Lugesin aprillis kõigest ühe raamatu, paar varem alustatut lõpetasin pluss alustasin viis kuni seitse uut, kuid lugeda ei suutnud midagi, muljetamisest rääkimata. Juhtub ja tundub, et mais juhtub edasi ja sellest poleks midagi kui lugemata kuidagi olla saaks. Aga seda ka nagu ei oska ja nii juhtuski, et ükspäev sirutasin käe lapse seljakotti uurimaks, millega tema oma aega sisustab. Leidsin loomakriminulli, sirvisin, esimese hooga armusin minikoomikseid meenutavatesse piltidesse (kunstnik Maria Muravski), teise hooga lugesin läbi, kolmandaga googeldasin, et millisele vanuserühmale see täpselt on mõeldud.
Ühesõnaga, lugu algab Oksakoha baarist, kus elu näinud Tagametsa politseinik Vanem Mäger vaatab kahte hägusast kärbsekokteilist end vaat et seaks joonud kakku ning mõlgutab mõtteid sellest, et peaks vist kaalust alla võtma. Baari omanik on labiilse närvikavaga koiott Jott. Kakud on lennanud kohale Eesmetsast ehk on Tagametsas võõrad.
„Me oleme kakud-advokaadid. Me nõuame kompensatsiooni moraalse kahju eest. Tasuta praadi peakoka poolt,“ resümeeris kakk, kellel oli olnud kärbes, aga kes oli sellest nüüd ilma jäänud, sest kärbes kukkus lõpuks tema nina küljest põrandale.
„Tasuta praadi!“ pistis koiott Jott ulguma. „Ma teen teist endast praegu prae! Laanepüü ananassidega! Tibu tabaka!“
„Tapmisähvardus,“ lausus kakk.
„Tunnistajate juuresolekul,“ vibutas teine oma nokka.
„Tagametsa politsei Vanema Mägrana,“ sekkus Vanem Mäger, „pean teile teatama, et meil Tagametsas on ühiskondlikes asutustes prügi maha ajamine keelatud. Selle eest karistatakse trahviga.“
„Meie ei aja kunagi prügi maha!“ väljendasid kakud kooris oma meelepaha.
„Kärbes,“ sõnas Mäger kaalukalt. „Te viskasite kärbse põrandale. Aga olgu peale, esimene kord ma annan teile andeks. Tagametsa on külalislahke paik. Aga nüüd on nii. Teie korjate oma kärbse üles. Ja sina,“ pöördus Mäger Joti poole, „tood kakuhärradele maja poolt kingiks „Kivid ja kännud“.
„Jälle kännud?“ pistis Jott ulguma. „Kord on kännud, siis ei ole kännud, siis on kännud, siis ei ole …“
„Jäta järele, ära soiu,“ kähvas Mäger. „Nendele „Kännud“. Mulle vihmaussi-carpassio. Aga minu sõbrale, kes peaks kohe tulema, too õige üks hiirelihapasteet sojaõliga ja …“ (lk 8 – 9)
No vot umbes sellises võtmes „kuritegusid“ mägral enamasti lahendada tulebki, üldiselt on elu Tagametsas rahulik ja ohutu. Sedavõrd, et mägra sõbral, bollywoodilike identiteediprobeemidega noorel ja tahtmist täis noorpolitseinik Mägerkassil on isegi pisut kahju, et Tagametsas iial midagi hirmsat ei juhtu. Mh põhjusel, et Tagametsas on kõik loomad taime- ja putukatoidulised, teiste loomade jahtimine ja söömine on keelatud. Kuni siis juhtus. Võigas mõrv. Kohalik moodne sotsiaalmeediakanal (ja alles seejärel traditsiooniline meedium) andsid teada, et vaesest ja ekstreemselt paljulapselisest isast Jänesest on alles üksnes pisut verd ja sabakarvad. Jäneseemand on meeleheitel, kakkude silmad säravad kasulootuses, Mägerkass ilmutab hüperaktiivsust ning üksnes Vana Mäger unistab kosutavast talveunest värskelt remonditud urus.
Lasteraamatu lihtsas keeles räägitakse suurest hulgast universaalselt aktuaalsetest sotsiaalsetest probleemidest, mh nö laste kilbina kasutamisest, stereotüüpide ohtlikkusest ja sildistamisest. Käiaks läbi kõik raske kuriteo lahendamise etapid. Alibisid kontrollitakse, asitõendeid kogutakse ning kirsina tordil – psühholoog Hiir loob kurjategija psühholoogilise portree. Ja seejuures on koguaeg põnev, hunnik naljaks pööratud klišeesid ja mina lõppu ära ei arvanud …
Googel ütleb, et see raamat sobib nooremale koolieale. Mulle tundub, et pigem põhikooliealistele või siis ettelugemiseks – saab igast maailma-asju arutada nii et, et, et … Igatahes mulle meeldis väga, oli kuidagi hästi meelt lahutav ja paras mu kestvas lugemiskrambis. Starobinets on kuulus oma sõnamängude poolest, mis kõik ilmselgelt ei ole tõlgitavad, seega, kel võimalik, tasub lugeda originaalkeeles. Mina lugesin eesti keeles (kohati, kus taipasin, vist tõlkisin peas tagasi ka, бар „Сучок“ jms … ) ja polnud ka paha, kaugeltki.