Raul Siniallik “Salajane ristisõda”

Täiesti huupi valitud raamat. Aasta alguses juhtus, et leidsin end ühel hetkel seismas nö koduraamatukogus, maast laeni raamatuid täis riiulite eest omamata ühtegi soovitust või nimekirja, ühesõnaga, igasugu plaanita. Ma pole juba mitu aastat selliselt raamatukogus käinud. Hakkas kuidagi kõhe, silmad läksid kirjuks, haarasin esimese ettejuhtuva teose uudiskirjanduse väljapanekust, registreerisin ära ja lahkusin. Raamatuks osutus Raul Sinialliku „Salajaseks ristisõjaks“. Raamat sai Hea Lugu kirjastuse ajalooliste romaanide võistlusel esimese koha (2022). Internet ütleb veel,  et merendusega seotud hobiajaloolase romaanidebüüt.

No. Ei saa öelda, et XI – XIII sajandi ristisõjad mulle kuidagi erilist huvi pakuksid. Ei paku. Minu jaoks muutub ajalugu huvitavaks siis, kui igat sorti diplomaadid elusatelt sõiduvahenditelt tehislikesse ümber istuvad ning keebi ja kilbi asemel lipsu kandma hakkavad. Nii hakkasingi lugema kergelt nina kirtsutades.

Üllatusin positiivselt, sest raamat hakkas meeldima. Tegevus toimub aastatel 1241 – 1242 peamiselt siin ja seal pool Peipsi järve ja lõppeb 1242 aasta aprillis Lämmijärvel toimunud Jäälahinguga.

Tulenevalt kohanimede erinevusest tänapäevastest ja sellest, et autor on kajastanud sündmusi erinevate osapoolte vaatenurgast, oli alguses veidi raske aru saada, et kes, mis ja mille pärast. Kuid googeldasin ja uurisin kaarte, selgus saabus ja edasi oli juba puhas rõõm. Eriti suur rõõm oli raamatu teine pool, kus sündmustik oli vähem hakitud, ajalooline taust arusaadav, suhteliselt rohkearvulised tegelased, sh ajaloolised, omandasid konkreetsed näod ja motiivid ja tekkis võimalus neile kaasa elada.

Autor on osanud suht pisikesse raamatusse mahutada päris palju. Rääkides poliitikast ja sõjalisest konfliktist, on ta läbi siin seal vilksatavate detailide kirjeldanud ajastu olmet ja kombeid. Toonud välja erinevate osapoolte kultuurilised eripärad, tõekspidamised, tavad jne. Nt räägitakse eestlaste suitsusaunast, itaallaste veinidest ja mongolite kumõssist ja kauge rahva kombest lahingutes langenute kõrvu kotiga koju saata. Loo sisse põimitud lugu tugevast sepa tütrest lisas värve jne ja nii ei ole tekst kordagi kuiv või igav. Huvitav oli lugeda osa, mis rääkis vahetutest ettevalmistustest eelseisvaks, ajalooliseks, lahinguks. Seda, kuidas erinevad väejuhid oma strateegia ja taktika paika panid, kuidas sõdijaid motiveerisid jpm. Ja siis muidugi lahingust endast. Tohutust pingest särisev õhk, lõkke suits, sätendav lumi ja reetlik jää, raudrüüde kolin, piikide ragin, inimeste ja hobuste surmakisa. Õudne, õudne ja ikkagi haarav. Ja ka see, mis lahingule järgneb, haavatud ja laibad jm.

Päris hästi läbi mõeldud, hoogne ja huvitav. Mulle väga meeldis, sellises formaadis võin lugeda kasvõi ristisõdadest. Peale raamatu lõpetamist lugesin veel kaks päeva internetist Jäälahingu kohta kõike, mille Googel kätte andis.

Kiidan kujundust ja kaanepilti eraldi, ilus, ilus.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat lugu.

Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavaid või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte –  seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad  infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon –  tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” – selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud,  midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab. 

Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on.

Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib – see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse.  Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi 🙂 

Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et  – lootust on. 
Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene.

Dark City (Pimeduse linn) USA, AUS 1998

Rezh Alex Proyas
 

Kõige rohkem meeldis mulle selle filmi visuaalne stiil ja atmosfäär. Dark City on linn, kus valitseb lõputu öö. Art déko stiilis majad, müügiautomaadid, neoonvärvides reklaamtahvlid ja tuhmid tänavalaternad. 40ndate New Yorgile iseloomulikud siseinterjöörid, samast ajastust pärit sõidukid tänavatel, viltkübarad ja tolmumantlid. Baaris laulab absoluutselt imeline Jennifer Connely mustanahaliste džässimuusikute saatel “The Night Has A Thousand Eyes” ja “Sway”, jne. Kõik on pisut depressiivne, sünge, paranoiline. Paranoiat toetab tugevalt tõsiasi, et perioodiliselt linn muutub. Hooned ja tänavad muudavad kuju ja asupaiku (meenus kohe Gibsoni “Idoru”) ja mitte keegi ei tea, kuidas linnast välja saab. Veelgi hullem, keegi isegi ei mõtle sellele. 

Sellises kohas siis ärkab peategelane John Murdoch (Rufus Sewell). Täpsemalt ärkab mingisuguse hotellitoa vannis. Ta ei tea, kuidas ta sinna sattus ja isegi mitte seda, kes ta on. Une peletab silmist telefonikõne tundmatult soovitusega lahkuda sealt kiiresti ning tõsiasi, et lisaks peategelasele asub samas hotellitoas ka värskelt tapetud prostituudi elutu keha. Varsti avastab John, et lisaks politseile, pruudile ja psühhiaatrile ajavad teda taga ka miskipärast (kunstniku kapriis?) ortodokssete juutide kostüümidesse riietatud tulnukad.  

Süžee jääb pisut logisema ja päris mitmes kohas tuleb kõvasti juurde mõelda, et aru saada, miks ja milleks üldse, kuigi vihjeid justkui on (katseloomade labürint psühhiaatri kabinetis jn). Ma kogu lugu ära rääkida ei taha. Ütlen ainult, et võib-olla on see film mingi omamoodi vaba isiksuse manifest. Isiksuse, mis ei tunnista piire ega diktaati. Et küsimus pole selles, kuidas labürindist välja pääseda, küsimus on soovimatuses olla kelle tahes katseloom. Tõde teeb vabaks ja iga inimese maailm on sedavõrd eriline, kordumatu, individuaalne, et seda ei saa õppida, laenata vms. Välised asjaolud mõjutavad, muidugi, kuid ainult teatud piirini. St, mul oli vaadates koguaeg tunne, et see mõte seal filmis on suur ja tähtis, aga ma ei viitsinud süveneda. Kõik see tulnukate ühisteadvus ja see, et nad inimese hinge taga otsisid, mh ka nt see, miks just John väljavalituks või eriliseks osutus jn, see kõik oleks võinud rohkem avatud olla. Aga oli nii krüptiline, et ma vist kuidagi alateadlikult otsustasin, et mulle piisab meeldivast pildist.

Samas, mulle väga meeldis näitlejate valik. Rufus Sewelle oma alati veidi jahmunud näoga sobis peategelaseks hästi. Jenniferi kohta juba ütlesin. Kõigest juba tükk aega tagasi tüdinud politsei inspektor Frank Bumsteadi mänginud William Hurt on mu meelest sündinud mängima kõigest juba tükk aega tagasi pisut tüdinud politsei inspektorit. Kõige parema rolli aga tegi Kiefer Sutherland, kes mängis tulnukate heaks töötavat psühhiaatrit, dr Daniel Schreberit. Veidi üle võlli ja kergelt koomiline, aga mulle tundub, et umbes sellised nad valdavalt ongi, mõttes, psühhiaatrid, mõttes, ise ka natuke, õige pisut, metsa poole. St, subjektiivselt, eks, minus vähemalt, äratavad usaldust just sellised.

Filmi lõpp, viimased alla kümne minuti, on täiesti jama. Ülejäänud filmi suhtes kohatu optimism filmi muljet ei riku, kuid veidi nördimust tekitab ikka. Film oleks võinud lõppeda viimase ellujäänud tulnuka ja John Murdochi viimase dialoogiga. Surev antagonist esitab küsimuse, vastust ei saa, küll aga vihje, suuna ja eesmärgi, mis on selgelt kättesaamatu. See on õnnetule, surevale ja juba mõningast inimkogemust omavale olendile topelthirmus. Ta oleks justkui surnud enne oma surma saabumist ja ta saab sellest aru. Tume muusika ja tiitrid.   

Kokkuvõtteks, klassikalise detektiivi liiniga kaunistatud neo-noir stiilis ulmeline küberpunk. Mõnus, tume visuaal ja hea filmimuusika (helilooja Trevor Jones).  

Trolljegeren (Norra, 2010)

Rezh, stsenarist André Øvredal, Norra, 2010.

Üldiselt mulle sellised justkui väriseva amatöör-käsikaameraga filmitud filmid ja veel psudodokumentaalid (õppisin uue sõna: mocumentary) ei meeldi. Selle filmi juures aga ei häirinud, vaatasin koguni kaks korda. Kaks korda seepärast, et kui peale esimest vaatamist muljet kirja panna üritasin, hakkasin kahtlema, et järsku ma nägin/tajusin, kuidagi, asju, mida seal tegelikult ei olnud. Aga kõik oli olemas ja teistkordsel vaatamisel veel rohkem naljakas kui esimesel.

Mu meelest on kogu see film üks tohutu trollimine, otsast lõpuni. Iroonia ja mis veel kõige toredam, suuresti norrakate eneste pihta. Nalja visatakse kõigi üle, salatsevate poliitikute ja küüniliste ajakirjanike üle, edevate teadlaste, alati opakate vandenõuteoreetikute, bürokraatiasse uppuvate pulk-tagumikus-ametnike üle, karmikäeliste jahimeeste ja keskonnaaktivistide üle. Mu lemmiknaljad olid Horvaatiast imporditud karud ja see, et trollikütil tuleb iga likvideeritud trolli kohta täita blankett (st, kõik, kes on kasvõi korragi Norras käinud, mõistavad … ). Teadlane, kelle suu läbi saab filmivaataja teada, et trollid, olles kokku puutunud UV-valgusega, plahvatavad põhjusel, et nende organism ei muunda D-vitamiini kaltsiumiks, oli ka tore. Mde, vanemad trollid ei plahvata, vanemad kivistuvad, sest nende soonte seinad ei ole enam nii elastsed kui noorematel, jnpe … Filmi võiks lausa (pseudo?)populaarteaduslikuks nimetada, infot trollide kohta jagatakse lahkelt, mh eluviiside, instinktide, söömis- ja muidu harjumuste kohta. Mh saab teada, et kui meie paneme hiirele hiirelõksu sisse juustu, siis norrakad panevad trollile trollilõksu sisse kivisütt ja natuke betooni.

Ääretult sümpaatseks muudab filmi see, et kõige selle suhteliselt varjamatu trollimise tagant nähtub siiski norrakate suur ja siiras armastus skandinaavia mütoloogia ja muinasjuttude vastu, nende kohmakate ja haisvate, suuri ninasid (välja arenenud ilmselt selleks, et paremini kristlasi haista, keda nad hetkekski ei salli (moslemite vastu pole trollidel midagi)) ja sabasid omavate sajanditevanuste monstrumite vastu. Võimalik, et just seetõttu ka selles filmid trollid kuigi hirmuäratavad ei tundu, äratavad kohati pigem kaastunnet. Isegi Norra valitsuse poolt loodud ja tavakodanike eest salajas hoitud trollide üle kontrolli pidava ametkonna elupõline trollikütt võtab sõna trollidevastase genotsiidi vastu. Ja siis veel ses osas ka, et otsustas ajakirjanikele kõik valitsuse saladused ära rääkida põhjusel, et ametiühingut pole ja palka makstakse vähe. Täiesti sirge näoga, ses mõttes, et päris hea näitlejatöö.

Tehnilise poole pealt. Filmi alguse poole, kusagil seal, kus kaameraga mööda kottpimedat metsa joostakse, tunduvad trollid pisut multikalikud. Filmi lõpu poole on aga trollid absoluutselt suurepärased ja võimsad. Trolle on filmis erinevaid ja neid on võimalik vaadelda. Neid leidub küll metsas, küll kaljukoobastes, samuti suurtel lagedatel põldudel, kuid nad sobituvad loodusega, ei mingit arvutimängu efekti, graafika, vaatamata filmi väikesele eelarvele, on päris hea. Kohatise väikese venimise korvavad ka selles filmis kenasti eksponeeritud loodusvaated. Nii et, armastuse ja lugupidamisega oma maa ja rahvuslike traditsioonide vastu, mõttega teostatud trollimine.

(Mälu järgi, sry) Trollikütt ja uudishimulikud tudengid silmitsevad maha murtud metsatukka.  

Tudengid: „Kas te tõesti usute, et trollid on olemas?“

Trollikütt: „Kas teie meelest tegid seda kõike oravad või?“

Troll (Norra, 2022)

Rezh Roar Uthaug, Stsenaristid Roar Uthaug, Espen Aukan

(spoiler alert)

Norra, Dovrefjell nimeline mäeahelik. Mägiraudtee ehitamise käigus äratatakse liikvele seal iidsetest aegadest pesitsenud Troll. 40 m kõrgune pahur Troll võtab suuna Oslo peale külvates tee peal rohkesti paanikat, purustusi ja kaost.

Valitsus ja sõjavägi, olles silmitsi enne nägematu probleemiga, proovib selle kõigepealt maha lasta. Mitmel erineval moel, kuid oh üllatus – relvad Trolli peal ei tööta. Meeleheitehoos kaasatakse teadlane. Ja ikka žanri kõigi reeglite kohaselt. Mõttes, kopter hambuni relvastatud sõjaväelastega maandub kusagil porimülkas ehmatades välitööpäeva lõppu tähistavaid teadlasi. Kopterist väljub selgelt heade hügieeniharjumustega seersant (Mads Sjøgård Pettersen), astub veidi pulstunud ja kummikutes riigi edukaima paleontoloogi ette ja ütleb kivistunud näoga: „Nora (Ine Marie Wilmann), te peate kaasa tulema, kodumaa vajab Teid!“ Järgmisel hetkel maandub pesemata kätega paleontoloog rahvusliku julgeoleku teemalisel koosolekul, kus teadlast keegi tõsiselt ei võta (milleks nad ta üldse kohale lennutasid, filmis ei selgitata). Emotsionaalselt ülesköetud poliitikud annavad korralduse evakueerida Oslo ning seejärel või natuke enne, kasutada massihävitusrelva. Perfektse rühiga sõjaväelased asuvad saadud ülesannet agaralt täitma, kuid … Jätkuvalt žanri reeglite kohaselt, kõigi nende arutute, palju võimu ja relvi omavate, tegelaste hulgast leidub kaks (KAKS), kelle kaasabil entusiastlikul teadlasel siiski õnnestub päästab, kui mitte maailm, siis vähemalt Norra riik, mh õhkimast aatompommi oma enda riigi territooriumil …

No. Klišeerohke, pealiskaudne ja ettearvatav. Aga ilus. Troll on aus, kuid mitte eriti õudne. Pisut nukker taustalugu mütoloogiliste olendite saatusest äratab kaastunnet ning lõpuks jääb mulje, et filmitegijad ei suutnudki ise ka lõpuni ära otsustada, et mis ta siis on – kõikepurustav monstrum või pigem siis natuke nagu stiihia. Looduskatastroof, looduse vastus inimkonnale hoolimatuse eest.

Huvitavalt filmitud ses mõttes, et filmi alguses Trolli üleni ei näidata, näidatakse silma, jalajälge ja purustusi ja see tekitab pisut pinget ja ootust. Ja ootamine saab tasutud, hiljem, kui Troll juba üleni pildile tuleb ja nt nopib õhust kellukesi tilistavaid sõjaväekoptereid (Troll kardab kirikukellade helinat ja no info selle kohta, kõlarid, võimendid jms on juba leiutatud, pole veel Norrasse jõudnud) , on need stseenid vägevad. Raske samm ja verdtalletavad häälitsused jm, graafika on väga hea, kõik tundub nagu päris. Minu lemmikstseen filmist on see, kus Troll astus pooleks ühe vanapaari mägimajakese, see on nii mõjus kuidagi. Ühel hetkel joob vanapaar teed ja teisel on neil ainult pool maja. Ja siis veel vanapaari koer samas stseenis – ainuke kord, kus film mul südame kiiremini põksuma pani – muretsesin, et kas jäi ikka ellu (jäi). Operaatoritöö on ka suurepärane, suured plaanid peategelastest ja lapse päästmise stseen jn. Ja siis veel Norra imekaunis loodus, seda näidatakse palju ja seda ilus vaadata.

Ökoloogia teemale lisaks oli filmis ka natuke isa – tütre teemat, aga pole mu meelest mainimist väärt.

Ühesõnaga, mulle ikkagi meeldis. Täiesti nüri süžee aga visuaalselt nauditav. Väga Hollywoodilik. Sobib perega vaatamiseks, pole liiga õudne, kui üldse, siis pisut sünge ehk.  

John Steinbeck “Pärl” (LR 13/1957)

Aasta esimestel päevadel tekkis mingi arusaamatu hetk, kui kõndisin mööda maja ringi ja mitte midagi polnud lugeda. Kõik oli kas juba läbi või veel mitte saabunud ja selle jaoks, mis pooleli, ei olnud tuju. Nii võtsingi riiulist jutustuse, et lühike ja kindla peale – Steinbeck mulle ju meeldib.

Aga mitte sellel korral. Sel korrale mulle ei meeldinud kõik. Mulle ei meeldinud stiil. Raskesti loetav sõnavaht. Tohutult palju üleliigseid sõnu ja seletamisi, lisaks jutustaja patroneeriv, õpetlik toon.

Null ühikut pinget või üllatust või originaalseid lahendusi. St, see on lugu noorest ja vist isegi õnnelikust, kuid vaesest, pärlipüüdjate perekonnast. Pereisa Kino, pereema Juana ja nende beebi Coyotito. Ühel ilusal hommikul hammustab Coyotitot skorpion. Kolonialistist arst osutub rahaahneks koletiseks. Kuna pärlipüüdmine on pere ainuke sissetuleku allikas, suundub perekond paadiga merele, et seal õnne katsuda. Ja üllatus, üllatus, õnn naeratab neile, pereisa toob merepõhjast välja enneolematu suure pärli. Edasi saate ju aru, eks. Pärlite kokkuostjad osutuvad petisteks, kohalik vaimulik ihneks lurjuseks ja kogukonna kõik liikmed kadedateks kurjamiteks. Koledad asjad hakkavad juhtuma, perekond kaotab nii mõndagi olulist, kuid seejärel saab kõigest aru ja võtab vastu ainuõige otsuse.

Ja mis siis on selle loo moraal? Pereisa omandab, seal juures täiesti legaalselt, ausal moel, mõningase, esialgu veel hüpoteetilise materiaalse hüve. Ja edasi on pmts õudusjutt sellest, mis selline ootamatu rikastumine kõik endaga kaasa toob (ainult halba, muidugi) ja kui madalale langeb pere, eeskätt pereisa, et oma materiaalset varandust kaitsta.

St, miks ausal teel rikastumine ja oma vara kaitsmine halb on, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Oleks nad siis varastanud selle pärli, nt või kasvõi teinud plaane pärli eest saadud raha kuidagi kurjalt kasutada – ei. Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi. Ära proovi, istu ja täna kõiksust oma näkase maisikaku eest lõpmatuseni? Ole rahul sellega, mis sul on ja ikkagi – ära isegi proovi! Tea oma kohta, vm. Ja siis veel see loost kuidagi kumav tõdemus, et see, et ümbritsevad on kadedad ja kasuahned, on vaat et paratamatu. No, mina nii ei arva.

Primitiivne, etteaimatav ja aegunud. Täielik pettumus.

Olga Tokarczuks “Algus ja teised ajad”

 Algus on koht, mis asub keset universumit.

Valisin raamatukogus Tokarczuki kõigi raamatute hulgast just selle raamatu esimese lause pärast. Selles on minu meelest öeldud midagi väga olulist. Kõige, sh inimloomuse, kohta. Kes meist ei oleks oma maailma naba ega elaks universumi keskpaigas. Kohas, kus tema saatus põimub teiste endasuguste ja endast väga erinevate omadega; kus juhtub sõdasid ja rahu, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, kõike. Ja see raamat on kõigest ja sellest on keeruline kirjutada, sest … Ma olen vist juba kordi rääkinud, aga te ju teate nalja tudengist, kes valis oma kursusetöö teemaks „Armastus ja surm maailma kirjanduses“?

Tokarczuki kohta see nali ilmselgelt ei käi ja see mind kõige rohkem selle raamatu juures võlus. See, kui palju kirjanik sellesse raamatukesse mahutas.   

Lugu iseenesest on ääretult lihtne. Räägib Alguse nimelisest Poola külakeseks ja selle elanikest ajavahemikul umbes 1914 – 1980. Ehk siis keeruline aeg, kus juhtub asju, mida ei ole võimalik selgitada ei sellega, et Jumal on meist väsinud ega ka sellega, et keegi ei ole täiuslik. Või, ma pole nüüd kindel, kas teistsuguseid aegu üldse ongi. Mitme lähedal elava ja omavahel põimuva perekonna lugu, kus igal inimesel on oma saatus, oma kutsumus, oma rist kanda. Oma elu elada ja nad elavad, kes kuidas. Kes otsib jumalat, kes lähedust, hingerahu või siidist sukki. Igaüks omas maailmas, kuid põimudes ja suhestudes, omavahel ja  välismaailmast siia sisse- või siit läbirändajatega. Ka müütiliste tegelaste, vaimolendite ja loodusega, muidugi. See, kuidas Tokarczuk on kirjutanud looduse (jõgi, mets, niidud, üksikud taimed, koerad, kivid, kuu ja seenes jne) loo sama olulisteks tegelasteks kui inimesed, tundub tohutult õige ja loogiline. Kõik on kõigega seotud, sõltub kõigest ja mõjutab kõike. Igaüks on enda universumi keskpunkt ja maailma naba, olles samal ajal liivatera suurune osake üldisest mehhanismist. Ja kui raamatus hõlmab see mehhanism üht ainsat külakest, selle kogukonda ja looduskapitali, on selge, et tegelikult nii asjad käivadki, üldiselt, kõikjal, maailmas. Ja igal ajal. Ajal üldse on siin raamatus väga suur osa, aeg on ka tegelane, ka aja olemust lahatakse.

Lühidalt, sümbioos ja interaktsioonid.

Seeneniidistik kasvab kogu metsa all, aga võib-olla ka kogu Alguse all. See kasvatab maa sees, pehme sambla, rohu ja kivide all niidikesi, nöörikesi ja sasikerasid, mis mässivad kõik endasse. Seeneniidistik on väga tugev, see tungib iga mullakamaka vahele, keerdub puujuurte ümber ja hoiab kinni väga aeglaselt liikuvaid suuri kivimürakaid. Seeneniidistik sarnaneb hallitusega – valge, õrn, külm – kuu maa-alune pitskangas, mütseeli niiske linik, maailma libedad nabanöörid. See kasvab üle niitude ja rändab inimeste teede all, tõuseb nende majade müüridesse ja vahele, kui tunneb end tugevana, ründab ka inimeste kehasid. Lk 123

Lühikesi peatükke sisaldav raamat on lihtne lugeda vaatamata sellele, et sisaldab tohutult metafoore ja kujundeid. Reaalsus ja irreaalsus segunevad, piiri on raske märgata. Tõeliselt maagiline maagiline realism, tõsine ja sügav, kohati jahmatav, täis üleilmseid kataklüsme ja inimlike draamasid ja ikkagi kuidagi  õrn. Rahulik ja ilus, ilus.

Paar tekstinäidet:   

Kirikuhärra oli oma väärikuse kohalt kiivas ja õrnatundeline, ning kui ta siis nägi, kuidas midagi nii hajusat ja laialivalguvat, nii ebamäärast ja mõttetut, nii hõlmamatut ja argpüksliku, haarab enda alla tema niidud, haaras teda raev.

Koos veega ilmusid kohe ka häbitud konnad, alasti ja vastikud, kes ronisid väsimatult üksteisele selga ja kopuleerisid tuimalt. Seejuures tõid nad kuuldavale jõledaid hääli. Selline hääl pidi olema saatanal: kärisev, niiske, iharusest kähisev, küllastamatust himust värisev. Lisaks konnadele ilmusid kirikuhärra niitudele vesimaod, kes liikusid nii vastikult vingerdades, et kirikuhärral hakkas sellest paha. Juba mõttest, et selline väljaveninud limane keha võiks puudutada tema saabast, haarasid teda vastikusevõdinad ja kõht tõmbus krampi. Mao pilt sööbis kirikuhärrale mällu ja rikkus tema une. Luhtadele ilmusid ka kalad, aga nendesse suhtus kirikuhärra paremini. Kalu sai süüa. Nemad olid siis head, jumalast. Lk 32 – 33

Hinged tõusid kehadest hämmastunult ja nõutult. Nad värisesid nagu varjud, nagu läbipaistvad õhupallid. Näkk Vesipapp tundis peaaegu sama suurt rõõmu nagu tunnevad elavad inimesed. Ta suundus hõredasse männikusse ja proovis hingedega keerutada, nendega tantsida, neid ehmatada ja endaga kaasa tõmmata. Neid oli palju, sadu aga võib-olla tuhandeid. Nad kerkisid surnukehadest, värelesid ebakindlalt maapinna kohal. Vesipapp sõelus nende vahel, turtsus, nühkis vastu neid ja kargles nagu mängida tahtev kutsikas, aga hinged ei teinud temast välja, justkui poleks teda olemas. Hetke kiikusid nad hommikuse tuuleõhu käes, ja siis, nagu käest lastud õhupallid, tõusid üles ja kadusid kuhugi. Lk 113

See oli minu läinud aasta viimane raamat ja jäi välja aasta kokkuvõttest, aga ütlen siis siin. See oli vist kõige parem raamat, mille ma möödunud aastal lugesin. Mde, kuni tänase päevani, olin täiesti kindel, et raamatu nimi on “Algus ja teised asjad” 🙂

Lugemisaasta 2022

Pinterestist

Lugesin 68 raamatut, 14157 lk (aasta varem vastavalt 70, 15982). Mitmel varasemal aastal olen aasta kokkuvõttes öelnud, et tahaks lugeda vähem, aga süvenenumalt. Praegu tundub, et juba peaaegu õnnestus. Tundub, et 60 raamatut +/- natuke ongi minu jaoks selline optimaalne, loetu püsib meeles, jõuan seedida, peas tekivad seosed jne. Varasematel aastatel, kui loetud raamatute hulk küündis umbes saja kanti, tundsin, et palju libiseb läbi mis tahes jälgi jätmata …

Veel tundub, et oli väga hea lugemise aasta, top kümmet ei koosta, liiga palju loetust meeldis liiga palju, Goodreadsi keskmine hinne tuli 4 (eelmisel aastal 4,2 koguni), mis on ka mõneti loogiline, meeldimine/mitte meeldimine on ju mingil määral ennustatav, mul on olnud head soovitajad, jne, päris nö “põrsast kotis” juhtub harva.

FB lugemise väljakutse grupis tegin sel aastal kaasa ainult ulmekirjanduse väljakutset. Aasta algul tundus, et LR väljakutse on ka täpselt minule, aga kui teisel või kolmandal kuul tuli teemaks raamat, mille pealkirjas on sõna “nali” ja valikus oli umbes neli vihikut valdavalt totakaid nalju, loobusin. Olen nüüdseks avastanud, et ma olen väga tuju järgi lugeja, pingutada väga ei viitsi, mulle ei meeldi mõistatusi lahendada, tähemänge mängida või muul moel lisaülesandeid teha, et õige raamat kätte saada. Mulle meeldib lugeda, punkt. Samas, väljakutsest osa võtmine on esiteks hea viis lugeda nö kastist välja, teiseks, mingi kampamise teema ka natuke. Aga olgu siis ikkagi ilma, et anekdoote lugema peaks (st, ma saan aru, et minu isiklik probleem). Ulmeväljakutse juures meeldis mulle väga, et koos teemaga anti ka nimekiri mitmekümne teema alla sobiva raamatuga (aitäh, Jüri Kallas) – see tegi ülesande kohe palju lihtsamaks. Mina olin veel nii mugav, et pöördusin etteantud nimekirjaga omakorda oma palju lugenud sõbra poole, kes kahandas selle mulle nii 4 – 5 pealkirja pikkuseks, kust ma siis lõpuks valisin. Ja nii meeldis mulle väga. Kokkuvõttes sai siis selline 12 raamatust koosnev kollaaž:

Jaanuar: Stephen King “Hiilgus”

Veebruar: Aleksandr Grin “Sädelev maailm”

Märts: William Gibson “Idoru”

Aprill: John Wyndham “Midwichi käod”

Mai: Kōbō Abe “Härra S. Karma kuritöö”

Juuni: Lao She “Kassilinna saatus”

Juuli: Samuel Butler “Eikugasil”

August: Richard Brautigan “Arbuusisuhkrus”

September: Haruki Murakami “Komptuuri tapmine”

Oktoober: Jorge Luis Borges “Hargnevate teede aed”

November: Aleksandr Žitinski “Trepp”

Detsember: Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Kõige vähem väljakutse raames loetust meeldis Grin, kõige rohkem Murakami ja Gibson vist ka, Kalmsten ja Wyndham on puhas meelelahutus, kõik ülejäänud aga selline, täpselt paras, veel mõnus, aga ikkagi juba pisikest pingutust nõudev, pusimine.

Ulmekirjanduse väljakutse on ka sel aastal ainuke väljakutse, millest osa võtan.

Kindel ei ole, aga mulle tundub, et sel aastal lugesin lühijutte rohkem kui muidu. Murakami, Kafka, Tokarczuk, Berelis ja Hitchcocki valik (millel ilmselt Hitchcockiga suurt pistmist polegi), meeldisid väga.

LR lugesin kokku 21 vihikut, neist üheksa ilmus sel aastal esmakordselt. Teistest rohkem meeldisid Heinsaare “Ööpäevik” ja Peedu Saare “Loomad”. Viimane mh vist tänu ühele vahetult peale raamatu lugemist juhtunud vestlusele … Veel meeldisid Berelise “Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte” ja Tšižova “Naiste aeg”, Tiziano Scarpa “Stabat Mater” ja Köhlmeieri “Idüll uppuva koeraga”. Täielikuks pettumuseks osutus Patti Smithi “Pühendumus”, ei oskagi öelda, mida ma täpselt ootasin.

LR kuldsarjast lugesin läbi viis raamatut. Kõige rohkem meeldis Francois Mauriac “Armastuse kõrb”. Tokarczuki “Maailma kõige inetum naisterahvas” ja Kafka “Aruanne akadeemiale” olid ka head. Kjell Westö “Lang” osas pole ma siiani suutnud otsustada, kas meeldis või mitte, aga ma miskipärast koguaeg mõtlen sellele ja Panso erilist muljet ei avaldanud.

Ülejäänud kaheksa said loetud valdavalt ulmeväljakutse raames ja olid üldiselt toredad.

Hakkasin lugema Varraku kuldsarja, lugesin läbi kolm raamatut. Murakami kogumik “Elevant haihtub” meeldis väga ja üllatas, ma pole Murakami lühiproosat varem lugenud. Steinbecki “Hommiku pool Eedenit” oli selline mõnus ja rahulik “kindla peale meeldib”-raamat ja Zafoni “Tuulte vari” ei meeldinud, tundus, et on veniv ja lapsik. Kindlasti kavatsen läbi lugeda ka ülejäänud kaks raamatut (Murdoch “Meri, meri” ja Lessing “Kõige ilusama unelma”).

Krimkasid lugesin kaks. Paul Austeni “New Yorgi triloogia” on suurepärane. St, targad liigitavad ta krimkaks, minu meelest on see midagi hoopis enamat (nimetada ei oska), aga kui krimka, siis mitte ühegi teise seniloetu moodi. Ja siis suvel, mingisugusel ahastuse hetkel, pikutades venna aias aiapingil, lugesin läbi Helene Flood “Terapeuti”. Goodreadsis hindasin korraga kolme tärniga, kuid hiljem ütlesin kellelegi, et parandan viieks, sest raamat jäi painama kuudeks. Ja mitte, et halvasti, lihtsalt, pakkus mõtteainet. Seda, kas ka päriselt Goodreadsis hinde ära parandasin, ei mäleta.

Eestlasi lugesin vähe, aga kõik keda lugesin, olid ok. Heinsaart ja Saart juba mainisin, Kasemaa (“Ema tuba”) jauramine meeldib mulle suht alati. Afanasjevi “Rail Baltic ehk kelmitants vanaisa sarvedega” on pööraselt naljakas ja õudne jant, kust nii mõnigi tuleb tuttav ette. Eestlaste seast tulid ka läinud aasta kõige suuremad nö põrsad kotis. Meelis Kraft (“Veealused”) ja Manfred Kalmsten (“Kaarnalaul” ja “Täheraua saaga”). Kummastki kirjanikust ei teadnud ma varem midagi, seepärast üllatusin ja mitte vähe, tüübid kirjutavad hästi, ei paista siit kusagilt see palju räägitud “kodus põlve otsas tegi” ja “maavillased”, ausalt – kõik on nagu välismaal! Kalmsteni “Raske vihm” on mul nüüd pooleli ja Kraftil on ka mu meelest veel mitu raamatut, nii et … vähemalt lähitulevik tõotab tulla ilus. Katrina Kalda, ma nüüd ei saagi aru, et on siis eestlane või ei ole, aga tema “Metsiku maailma melanhoolia” meeldis mulle ka väga, mitmel põhjusel. Mh on see ainuke raamat, mille naistekaks liigitaksin. Aga hea naistekas siis. Kaugveri lugesin ka, “Nelikümmend küünalt” meeldis väga, “Kirjad laagrist” nii sügavat muljet ei avaldanud.

Fantaasia kirjastuse “Orpheuse raamatukogu” sarjast lugesin kokku seitse raamatut. Mul on selle sarjaga mingi eriline salasuhe. Need on mu nö lohutusraamatud. Umbes, et kui pärismaailma üldse enam kaasa teha ei jõua … siis loen neid. Üldiselt mitte eriti suurt intellektuaalset pingutust nõudev kuid teatud kvaliteeti sellegi poolest suht ühtlaselt eviv, st hästi valitud, meelelahutus. Minu puhul üldiselt töötab suuremate tõrgeteta.

Venelastest lugesin läbi (lõpuks ometi) Voinovichi “Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused” kõik kolm raamatut. Esimene ja kolmas on suurepärased, teine raamat on nõrgem. Samalt kirjanikult lugesin veel kohutavalt naljaka “Karvamütsi” ja vene keeles autobiograafilise “Toimik nr 34840”, mis ei meeldinud üldse. Vene keeles lugesin veel Aleksei Ivanovi “Geograaf jõi gloobuse maha”, mis vahetult peale lugemist tundus parem, kui mul praegu meeles on. Vodolažkini “Aviaator” oli kuidagi hea ja natuke tüütu ja LR sarjas ilmunud Tšižova kohta juba ütlesin.

Kolm Pratchettit: “Eric”, “Õed nõiduses” ja Gaimaniga ühes kirjutatud “Head ended”. Rohkem meeldisid “Head ended”, aga teisi nautisin ka väga. Kettamaailma lugusid loen kindlasti veel.

Teadmiskirjandusest lugesin lõpuni kaks raamatut. Lindset Fitzharris “Lihunikukunst. Viktoria ajastu õudustäratav meditsiin ja Joseph Listeri pingutused selle muutmiseks” – midagi uut teada ei saanud, kuid tore lugemine oli sellegi poolest, lugemise ajal sai tuttavaid sõnumi teel erakordselt värvikate tekstikatketega pommitada. Ja siis James E. Lovelock “Gaia kättemaks”. Kuigi raamatus kirjeldatud teooriad pidavat olema vananenud, on see siiski mõtlemapanev kirjandus.

Aasta lõpus lugesin Joseph Conrad “Noorus. Pimeduse süda”, mis on tore seiklusraamat. Veidi enne seda oli Seethaleri südamlik “Tubakapoodnik” ja veel enne Kaspar Colling Nielsen “Euroopa kevad” ja “Mount Kopenhaagen”, meeldisid mõlemad, oma täiesti üle võlli fantaasiaga.

Peotäis lasteraamatuid lisaks ja ongi enam vähem kõik. Uuel aastal tahaksin lugeda rohkem häid naistekaid (soovitage!) ja traditsiooniliselt – jagada rohkem muljeid.

Väga hea lugemisaasta oli, tulgu nüüd käesolev samasugune, minul ja kõigil teistel.

Goodreads aasta kokkuvõte

Loetud, vaadatud 2022

Olga Tokarczuk “Maailma kõige inetum naisterahvas”

Olga Tokarczuk on juba mitu aastat mu lugemisnimekirjas olnud, nüüd siis lõpuks lugesin kahte raamatut korraga. „Algus ja teised asjad“ on veel pooleli. LR Kuldsarjas ilmunud lühijuttude kogumiku „Maailma kõige inetum naisterahvas“ lõpetasin, kohati lugesin kaks või isegi kolm korda.  Ja oi, kuidas ta mulle meeldib! Kahtlustan, et mitte ainud loetud ja lugemisel olev raamat, vaid et autor üleni.

15 lühijuttu, mis on tõlgitud kogumikust „Mäng mitmel trummil“ ning millest kuus on eesti keeles varem ilmunud LR samanimelises  kogumikus 2005. aastal. St, ma lugesin kõigepealt 2005. aasta väljaannet ja siis ülejäänud lood LR Kuldsarja omast juurde.

Pealtnäha väga lihtsad lood tavalistest inimestest ja valdavalt argistest olukordadest, kuid ometi nad seda ei ole. Keegi kusagil kirjutas, et Tokarczuki lugedes on tal koguaeg tunne, et on liiga kaua viiruki suitsus viibinud, pea käib ringi ja sa saad aru, et kogetu on sügav, mõte on suur ja oluline, aga sabapidi kätte saada on raske. Ja see tundub mulle väga täpse kirjeldusena.

Autor on hariduselt psühholoog ja see kuidagi peegeldub. Terane ja tundlik vaatleja. Oskab manipuleerida lugeja tunnete, kujutluste ja stereotüüpidega. Hinnanguid ei anna ja moraali ei loe, kuid lugejal on lugedes koguaeg natuke kõhe ja ebamugav, sest kujutatud maailmad on pisut kreenis ja täpselt nii nõksu jagu, et loed ja kobad oma piire, erinevaid. Kui peaks ütlema ühe sõnaga, siis eelkõige on need lood kummastavad.

Kogumiku lood on erinevad ka stiililt. Mõnes on minajutustaja ja mõne teise räägib ära keegi kolmas. Mõned on realistlikud, mõned teised kergelt müstiliselt või udupeenelt ulmelised. Eriilmelised, mingisugust ühte ühendavat seost ma lugudest ei leidnud, küll aga on mõned korduvad teemad. Paistab, et autorit huvitavad identiteediga seotud küsimused, paistab, et autori meelest on see midagi väga habrast. Ja mehe ja naise vahelised või siis perekondlikud suhted. Mitmes loos kaardistab autor elu peale armastust. See mingisugune aeg, kui kire ja huvi asemele tulevad harjumus ja mugavus. Või ehk üksnes harjumus, see, kui valus ka pole, lihtsalt ükskõik. Need lood, „Ratsu“ ja „Peaproov“, ongi vist ühed enam meeldinumad. „Ratsu“ on ka kuidagi tehniliselt huvitav, paarike mereäärses puidust majakeses, keset lainete kohinat ja loojanguid, eeskujulik taust armastusloole, aga armastust pole, mingi anti-idüll.

Veel meeldis lugu Briti professorist Poolas. Professor saabub Varssavisse külalislektorina vm, keelt ei oska, pagas kadunud. Hommikuks kaob ka kontaktisik ja telefoniühendus, kuid midagi ilmub asemele ka ja nimelt tankid akna taha. Reaalselt toimunud sündmustega (1981?) seostud lugu nähtuna ootamatu nurga alt. Nimilugu muljet ei avaldanud, aga meeldis veel nt kogumiku esimene lugu „Tee silmad lahti, sa oled surnud“, mis räägib krimkasid lugevast naisest, kes elab raamatusse sedavõrd sisse, et … Lugu looks, aga lugemise protsessi kirjeldavad osad on selles loos imelised.

Teised lood meeldisid vähem, kuid siiski, see on hea, tummine amps. Kindlasti mitte kiire lugemine, kiirelt lugemine oleks siin puhas raiskamine. Iga lugu tahab süvenemist, natuke vaikust ja tassikest teed, et kohale jõuda, avaneda. Nautimiseks.