Philip K. Dick “Mees kõrges lossis”

1962. a kirjutatud düstoopia tunnuseid eviv alternatiivajalooline lugu. Peamiselt toimub tegevus maailmas, kus II maailmasõja võitis natsistlik Saksamaa ja tema liitlane Jaapan. Nõukogude  Liit okupeeriti 1941, USA kapituleerus 1947. Sakslased ja jaapanlased jagasid maailma ära ning valitsevad nüüd seda (üksteist suuremal jaolt usaldamata). Meeletu hulk juute ja slaavlasi on hävitatud. Idapoolkeral toimuvast räägitakse vähe, mainitakse üksnes, et elujäänud slaavlased on pagendatud kuhugi Aasiasse, kus nad metsistusid, sõidavad eeslitega ja peavad jahti vibudega. Sakslased, seevastu, on vägagi edumeelsed, on mh vallutanud ka Kuu ja Marsi ning (miks??) kuivatanud Vahemere. Jaapanlasi kujutatakse raamatus kultuursemate, intelligentsemate ja pehmemate valitsejatena kui sakslasi. Suures plaanis on kõik sher schön. Rassiküsimused on lahendatud, Ukraina viljakad põllud nisu täis külvatud, maailmakaart on veidi ümber vormistatud, mõned kohanimed on vahetatud, kuid üldiselt on kõik ära tuntav ja erilist dešifreerimist ei nõua. Isake Hitler paneb kõrvad pea alla, natsiladvik pureleb võimu pärast. Kuid ajad on üldiselt rahulikud, nagu ma aru saan, sõda ei ole, inimesed elavad, töötavad ja loovad perekondi. Vaid üksikud spioonid ajavad taga üksikuid juute või muid valitsusevastaseid … „Nagu ma aru saan“ sest tekst on napp ja samas tihe, vaat, et kuskil piiri peal, infot väljastatakse konteksti mõistmiseks hädapärane miinimum ja mitte kriipsugi rohkem.

Mingist ühte peamist tegevusliini raamatus pole, on mitu ristuvat ja kõik nad on süžee seisukohalt samavõrd tähtsad. Samas pole ka süžee teab mis eepiline. Kõik süžee liinid lõpevad kohas, kus kõik alles algab. Ükski tegevusliin ei jäänud õhku. Iga tegelane, olles läbi tulnud temaga juhtunud loost, muutus. Ja tegelasi, kes kõik on omavahel tihedalt seotud, on rohkesti: Jaapani diplomaat, vanakraamipoe pidaja, end natside eest varjav juut, judo treenerist naine, saksa luureohvitser ja palgamõrvar, kirjanik, kes kirjutas alternatiiv-ajaloolise romaani sellest, et Saksamaa kaotas sõja …  

Võimalik, et stiil ongi loo kõige tugevam külg. Kui mul palutaks lugu lühidalt ümber jutustada,  siis … siis oleksin päris hädas. Sest midagi justkui ei juhtunudki, samas justkui ikka juhtus ja mitte vähe. Ainult, et enamasti juhtus see tegelaste peades ja see on hästi huvitav.  

Lisaks, tervelt kolm reaalsust: esimene on ülal kirjeldatu, see, milles enamuse ajast raamatu tegevus toimub (II MS võitsid sakslased ja jaapanlased). Teine on nö meie reaalsus (II MS võitsid venelased + nende liitlased, ameeriklased ja britid), üks raamatu tegelane mediteerides ootamatult satub korraks siia/ sellesse. Ja kolmas reaalsus (II MS võitsid ameeriklased ja britid) on siis kujutatud alternatiivajaloolises romaanis nimega „Rohutirtsude nuhtlus“, mille kirjutas Hawthorne Abendsen – üks romaani „Mees kõrges lossis“ tegelastest. Romaan „Rohutirtsude nuhtlus“ on keelatud raamat ning kirjanik varjab end võimude eest. Tegelased triivivad nende kolme reaalsuse vahel, elavad oma elu ja juhtumisi.

St, see, et alternatiivajaloolises romaanis räägitakse alternatiivajaloolisest romaanist (st, raamat raamatu sees) on väga lahe ja natuke ikka pöörane ka. Sellele tuleb mõelda aeglaselt, muidu läheb sassi.

Tegelikult on raamatus veel teinegi raamat, monumentaalne on „Yijing“ ehk „Muutust raamat“. Vana – Hiina nö philosophische Tradition, milles järgi (umbes) valge muutub mustaks, yang saab yiniks, situatsioon muutub vääramatult oma vastandiks. Seda raamatut kasutavad „Mees kõrges lossis“ raamatu tegelased ennustamiseks ja otsuste tegemiseks. Mis on ka veidi pöörane ja ega ma rohkem ei oskagi, mulle tundub, et mida rohkem ma praegu kirjutan, seda segasemaks lugu läheb, samas lugedes justkui nii keeruline ei olnud 🙂

Isak Dinesen “Aafrika äärel”

Lapsena ma arvasin, et Aafrika on asustamata. Kauge, muinasjutuline, kummituslik. Mõõtmatud rohelised džunglid, kus luusivad majesteetlikud lõvid ja kollased jõed täis hiiglaslike krokodille. Piiritutes savannides kappavad kaelkirjakud, sebrad ja kõik need teised loodusfilmides nähtud tundmatud sarvilised. Isegi sõna „Aafrika“ kõlab kuidagi, üheaegselt nii köitvalt kui ähvardavalt. Metsad ja mäed, sinine taevas ja eksootilised loomad … Elu nagu Kivirähki jutustuses „Kuidas elevant endale londi sai“.

Lugenud ma Aafrikast väga palju ei ole ja see, mida olen (nt viimase mõne aasta jooksul LR sarjas ilmunud), mõjuvad mulle kuidagi masendavalt.

Isak Dinesen on Karen Blixeni üks paljudest kirjanikunimedest.

Karen Blixenil on õnnestunud kirjutada Aafrikast sellise armastusega, et tahes tahtmata tekib soov näha ja sisse hingata … pikale veninud vihmaootusest värelevat õhku või seda, kuidas lõhnavad õisi täis kohvipõõsad; astuda palja jalaga maale, mis on nii erinev; kuulda lõvide möirgamist või vee äärde koguneva karja kapjade plaginat. Otsida jões koolmekohta või süveneda piiritutesse väljadesse. Aafrika on kontrastide maa, täis leppimatuid vastasseise ja uskumatut harmooniat. Vabadus, omanäolisus ja inimese ja looduse hämmastav ühisust.  Kuu oma tsüklitega on kordi tähtsam, kui kell ja seda isegi siis, kui see on vana saksa-aegne seinakell, millest hõbedane kägu igal täistunnil välja lendab. Sõnu seal ei loobita ja ajal on hoopis teistsugune mõõde. Kaks välja löödud hammast võivad mõjutada sündmusi, mis juhtuvad 10 aastat hiljem. Somaalased, kikuiad ja masaiad. Ainult seal võib näha oma koduhoovis ahvinahast kasukat kandvat suursugust hõimupealiku või kuulda otse voodisse ngomat, suurt tantsupidu, kust võtavad osa nii roosa kriidiga end hõõrunud noored, kui kiilakaks aetud peadega hambutud vanad. Ja nuusktubakat jagatakse kõigile ja lapsed saavad suhkrut.

Kirjanik Karen Blixen (1885 – 1962) on sündinud Taanis nö heal järjel olevas peres. Abiellus sugulasest paruniga ning reisis koos temaga Keeniasse. Seal, Ngongi küngastiku jalamil, asutasid nad oma kohviistanduse. Perekonnaelu osutus õnnetuks. Mees pettis Karenit Masai hõimu naistega ning nakatas süüfilisse. Tulemusena jäi Karen lastetuks, mis oli üks tema elu suurimaid õnnetusi. Abielu lahutati. Karenist sai kohviistanduse ainuomanik, ta on sealse maa ja rahvaga kokku kasvanud, õppinud ära suahiili keele, peab Aafrikat oma koduks ega mõtlegi ära sõita. Lisaks kõigele muule leiab Karen Aafrikast nö eluarmastuse. Inimese, kes armastab Aafrikat sama palju kui tema, kuid lendamist üle kõige. Leiab ja kaotab, matab mäe jalamile. Ja temaga koos ka killuke enda südamest. Ilus ja traagiline lugu.

Kuid see pole raamat Kareni perekonnast või meestest. See on millestki palju tähtsamast. Sellest, kuidas noorest naisest sai isiksus. Kuidas tema vaim karastus ja usk endasse kasvas. Sellest kuidas tal õnnestus saada nö „omaks“ uhketele ja traditsioone austavatele kikuiadele, inimestele, keda ta kirjeldab kui endaga peaaegu võrdseid (see „peaaegu“ on tekstis kohati tajutav, kuid mitte häiriv, eks aega ja tiitlit tuleb ka arvesse võtta). Uutele ideedele avatud, igasugusteks ootamatusteks valmis, lõbujanuliste ja suhtlemisaltide kikuiadega, kes on samal ajal ka laisad, kahtlustavad, tänamatud, kavalad ja erakordselt küünilised, ei ole parunessi sõnul lihtne sõbraks saada. Temal see õnnestus, sest ta mitte ainult ei juhtinud kohviistandust, vaid oli ka kohalikele arstiks ja isegi kohtunikuks nende tülides. Samuti oli Karen nö vahemeheks pärismaalaste ja koloniaalvõimude vahel. Mh esitas ta Briti koloniaalvõimudele terve programmi reformidest, mis tema nägemuse kohaselt tuleks Keenias ette võtta, mh osas kuidas parandada erinevast rassist inimeste omavahelist läbisaamist. Elas kohalikega koos ja nendele kaasa.

Karen viibis Aafrikas 1914 – 1931, „Aafrika äärel“ kirjutas peale Taani naasmist. Ühest süžeed raamatul pole, raamat koosneb erinevatest tõestisündinud lugudest ja meenutab kõige enam päevikut. Väga isikliku, mõtliku, emotsionaalset kuid mitte hüsteerilist. Detailset, kuid mitte eriti täpset, sest kirjutatud tagant järele ja mälu järgi. Raamatu järelsõna ütleb, et ilustatud, sest tagantjärele näivad asjad ilusamatena kui nad tegelikult oli. Kohalike elu ja olu, nende tavad ja kombed, meeldejäävamad kohtumised, sh külla sõitnud või eksinud inimestega.  Karen on terane ja uudishimulik loodusvaatleja, nii sisaldab raamat päris palju looduskirjeldusi ja lugusid loomadest ning need lood on mu meelest kõige köitvamad. Südamlikud ja samas liigse ninnu-nännutamiseta. Nt räägib Karen, et kui ta Aafrikasse saabus, armastas ta jahil käia, kus loomi tapeti ka lõbu pärast, kuid olles seal looduse ja loomade keskel juba mõnda aega elanud, loobus ta jahil käimistest ja loomade lõbu pärast tapmisest. Tappis üksnes, kui muud võimalust polnud (nt kui lõvid kohalike karja kimbutasid vms).

Meeldis. Raamatu järgi on tehtud ka film, “Out of Africa” (1985), mida mina veel näinud ei ole.

“Mombasa sadamas seisis kojusõidu ootel roostes Saksa kaubaaurik. /—/ Tekil seisis kõrge puukast ja üle kasti ääre sirutus kaks kaelkirjakupead. /—/

Kaelkirjakud pöörasid õrna pead siia-sinna otse kui üllatunult, ja üllatunud võisid nad ka olla. Nad polnud varem merd näinud. Ahtas kastis oli neil vaevalt ruumi seista. Maailm oli korraga ahenenud, muutunud ja nende ümber sulgunud.

Nad ei saanud teada ega kujutleda alandust, , mille poole nad teel olid. Nad olid uhked ja süütud olevused, suurte tasandike õrnad teldrid; neil polnud vähimatki aimu vangipõlvest, külmast, lehast, suitsust ja kärntõvest ega kohutavast tülpimusest maailmas, kus iial midagi ei juhtu.

/—/

Kas unistavad kaelkirjakud eelolevatel pikkadel aastatel mõnikord kaotatud kodumaast? Kus on nad nüüd, kuhu on nad kadunud: rohi ja astelpõõsad, jõed ja veesilmas ja sinised mäed? Kõrge sulnis taevas tasandike kohal on tõusnud ja pagenud. Kuhu on läinud teised kaelkirjakud, kes olid nende kõrval, kui nad teele asusid ja üle lainja maa traavisid. Nad on maha jäetud, kõik on läinud ja ei tule vist ealeski tagasi.

/—/

Hüvasti, hüvasti, soovin, et sureksite teel, teie mõlemad, et kumbki väike üllas pea, mis on praegu Mombasa sinise taeva taustal üllatunult üle kasti ääre küünitunud, ei peaks ihuüksi ringi vaatama Hamburgis, kus keegi ei tea midagi Aafrikast.” (lk 190 – 191)

Edward O. Wilson “Lugusid sipelgate maailmast”

Elav teadus, Argo 2023, tõlkinud Tanel Saimre

Kaks aastat tagasi lasin ma vahetada ära oma maja vöö (kui ma õigesti aru sain, on see see esimene ristpalk, mis vundamendile toetub), sest sipelgad olid vana kahest kohast läbi närinud. Kätt südamele pannes, ma pean end keskonnasäästlikuks ja -sõbralikuks inimeseks, kuid peale selle palgi nägemist heitsin sipelgatele kinda. Alternatiivi ei olnud, nad sõid minu maja! Proovisin kõike nagu KÕIKE, rahvatarkustest ja käsimüügikeemiast tuttavalt teadlaselt saadud kotitäie mürgini. Minu tegevuse tulemusena on mul veel sellelgi  aastal poole meetri laiune muruvaba tsoon ümber kogu maja – lihtsalt ei kasva midagi, loodan, et kunagi hakkab. Ja sipelgad, nad ei kadunud ära isegi mitte korraks.

Ameerika mürmekoloog ja loodusteadlane ning Harvardi ülikooli emeriitprofessor Edward O. Wilson kirjutab oma raamatu sissejuhatuses järgmist: 

“Kõige sagedasem küsimus sipelgate kohta on: “Mida ma peaksin tegema nendega, kes elavad mu köögis?” Minu vastus on: astu ettevaatlikult, hoia neid pisikesi elusid. /—/ Soovitan köögis elavate sipelgatega sõlmida sõprussuhteid. Anna neile süüa, /—/. Sipelgatele meeldib eriti mesi, suhkruvesi, purustatud pähklid ja tuunikalakonserv. ” (lk 8)

Noh … 

Mis mulle kohe alguses selle raamatu juures meeldis, oli see, et teadlane kirjeldas, kuidas ta üldse sipelgate uurimiseni jõudis. Ja veel enne arusaamiseni, et just nimelt loodusteadused ja putukad on need, mis teda kõige rohkem huvitavad. Teekond, eriti selle algus, kujunemine liblikaid püüdvast poisikesest maailmakuulsaks teadlaseks. See on mu meelest alati hästi huvitav, et mis on need ajendid või tõukejõud või … Kui üks teadlane kirjutas ükskord ühes artiklis: “…, et taimi uurida on väga mõnus, sest nad ei hammusta, ei situ ega jookse eest ära. Kolm kuldset omadust. Muudkui mine ja peesita niidu peal päikese käes ja teadus tuleb.” (Lauri Laanisto “Taimsusest ja taimeseisunditest,” Vikerkaar 7-8/2020 lk 106), siis see tundub täiesti arusaadav. Sipelgate, kes pole isegi kiisud, valimine kõige muu elava hulgast mulle nii mõistetav ei ole.

Raamatu pealkiri on ses mõttes täpne, et ülejäänud raamat koosnebki lugudest sipelgate maailmast, millest kokkuvõttes tekib arusaam sipelgate mitmekesisusest. Kirjeldatakse sipelgaid, kes elavad erakordselt kuumas või külmas keskkonnas, sipelgaid, kes peavad loomi või kasvatavad endale seeni, sipelgad, kes on nagu kalad või buldogid, lehelõikaja-sipelgad jne. Võimalik, et autori eriline sümpaatia kuulub leegionäärsipelgatele, kellest ta räägib korduvalt ja mitmes peatükis. Leegionäärsipelgad on huvitavad peamiselt selle poolest, kuidas nad pidurdamatult uusi territooriume vallutavad ning see, et nende vastu ei aita isegi pestitsiidid. 

 Sipelgaid on väga palju. Teada on umbes 15 000 liiki sipelgaid, kuid arvata on, et palju liike on veel täiesti kirjeldamata. Lugudes kirjeldatakse erinevate sipeldate käitumist ja iseärasusi. Raamatus olevad illustratsioonid aitavad paremini hoomata, mille poolest siis täpselt ühed või teised kolmandatest ja neljandatest erinevad. Lisaks räägib autor ühte koma teist ka oma ekspeditsioonidest erinevatesse maailma paikadesse. Selles, kuidas ta ühte või teist liiki otsis või uuris, oma õnnestumistest või mitte nii väga õnnelikest juhtumitest. 

Ühes peatükis kirjeldab autor põhjalikult sipelga perede ülesehitust ja elutsükli peamisi etappe. Paaris teises räägib sellest, kuidas sipelgad üksteisega suhtlevad (mh on autor püüdnud sipelgatega sipelga keeles suhelda ja mingil määral see tal ka õnnestus) ning kuidas nad tajuvad ümbritsevat maailma. 

Raamat on kerge lugeda ja mõista, ei mingeid lohisevaid teooriaid või pikki katsete kirjeldusi. Kokkuvõttes mõnus ja huvitav, tundus, et nt minule täpselt paras – ma palju põhjalikumalt ei olekski viitsinud. Samas sain teada terve rodu uusi ja huvitavaid fakte ja tunnen isegi, et vaatan sipelgaid täna hoopis teistmoodi kui eile. Leplikumalt. Üldse, mind on alati lihtne nö ära osta sellega, kui asjast rääkiva inimese jutust õhkub siirast huvi ja armastust teema vastu ja siin on seda kuhjaga, pmts räägib ju autor oma elutööst. Kui üldse midagi kripeldama jäi, siis autori raamatus korduvalt esitatud väide, et sipelgad on väga targad, planeedi tõelised peremehed. No olgu, et suhtlevad feromoone eritades, aga veel? Ma oleks tahtnud lugeda veel mõnda konkreetset põhjendust. A, ja sellest, kuidas sipelgatest lahti saada, ei ole raamatus sõnagi, konkreetselt mitte ühtegi. Samas on see ka kuidagi arusaadav – tegemist ei ole ulmeraamatuga.

“Kui palju sipelgaid praegu maailmas inimeste kõrval elab? Väga umbkaudne pakkumine on 10¹⁶ , mis on 10 000 triljonit ehk umbes miljon korda rohkem kui inimesi. Et ühe sipelga mass jääb ühe ja kümne milligrammi vahele (üks miljondik inimese kaalust), jõuame hämmatava järelduseni , et kõigi maailma sipelgate kogumass võrdub umbes inimeste kogumassiga.” (lk 63)

On tõesti hämmastav. 

Ruth Ozeki “A Tale For The Time Being”

Raamat algab Ameerika päritolu jaapani koolitüdruku Nao Yasutani päeviku sissekandest. Nao isa ja ema kolisid kunagi Ameerikaase, kus Nao isa, Haruki nr 2 (kelle prototüübiks on osaliselt Hugh Everett III), tegutses edukalt IT-valdkonnas. Noorel perel läks hästi, kuni korraga enam ei läinud. Head ajad lõppesid ning saabunud majanduskriisiga kaasnenud finantsprobleemide (aga mitte ainult ja see on loo seisukohalt oluline) tõttu kolis nüüd juba kolmeliikmeline perekond tagasi Jaapanisse. Californias sündinud 16-aastase Nao jaoks on selline elumuutus vaevutalutav. Hoopis teine kultuur, koolikius, suitsidaalne isa ja ületöötanud ema. Otsides tekkinud olukorrast väljapääsu hakkab Nao päevikut pidama. Tüdruk kirjutab üles kõik oma muljed ja mõtted, mh selle, mida budistlikst nunnast vanavanaema Jiko talle oma elust, veendumustest ja ümbritsevast maailmast räägib. 

Raamatu teine oluline süžeeliin räägib enam mitte väga noorest abielupaarist,  Ruthist ja Oliverist.  Ruth on kirjutamiskrambi käes vaevlev kirjanik (tõenäoliselt kirjaniku prototüüp), tema mees Oliver on pensionipõlve pidav loodusteadlane. Paar on kolinud Kanada lääneranniku väikesele ja vaiksele saarele Oliveri terviseprobleemide tõttu. Perekonda kuulub veel kass nimega Schrödinger, keda pererahva hellitavalt Pestitsiidiks kutsub. 

Ühel päeval leiab Ruth merest randa uhutud koti, mille sees on Hello Kitty toidukarp, mõned kirjad, II maailmasõja aegne käekell ning Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas”. Lähemal uurimisel selgub, et raamat ei olegi raamat. Vana raamatu kaante vahele on meisterdatud päevik, mille autoriks on Nao Yasutani. Jaapanist pärit ameeriklanna Ruth valdab jaapani keelt ning süveneb päevikusse, lugedes aeglaselt ja metoodiliselt, mh oma mehele ette lugedes või jutustades. Võiks ju arvata, et millest üks koolitüdruk siis kirjutab. Lemmikseebikast ja poistest? Aga ei. Nao päevikust koorub välja tõeline tragöödia. Ruth Ozekil on õnnestunud erakordselt hästi kirjeldada teismelise tüdruku sisemaailma, kogu selle keerulisust, heitlike mõtteid ja tundeid, nii vaimseid kui kehalisi läbielamisi. Ja samasuguse täpsuse ja põhjalikkusega ka Naomile ühel või teisel moel lähedaste inimeste omailmu. Nao vahendusel on päevikusse põimitud mh üks väga eriline lugu Jiko vanemast pojast, filosoofiatudengist, kes mobiliseeritakse II maailmasõtta ning treenitakse seal  kamikazeks. Osad, mis räägivad Ruthi ja Oliveri, aga ka nende naabrite ja tuttavate elust nn “surnute saarel”, on samavõrd õnnestunud. Need peatükid on täis argielulisi detaile, kuid ei jää Naomi päevikutele alla, kõik on huvitav ja elus. Minu eriline sümpaatia kuulub loomulikult kassile. 

Vormi poolest on see üsna lihtne lugemine. Peatükid on lühikesed, kõigest mõne lehekülje pikkused ning Ruth ja Nao räägivad kordamööda. Kõik teised raamatu tegelased räägivad läbi Ruthi või Nao. Aga see teemade ring ja kompositsioon. No on see vast peenike pits!

Kolm huvitavat naist: nunnast vanaema Jiko, kirjanik Ruth ja tüdruk nimega Nao. Vaatamata sellele, et naised esindavad erinevaid põlvkondi, on nende vahel miski ääretult tugev side. Eriline vaade maailmale. Kui Ruth toimetab käesolevas hetkes, siis Nao päevikus kirjeldatu on minevik, lähemalt ja kaugemalt. Loo tegevus toimub kolmes erinevas riigis (Kanada, Jaapan ja Ameerika) nii kaasajal kui minevikus. Kaasaegne Jaapan ja pisike Kanada saar, II maailmasõja aegne Jaapan, 11. septembri aegne New York. Globaalsed katastroofid on avaldanud tugevat mõju kõigi kolme naise elule ja on huvitav lugeda, kus üks või teine sel või teisel ajal viibis ja mida seejuures tundis, mida ta sellest kõigest arvas ja kuidas see teda hiljem mõjutas. Põlvkondade järjepidevus ja karmilised sidemes: ühed ja samad sündmused korduvad Yasutani perekonnas põlvest põlve. Jiko II maailmasõtta jaapanlaste poolt mobiliseeritud poeg, tema läbielamised sõjaväe õppekeskuses ja kuidas ta ei murdunud. Jiko lapselaps, Haruki nr 1 vennatütar ja Haruki nr 2 tütar kaasaegses jaapani koolis – sama kohutavad ja julmad mängud. Vahega, et kaasaegses maailmas on lisaks julmuritele veel üks kannatusi põhjustav allikas – Internet. Kõigele lisaks veel tsunami ja Fukushima, kvantmehaanika ja budism, julmus, andestamine, meeleheide ja lootus, kalad, kassid ja varesed. Loo lõpp pöörane ses mõttes, et keerab kõik pea peale ja paljud seni arusaamatuks jäänud asjadest muutuvad mõistetavaks … kuid mõtestamiseks ikkagi keerulisteks … Tohutult armas ja tark raamat. Ajast ja ökoloogiast (mitmes erinevas mõttes) ja siis veel sellest, et kõik on kõigega seotud, ükski inimene ei ole saar. 

Öös ja jääs. Fridtjof Nanseni ekspeditsioon 1893 – 1896.

Tülkinud Julius Säkk, Albert Org´i kirjastus 1923, 122 lk

Kui Norra teadlane, polaaruuria Fridtjof Nansen (1861 – 1930) otsustas korraldada uurimisretke Arktikasse, seejuures lastes külmuda oma laeval Põhja-Jäämere jäässe, nimetati teda hulluks. Varasemalt olid polaaruurijad püüdnud korraldada oma ekspeditsioone liikudes võimalikult maismaa ligi. Ja seda igati loogilisena näival põhjusel. Kui juhtub, et laev jääb jääse kinni või saab vigastada, on meeskonnal võimalik laevalt maale lahkuda. Vaatamata igat sorti kriitikale jäi Nansen endale kindlaks. Ta leidis on ideele pooldajad ja rahastuse ning lasi ehitada täiesti uut moodi laeva, mille nimeks sai “Fram”.

“”Fram´i” nina, pära ja kiil, kõik sai ümmarguseks tehtud, et jää kusagil püsi ei leiaks. Laeva küljed olid kolmest paksust plangikorrast kõige paremast puust, mis seestpoolt muidugi igal võimalikul viisil tugetud said, nii et sõiduriist seest välja nägi kui ämbliku võrk palkidest, tugidest ja taladest ja endast peaaegu ühtainsat kokkukuuluvat massi kujutas. Eluruumid said nii ehitatud, et nad külmast välisseinast magamisruumide läbi lahutatud ja peale selle mitmekordsete linoleumi-, vildi-, korgi-, ja puuvooderduste läbi üleliigse jahtumise vastu kaitstud olid.” (lk 5)

Nansen valmistus ekspeditsiooniks kolm ja võib ju arvata, et pikka, aastat ja seda väga põhjalikult. Lisaks täiesti erilisele laevale oli ka selle varustus erakordne. Kasutati kõige kaasaegsemat tehnikat (isegi eksperimentaalset, nt tuulegeneraatorit, mis tootis elektrit) ja isegi toidu tagavara on komplekteeritud teaduspõhiselt. Samas, selga ei keeratud ka traditsioonilistele teadmistele, mida norrakad, olles sajandeid elanud sisuliselt polaaröö vahetus läheduses, nii või teisiti evisid. “Framil” oli kõik vajalik ekipaaži mugavaks äraolemiseks autonoomselt kuni viieks aastaks.

Lõpuks oli kõik valmis ja “Fram” koos Nanseni ja veel üheteiskümne polaaruurijast vägilasega asus teele ning juba paari kuu pärast külmus õnnelikult jääse. St, Nanseni tolle aja kohta täiest novaatorlik ja võimalik, et geniaalne idee seisnes selles, et lasta laeval külmuda jäässe ning triivida siis ühes jääga Põhjapooluse suunas. Kui kõik eelmised ekspeditsioonid võitlesid jääga, siis Nansen sai aru, et kogu Arktika jää vastu ei saa ja milleks üldse. Selle asemel, et loodusega võidelda, otsustas ta loodust ära kasutada. Nimelt uskus tema, et Põhja-Jäämeres on hoovus, mis jääd liigutab ja kuigi ta eksis pisut hoovuse liikumise suunas, hoovus oli, jää liikus ning sellesse külmunud “Fram” sellega koos.

Selge see, et ega see jääga koos triivimine eriline kihutamine polnud. Kuid vaatamata sellele ja kätte jõudnud polaarööle valitses laeval täielik hyyge. Teadlased mõõtsid vee sügavust ja jää paksust, õhutemperatuuri ja ilmselt kõike, mida seal veel mõõta sai. Ja kui mõõta enam üldse midagi polnud või mõõtmisest ära väsisid, siis kohendasid varustust, käisid jääpangal jalutamas ja jahil, mängisid lauamänge ja lugesid raamatuid (“Framil” oli biblioteek!).

Kuid Nansen ei saanud ikka rahu. Olles mõistnud, et hoovus ei vii “Frami” Põhjapoolusele ning veendunud, et laev peab vastu ja jää seda kannab, otsustas lahkuda laevalt ning vallutada see jalgsi. Ma arvan, raamatus ta ütleb, et eesmärk oli liikuda nii kaugele põhja kui võimalik.

14.03.1895 lahkub Nansen koos Hjalmar Johanseniga laevalt. Mehed liiguvad suuskadel, varustus on kelkudel ja neid veavad koerad. St, veavad, kus saavad, liigutakse aeglaselt ületades kuhjunud jääd, ohtlike jäälõhesid ja iseennast. Kelguekspeditsioon oli karm, nii mehed kui koerad marssisid oma võimete piiril või isegi üle selle. Jää ei olnud tasane, kelgud läksid ümber, üle kuhjunud jää tuli varustust konkreetselt seljas tassida jne. Ilm ei hellitanud, kohati alla -50, meestel olid vaid riided, nahast karvased magamiskotid ja siidist telk. Söök ja koerad hakkasid otsa lõppema. Olles jõudnud põhja laiuseni 86° 14′ (kaugemale, kui ükski inimene varem), otsustas Nansen tagasi, kodu poole pöörata (tulenevalt jääoludest edasi polnud enam võimalik minna). Kolm pikka kuud kõndisid mehed enne kui maismaani jõudsid kuid ega kannatused sellega veel otsa ei saanud. Maismaani jõudes (06.08.1895) leevenes olukord toidu osas – merilõvid olid rasvased ja neid oli palju, kuid täiesti uue ohuna ähvardas nüüd mehi ka oht ise ära söödud saada ja seda jääkarude poolt. Karusid oli palju, merilõvisid oli raske veest kätte saada ja üleüldse, polaaröö hakkas uuesti kätte jõudma.

Nansen ja Johansen said aru, et enne kevadet nad edasi minna ei saa ning hakkasid tegema ettevalmistusi talve üle elamiseks. Millest ehitada maja, kui sa asud kusagil Arktilises ookeanis keset tühja, tuultele avatud, üksnes jääd ja jääkarusid täis asustamata saart? Mehed kaevasid endale koopa, kasutasid kive, milliseid suure vaevaga maapinnast lahti kangutasid. Kõige suuremaks probleemiks osutus katus. Selle nad tegid ühest leitud roikast ja morsanahkadest. Ja talvitusid seal siis. Keetsid karuliha, (ainult, muud ei olnud), magasid ja unistasid kuivadest riietest ja kakaost.

“Kolmapäeval, 8. jaanuaril. Eile õhtul puhus tuul saani, mille küljes meie termomeeter oli, nõlvakust alla. Tormine ilm väljas – vihane tuul, mis peaaegu hinge kinni paneb, niipea kui pea välja pistad. Me lamame siin ja katsume magada, aega ära magada. Alati ei lähe see aga mitte korda. Oo, need pikad uneta ööd, kus sa ennast ühe külje pealt teise peale keerad, jalad üles tõmbad, et neid natuke soojendada, ja terves ilmas ainult üht soovid – und!” (lk 95)

“Laupäeval, 1. veebruaril. On imelik olemine terve talv läbi maa-aluses onnis lesida ilma et sul midagi oleks, mille külge kätt panna. Kuidas igatsesime raamatu järele! Kui kena paistis meile elu “Fram´il”, kus terve biblioteek oli! Kõik, mille üle meil tõesti rääkida olnud, oli juba ammugi põhjalikult läbi jahvatatud ega olnud tõepoolest mitte palju mõtteid ühistes huvides, mida me veel vahetanud polnud. Pealõbu, mis meile veel jäänud, oli vastastikku kirjeldada, kuidas me endile järgmisel talvel kodus kõige selle eest tasuda tahtsime, mis siin puudus. Me tundsime kuidas me lõpuks õppinud olime kõiki elu varasid hindama, nagu söök, jook, riided, kingad, maja, kodu, head naabrid jne.” (lk 95 – 96).

21. 07.1893 lahkus “Fram” Vardö sadamast, 14.03.1895 lahkusid Nansen ja Johansen “Framilt” ning alustasid oma saaniekspeditsiooni, 08.04.1985 jõudsid põhjalaiuseni 86° 14′ , 06.08.1895 jõudsid Franz Josephi maale, 19.05.1896 lahkusid Nansen ja Johansen oma talvekorterist, 17.07.1896 kohtusid inglaste ekspeditsiooniga, 13.08.1896 jõudsid tagasi Norrasse. Kümmekond päeva hiljem saabus ka “Fram”. Ekspeditsioon õnnestus, Nansenist sai Norra rahvuskangelane.

See raamat on Nanseni ekspeditsioonipäeviku katked. Nappidesse märkmetesse on mahtunud üsna palju. Olme, ilma ja jääolud, aga ka palju mõtisklusi ja tundmusi. Nii praktilise inimese puhul nagu Nansen seda olema pidi, on isegi kuidagi ootamatu lugeda virmaliste kirjeldusi, kaunilt kõlavast lindude laulust, merilõvi silmadest, mis eluks ajaks meelde jäävad jms. Kõik see huvi ja armastus, soe ja uudishimulik suhtumine kõige elava ja mitte elava vastu. Nappus ja siirus. Rõõm, kahtlused ja kõhklused, sentimentaalsus, emotsionaalsus, väsimus, valu ja pettumused. Ja kustumatu lootus, usk endasse, see kõik muudab ta muidugi erakordselt sümpaatseks ja inimlikuks. Puhas nauding, kindlasti kõige parem raamat, mis ma sel aastal lugenud olen.

Kogumik “Linnud”

Tõlkinud Juhan Habicht, kujundanud Heiki Looman, Katherine 1990, 160 lk

Seitset põnevuslugu sisaldav taskuformaadis kogumik, mille esimeseks, peamiseks ja parimaks looks on Daphne du Maurier` novell „Linnud”.

„Sügisel saabus neid poolsaarele suurte parvede kaupa, nad olid rahutud ning püsimatud, pidevas liikumises; keerutasid ringiratast taevas, siis laskusid värskeltküntud põllule sööma, kuid sööminegi näis neil käivat õige isu või soovita.

Rahutus ajas neid taevasse tagasi. Karjudes, vilistades, kiljudes libisesid nad rahuliku mere kohale ja jätsid kalda selja taha.

Kähku, kiiremini, rutem minema siit – ja kuhu, milleks? Sügise rahuldamatu ärevus lasus neil nagu needus, nad pidid pidevas liikumises selle endast välja valama, enne kui tuleb talv.

Võib-olla, mõtles Nat, saavad linnud sügisel nagu teate, hoiatuse. Et talv on tulemas.

Paljud neist saavad otsa. Nagu inimesed, kes enneaegse surma aimuses sukelduvad ülepeakaela töösse või lõbustustesse, nii ka linnud. Homme saabub surm.” (lk 5-6)

Inglismaa, 03.12.1952. Sõjainvaliidist perepea, farmitööline Nat märkab, et sel aastal on linnud eriti rahutud. Võtab ampsu naise küpsetatud pirukast, ohkab ja nendib, umbes, et ju tuleb külm, lumeta talv. Ja siis ehk ei mõtlegi enam lindudele. Kuni ööse kella kaheni, mil ärkab kolina peale akna taga, saab esime hoobi nokaga ega uinugi enam, sest linnud asuvad rünnakule. Nat teeb kõik, et päästa oma pere, kuid kas sellest on küllalt?

Maailmalõpu stsenaariume on lugematu arv, igaüks võib leida endale sobiva vastavalt oma usulistele veendumustele või lihtsalt maitse järgi. Internetist võib leida täpseid juhiseid, kuidas käituda ühe või teise stsenaariumi käivitumisel, mh nt zombi-apokalüpsise korral (haha, peaks ChatGPT-lt küsima, mis tema sel puhul soovitab). Kuid kui oht ei lähtu kurjadest tulnukatest või elavatelt surnutelt vaid milleltki hoopis argisemalt. Need, kus midagi tavapärast, mida me pole harjunud ohtlikuks pidama, korraga ja reeglina seletamatult, ohtlikuks muutub – need on kõige õudsamad. Nt linnud. Loos ei anta lindude ebatavalisele käitumisele ühtegi konkreetset selgitust. Arvestades loo kirjutamise aega, võib oletada (ja tegelased seda ka teevad), et süüdi on venelased. Ja uskuda, et abi saabub, kõigepealt muidugi linnast, oma riigi valitsuselt (seal on ju teadlased, kaitsevägi, lennukid). Seejärel Ameerikast. Või äkki ei olegi venelased. Inimese ja looduse vastasseis? Kliima muutub, loodus hakkab mässama (linnud ründavad ainult inimesi, nt lehmad ja lambaid nemad ei puutu, koduloomad hukkuvad seepärast, et nende pidajad on hukkunud). Loo lõpp jääbki avatuks, kõike saab üksnes oletada …

Pingeline ja verd tarretavalt õudne. Süžee tundub täiesti reaalne, absoluutselt võimalik. Tegelaste emotsioonid ja üleelamised on hästi arusaadavad. Pereisa hämming, õud ja innukus, kui ta on sunnitud oma pere kaitseks oma maja käepäraste vahenditega tugevdama, on füüsiliselt tajutav. Nagu ka lastevanemate soov säästa lapsi kõigest halvast. Nagu ka naabertalu elanike kergemeelsus, jm. Atmosfäär on süngevõitu algusest peale, kuid loo arenedes muutuvad kõik värvid mustaks. Pinge ja põnevus, ootused, lootused, verd eriti pole, see eest aga sulgi, nokki ja küüniseid, koormate viisi. Väga mõjus.

„Nat kuulas praguneva puu raksumist ja mõtles: kui paljude aastamiljonite mälu on kogunenud nende torkevalmis nokkade ja säravate silmade taha, talletanud instinktiks hävitada inimkond, käivitunud nüüd ühtse täpse masinavärgina.

/—/

Ta võttis suitsu, lülitas kahiseva raadio jälle käima.

Viskas tühja paki tulle ja vaatas, kuidas see põleb.” (lk 38)

Novell on inspireerinud Alfred Hichcocki looma oma kuulsat filmi, mida ma nüüd näha tahan. Aga inspiratsiooni on vist teisedki saanud, mäletate Ukraina salajast, bioloogilist relva – surmatoovaid hanesid, millest vene propagandistid sõja alguses kuulutasid …

Kogumik sisaldab veel kuut lühijuttu, mõni avaldas rohkem muljet, mõni teine pisut vähem, lugesin mõnuga, kuid kogumiku nimiloo kõrval kahvatusid nad kõik. Nii et neist ma eraldi ei hakka.

Samuel Beckett “Molloy” LR 32-34/2022

Tõlkinud Triinu Tamm, Kultuurileht 2022, 184 lk

No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain. Aga nii palju kui sain siis. Raamat koosneb kahest erinevast osas. Raamatu esimene on osa kellegi Molloy teadvusevoog. D. Lodge raamatus “Mõtleb … ” eksperimenteerib Ralph Messenger selle üle, kas on võimalik fikseerida teadvuse voogu, no ikka nii, et ajust otse sõrmedesse või diktofoni vm. Ääretult tore lugemine, kuid see siin, olgugi, et pole pooltki nii tore, tundub ehedam. .

Mees, Molloy, püüab rääkida endast, tutvustada end lugejale. Välja kukub segaselt, mehe teadvus kaldub koguaeg kõrvale, hüppab ühelt teemalt teisele, mõtted katkevad ja lähevad sassi, kaovad ja tekivad taas. Ta püüab rääkida minevikust, kuid selle asemel kirjeldab kahte inimest, keda näeb läbi lahtise akna. Mõtleb välja nende suhte, seejärel kujutab ette, kuidas ta ühele neist järele läheb ja mida siis ütleb. Kas tollel inimesel hakkaks temast kahju või ei? Molloy on vana ja tema jalad ei paindu. Mees meenutab, et algul ei paindunud üks jalg, parem või vasak. Hiljem aga juhtus midagi ka teisega. Meenutab oma jalgratast, mida detailselt kirjeldab, mh seda, kuidas ta kasutas jalgratast, kui üks jalg oli juba haige. Ta on enda kohta käivate detailidega ütlemata hoolas. Seejuures, tundub, et ega kohati mees ise ka enam ei mäleta, millest täpselt ta rääkida tahtis. Ta lihtsalt meenutab, seda mis veel meelde tuleb. Mõnes kohas Molloy lubab, et seda ta ei räägi, et mitte häirida lugejate tähelepanu ning varsti, unustades lubaduse, räägib ikkagi. Kohati jäävad mõtted poole, kuid siis võtab Molloy mõne järgmise juhuslikult meenunud mõtte ja paneb sellega ajama, kaugele, kaugele sellest, millest rääkida kavatses. Kõik puudutab üksnes teda. Lugesin internetist, et see sümboliseerib ühiskonda, nõrdrameelset ja vigast, selle arengut, teel olekut. No, ma ei tea. On üks eriti näitlik koht kividest, mida Molloy enda jutu järgi ta aeg ajalt toidule eelistab.

“Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. ma nimetan neid kivideks, kuid tegelikult olid need pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult.”

Umbes sellisel moel ja pikalt, nt neist kividest räägib ta mitu, mitu lehekülge. Raamatu teises osas on juttu agent Moranist, kellele on tehtud ülesandeks leida Molloy. Agent Moran asub koos pojaga ülesannet täitma. Muutub kõik, jutustamise viis, stiil, tempo. Teine osa on esimesest mu meelest oluliselt nõrgem. Kuigi raamatu lõpp, millest justkui selgub, kes see Molloy siis ikkagi oli, justkui kompenseerib ja päästab. St, võimalik, et see tegelikult ei olegi oluline ja isegi tekst ise mõjub teisejärgulisena. Mõttes, inimene raamatus kirjutab raportit teatud eluperioodist, kuid selle asemel, et kirjeldada sündmusi, kirjeldab hoopis mõtteid, mis tema teadvust sel ajal koormasid. Uidates oma hirmudes, kahtlustes ja fantaasiates, läheb ta nii kaugele, et abstraheerub isegi oma kehast. Aga raamatut on selletagi väga raske lugeda, eriti esimest osa. Tihti leidsin end silmadega mööda teksti uitamas, sest õige rida on koguaeg kadunud. Kordused ja lõikude puudumine raamatu esimeses osas. Ja siis pähe tekkivad küsimused. On Molloy selline elu üldse elu? Mille poolest selliselt mõtlev inimene erineb nt aasal mäletsevast lehmast? Mis teeb inimesest inimese? Kas on olemas inimesi, kes ei vaja teisi inimesi, kes piirduvad ja rahulduvad üksnes oma teaduses ringi uitamisega? Kus on piir, mille Molloy ületas, milles see piir seisneb? Miks ta endas nii kohutavalt ära eksis? Lugu, mil pole ei algust ega lõppu, inimesed ja aeg liiguvad. Või siis ei liigu keegi ja kogu liikumine lehekülgi keerama harjunud lugeja enesepettus. Täielik absurd ja seda nii lähedalt, et mõtled tahes tahtmata, et küll on hea kahe jalaga maa küljes olla ja elada käesolevas hetkes, tunnetada lõppu kusagil perspektiivis, eelistada elamist lükates olematuse kaugesse tulevikku.

Vladimir Sorokin “Opritšniku päev”

tõlkinud Aila Tomingas, Argo 2009, 183 lk

Düstoopia tegevus toimub tuleviku Venemaal. 19. sajandisse (tsaar – isake, tsaari ihukaitsevägi e opritšna, rahvariided, kirikud ja tarekesed) taassündinud Venemaal, kui nüüd täpne olla. Seejuures, teatud tehnilise progressi ilmingud (iphone, lennukid) on säilinud, võimalik, et üksnes tegelaste ja autori mugavuse tarvis. Jutustus räägib ühe karismaatilise oprišniku, Andrei Komjaga, ühest päevast. 86 400 sekundi jooksul tuleb sel tsaari teenistujal viia läbi ühe õnnetu kaupmehe kinnipidamine, põletada maha tema maja, vägistada tema naine, lennata (selleks see lennuks siis, eksole) Siberisse, et ajada seal korda äriasjad Hiina partneritega, kohtuda tsaariga ja tema ekstsentrilise ning liiderliku naisega, võtta vastu narkos makstav pistis mingilt baleriinilt, võtta osa ametkondlikust õhtusöögist ning seejärel, juba valitud kolleegide oluliselt kitsamas ringis, pidada maha saunaorgia vahepeatustega psühhoaktiivsete ainete manustamisele. Ja ongi õhtu käes, palju sa hing siis jõuad, eksole. 

Sorokin kahtlemata valdab sõna, tekst on dünaamiline, lugemine läheb ruttu. Mingisugust erilist süžeed ei ole, selle asemel eelistab autor kirjeldada erinevaid tegevusi, ju lootuses šokeerida (ihunuhtluse läbiviimis, vägistamisi, narkopidu, saunaorgiat (kui keegi teab, kuidas see pilt nüüd peast välja saada, võiks öelda)). Ja pmts, ma nagu ei olegi vastu. Ainult et see, nagu kusagil blogis öeldi, tare tarekese stiil – see mulle ei sobi. Ja ammugi ei sobi siis, kui seda kasutatakse kirjeldamaks ühiskonda, kus on võimalik mälestusmärk Maljuta Skuratovile. Hirmsaid asju võib välja mõelda ja kirjeldada – kuid kui teha seda heatahtlikkus muinasjutule iseloomulikus stiilis, kõlab see ekstra rõlgelt. Stiililt (üksnes) sarnased Beljanini raamatud (Tsaar Gorohh …, Musta missa vandenõu) mulle ka nt ei meeldinud. 

Igatahes, igast laksuvate ja lurtsuvate häälitsuste asemel oleks ma hea meelega lugenud rohkem maailma või selles valitseva korra kohta, nt kuidas see vana vene rahvakultuur ja kaasaegsed infotehnoloogiad koos toimisid, mõte on ju äge.  

Teksti on ka huvitavaid viiteid, kuid need on valdavalt ajakriitilised. Ma nägin suht palju vaeva, et leida Googlist koerana esinenud kunstniku nimi, keda Sorokin siin raamatus pilab. Luuletaja nimi, keda raamatu pooltosinas luuletuses parodeeritakse, on keelel ja meelel, aga kätte ei saa ja ei saanudki. Ses mõttes on raamat üheaegselt nii aeguv või aegunud kui ka prohvetlik. On ju sarnane militokraatia, kus võimud on valmis õigustama ükskõik millist kuritegu, verd või saasta, kui see vaid nende reaalseid või kujutletavaid huve teenib, Venemaal vast juba käes.  Ja kõik ikka headuse ja õigluse eest ja rahva hüvanguks. 

Kokkuvõttes, kohati huvitav, kohati naljakas, hirmus ja vastik. Aga mulle ei meeldinud. Varem olen lugenud “Suhkrust kremli” ja “Tuisku” ja viimane mulle meeldis.

Joel Jans “Ajudraiver”

„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /—/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja kujundada neid kõigist AI-dest sõltumatult nii, nagu ise tahad.“

„Aga kas sa mu kassi saad siia tuua?“ päris Felix, … (lk 261 – 262)

Maa elusloodus, inimesed sh, on hukkunud toimunud biokatastroofi tõttu. Kuid inimese poolt kosmosesse saadetud tehisintellektid töötavad veel, nagu ka kõikvõimaliku infot otsast otsani täis Maa ümber orbiidil tiirutavad andmesidevõrgud ja serverikeskused. Asteroidivööl töötavate kaevandusdroonide tööd korraldav AI nimega Nohup, olles mõistnud, et inimesi enam ei ole, lahutab oma meelt inimeste poolt maha jäetud info uurimisega. Nohup õpib füüsikat, bioloogiat ja kvantmehaanikat. Olles jõudnud kirjanduse ja kultuurini, sattub lugema Vene filosoof Nikolai Fjodorovi töid ning vaimustub tema ideest surematust inimesest. Hakkajal AI-l kulub kõigest nelisada aastat, et ehitada aegruumi sond ja ajatunnel, mille abil ta kavatseb taastada digikoopiate näol kõik inimeste poolt viimase 4000 – 6000 aasta jooksul loodu ning ka inimesed endid. Surnuist äratatud inimesed, täpsemalt nende digikoopiad e neurikud elavad nüüd igavesti, saavad valida tuhandete või koguni miljonite erinevate maailmade vahel (tahan, lähen joon õlut keskaegse Tartu Toomemäel, tahan, migreerun tuleviku New Yorki) aga ka nt seda, kas põdeda hommikul pohmelli või lülitada need enda juhtpaneeli kaudu välja.

Arvake ära, kas inimesed, arvestades, et nende loomus ei muutu, on tänulikud ja rahul? Hah, muidugi ei ole. Muidugi leidub hakkajaid, kes leiavad, et asju saaks teha paremini.  Võim välja vahetada, jne, jm.

No, pöörane. Ja kõige pöörasem on selle juures asjaolu, et mina, kes ma tean infotehnoloogiatest täpselt nii palju, et asjad minu arvutites kas töötavad või ei tööta ning et kui ei tööta, on IT-jumal lühinumbri kaugusel. Võtab arvuti üle, võlub poolteist minutit ja asjad hakkavad tööle. Kuidas – pole mind elu sees huvitanud. St, pöörane on juba üksi see, et ma viitsisin seda raamatut lugeda. Aga vähe sellest –  mul oli huvitav ja ma sain aru. Mul oli toimuvast selge pilt ja ikkagi … ma sain aru.

It-valdkonnas tegutsev autor kahtlemata valdab teemat ja oskab seda veenvalt esitada. Tekst on täis erialaseid termineid, kuid raamat ei ole raske lugeda.  Kirjeldatud maailmu on kerge ette kujutada (ja on, mida kujutada!) ja paratamatult ka juurde mõelda, et aga kui mina … milline siis või millise ma valiksin? Üldse tekib lugedes terve rida teemasid, mida edasi mõelda või arutada (mis on hea raamatu tunnus), eriti minu meelest eetika erinevatest valdkondadest (digi -, meditsiini-, jnpe), aga ka mujalt. Juba üksi see Fjodorovi teooria – see on nii äge leid, sellest võiks rääkida ja rääkida, no nt, et kui elustada või mistahes kujul taasluua, kopeerida vms, inimesi, siis kas ikka tingimata kõiki? Jne, pikalt.  Liis Rodeni illustratsioonid, mida on raamatus tervelt 15, aitavad kaasa ja rikastavad, moodustub nauditav tervik. Lugu kulgeb kiiresti ja seda algusest lõpuni välja. Tegelased sahmivad vahetpidamata, koguaeg juhtub midagi ja see midagi on koguaeg ootamatu. Ühtlaselt, läbi kogu raamatu lisanduvad fantastilised detailid – et kuidas kõik täpselt ja millised võimalused. Kohati avaldas muljet läbimõelduse aste (nt et piltide järgi rekonstrueeritud linnad ei saa olla veatud (loogiline), seetõttu on parandajad, kes neid vigu otsivad ja parandavad (nt lisavad lõhnu, kuhu vaja, jms).

Metsik fantaasialend, mitmed viited aja- ja kultuurilukku, mõned teooriad ja kirsina tordil – nalja saab ka. Autori huumorimeel tundub eelkõige nunnu. Kurjalt kellegi üle ei irvitata, tögatakse pehmelt ja sõbralikult.  Mina muudkui muigasin, Otu – muig, hamburgeriputka öine saba – muig, Tartu vs Tallinn  – 3 x muig. Vägivalda justkui on, aga ei mõju sellena – no tõmmati see või teine juhe seinast, no raudselt on varukoopia. Kokkuvõttes osutus see minu jaoks üheks tõeliseks hea tuju raamatuks.

Miljenko Jergović “Sarajevo Marlboro” LR 4-5/2023

29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović kirjutab küll pealtnäha väikestest asjadest, ebaolulistena näivatest sündmustest või juhuslikest vestlustest, kuid seda nii, et need päevadeks pähe jäävad ja moonduvad suurteks, olulisteks ja universaalseteks teemadeks, millest rääkida või omaette mõtiskleda.

Kõige suurem teema, mis jookseb läbi terve kogumiku, on Sarajevo ja selle ümbruse mitmekultuurilisus. Nt killuke nukra lõpuga loost „Bosnia ühepajatoit”, kus armuvad zagreblanna Elena ja bosnialane Zlaja:

Elena oli noor ja ambitsioonikas zagreblanna, kes oli Sarajevosse tulnud ülikooli, … /—/ Aga kuna Sarajevo on linn, mis ei nõua sult, et sa muutuksid, ega tee välja mingist halvustavast suhtumisest, siis harjus ka Elena temaga ära. Asjaolu, et ühes kohas elavad koos nii erinevad inimesed ja need erinevused ei mõju neile üldse koormavalt, hakkas aegamööda pakkuma hoopis naudingut, rahulolu, mis oma lihtsuses ja eheduses meenutab raudtejaama ootesaali, kus väljuvad rongid ühtviisi nii põrgusse kui paradiisi. (lk 29)

Sajandeid üksteise kõrval elanud rahvad on segunenud. Piirid omade ja võõraste vahel on tihti ähmased ja mõnikord, nt kriisisituatsioonis, kaovad hoopis. Jutustus „Härrasmees Dubrovnikust” räägib Sarajevos elavast horvaadist, keda rahu ajal pidasid naabrid pigem eemal- ja üleolevaks, roose kasvatavaks veidrikuks, kuid kes sõja ajal päästis nii mõnegi elu varustades linnarahvast (rahvuste ja religioossete kuuluvuste vahel vahet tegemata) veega oma kaevust.

Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda. „Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka koguaeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla, „ rääkis mu ema ülehele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga. (lk 28)

Sarajevo Marlboro nimelist jutustust kogumikus ei ole, küll aga on jutustus nimega „Haud”, kus kohalik hauakaevaja vestleb Ameerika ajakirjanikuga, kes ei mõista ei kohalike tavasid ega kohalike valikuid, samuti sõjaaegset elu ja oli. Nt seda, et kui tindi- või paberivabrik on puruks pommitatud, võib juhtuda, et sigarette müüakse kirjeteta tagurpidi kino kuulutusse või seebi pakkimiseks mõeldud paberisse pakituna.

Ta uurib, kas mul kahju ei ole pärast maailmale kolm korda tiiru peale tegemist sattuda ümberpiiratud Sarajevosse, mina jälle vastan, et ega ma ei sattunud siia, vaid sündisin siin, … (lk 59)

Mida ma ka ei ütleks, ikka arvaks ta, et me oleme mingi napakas rahvas, kes peab selleks, et teada, mis marki suitse ostsid, kogu paki pahupidi keerama ja ära lõhkuma. Nii nagu suitsupakid on siin tagurpidi, nii see, mis nad räägivad, kui ka see, mida mõtlevad ja teevad. (lk 60)

Sõjaaegsest kommunikatsioonist on põgusalt juttu ka jutustuses „Slobodan”:

Üks esimesi CNN-i reportaaže sõjaaja Sarajevost näitas Slobodani, kes uitas rahulikult mööda linna, samal ajal kui igal pool langesid mürsud. Kaamera jälgis teda tubli seitsekümmend meetrit, ju siis ootas ajakirjanik võimalust salvestada hetk, kui mürsuplahvatus saraevolase tükkideks rebib. Slobodan aga jalutas kaadrisügavusest otse operaatori juurde, naeratas, noogutas ning jätkas tolle sugupuud uurimata oma teekonda. Mürsud muudkui plahvatasid tema hiiglaseselja taga, reporter andis aga samal õhtul mõningase pettumusega vaatajatele teada, et Sarajevos leidub ka hulljulgeid inimesi. (lk 43)

Ma püüdsin enda jaoks mingit topi kokku panna, kuid ei õnnestunud, mulle meeldivad peaaegu kõik lood. Kõige õudsem mõte, mis lugedes pähe tuleb, on see, et sõjaga harjutakse. Mõned lähevad ära, teised ei saa või ei taha ja lihtsalt harjuvad. Mingisugusel hetkel saab plahvatustest samasugune foon, nagu mere ääres elava inimese jaoks merekohin. Inimesed kohanevad, käivad tööl ja külas, armuvad. Elavad ja leiavad, mille üle rõõmustada. Ühtlasi on see mõte ka kuidagi lohutav.

Lugedes jälle googeldasin palju, lugesin Jugoslaavia lagunemisest üldiselt, Bosnia sõjast, Sarajevo piiramisest jm. Mõtlesin ukrainlastest. Ühesõnaga, mitmes mõttes väga hea raamat. Kirkaid tegelasi täis traagiline ja liigutav, kohati pisut naljakas, kuid läbivalt nukra alatooniga (kuidas teisiti saakski).

Kogumiku viimane jutustus räägib raamatukogudest. Kodustest, sellest vist, et põgenedes neid reeglina kaasa ei veeta.

Kõiki mahapõletatud Sarajevo raamatukogusid ei ole võimalik üles lugeda ega meeles pidada. Ja pole ka enam, kelle jaoks seda teha. Kuid mäletatakse kõige võimsamat leeki, kõige võimsamat tuld, müütilist tuha ja tolmu pühitsemisriitust, seda, kui põles Sarajevo ülikooli raamatukogu, kuulus Raekoda, kus hoitud raamatud põlesid terve öö ja päeva. /—/ Paita õrnalt oma raamatuid, võõras, ja ära unusta, et need on vaid tolm. (lk 111)