ja siis erinevate inimeste lood sellest, miks nad otsustasid endale kentuki osta või ise kentukiks hakata. Ma olen selle raamatu peale palju mõelnud. Päris kentukisid meil veel ei ole, aga internetisõbrad on. Võõrad inimesed, kelle me jagame nii mõndagi. Milleks ja kes siis neis meie suhetes kelle kentuki on ja …

Aga Schweblin meeldibki mulle üleni.

Andrei Ivanov „Untermensch: Minu lõhkikistud osa.“ Eestis elava venelasena on mul koguaeg teiste siin elavate venelastega mingi arusaamatus. Ma jälgin neid, mõned nende tegemistest avaldavad mulle muljet (mõned teised vastupidi), mõnel juhul on argumendid arusaadavad jn, kuid ühisosa ma siiski ei näe. Minu rahvus ei ole minu elus mingit olulist rolli mänginud. Olen hakanud mõtlema, et ehk seda siis tulenevad geograafilisest asukohast – enamus häälekatest eestivenelastest on kasvanud ja elavad kusagil seal Eesti kaardi ülemises ja alt vaadates parempoolsemas otsas, mina aga siin all, lõunapool. Ja mis seal ikka. Ivanovi proovin veel lugeda küll.

J. D. Salinger “Üheksa juttu” – midagi ei mäleta.

Joost de Vries “Vabariik” … ei mäleta.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Gepard” Aristokraatlik, hinnalise kanga viisi raskelt voogav tekst. Sõnamängud ja ülipikad võrdlused. Iroonia, pehmest ja taktitundelisest mõru ja halastamatuni, meeldejäävad karakterid. Ühe ajastu lõpp ja teise algus, 50 a ühe perekonna elust. Väga meeldis, üks selle aasta suurimaid lugemiselamusi.

Philip Roth “Portnoy tõbi” Raamat väikesest inimesest, kes sai kodust kaasa teatud tüüpi elulised koordinaadid, tükeldas need ja peitis ositi kuhu sai, pimedatesse soppides, voodi alla ja pesukappi ja elas kuidagi. Kuni 33. aasta vanuselt avastas, et peidus „varandus“ ikkagi häirib, koukis tükid hunnikusse, istub nüüd (või õigemini pikutab terapeuti kušetil) ja püüab aru saada, mis siis nendega nüüd … Umbes kolmandik raamatust kirjeldatakse kõhukinnisust, masturbeerimist ja intsestilisi fantaasiaid. Eks neistki tuleb rääkida, kuid veidi tüütu lugeda, aga päris hea raamat ikkagi …

Astrid Lindgren “Lärmisepa tänava Lota” ja “Bullerby lapsed” lapsele ette loetud kolmanda klassi kohustuslik kirjandus. Mõistusega saan aru, miks Lindgren hea on, aga meie lemmik ta kindlasti pole, ei minu ega lapse oma.

David Lodge “Mõtleb … ” Ma ei ütle teile, kes püüdis ja võib-olla kohati jätkuvalt püüab talletada oma mõttevooge, küll kirjalikult, aga mis vahet. Teravmeelne ja naljakas jn, üleni hea tuju raamat ja hea tuju kirjanik üldse. Tema „Ühest kohast teise“ ja „Paradise News“  meeldisid sama palju. Õnneks on teda veel.

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042“ Sama palju kurb, kui lõbus. Nutikas ka kuidagi, mõttes, sauna teema kummitama jm. Hea.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” ood optimismile.

Vassili Aksjonov “Teekond tühjade tünnidega. Jutustus liialduste ja unenägudega” Täiesti pöörane lugu, unenäoline, haige. Meeldis väga.

Otfried Preussler “Röövel Hotzenplotz” lapsega koos loetud lugu vahvast röövlist. Esimesed kaks osa olid väga head, edasi vajus lugu veits ära.

Michael Frayn “Hommikupooliku lõpu poole” selle raamatuga seoses on mul mingi segadus. Ei olnud teab, mis rõõmus tekst, aga olen veendunud, et lugesin otsast lõpuni naeratades. Eks siis kunagi loen üle.

Dubravka Ugrešić “Romaanijõe forsseerimine” täpselt nii hea, nagu kõik räägivad.

Stig Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”

Willem Frederik Hermans “Hoitud maja”  väga lühike aga tume, jõhker ja kummitav tekst, sellest, kuidas sõjas kõik muutub. Kuidas inimloomus taandub põhilisele, milleks on ellujäämine. Kaovad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused. Jääb paljas agressioon, alatu, plahvatusohtlik ja ürgne. Hirmus ja hirmus hea raamat.

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku“ ei mäleta.

Arthur Schnitzler “Armastus ja surm Viinis”, ei midagi erilist, paar toonilt tumedamat lugu on meeles, aga üldiselt stiil ei meeldinud.

Jan Guillou “Kurjus” oo, see oli päriselt kuri raamat. Ainus raamat sel aastal, mille kavatsesin pooleli jätta (aga ei jätnud). Loos kirjeldatud arutu, põhjendamatu ja äärmiselt realistlik vägivald mõjus füüsiliselt haiget tegevalt. Saab lugeda ainult kaasa mõtlemata, sest kui mõelda, et sellist kurjust on ilm otsast otsani täis ja no ongi, see pole ulme, siis … no kuidas sa siin siis edasi elad? Kohutav raamat ja meisterlikult kirja pandud, kahtlemata. Ma pole uurinud, kas loo taga on ka mõni lugu või puhas fantaasia, aga ei uuri ka.

Armin Kõomägi “Perifeeria kangelased” lugesin mõnuga, mõned päris nutikad lood, üsna ok ühekordseks lugemiseks. Ma pole lugenud ühtegi pikemat Kõomägi teksti, võib-olla peaks proovima …

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Purpurpunaste pilvede maa”, “Hukkunud Alpinisti hotell”, “Miljard aastat enne maailmalõppu”, „Intetud luiged“ ja venekeelne jutukogu „Teekond Amalteiale“. Kõik meeldisid, jutukogu ja pilvede raamat ehk vähem, kuid siiski. Aasta või kaks tagasi loetud Troika lood ei meeldinud üldse, mingi lapsik huumor ja üle võlli sajaga, aga need vanemad asjad olid tõesti täiega head, miljard aastat vist kõige parem.

Marina Stepnova „Aed“ ja „Kirurg“, mõlemad väga head raamatud, aga „Kirurg“ meeldis rohkem. Teravam kuidagi ja selgema mõttega. Kaasaegsest ilukirurgist, kes püüab elusast naisest oma iluideaali lõigata. Mõtleb enda Jumalaks, aga välja kukub Frankenstein siiski. Veider, armastuseta maailm. Õudne, aga Stepnovale kohaselt hästi kirjutatud lugu. Kunagi mulle tema „Lazari naised“ meeldisid ka väga.

Olga Pogodina – Kuzmina “Uraan” piinlik tunnistada, aga osas, millises see raamat ajalooline on, oli mul siiani teadmistes suht tühi maa. Ma muidugi teadsin, et „seal Ida-Virus oli midagi“ aga pmts see oligi kogu teadmine. Raamat ise meeldis ka, tohutu miks žanritest, kõike ja suure kuhjaga ja jah, lõpp vajus ära, aga ikkagi.

Catherine Ryan Howard “Salasilm” umm …

Herta Müller “Südameloomväga meelis.

Max Blecher “Valgustatud urg”  oli selline rahulik lugemine, ei midagi erilist. Lugu oma päevi peamiselt sanatooriumis veetvast noormehest, vist autobiograafiline ja vist kirjaniku enda lugu oli huvitavam, kui tema kirjutatud raamat … kvaliteetne „oli kah“, ühesõnaga.

Attila Bartis “Rahu” … selline „Appi, mida ma just lugesin“ raamat, heas mõttes. Üldse mitte rõõmus tekst väga katkistest inimestest. Ja siiski, kui ma kunagi olen otsinud raamatu riiulist välja selleks, et lugeda üle seksi kirjeldavad stseenid, siis see on see raamat.

Anne Sverdrup-Thygeson “Putukate planeet” selle aasta topp kümnes kindlasti. Esiteks muidugi tohutult huvitavaid fakte  ja lugusid putukate elust. Aga faktidest enam võlus mind see, kuidas teadlane neist räägib – vaimukalt, suure armastuse ja entusiasmiga, loed ja pole vähimatki kahtlust, et inimene on teemas sees ihust ja hingest üleni ja vaimustusega. Ja see on nakkav. Lihtsalt loetav ja lõbus raamat, aitab ümbritsevast reaalsusest paremini aru saada ja näha pilti suuremalt.  Sajaga kõigile.

Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” oli kah.

Vadim Shefner “Viie veaga noormees, ehk Ühe lihtsameelse pihtimus” eelkõige sellest, et mõned inimesed võiksid lapsed tegemata jätta.

Italo Calvino “Parun puu otsas” oh, lugesin vapralt, edenes vaevaliselt. Lastekas.

Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” Viis pluss.

Bohumil Hrabal ” Ma teenindasin Inglise kuningat” ses mõttes pettumus, et Hrabali eelmisel aastal LR sarjas ilmunud „Liiga vali üksindus“ meeldis mulle väga ja see oli nüüd hoopis teist masti raamat. Ju selle suure pettumuse varjus jäid mul mingid head asjad märkamata …

Sebastian Fitzek “Hingemurdja“ täiesti tubli põnevik.

Haruki Murakami “Underground: The Tokyo Gas Attack and the Japanese Psyche” ja “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” Hoopis teistsugused Murakami raamatud, kui need, mida varem suure vaimustusega lugenud olen. Jooksu raamatut kiidan väga. Autobiograafiline teos räägib eelkõige vist sellest, et terves kehas terve vaim ja ma sajaga usun sellesse. Ja siis veel sellest, et keegi pole öelnud, et peab olema kerge, ikka üles ja uuesti ja uuesti ja … Ma olen täiesti ükskõikne igast nö motiveerivate raamatute osas, teate küll neid 30 – 40 aastaseid „tüdrukuid“, kel korraga koidab midagi, või siis ei koida, pakivad koti, lendavad kuhugi ja siis noh … leiavad järsku klantspaberil kolmesaja lk ulatuses, et leidsid end. Või midagi. Murakami raamat ei ole üldse selline ja erinevus ei seisne üksi kirjutaja sootunnustes.

Teine raamat on intervjuude kogumik ja lugesin kuidagi kogemata, lihtsalt uudishimust. Ei saa öelda, et mind seal midagi väga üllatas, kui, siis ehk see, et inimesed, kes jäävad ühele või teisele poole mingeid sündmusi ning liigitatakse hiljem headeks ja halbadeks, on ikka väga sarnased.

Richard Powers “Ilmapuu” nüüdsama avastasin, et kirjutaja on mees, müstika, kogu lugemise aja teadsin kindlalt, et naise kirjutatud. Goodreads ütleb, et minu selle aasta kõige paksem loetud raamat. Sisukas ka, meeldis. Ökoaktivistidest. Mh sellest, et neid on erinevaid. Meeldis teksti ülesehitus – mitu erinevat lugu, mis lõpuks kõik kokku sulasid ja … Mitmeid mõttekohti jne. Ainult, et lõpuks jäi kuidagi masendav tunne. Et vahet ei ole, abi ei ole millestki. Selline lootusetus. Aga ikkagi hea raamat mu meelest.

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” naisajakirjanikust, kes tegi peadpööritava reisi ümber maailma. Hea lugu, kiire lugemine. Ja maailma avardav, peale raamatu lugemist googeldasin jn.

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast” miniatuurne  ja väga hea, meeldis nagu vist kõigile, kes lugesid. Kujundi keel ja võib-olla see valik, nurk, mille kirjanik kirjeldamiseks valis. Aino Pervik on minu peas lastekirjanik, nii et üllatusin.

Uku Masing “Mälestusi taimedest” Vaatamata sellele, et mitmed selles raamatus toodud seisukohad (eeskätt lapse arengut ja kasvatamist puudutav osa) on tänasel päeval selgelt naeruväärseks muutunud, on mulle Masing tohutult sümpaatne. Arvatakse, et inimese võime märgata loodust on seotud inimese vaimse tasemega. See raamat on ehedaim näide. Mäletada igat kõrt või kroonlehte, mis kunagi kusagil nähtud. Igat toataime. Lõhnu ja maitseid, värvinüansse – täiesti hämmastav. Pöörased võrdlused ja seotud mälupildid.  Mh see tohutu huvi ümbritseva maailma vastu iseenesest. Mõttemustrid, valusana mõjuv siirus, üksindus … jne. Hämmastav raamat, mh avastasin, et vaatamata oma suurele sümpaatiale, ei tea ma Masingust kuigi palju. Parandan kindlasti.

A.A.Milne “Karupoeg puhh. Maja Puhhi salu servas” Puhh nagu Puhh ikka, armas ja natuke tüütu, mis siin pikalt ikka …

Fredrik Backman “Karulinn” üks neist raamatuist, mida kõik lugesid ja kiitsid ja mis sellegi poolest osutus suurepäraseks. Süžee üllatas.

Lotta Olsson “Surnute tõeline arv” ei mäleta.

Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis” tore raamat. Armastusest. Kavatsen filmi vaadata. Või vaatasin … või kavatsen.

Isaac Asimov “Nemesis” ja Liu Cixin “Kolme keha probleem” kuidagi koos on mul peas need raamatud, lugesin ka järjest. Teaduslik fantastika on minu jaoks ikkagi reis mugavustsoonist kaugele välja. Sellegipoolest meeldisid, Cixin rohkem kui Asimov. Cixini maailm on keerulisem ja tehnilisem. Üldse kuidagi peenem, kõik see ajalooline osa jne. Kirjutamiseks peaks järgi mõtlema, aga ei hakka. Peale Nemesist üritasin korraks Kolme keha probleemi järge ka lugeda, aga järjest käis üle mõistuse. Eks siis kunagi hiljem.  Nemesises häirisid kirjeldatud perekonnasuhted, ei oska seletada … Ei luba, et järgesid loen.

Jens Bjorneboe “Vabaduse silmapilk” lugesin pikalt ja korduvalt. Pmts on see siis ühe tundmatus alpilinnas elava autsaideri päevik. 46. aastane kohtukirjutajana töötav mees ei tea, kes ta on või kust täpselt tulnud. Nii siis reisibki ajas tagasi, meenutab ja vaatleb ja peab päevikut. Pead ei anna, aga mälu järgi ütleb umbes, et on „haige, mürgitatud ja kasutu maailma“ anonüümne jälgija. Anonüümne kuid üsna küüniline mu meelest, nt kirjutades Verduni lahingust arutleb selle üle, et mitu kg sõdureid sinna kuhugi siis ikkagi maha jäi ja kuidas selline kogus orgaanilist väetist ürgmetsale, selle kasvule ja liigirikkusele mõjuks. Jn. Huvitav.

William Peter Blatty “Eksortsist” lõbus

Alessandro Baricco “Veretult”

Raymond Carver “Üks hea asi: jutud” riiulist pimesi välja tõmmatud jutukogu osutus üllatavalt sümpaatseks. Inimestest, eriilmelistest, mingi armsa vimkaga lood.

J. G. Ballard “Koleduste väljapanek” ma ei tea, miks ma seda lugesin. Või vähemalt, miks läbi lugesin. Ma pmts sain ju aru, et millest, aga see aru saamine ei olnud seda lugemise vaeva väärt. Raske raamat.

Sjon “Virvarebane”

Tsitsi Dangarembga “Närvilised olud” Ehe näide valel eluhetkel ette sattunud valest raamatust. Patriarhaat ja viletsus kusagil kaugel Aafrikas. No mind ei huvitanud, üldse ja ma tundsin seda teravalt kogu lugemise aja ja … hea, et pikk raamat ei olnud. Ja mind ärritas jutustaja hääl, kuidagi üleolev, moraliseeriv, õpetav, iu.

Aleksei Tolstoi “Aelita” jube naljakas raamat. 1921, Petrograd. Kaks tublit nõukogude inimest Losev ja Gusev lähevad Marssi vallutama. Jõuavad kohale ja mis te arvate, üks läheb naistesse, teine kukub revolutsiooni korraldama. Millest siis – pole õrna ainugi, kuidas lõppes – ei tea, aga sada aastat vana ulme, päriselt, see oli lõbus.

„Küll ma õpetan teile, kuidas tuleb revolutsiooni korraldada, tellisevärvi kuradid!“ rääkis Gussev (marsslastele),  … „

Louis Paul Boon “Menuett” sellest, kuidas see on, kui saared kokku elavad … veider raamat.

J. K. Rowling “Jõulupõrsas”

Head uut aastat!

J. K. Rowling “Jõulupõrsas”

Tõlkinud Kaisa Kaer, Varrak 2021, 320 lk

Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi kaisukat olnud, aga mu lapsel on.  Nüüd siis 9-aastane koer Nässu, käib lapsega igal pool kaasas ning ma olen juba aastaid hirmuga mõelnud, et mis siis küll saaks, kui see sada korda pestud, pleekinud ja pulstunud koernäss ära peaks kaduma. Aga just selline jube lugu juhtus 7-aastase Jacki kaisupõrsaga, kelle nimi on Põlsas. Põlsas põhjusel, et ta on Jackil veel ajast, mil r-täht tundus keeruline. Ja see on väga oluline, sest just praegu on Jack elus nii palju uut. Uus kodu ja kool ja uus ema kaaslane ja uus kasuõde ema uue kaaslase tütre näol. Segadust rohkem kui küll ja siis oli vana hea Põlsas suureks abiks. Sest veidi luitunud ja lontis, kuid viimse voldini oma ja otsast otsani tuttavat lõhna täis. Oli, kuni kärgpere laste tüli käigus jäljetult kadus. Nagu kadus ka ema lemmik Vetsupaberirulliingel ja isegi viimase asemele ostetud uus ja uhke. Ka Põlsa asemele osteti uus, samasugune põrsas kuid abi sellest ei olnud. Jacki mure oli mõõtmatu. Ja mis siis ikka tehakse, kui midagi kaduma läheb. Eks tuleb minna otsima ja Jack läheb ja võibolla see oleks üks hoopis teistsugune lugu, kui kõik poleks juhtunud jõululaupäeval, imede ja lootusetute juhtumite ööl.

Kuhu kaovad asjad, kui nad ära kaovad? Aga maha jäetud harjumused? Isikuomadused, tunded … Mis neist kõigist saab ja kas nad ka leidmist igatsevad?

Ma pole Rowlingut varem lugenud, mingil loogilisel ajal jäi vahele ja hiljem mõtlesin, et nüüd enne ei loe, kui lapsega koos. See aeg jõudis kätte ja ausalt, ma olen vaimustuses. Kõige enam ehk maailmaloomest. Nii teistsugune maailm ja samas nii loogiline. Midagi ei juhtu niisama, kõigel on põhjus ja tagajärg või vähemalt adekvaatne seletus. Keegi ega miski jää kuhugi ripakile, ei ole ülearune, kõik loo jooksul tekkinud küsimused saavad lõpuks vastused, kõik niidid seotakse kinni. Maailm on nutikas ja üllatav, detailne, seda on lihtne ette kujutada. Maailmaga sama hoolikalt välja joonistatud tegelased, neid on palju ja nad on erinevad kuid eranditult huvitavad. Tohutu teemade ring, sotsiaalist poliitikani, perekonnast ja pantvangidraamast. Kaotustest, armastusest, lootusest ja mälust. Ja seda kõike lapsele arusaadavas, kuid mitte liigselt lihtsustatud keeles. Seejuures raamatu toon on üdini armas ja helge, isegi seal, kus justkui ei ole.

Üks asi, mis mulle väga meeldis, kuidas lugu, mis sisuliselt algas sellest, et  „Mina vajan/ tahan/ armastan“, jõudis lõpuks välja küsimuseni „Aga kes mind vajab/ tahab/ armastab?“ Ja see ka veel, et lõpp oli küll kokkuvõttes õnnelik, kuid siiski mööndustega. Tõsieluline kuidagi. Umbes, et lootus on meeletu jõud, tohutu, peaaegu kõikvõimas. Kuid siiski vaid peaaegu. Siiski on olemas olukordi, kus sa võid looda kogu oma suurest või väikesest hingest, südamest või ma ei tea, millega veel inimesed loodavad, aga kasu ei ole midagi. Kaotused on elu paratamatu osa ja mõnikord tuleb leppida, lahti lasta ja edasi minna.

Minu kümneaastane laps nuttis viimased kaheksa peatükki täiesti lohutamatult. Ma lugesin seda raamatut unejutuks ja lõpuks olin päris hädas. Pakkusin korduvalt, et no ärme siis loeme, kui nii väga kurb on, kuid laps pühkis pidžaama varrukatega silmi ja nina ja nõudis kompromisse mitte soosival häälel, et „Loe edasi, äkki ikka … „ Ja jäi lõpuga rahule vähem, kui mina jäin. Ja sellegi poolest, meile mõlemale väga meeldis. Sedavõrd, et tellisime „Ickabogi“ nüüd ära. Mul on kodus tegelikult kolm osa Harry Potterit ka, aga hakkasin mingi meeltesegaduse ajel ostma neid suuri, värvilisi ja no need pole voodis lugemise raamatud ju – kogemata näo peale kukkudes tapavad ära … nii et. Sry, ma juba maast ja ilmast.

Olgu veel öeldud, et raamat iseenesest on ka ilus, kena köide, silmasõbralik teksti suurus ja srift ning Jim Fieldi vägevad illustratsioonid.

William Peter Blatty “Eksortsist”

Tõlkija Silver Sära, Fantaasia 2021, 356 lk

Washington, 70ndate algus. Populaarne näitleja Chris MacNeil ja tema 11- aastane tütar Regan elavad hästi. Kuni enam ei ela. Tüdrukuga hakkab juhtuma imelike asju. Alates nähtamatust sõbrast ja veidratest häältest majas kuni selleni, et armsast 11-aastasest lapsest saab korraga mitmes keeles roppusi röökiv ja haisev, enda ja ümbritsevate vastu mitmeti vägivaldne koletis. Chris pöördub abi saamiseks arstide poole, lapsele tehakse mitmeid uuringuid, sh psühhiaatrilisi, kuid abi sellest ei ole. Samal ajal sünnivad veidrad juhtumised ka linnas. Pühakodasid rüvetatakse ning Chrisi hea sõber saab surma. Ühesõnaga, midagi toimub, midagi tume tumedat. Lõpuks, märgates õhkõrna, peaaegu võimatut ja seletustele mitte alluvat, kuid siiski seost oma tütre nö haiguse ja sõbra surma vahel, pöördub murest murtud ema jesuiitide poole. Nimelt kahtlustab ateistist Chris nüüd, et tema tütar on seestunud kohutavast deemonist …

Meeldis. Raamat on tempokas, köitis algusest peale ja lõpuni, lugeda oli lihtne ja põnev. Meeldis, kuidas autor on tegelasi joonistanud. Nt detektiivil, kes linnas toimuvaid sündmusi ja Chrisi sõbra surma uurib, on absoluutselt kohutav suhtlusmaneer. Ärritav ja piinav, kuid kui sellesse algusest peale süveneda, alates esimesest kohtumisest Chrisiga, on kuidagi selge, et see kõik on valitud taktika ja ameti peensus ja et see sobib. See suhtlusmaneer detektiivi endaga, tema ameti ja olukorraga, ta teeb täpselt seda, mida temalt oodatakse ehk toimetab juurdlust ajases ettevaatlikult kuid järjekindlalt taga igat väikseimat vihjet, sidudes siin ja seal paistvaid peenikesi niidiotsi … St, see siiski on puhas meelelahutus – süžee kokkuvõttes on veidi naiivne. Või siis mitte süžee iseenesest, pigem tegelased. Nende veidi lihtsad dialoogid ja kummalised reaktsioonid. Kirjanik on nad hästi välja kirjutanud, neis on sisu ja loogikat kuid sümpaatiat nad minus ei tekita, ükski. Kuid, see kuidas kirjanik nad sõnadega lõi, on ikkagi tore. Siis see miski teosoofiast ja filosoofiast kummalise nurga all kokku segatud üldine faabula tekitab ka mitu ebamugavat küsimust autorile, jm. Kuid see siiski ei ole nii oluline või määrav.

Mulle tundub, et oluliseim või vähemalt mulle huvitavaim osas ses raamatus on see, mis räägib usust, vaimulikust (isa Karrasest eeskätt) ja tema kahtlustest. Usu osas. Hingejõust. Ja äkki isa Merrinist (jutust või tegudest, ei oska konkreetsele kohale sõrme panna) kuidagi tuletatav tõik, et Jumal või Saatan, pole üldse nii oluline. Oluline on see, kui tugev on inimese usk. Ja Jumal hoidku (või Saatan), mitte neisse. Endasse. Alustades Chrissi uskmatusest ja teekonnast usuni, lõpetades isa Merrini rituaalieelsete tegevustega, mille abil ta end riituse tarvis meelestab. Ja puhas rõõm raamatu lõpus sellest, et isa Karras lõpuks enese leidis, selgust eneses sai ja otsuse ära tegi. See, kuidas usuküsimus siin välja on kirjutatud, on ilus.

Hirmust. Mulle meeldis, et vaatamata värvikatele kirjeldustele ei tekkinud mul lugedes kordagi hirmu tüdruku elu pärast. Lugedes tabasin end korraks mõttelt, et keegi ei tea ja õnnetus (ükskõik milline) ei hüüa tulles. Võib juhtuda suvalisel ajal ja saabuda suunast, millisest elus oodata ei oskaks – ja see on kui mitte hirmus, siis ebamugav mõte kindlasti. Ja siis jah, irratsionaalne hirmu tunne tundmatu ees. Et kui, siis kuidas saab võidelda sellega, mis tuleb Jumal teab kust ja eikusagilt, põhjuseta, lihtsalt. Ma ei saanud aru deemoni motiividest ka siis, kui olin raamatule lisaks filmi ära vaadanud.

Kokkuvõtteks. Natuke lihtne ja natuke retro, aga hirmus põnev. Et kes siis võidab selle lokaalse lahingu tüdruku hinge eest. Vaatamata mu veidi virisevale muljele, oli väga meeleolukas lugemine, mulle väga meeldis. St, vaimustus on, aga väljendada ei suuda 🙂

“Ääremaa”, Venemaa 1998

Stsenaristid Pjotr Lutsik, Aleksei Samorjadov, lavastaja Pjotr Lutsik

Pole kaugeltki lihtne kino. Tõe otsimisest, õiglusest ja kättemaksust. Sellest, et viimse piirini viidud inimene on ettearvamatu ja võib teha nii mõndagi selleks, et asjade käiku muuta. Filmi tegevuspaik oleks justkui 90ndad, ümbruskond, olme – 30ndad, tegelased kusagilt Esimese maailmasõja päevilt, vintpüssid üle õla, üks koguni kärbikuga. Metafoorid ja mitmed plaanid ..

Ühesõnaga. Segastel asjaoludel ning külaelanike teadmata vahetab „Rodina“ nimelise kolhoosi maa omaniku. Uued omanikud, naftatöösturitest oligarhid, endiste omanike huve (leiba kasvatada!) ei arvesta, ning sellele, kes küsima läks, aeti koerad kallale. Niisugune asjade käik ei mahu hinge timukasilmsele väheldasele mehikesele Filipp Safronovile, kes otsustab tõe ja õigluse eest võidelda. Tasa ja targu, muidugi. Kogub kokku väikese salga endasuguseid ning asub teele. Lähemalt kaugemale. Väiksemalt suuremani. Suunaga Moskva peale. Alustatakse kolhoosi esimehest, kes pärast mõningasi karastavaid ja meelsust parandavaid protseduure ühineb õigluse eest võitlejate salgaga. Edasi liigutakse juba esimehe oligarhidelt kingituseks saadus külgkorviga mootorrattal ja see sõit, see sõit on mu lemmikosa sellest filmist (lisaks lõpukaadritele, kus maad küntakse). Mehed nagu muistse sõidavad ja sõbrunevad nii, nagu vist ainult sõjas sõbrunetakse. Muinasjutulised, karikatuurselt rahvalikud karakterid, ei oska öelda, kas nimme või ainult mina näen, aga on nende hulgas nii Surematu Kaštšei, Ilja Muromets kui ka Tšapaev. Sõidavad, laulavad ja mängivad kaarte ning vahepeal tapavad inimesi – mõne purevad surnuks, mõnel teisel lõikavad pea otsas, lapsi küpsetatakse ahjul. Tõeotsingutes paindumatud mehe suhtlevad omavahel mõõdetult, mingisugusel heal, rahulikul moel, ei mingit liigset tõmblemist. Üldse, kogu filmi tempo on mõõdukas, veidi unelev ja unenäoline, miskipärast meenub Šolohhov oma vaikse Doniga …

On täiesti hämmastav, kuidas filmitegija vaatajaga mängib. Filmi alguses kuulub mu poolehoid täies ulatuses nendele lihtsatele külameestele. Tunduvad sellised, ohutud eelkõige. Filmi kulgedes karakterid avanevad ja tumenevad, poliitilisest provokatsioonist või kodanluse vastasest manifestist vms vormub ei rohkem ega vähem kui lakooniline, irratsionaalne horror. Toime pannakse kirjeldamatuid jõledusi, kuid minu poolehoid säilib, mehed tunduvad mulle ka siis veel meeldivate inimestena, kui filmi lõpus avalikult naftatöösturi ja tema kaaslaste veres suure naudinguga pidutsevad.

Esteetilises plaanis mõnusalt kasin, parajalt irooniline, kohati väga naljakas ja veidralt võluv kino. Internet ütleb, et ka filmi tegijate saatus on veider. Kirjandusliku stsenaariumi üks autor Aleksei Samorjadov hukkub mõni aastat enne filmi tegemist. Teine stsenarist ja lavastaja Pjotr Lutsik filmib üksi ning sureb paar aastat peale filmi valmimist, „Ääremaa“ jääb tema ainukeseks täispikaks filmiks.

Teised:

trakyll …

Sjón “Virvarebane”

Tõlkija Askur Alas, Pegasus 2013, 112 lk

Valisin selle raamatu kaane järgi. Või kas see päris valik oligi. Nägin ei tea kus ja millal ning teadsin, et kunagi loen kindlasti, nüüd lihtsalt jäi raamatukogus silma. Sest rebane ja tühi väli ja ma lugema hakates isegi ei kahtlustanud, milline rebane täpselt (imeline, täiuslik) …

Et siis. Läinud kord preester rebasejahti. Nii nagu Islandil ehk minnakse – mitu kihti tublisid riideid seljas ja ema pakitud rikkalik moonakott seljataga kõlkumas. Märkas rebas, jahtist rebast ja sairebase kätte. Või siis ei saanud… või sai rebane preestri …

St, ma proovin teiselt poolt …

Läinud kord õpetatud taimetark kodukohta külastama ja pärandist lahti saama ja ei saanud. Kohtas hoopis tüdrukut, kelle selle hetkeni elatud elu küll ükski hing endale ei tahaks, kuid kes, võimalik, et tänu oma eripärale siiski suutis naeratada. Naeratused, teadagi, suudavad nii mõndagi ja seda isegi viimse elusrakuni läbikülmunud Islandil. Ja sündis sest kohtumisest midagi hingeliigutavalt kaunist …

Ja siis olid veel luigepoja sulgi ja nikerdatud mõistatusi, virmalisi, psalmide asemel loetud poenimekirju ja pehmelt öeldes karmivõitu maastike. Mitu nutikalt välja joonistatud saatust ja tragöödiat. Detektiivi, maagiat ja draamat. Teaduse- ja ajalugu. elugu. No ja siis lund. Lund oli ka, loomulikult, rohkesti.

Ja lõpp, üsnagi etteaimatav ja samas ikkagi ootamatu. Kindlasti aplausi väärt.

Ilus tekst.

Teised:

Vahel ma kirjutan ka …

Kiiksu lugemisarhiiv

Sehkendamine

Lugemissoovituste blogi

Raamatukoi lugemislood

loterii

loterii