Category Archives: Uncategorized

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” LR 28-29/1979

Mõni aeg tagasi rääkisin sõbraga raamatutest ja ta nimetas heade või meeldivate, igatahes lugemist väärt kirjanike hulka tandemi Ilja Ilf ja Jevgeni Petrovi. Oli see kuldvasika või tosina jagu toolidega seoses, ei mäleta, kuid see eest mäletan täpselt, et kaks eelmist sõpra nimetasid samas kontekstis samu kirjanike. Ma isegi korraks mõtlesin, et kas selline kokkusattumus ütleb rohkem minu või minu sõprade kohta, kuid lugemiseni kuidagi ei jõudnud. Kuni siis nüüd pool kogemata jäi näppu vana LR ja ausõna, see on pööraselt naljakas tekst.

No kujutage ette, et te oleta väikese, kuid suurte kulinaariaalaste tegude poolest kuulsa,  provintsilinna kontoriametnik, registraator täpsemalt – see isegi kõlab tolmuselt. Avansi päev ja eesootav tantsulka kolleegidega. Kuid aega veel on ja nii te otsustategi külastada linnasauna. Kõnnite, võib-olla rõõmsalt, võib-olla te isegi laulate, vähemalt mõttes ikka ju, kohtate linna hullu leiutajat, vahetate paar sõna ja … leiate seebi. Metallkarbi sees oleva õrnsinise! seebi! Loomulikult te pistate selle taskusse ning kasutate sihtotstarbeliselt esimesel võimalusel. Seebitate end sisse, mõnuga, peast alustades ja üle kere ja …  

Ja imelik asi: miilitsinspektor Adamovile, kes sealsamas lähedal ennast pesi ja oli parasjagu pea perekonnaseebiga sisse seebitanud, paistis, et jaoskonna asjade kaudu tuttava Filjurini pea on kadunud ja pesemisega tegeleb üksnes keha.

Adamov hakkas vahtu täis silmi kiires korras puhtaks loputama, aga kui ta oli need puhtaks saanud, siis polnud nurgas, kus Filjurin oli seisnud, enam mitte kedagi. Üksnes udused auruvired väänlesid õhus ja kaldus põrandal veerles raske kibu.

lk 10

Oli juhtunud tume ja kummaline sündmus. Kahekümne kuue aastane kadestamisväärse tervisega noormees, korralik teenistuja, kaotas ühe hoobiga kõik, mis tal kunagi oli olnud: särgi, lipsu ja keha. Järele oli jäänud üksnes see, mida Filjurinil siiamaani üldsegi vaja polnud läinud: hing.

lk 11

St mõistate, seebitate end sisse ja kaotate keha. Kurvastate, muidugi, longite kehatult siia sinna, kuid ega siis lõpmatuseni saa. Mida sa teeksid, kui muutuksid nähtamatuks? Nähtamatuks muutunud Filjurin erilist leidlikust siinkohal ei ilmutanud, soovis kõigest jätkata teenistust vaatamata sellele, et tal keha ei ole, sest seadused ju otse ei keela.

Eelmise sajandi 20ndad, NEP-i aegne Venemaa, bürokraatia, kadedus, rumalus, kahepalgelisus, kelmus, farss ja lokkav onupojapoliitika ning kõige selle keskel nähtamatu ametnik. Muutused linnakeses on totaalsed, karakterid on värvikad, naljad teravad ja nimed … nii koha- kui isikunimed on siin imelised ja see kirjeldus pole täpne. Täpselt kirjeldab neid minu meelest üksnes venekeelne sõna охуительные ja auka, see pole roppus, see on konkreetne vaimustusaste.

Tekstinäidet otsisin kaua ja päris õiget vist ei leidnud, tervikuna mõjub kuidagi hoopis paremini. Nii et olgu siis suvalise koha pealt:

Välismaine elu Nikolai Samoilovitši majas jõudis apogeesse tol õhtul, mil pereisa tõi koju kimbu banaane.

Banaanide ilmumine Pištšeslavi langes ühte ahvinäituse linnatulekuga. Näituse parima eksponaadi, gorilla Molly elushoidmiseks tellis näituse administraator välismaalt banaane. Gorilla võis uhke olla, et peale tema ei söö Pištšeslavis ükski hing nii haruldasi puuvilju. Kuid Brakkide pere ei tundnud oma tõelise elu püüdlustes mingeid takistusi. Nikolai Samoilovitš, kes tütreid hellitas, ei suutnud neile mitte midagi keelata.

Ka näituse valvur ei suutnud Braki peibutustele vastu panna. Brakkide teelaual ilutsesid banaanid. Tõsi küll, need olid välja kistud gorilla lõugade vahelt, kuid see-eest kindlustasid perekonnale hingelt ja ihult eurooplaste maine.

Filjurini kadumisega jäi Brakkide maja vaikseks. Noormehed ei tulnud enam külla, Charleston jäi katki ja gorilla tervis paranes märgatavalt – nüüd sai ta jälle kätte täisportsjoni banaane.

lk 47 – 48

ERR, David Vseviov

ERR, katkendid

Mööda netti

John Steinbeck “A Russian Journal”

Istusid kord kirjanik John Steinbeck ja fotograaf Robert Capa  ja mõtlesid, et krt, teeks midagi. Läheks nt reisile. No nt sõjast toibuvasse Nõukogude Liitu. Vaataks, kuidas seal inimesed elavad. Mida seljas kannavad ja mida söövad, millest unistavad või unesid näevad, pidutsevad, surevad. Mõeldud, tehtud. Viisad saadi kiiresti ja vaatamata kaasmaalaste keelitustele loobuda kindlat ja piinarikast surma toovast plaanist, asuti teele.

1947, külma sõja algusaegne hiigelriik, eesriie juba langeb, kuid raudne veel pole. Bürokraatia, isikukultus, diktatuur ja tsensuur. Propagandamasin kogub tuure, äsjased liitlased juba muutuvad  pommi ehitavateks ülesöönud kapitalistideks. 

Targa inimesena ütleb Steinbeck kohe raamatu alguses ära, et see ei ole raamat Venemaast või elust Venemaal, see on raamat tema ja Capa reisist Venemaale. Kindlasti see nii oligi ja pmts võiks siin pikalt arutada, mida kõike Steinbeck märkas või taipas ja siis otse välja ei kirjutanud või siis kohati ehk omamoodi ikkagi kirjutas, aga ma ei hakka. Vist seepärast, et ka poliitilisest varjundist üle või mööda vaadates, on selle reisikirja lugemisele kulunud (vähene, kahjuks) aeg väga hästi veedetud aeg.Steinbeck kirjutab hästi, eredalt ja täpselt ja talle on kerge kaasa elada. 40 päeva jooksul pistetakse rinda bürokraatiaga, lennatakse plekkpurki meenutavate lennukitega ja sõidetakse veidrike täis rongiga, suheldakse tööliste ja põllumeestega, kirjanike, ametnike ja lastega. Süüakse, juuakse, tantsitakse, üllatutakse,  üllatutakse veel ja veel, naerdakse, vihastutakse ja siis jälle – süüakse ja juuakse kuni voodisse kukutakse, et ärgata vaid mõni tund hiljem ja kõike otsast alata. Moskvat, Stalingradi, Kiievit ja Tbilisi. 

Mulle meeldis kõige rohkem osa, kus Steinbeck kirjeldab, kuidas nad Capaga Kremlit külastasid. Nt arutasid nad Lenini muuseumis ringi jalutades, et eluajal oli Lenin tõenäoliselt inimene, kes iial mitte midagi ära ei visanud, isegi mitte kõige väiksemat märkmepaberit, rääkimata kulunud pliiatsijupist või lõhkistest kalossidest. Külastades Vene vürstide elupruume aga nentisid, et neis ruumides ei saanudki muud sündida kui erinevad julmurid. Minu must-do list before … ei ole kuigi pikk, kuid Kremli külastus on seal nüüd üsnagi prioriteetsel kohal.   

Lisaks kõigele veel palju head huumorit, mh Steinbeci ja Capa omavahelisi tögamisi ja kuhjaga tavalist inimesearmastust. Ja siis need Capa fotod, muidugi. Need on veebis olemas ja vaadatavad, no nt siis https://www.magnumphotos.com/arts-culture/travel/robert-capa-russian-journal/ 

Mõned tekstinäited ka:

“This practice seems to be general in the Soviet Union. I suppose it is general any place where bureaus of the government operate. No one is willing to go out on any limb. No one is willing to say yes or no to a proposition. He must always go to someone higher. In this way he protects himself from criticism. Anyone who has had dealings with armies, or with governments, will recognize this story. The reaction to our cameras was invariably courteous, but very careful, and the camera did not click until the policeman was quite sure that everything was in order.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“In Russia it is always the future that is thought of. It is the crops next year, it is the comfort that will come in ten years, it is the clothes that will be made very soon. If ever a people took its energy from hope, it is the Russian people.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

“We went back to our green bedroom with its insane mural, and we were conscious of being depressed. We couldn’t figure out exactly why, and then it came to us: there is very little laughter in the streets, and rarely any smiles. People walk, or rather scuttle along, with their heads down, and they don’t smile. Perhaps it is that they work too hard, that they have to walk too far to get to the work they do. There seems to be a great seriousness in the streets, and perhaps this was always so, we don’t know. We had dinner with Sweet Joe Newman, and with John Walker of Time, and we asked them if they had noticed the lack of laughter. And they said they had. And they said that after a while the lack of laughter gets under your skin and you become serious yourself. They showed us a copy of the Soviet humorous magazine, called Krokodil, and translated some of the jokes. But they were not laughing jokes, they were sharp jokes, critical jokes. They were not for laughter, there was no gaiety in them. Sweet Joe said he had heard that outside of Moscow it was different, and this we subsequently discovered to be true. There is laughter in the country, in the Ukraine, and on the steppes, and in Georgia, but Moscow is a very serious city.”

― John Steinbeck, A Russian Journal

Naked (Alasti), UK 1993

imdb.com

Režisöör Mike Leigh, komöödia/draama, 2h 12 min

Isikliku prügikastita halvasti lõhnav vagabund Johnny liigub arthausiliku veerpõõsana ühe värvika tegelase juurest teise juurde jutlustades oma naiivsevõitu filosoofiat. Kogu tema tegevus sisuliselt piirdub  tolmust pilvekese tekitamisega kuivanud pinnase kohal. Hea või halb, aga midagi ikka. Kuigi, enamus ütleks, et pigem halb. Hulgus ja parasiit olla on halb, naistevastane vägivald on halb, ahelsuitsetamine on halb nagu ka piiritu nartsissism. Halb on ka ülemäärane ja valimatu raamatulembus, dialoogi otsimine ja selle mitte leidmine, maailma lõpu ootamine ja selle alguseks nimetamine. Sellest, mis on hea, pole siin filmis silpigi. 

Sartre´ on öelnud, (ma mälu järgi, umbes, sry), et kui sul on igav iseenda seltsis, siis oled halvas seltskonnas. Nietzsche umbes, et ellu jäävad tugevamad. Jeesus ütles, et kannata ja see võetakse arvesse.

Tõbras ja parasiit, aga naistele Johnny meeldib. Poolest Johnny poolt räägitust ei saa nad aru ja enamasti oleks parem, kui poleks saanud ka ülejäänust. Aga parem ikka, kui üldse mitte kedagi. Armasta mind, kallis, kui sa just pead kedagi. Nii lihtsalt on, looduse krooni taak on tunda end üksildasena ja oodata suurt ja puhast või väikest ja veidi räpast või siis ükskõik missugust, peaasi, et oleks armastus. Ja nad istuvad ja ootavad, kannatavad ja kannatavad ära, loodavad ja nutavad. Ja kardavad. Ennast ja üksteist, seda, et raha saab otsa, doosid, sigaretid, sõnad. Kardavad vallandamist, nuge, valu, surma, elu, kohustusi ja igat uut päeva. Ja igaüks, olles harjunud elama oma väikeses, hapras, nagu amfetamiini poolt kaltsiumist puhtaks uhutud luud, maailmas, kardab igat tillukest uudsust või muutust, mis tuleb väljast. Keelduda – tähendab hoiduda probleemidest. Emmet ei ole, jumal ei kuule, lihtsalt tee veel üks lonks ja ära mõtle. Ja siis vist ei mõelda, või kui, siis harva ja vähe aega korraga. Filmis mõtleb Johnny üksinda ja seepärast mängib teda David Thewlis. Sest Thewlis oskab mõelda nii, et vaatad ja vaatad ja silmad ei pilgu ja pisarad ja naer korraga ja miljon tunnet sekundis ja pime väljapääsmatus. 

imdb.com

Iga uus päev nagu vägistamine pimedas kõrvaltänavas – ootamatu ja valulik, mitte kunagi rahuldust toov, üksnes pikalt kipitavad kriimud ja tuikav valu ribides. Elu nagu iga võimaliku juhuse käest libisemine.

Absoluutselt destruktiivne eluviis kui eesmärk iseenesest või siiski kui möödapääsmatu reaalsus. Bazarov (Jevgeni Vasiljevitš) on surnud ja temaga koos ka romantilised ideaalid. Jäänud on üksnes küünikud ja Pepsi põlvkonna psühhopaadid. Film lööb kuhugi madalale ja sügavale, kuhugi seljaaju vanimasse ossa. Kuid lööb kuidagi köitvalt, oma eripärasel moel, hinge kriipiva muusikaga ja järsult vahetuvate stseenidega. Eriilmeliste novellide kogu paksus melanhoolias. Toimuva kummalisus ja dialoogid hoiavad pinget, igav ei hakka kordagi. Dialoogikeskne, sarkastiline, absurdne, eluline. Koguaeg räägitakse ja see, mida öeldakse on koguaeg kas uskumatult deep või kirjeldamatult rumal. 

Kokkuvõtteks tuleb välja nii, et … et preilnad tantsivad naabersaalis, vaenulike riikide saadikud upuvad mutta, mats aga künnab uudismaad. Ja üksi kuningas mõtleb, et ta vist ongi alasti. Seinu katavad otse läbi amalgaami roostes naeltega kinni löödud kõverpeeglid. Kiirekujulised mõrad teevad naerutoast piinakambri ja ei mingeid uksi. Kodutu demagoog nõuab tõlda, kuid ajad pole enam need. Isegi pärleid ei ole, ainult sead. Nii tulebki lonkida oma kahel vigasel, et hingata oleks kergem ja mõelda äkki lõbusam. Eemale kodusest karup*st, eemale hoolitsevatest sõbrannadest, sellest kõigest. Halb või hea, aga midagigi ometi. Veerpõõsas veereb ära, tiitrite taha, vasakule.

“[Naked is] about masks, it’s about the thing we are forced to be, that society expects us to be. The tension between that and what’s behind the mask. All the characters in my film are dealing with pretentiousness.”

– Mike Leigh

John Steinbeck “Kuu on madalal”

Kella kolmveerand üheteistkümneks oli juba kõik möödas. Linn oli okupeeritud, selle kaitsejad alistatud ja sõda lõpetatud. 

lk 187

Nimetud väed okupeerivad nimetu linnakese kusagil Põhja-Euroopas, suurema vastupanu ja kärata, peaaegu ohvriteta. Nii rahvas, kui linnavõim demokraatlikult valitud linnapea Ordeni kehastuses on esialgu segaduses. Okupantidele, keda kohapeal juhib elu näinud kolonel Lanser, on linn strateegiliselt oluline, nimelt asub siin kivisöe kaevandus. Kolonel Lanser koos teiste ohvitseridega seavad end millitaarpsühholoogilistest kaalutlustest tulenevalt sisse linnapea Ordeni residentsi ja korraks tundub, et ehk kõik ei olegi nii halb. Kuni esimene linnakodanik keeldub okupantide käsku täitmast ning ta selle eest sõjakohtu otsusel maha lastakse. 

Aknaklaas purunes sissepoole kildudeks. Leitnant Prackle paiskus põrandale. Ta haaras oma õlast kinni. 

Lanser hüppas üles, hüüdes: “Nii see algab. Kas olete haavatud, leitnant?”

lk 238

Lühiromaan ilmus 1942. aasta märtsis, Ameerikas, II MS oli täies hoos ning Pearl Harborist olid möödas vaid mõned kuud. Internet ütleb, et see Steinbecki esimene sõjast rääkiv novell ning kirjutatud teadlikult propagandistlikel kaalutlustel. Esmapilgul kohati absurdikomöödiaks kiskuv lugu on tõesti idealiseeriv ja lootustandev. Kedagi ei jäeta üksi või maha ning võitluses okupandiga on igaühe ükskõik kui pisike panus oluline. Linnaelanikud on õilsad, nutikad ja õiglasest vihast kantult kättemaksuhimulised. Vallutajad on aga veidi … lapsikud ja lihtsameelsed isegi. Välja arvatud ehk kolonel Lanser, kellele Steinbeck on mõningase mõtlemisvõime siiski kinkinud ja seda loo ilmumisaegsed kriitikud Steinbeckile ei kinkinud. Öeldi, et lugu ei kõlba kuhugi, sest vallutajaid on kujutatud liiga inimlikene, näidatud liiga heas valguses. 

Minule meeldis see lihtne lugu väga esiteks seetõttu, et autor räägib loo justkui kahest erinevast vaatenurgast – okupeeritute ja okupantide omast. Ja tõesti, ühed on tugevamad ja teised ehk mitte, kuid inimlikud siiski. Ma otsustasin enda jaoks, et Steinbeck, olgugi sõjavastane, tulenevalt oma tohutust inimesearmastusest lihtsalt ei saanud teisiti. Ja teiseks karakteriloome, tegelaste psühholoogilised portreed – on täiuslikud. Olgu siinkohal näiteks lõik linnapeast ja tema prouast, millest on täiesti küll, et mõista, millist tüüpi suhtest siinkohal räägitakse: 

Ta oli olnud nii kaua linnapea, et ta kujutas enesest idee-linnapead oma asulas. Isegi täiskasvanud inimesed nägid linnapea Ordenit oma vaimusilmade ees, kui nad silmasid kuskil kirjutatuna või trükituna sõna “linnapea”. Tema ja ta amet kuulusid ühte. Ta amet oli andnud talle väärikuse ja ta ise oli andnud oma ametile südamesoojuse. 

Tema selja tagant ilmus nähtavale proua, väike, kortsus ja äge. Ta kujutles enesele, et tema oli loonud selle mehe ning mõtelnud ta välja, ja ta oli kindel, et ta suudaks teha parema töö, kui tal seda korrata tuleks. Ainult kord või paar oma elus oli ta oma meest täies ulatuses mõistnud, kuid seda osa temast, mida naine tundis, tundis ta hästi ja üksikasjaliselt. Ka kõige väiksem söögiisu või valu , ei ükski hooletus ega kitsidus ei jäänud tema poolt oma mehes märkamata; ükski mõte ega unistus ega igatsus tema silmades ei jõudnud naiseni. Ja sellest hoolimata oli proua mitmel korral oma elus tähti näinud. 

lk 193

Kolmandaks meeldis mulle väga romaani ülesehitus. Konkreetselt see, kuidas iga peatükk algas ilma ja linnakodanike meeleolude kirjeldusest ja mida aeg edasi, seda külmemaks läksid ilmad ja mornimaks linnakodanikud. No ja siis okupandid, eks nendega juhtus ka, nii mõndagi.

——-

Ja üks asi veel, jäi kogemata silma. Üks “Kuu on madalal” arvustus on ilmunud  2018. aastal ajakirjas “Kaitse Kodu!” (DIGAR), kus seda soovitatakse lugeda vastupanuvõitluse huvilistel. 

Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: “Troonide mängu” teadus”

Füüsik Rebecca C. Thompson otsustas uurida kuidas “Troonide mängu” väljamõeldud maailm oma ettearvamatult vahetuvate aastaaegadega, kibedas külmas palja päi lippavate meestega, tohutu jäämüüri, jääzombide ja tuld sülgavate lohedega teadusega suhestub. Tuleb välja, et suhestub küll. Epiloogis ütleb teadlane järgmist: 

George R. R Martin suutis luua maailma, mis on sisemiselt sidus ja kaldub tegelikkusest kõrvale vaid juuksekarva võrra. /–/ Ja just sel põhjusel on George R. R. Martini maailm nii kaasahaarav: see asub meie omale nii lähedal, ent ometi haardeulatusest väljas. 

lk 283

Teaduse populariseerijana omab Thompson väga head ettekujutust sellest, kuidas rääkida füüsikast või keemiast, rääkimata teistest, vähem igavatest teadusharudest nagu bioloogia, astronoomia, geneetika, toksikoloogia jt selliselt, et see köidaks lugejat. Raamatu järgi otsustades mulle tundub, et lobisedes. Kuidagi heas mõttes, raamatut lugedes oli mul kogu aeg tunne,  nagu kuulaks erakordsesse jutuhoogu sattunud tarka ja lõbusat tuttavat. 

Olen veetnud kogu oma elu teadusest rääkides ja esimene reegel selles ametis on: tuleb jutustada lugu. /—/ Kõige tugevamad argumendid teaduse kasuks on need, mille puhul te tunnete osalisi ja hoolite toimuvast. kui algatada teadusalane arutelu “Troonide mängu” taolise loo abil, on kuulajad juba kaasa haaratud. 

lk 284

Küsimused, millele raamatus vastuseid otsitakse, on täiesti fantastilised. Kas planeet ebaregulaarsete, täiesti ettearvamatul ajal vahetuvate aastaaegadega on ülepea võimalik ja kuidas täpselt? Miks lohedel on nahkhiire tiivad ja kas neil kurk ei kipita? Mis võiks olla 200 tonnise linnukese olendi piirkiirus lendamisel ja mul praegu nt tekkis veel üks küsimus olendi seedesüsteemi osas (meenus üks linnukeste ja õnne kohta käiv uskumus),  mida raamatus küll ei käsitletud, kuid mis näitab selgelt, et raamat soodustab edasi mõtlemist. Veel põnevaid küsimusi: millest (või millega) zombid mõtlevad ja millest tuleb Ebalaste armee liikmete erinev lagunemisaste? Millises olukorras võib tsitruseviljade kättesaamatus osutuda surma toovaks asjaoluks? Kas terase omaduste parandamiseks on vaja tingimata omada lohet? Millist “Troonide mängus” kasutatud hukkamisviisi tasuks eelistada  (no juhul, kui peaksite sattuma olukorda, kus lubatakse valida)? Turmatuli, loheklaas jpm. Ja siis veel üks minu lemmikuist: kui palju sulakulda on vaja inimesele pähe valada selleks, et aju tema koljus keema läheks ja mis siis surma põhjus oleks – lämbumine, šokk või ajude keemine? Ja nii pikalt edasi.   

Raamat on hästi komponeeritud, iga peatükk käsitleb üht suuremat teemat, mis alapeatükkideks jagatult a-st ja o-st alates arusaadavalt lahti seletatud. Nt, rääkides Westerosi aastaaegadest räägib autor kõigepealt sellest, mis need aastaajad õigupoolest on, miks nad on ja mis neid mõjutab, nende kestvust või temperatuuri. Räägib Maa orbiidist ja teljest, viskab nalja Harvardi üliõpilaste üle ning alles seejärel püüab jõuda selgusele, mis selle  Westerosi mandrit kandva planeediga siis õieti on.  Tempokalt ja huvitavalt, viidetega lugudele ja erinevatele uurimustele. 

Lugedes mõtlesin vist iga peatüki juures vähemalt korra, et oh, see ongi minu lemmik, kuid lõpuks … Kui kindlasti peaks nimetama, siis vist jäämüürist ja külmas kliimas hakkama saamisest rääkivate peatükkide juures põksus süda kiiremini (külmavares, nagu ma olen). Mh meeldis mulle külmas kliimas hakkama saamise peatükis nii mööda minnes käsitlust leidnud tänapäevaste trenniriiete tehnoloogiate teema. Selliseid päris maailma teemasid, mis käsitletava sarja omadega haakuvad, on raamatud teisigi ja need üksnes rikastavad. Kõik see kokku on päris tore lugeda.  

Olgu veel öeldud, et ma ei ole lugenud G. R. R. Martini  “Jää ja tule laulu” ja sarjast “Troonide mäng” olen näinud esimest hooaega, paar osa teisest ja viimase hooaja viimast osa (meeldisid, kunagi, kui ma ükskord töötuks või pensionile jään …). Kuid see ei sega kõne all oleva raamatu lugemist ja nautimist – nii palju, kui püstitatud probleemist aru saamiseks vaja, on samas ka kenasti lahti kirjutatud. Eks ta “Elava teaduse” sarja raamatutele kohaselt nõuab grammi võrra rohkem süvenemist, kui mõni kaasaegne filosoofiateos mõnelt endiselt korvpallurilt (palun vabandust, aga ma ei saanud seda mitte kasutada – see on niii hullult naljakas), kuid kindlasti pole siinkohal tegu igava või ülemäära keerulise teadusliku tekstiga. Ikka popp _ja_ teaduslik. 

Kohe kui ma seda raamatut nägin, teadsin, et tahan seda lugeda. Aitäh selgeltnägijale Argo kirjastusest, kes minu mõtteid luges ja raamatu postituvile noka vahele pistis.

Lugemisaasta 2020

Kõigepealt statistika: 2020. aastal lugesin 90 raamatut, kokku 17110 lk. Kõige lühem raamat oli Hans Christian Andersen “Metsluiged” 14 lk ja kõige pikem Dan Simmons “The Rise of Endymion” 709 lk. Keskmiselt tuli raamatu pikkuseks 190 lk ja keskmine lehekülgede arv päevas 46,7. Seda on vähem, kui eelmisel aastal, kuid mitte oluliselt. See eest aga tundub, et raamatuid, mis mulle väga meeldisid, oli sel aastal erakordselt palju. Kindlasti on ses osaliselt “süüdi” Loomingu Raamatukogu sari, mis (tegelikult ma mäletan, et ütlesin seda ka eelmisel aastal) oli lõppenud aastal kuidagi eriti õnnestunud (loe: minu maitsele sobiv) ja loomulikult mugavalt postkastist võtta.

Ilusat piltidega kokkuvõtet näeb siin (Goodreads), välja kirjutan ainult kõige kõigemad (järjekorda panemata). 

Franqois Mauriac “Ussipesa” – ma arvan, et see oli minu 2020 aasta kõige suurem lugemiselamus üldse. 

L. Frank Baum “Võlur Oz” ja C. S. Lewis “Lõvi, Nõid ja Riidekapp” – mõlemad lugesin ette oma 9 aastasele, kumbagi varem ise lugenud ei ole ja meeldisid väga nii mulle kui lapsele. 

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” 

Bohumil Hrabal “Liiga vali üksindus” – konkureerib mul Mauriaci “Ussipesaga”, aga .. ei oska seletada.

Frank Herbert “Düün”, lugesin “Düüni messiase” ja “Düüni lapsed” on pooleli, kuid väga hea oli siiski vaid esimene.

Sergi Žadan “Depeche Mode”

Partick Deville “Katk ja koolera”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” – jutukogu oli nii hea, et lugesin hooga üle ka “Inglite keele” ja “Mesilased”, mis meeldisid endiselt. 

Varlam Šalamov “Kolõma jutud”

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Ilya Kamisnsky “Kurtide vabariik” 

John Steinbeck “Karbiküla” 

Sergei Dovlatov “Riiklik kaitseala” 

Steinbecki ja Dovlatovit loen praegu edasi, vaheldumisi, hetkel on pooleli Steinbecki “A Russian Journal” ja kõik siiani loetu on päris hea. Lugedes neid jõudsin arusaamisele, et ma vist ikka ei ole teemade järgi lugeja. Mõttes, olen mitu aastat kaasa teinud fb lugemise väljakutse grupi suurt väljakutset (52+1) ja alati saanud enam vähem tehtud ka, sest kui ma loen aastas keskmiselt 80 kuni 100 raamatut, annab väikese sohiga need igal juhul teemade alla ära paigutada. Kuid sellise väljakutse peamine mõte minu meelest on selles, et lugeda nö kastist välja, lugeda kasvõi aeg ajalt midagi sellist, mida muidu ei loeks. Ja teate, mul võttis küll mitu aastat, aga ma olen nüüd lõplikult veendunud – seda, mida ma lugeda ei viitsi, ei viitsi ma lugeda ka ühegi väljakutse pärast, ei ole minu seda, mida iganes selleks vaja on. Lisaks tekitab see mõningast eklektikat – mitte midagi ei ole mitte millegagi loogiliselt seotud, killuke siit ja killuke sealt. Aga lugemisega on ju nii, et tihti üks raamat tingib teist, tekib huvi kirjaniku või teema, žanri või sarja või jumal teab, mille vastu veel ja … ja siis on teema, et mine raamatukokku, otsi vasakult kaheksanda riiuli kolmandast vahest raamat, mille nimi algab sinu vanaisa eesnime kolmanda tähega ja siis sa teed püüdlikult kõik selle läbi ja raamat, mille sa sealt saad on umbes Jesper Parve “Mees,”  kus kodanik kirjutaja avaldab mulle minu vigasest eesti keelest veel vigasemas eesti keeles “saladused”, mida ma ükskord küünetehniku ooteruumis juba lugesin “Nipiraamatu” suhterubriigist. 

Fb lugemise väljakutse grupp on kõige toredam fb grupp üldse ja ainus, mida ma päriselt jälgin (kuigi kõike seal ilmuvat juba ammu lugeda ei jõua, eks mul, nagu ma usun ka kõigil teistel, on omad lemmikmuljetajad). Selle grupi loojad ja eestvedajad teevad tohutult tänuväärset tööd lugemise populariseerimiseks ja mitte ainult. Eraldi väärib märkimist see, mida teeb grupis Triin ARGO kirjastusest ja ulmikud ajast, mil nad kuidagi korraga grupi avastasid ja liitusid – see selgelt rikastab grupis käsitletava kirjanduse valikut ja laiendab minusuguste juhulugejate silmaringi, suunab pehmelt kuhugi parimatele jahimaadele. Ühesõnaga, armastan lugemise väljakutse gruppi kogu oma pisikesest südamest, kuid minust isiklikult teemade järgi lugejat ei ole ja sel aastal ma väljakutsetest osa ei võta. 

Kui nüüd rääkida veel lõppenud lugemisaastast, siisulmet ja luulet (eriti) lugesin vähem, kui paaril eelmisel aastal, millest … tahtsin öelda, et on natuke kahju, aga tegelikult … on kuidas on. Natukene kurb olen sellepärast, et eelmisel aastal seatud eesmärk “Lugeda vähem või vähemalt aeglasemalt ning mõelda ja kirjutada selle võrra rohkem” jäi täitmata. Proovin sel aastal uuesti. Lubadust kirjutada kas või mõne sõnaga igast loetud raamatust välja ei käi (ideaalis tahaks) – see pole reaalne, aga aeg ajalt püüan muljeid jagada siiski. Samuti kavatsen sel aastal üles märkida vaadatud filmid ja seriaalid. 

Voot. 

Veel mõned päris päris isikliku toppi mitte mahtunud, kuid siiski väga meeldinud ja meelde jäänud 2020 loetud raamatud: 

Tommaso Campanella “Päikeselinn” ja Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool” – mõlemad ilmunud LR Kuldsarjas ja need kaks on sellest sarjast ainukesed tõenäoliselt põhjusel, et ülejäänud on (veel) üle- ja lugemata. 

Leonard Mlodinow “Nõtkelt. Palindlikust mõtlemisest muutuste ajastul” – raamat, mille lugemise tulemusel ma konkreetselt muutsin oma harjumusi – käin jooksmas või jalutamas kõrvaklappideta ning harjutan süümepiinadeta logelemist. Mõnikord juba õnnestub. 

Claire North “Harry Augusti esimesed viisteist elu”

Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal”

Graham Greene “Kümnes mees”

Matt Kaplan “Teadus maagia taga. Pühast graalist armujookide ja üliinimesteni”

Don DeLillo “Null K” ja “Kosmopolis”

Guzel Jahhina “Zuleiha avab silmad”

Marina Stepnova “Lazari naised”

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Albert Engström “Moskoviidid”

Kevin Brockmeier “Surnute lühiajalugu” 

Head uut lugemisaastat! 

(Otsisin oma kaustadest pilti, kus ma loeks mõnd raamatutu ja ainukesel blogikõlbulikul fotol raamatuga näitan ma otse objektiivi keskmist sõrme. Seletada ei oska. Postitus jääb pildita :))

Sergei Dovlatov “Kompromiss”

Loetud raamatust Sergei Dovlatov “Kompromiss. Riiklik kaitseala”, Tänapäev 2011

Selles loos on väga palju kompromisse. Kõigepealt kaksteist peatükki, millest igaüks algab katkendiga ajaleheartiklist Sovetskaja Estonija, kus Sergei Dovlatov töötas ajakirjanikuna aastatel 1973 – 1976. Igale katkendile järgneb artikli kirjutamisele eelnenud, samal ajal toimunud või järgnenud eluline lugu. Ja mitte et ajalehes ära trükitud ja elulised asjaolud päris alati kõiges ei klapi või isegi ei ristu, enamuse lugude puhul moodustavad nad koos mingi uskumatu absurdi. Fotoaparaadi ja Aleksand Bloki luulekoguga Alla Meleška, Tallinna 400. kodaniku sünd, lüpsja Linda Peipsi kiri kallile Leonid Iljitš Brežnevile ja TV-direktori, sotsialistliku töö kangelase Hubert Ilvese matused – need on vaid mõned raamatus ära toodud teemad. Kõigepealt paremalt poolt ja seejärel kohe pahemalt  – täielik kosmos.

Lisaks ajastule omastele kompromissidele reaalse elu ja ajalehes kohutavas, üles puhutud kantseliidis valitseva ideoloogiaga ühte sammu astuva teksti vahel on siin veel teisigi, isiklikumaid. Nt enda ja ühiskonna ootuste, Leningradi ja Tallinna, abikaasa ja Marina, südametunnistuse ja mingi isikliku kasu saamise võimaluse vahelised.

kompromiss ‹-i 21› ‹s› vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.

[EKSS] “Eesti keele seletav sõnaraamat” 2009

Oma tõekspidamistest või veendumustest loobumine, vähemalt osaline võimu üle andmine enese üle teisele vs oskus kuulata ja kuulda, mõista teise ideed või püüdlusi ning aidata see ellu viia. Kes teab. Kindlasti oskus mõelda keeruliselt, kohaneda, hakkama saada.

Ma ei mäleta, et ma raamatu esimesel (või ka nt teisel) lugemisel oleksin nende sisult ja stiili poolest lihtsate lugude, koomiliste olukordade, miski filosoofilis-iroonilise intonatsiooni ja kohati meeletult naljakate dialoogide vahelt märganud, kui õnnetu inimene seal ridade tagant paistab.

Üks veidner apsakas jäi ka raamatus silma. Kompromissid ja katkendid ajalehe artiklitest on raamatus kronoloogilises järjestuses. Kompromiss nr 11 algab ajalehe artikliga augustist 1976 ning räägib Huber Ilvese matustest. Kuid paar kompromissi enne ja nimelt kompromiss nr 8 kuupäevaga juuni 1976 fotograaf Žbaukov juba rääkis loo sellest samast matusest Bellale ja seda võtmes „Juhtus kord.“

 „Miška,“ ütlesin ma, „kas sul ei ole sihukest tunnet, et see kõik sünnib kellegi teisega?… Mitte sinuga… Ja mitte minuga… Et see on mingi idiootlik näitemäng… Ja sina oled lihtsalt pealtvaataja…“

„Tead, mis ma sulle ütlen,“ kostis Žbankov, „sa ära mõtle. Ära mõtle, ja kõik. Mina pole juba viisteist aastat mõelnud. Kui mõtlema hakkad, kaob eluisu ära. Kõik, kes mõtlevad, on õnnetud inimesed…“

„Ja sina oled õnnelik?“

„Mina või? Mina paneksin kasvõi kohe paela kaela.! Aga ma kardan seda viimast valu. Kui saaks magama jääda, nii et enam ei ärkaks…“

„Mida siis teha?“

„Ära mõtle. Joo viina.“

lk 103

Korraga kaotasin ma reaalsustaju. Ees avanenud maailmas ei olnud enam perspektiivi. Tulevik tungles mu selja taga. Läbielatu varjutas silmapiiri. Harmoonia näis luuletajate väljamõeldisena, et meie hingekeeli puudutada…

lk 173

Teised:

Linda Järve blogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle (trakyllkespanebomablogilesellisenimemidaeiolev3imalikesimesekorraga3igestiv2ljakirjutada)

Tenderness (Нежность) 2018

kinopoisk.ru

Režisöör Anna Melikian, lühifilm, 21 min.

Lugu iseenesest on lihtne: edukas ärinaine sõlmib sõbrannaga kihlveo, et tal õnnestub 24 h jooksul leida endale mees ja veeta temaga öö.  Naine sõidab Peterburi, broneerib toa linna kalleimasse hotelli ning hakkab otsima. 

 Alguses veidi „Armastust tööpostil“ meenutav mustvalge lugu on  filmitud 60ndate stiilis. Täiuslik helitaust (Tuhkatriinu loost tuttav meloodia lõpus, jm) ja hea näitlejate valik.  1976. aastal sündinud Viktoriya Isakova on oma rollis armas ja  olgugi, et Jevgeni Tsõganov minu lemmiknäitlejate hulka ei kuulu, näeb ta musta raamiga prillides täpselt parajalt tahumatu. Kogu filmi aja räägib taustal nähtamatu hääl (Konstantin Khabensky), selgitab mingis vanemas militaristlikus kõnepruugis seda, mis filmis toimub ja see tekst on nii naljakas ja kohane, et vaatasin filmi üksnes selle teksti mitu korda. 

Stsenaariumi kirjutasid Alexandr Tsypkin – blogijast välja kasvanud fb staar, ühtlasi publitsist, stsenarist ja kommunikatsiooniguru ning Anna Melikian, kes on Google andmetel tänase Venemaa üks lootustandvamaid režisööre. Tsypkinit ma fb-s vahest loen, Melikianist tean vähem, kuid mõnda tema lühifilmi olen veel näinud. Nii ühelt kui teiselt justkui võiks eeldada, et nad teavad, kuidas asjad päriselus käivad. Kuid vaatamata sellele, et film mulle väga meeldis, päriselu mu meelest sel korral ekraanile ei jõudnud (aga kas peakski?). Filmis on naine, kellega toimub miski väga suur ja oluline muudatus, kuid normaalset seletust sellele muutumisele pole. 

Melikianil on varasemast ajast lühifilm “Bachi adagio” (vms), kus noor naine nimega Lena ei lähene ega tutvu kohvikus talle meeldima hakanud noormehega. Veidi vanem Lena filmis “Õrnus” tegi selle sammu ära. Arusaadav, naine 35+ julgeb tahta meest ilma, et sellega kaasneks soov omada mõnd tõsisemat suhet. Arusaamatuks jääb minu jaoks see, miks see 35+ naine eelnevalt päev otsa idioodina käitus? 

Tark, karjääri teinud naine. Kaugelt mitte inetu ja majanduslikult kindlustatud (esimese klassi pilet “Sapsanis”, tuba vaatega Iisaku katedraalile “Astorias”, Tsõganovi tegelaskujule lubatud 20 000 rubla ühe voodis tehtud selfi eest). Naine, kes eelduste kohaselt teab täpselt, mida ta tahab praegu ja ka seda, mida elus üldiselt. Jookseks ta jah, oma kontsadel treppe mööda järele esimesele silma hakanud mehele. Ei jookseks. 

Reaalsel sellisel Lenal oleks selle ööpäevaga “Astorias” soovi olemasolul olnud nii palju mehi, et esimesele korrusele Tsõganovi mängitud tegelaskuju ja tema vaimustavate prillide juurde oleks ta jõudnud millalgi vastu õhtut ja siis ka üksi selleks, et korraks hinge tõmmata ja võib-olla teha rahus üks suits. 

Ainult, et siis ei meenutaks see film mitte “Armastust tööpostil” vaid “Ühe skandaali märkmeid” nt Cate Blanchettiga peaosas. Aga see selleks. Üks pisike päris-etteheide on mul filmile ka. 

Ja nimelt – mulle ei meeldinud lõpp. St, meeldis foto telefoninumbriga hambus, kuid sellele eelnenud sõnaline pateetiline jura, millest võis vaid vihjamisi ja sedagi suure pingutusega, lugeda, et tegelastel oli seks, ei meeldinud. Ma oleks pateetika ära jätnud ja andnud selgema vihje pildis. Kindlasti vihjena, kuid siiski üheselt mõistetavalt. Nagu Titanikus see Kate Winsleti käsi higisel aknaklaasil – oo, see oli minu lapsepõlve üks erootilisemaid elamusi. 

Film on otsast lõpuni filmitud Iphone kaameraga Action 2018 heategevusprojekti raames. Käesoleval aastal olevat filmile seriaali näol ka järg tekkinud, aga sellest ei tea ma midagi.

Film on vaadatav Youtubes: https://www.youtube.com/watch?v=lMe-8btW1yA