Haruki Murakami “Komtuuri tapmine”

36. aastane juba mõningast tuntust omav portretist, olles naise poolt ootamatult maha jäetud ning kaotanud igasugused sihid, kolib üksildasse mägimajakesse. Maja kuulub sõbra vanadekodus hinge vaakuvale isale, kes on samuti kunstnik. Selline win-win olukord, peale mõningast sihitut ekslemist otsib portretist elupaika, samal ajal kui sõber muretseb tühjalt seisva isa maja pärast. Ühesõnaga, portretist kolib sisse ja elab seal, nii nagu Murakami raamatutes enamasti elatakse – üksinda. Ühel päeval nädalas käib lähedal asuvas asulas soovijatele maalimistunde andmas, veel paaril päeval nädalas võtab kodus vastu lähedal elavaid seksuaalses plaanis lohutust vajavaid koduperenaisi. Kogu ülejäänud aja loeb vanu raamatuid, kuulab vanu vinüüle ja kokkab (oft, te ei kujuta ette, mida kõike ma sellise elu eest annaks) ja nii umbes 200 esimest lehekülge. Seejärel kuuleb veidraid hääli pööningul, ronib vaatama, leiab sealt esiteks kaku (mõttes kassisarnase ilusa linnu) ja teiseks maja omaniku poolt maalitud ja maailma eest peidetud kummalise maali. Ja kus siis hakkab juhtuma! 

Mõttes, võimalik, et juhtuma hakkab siiski hüüumärgita, Murakami (ka) pole teab mis hüüumärgi-mees. Ikka kirjanikule iseloomulikus mõõdukas tempos ja katkematult argiseid asjatoimetusi kirjeldades. Mis on ka mõneti mõistetav – ega siis see, et sinu kodu muutub läbikäiguhooviks kummalistele olevustele, kelle olemasolust siin pool vikerkaart sa seni kahtlustadagi ei osanud, ei tähenda, et peaksid jätma söömata oma igahommikuse röstsaia viilu. Või kui nt selgub, et naabermäel asuvas häärberis elav rikkur on otsustanud kaasata sind oma väga delikaatsetesse isikliku laadi probleemidesse või pooltuttav alaealine, jäädes sinuga omavahele, soovib rääkida üksnes oma rindade suurusest, võibolla ongi mõistlik elu korraks pausile panna, minna kööki ja keeta seal rahulikult üks korralik puljong. 

Ühesõnaga, nagu keegi Goodreadsis targasti märkis, Murakami lobiseb, palju. Mind see Murakami juures üldse ei häiri. See teeb raamatusse sisse elamise lihtsaks, mingi meditatiivse seisundini välja, tekitades ülimalt täpse ettekujutuse, kuidas see kõik … Ja raamatus esineva müstika kuidagi vähem müstiliseks, see sulandub sinna kõige normaalse ja argise keskele tekitamata tugevaid tundeid või eredaid emotsioone. Melanhoolia ja reserveeritus. Aga mitte jäikus. Mõtlikus ja see on ka midagi, mis mulle meeldib, kõik raamatu tegelased mõtlevad, nii 13. aastased tüdrukud kui 50. aastased mehed. Kõik tegelased on elus ja üldiselt arusaadavad, lõpuks nende motiivid mõistetavad, keegi pole üdini hea või lõpuni halb, kõigil on oma head ja vead. No nagu inimestel ikka.

Muusika. Kui ma muusikast midagi teaks, siis ma kirjutaks muusikast Murakami raamatutes. Ma kahjuks eriti ei tea, nii et piirdun raamatutes mainitud lugudest Spotify listide koostamise ja kuulamisega. Vanameister on tõeline melomaan (ta räägib sellest palju mh oma jooksuraamatus) ja see peegeldub ka tema loomulingus. “Komtuuri tapmises” on peamiselt klassika, palju Mozartit ja Straussi. Lisaks üks kadunud kass, hurmavad looduskirjeldused, maa-alused rännakud, natuke ajalugu ja hunnik viiteid nii kirjandusklassikale kui ka kirjaniku enda varasematele teostele. Kaunilt haihtuvad alguses justkui paljulubavad olnud süžeeliinid, ütlemata jätmised, üldine helge nukrus ja ei mingit kriitikat või seisukohti. Nagu ikka, aga „Komtuuri tapmises“ kuidagi eriti murakamilikult, nii et lugeda tasub eelkõige neil, kes teab, et talle Murakami stiil meeldib. Või siis neil, kes pole teda varem lugenud, mu meelest sobib see raamat Murakamiga tutvumiseks ideaalselt – kõike head, mida Murakamis tavaliselt on, on siin kohe kuhjaga.

Aga et millest siis. Vist loomingust ja loomingulistest inimestest. Sellest, kuidas sünnib kunstiteos. Ideest ja idee teostusest. Kunst kui looja hinge peegeldus vs nüri töö elatise teenimiseks. Kas anne korvab puuduva tehnika või vastupidi, kas kätte õpitud tehnikaga on võimalik peita ande puudumist, jne, jms.

Paar huvitavat fakti internetist:

2018. aastal nomineeriti “Komtuuri tapmine” ajakirja Literary Review poolt auhinnale Bad Sex Award, seksistseenide halva kirjeldamise eest teoses.

Hongkongis on “Komtuuri tapmine” avalikest raamatukogudest ära korjatud ning seda on lubatud müüa üksnes erilises kinnises pakendis ja ainult vähemalt 18. aastastele isikutele.

Richard Brautigan “Arbuusisuhkrus” (LR 2-3/1977)

Maailm, kus päike on iga päev isevärvi ja see on see, mis päevi üksteisest eristab. Maailmas, kus tiigrid pakuvad lastele, et võivad rääkida neile muinasjutu, nt mõnest jänesest, samal ajal, kui söövad lapse vanemaid. Jõgede, sildade ja laternate maailmas, kus absoluutselt kõik on tehtud arbuusisuhkrust.

Sellel raamatul on vähemalt üks vaieldamatu eelis ja nimelt see, et selleks, et aru saada, kas see raamat konkreetselt sulle meeldib või ei, tuleb läbi lugeda esimene peatükk, mis LR köites on poolteist hõredat lehekülge. Kui meeldib, tasub julgelt jätkata, kui ei – võib raamatu vabalt ära panna, edasi on täpselt sama.

Ma lugesin seda esimest peatükki mitu päeva ja kordi. Omaette ja häälega kassile ja siis jälle omaette. Peale n+1 korda lugemist mulle tundus, et mulle meeldib ja see, et kassile meeldib, sain aru juba varem. Kavatsesin talle kogu raamatu ette lugeda, aga piirdusin suvaliste peatükkidega peamiselt kassi hulkuva loomuse tõttu. Ise lugesin küll läbi ja … lummav, ma arvan, et lummav on see sõna, kui ma peaks valima ühe selle raamatu kirjeldamiseks.

Maailm, kus kõik käib ringiratast. Tegelased, kes räägivad lihtsat keelt ja käivad koos maailma ikka sama ringi mööda. Tegevus on irreaalne, loogika on täiesti katki. Nagu ka mistahes harjumuspärased kaanonid ja sealt maalt, kus mõistus sellest aru saab, algab täielik nauding. Kui loogika on katki, ei ole võimalik ette näha, ei mingeid seinu ega püsse. Üksnes kaunis, surnud laste kirste täis põhjaga jõgi ja liblikad selle kohal, jääb üle vaid lõdvestuda ja lasta end (teksti)jõel kanda, (sõna)vooluga samas suunas. Ja kontekstiliselt vist isegi veider, kuid see kogu raamatu jooksul justkui sihitult voogav tekst jõuab lõpuks üsna konkreetse sihini … Kuigi see ei tundu oluline. Oluline on üksnes tiigrite hääl. ja võibolla vanad auväärsed forellid.

Muide,” küsis tohter Edwards, “kuidas su raamat ka edeneb?”

“Edeneb küll, pole viga.”

“Kena. Ja millest see räägib?”

“Eks ikka sellest, mis ma kirja panen – üks sõna teise järel.”

(lk 74)

Samuel Butler “Eikugasil” LR 11-14/2003

Tõlkinud Heikki Silvet, Perioodika 2003, 200 lk

1868. Noor inglane suundub Briti impeeriumi vastsesse kolooniasse (internet ütleb, et paikkonna kirjeldus vastab Uus Meremaale, kus kirjanik mõnda aega elas), et parandada oma majandusliku olukorda. Kohale jõudes avastab, et ta pole kaugeltki esimene, kes sellise mõtte peale tuli ning, et kõik teada olevad eriti rohelised karjamaad on juba nö erastatud. Selleks, et rikastuda tõeliselt, tuleb leida seni avastamata maid. Ehk nt nende mäeahelike tagant, kuhu keegi kohalikest minna ei julge? Peategelane võtab ette ohtliku teekonna ning avastab terve tundmatu riigi nimega Eikugasil. Viibib seal mõnda aega, tutvub kultuuri ja elukorraldusega ning põgeneb ummisjalu, kohaliku pruudi ja õhupalliga.

Pmts see ongi kogu süžee ning loo ehitamisele pole autor teab mis palju tähti kulutanud. Suurema osa raamatust moodustavad pigem essee sarnased peatükid leitud maailma erinevate ühiskonnakorralduslike tahkude kirjeldustega. Selgelt satiir, Butleril oli viktoriaanlikus Briti impeeriumis valitseva korra ja tavadega nii mõnigi kana kitkuda ja ta kitkus mõnuga, naerab välja näidates kõike läbi veidra pahupidi kõverpeegli.

St, see riik, mille peategelane leidis, see on selline tagurpidi riik. Nt haigeid koheldakse kui kurjategijaid (ka õnnetusse sattunuid ja ka nt inetuid), samal ajal kui kurjategijatele (varastele, kelmidele, igat sorti petturitele jne) tuntakse kaasa, toetatakse ja püütakse neid parandada. Inimese sünd on piinlik vahejuhtum, samas kui surma tervitatakse. Religiooni iseloomustab hauataguse elu asemel sünnieelne, kuid nö riiklikult heakskiidetud religioon on siiski vaid formaalne, tegelikult kummardavad Eikugasilmaa inimesed ühiskondliku arvamuse jumalannat. Raha on ülim väärtus, muusikapanga teemast korraga aru ei saanud ja üle lugeda ei viitsi. Huvitav oli mõte sellest, et mitte keegi ei lõpetanud kunstikooli enne, kui oli õppinud oma kunsti müüma, muus osas jättis rahvahariduse ja riigimajanduse teema mind külmaks. Väga meeldisid peatükid, kus räägiti masinatest. St, kunagi oli riik tehniliselt arenenud, auruvedurid ja kellad jms, kuid siis leidus filosoof, kes kirjutas traktaadi, kuidas igasuguseid masinaid peaks pelgama, sest nad arenevad inimesega võrreldes ülikiiresti, raudselt jõuavad oma evolutsiooniga inimestest ette, omandavad teadvuse ja seejärel – loogiline – võtavad inimestelt kontrolli ning orjastavad nad. Meid siis st. Seepärast loobuti igasuguste masinate kasutamisest ja üksnes üksikuid eksemplare ja detaile säilitati muuseumis. Toredad ja mõneti aktuaalsed (nagu ka tehnoloogia pealetungi käsitlev osa) olid peatükid Eikugasilmaa elanike suhetest loomade ja taimedega (taimetoitlusest lõpuks siiski loobuti põhjusel, et kui humaansetel kaalutlustel keelati loomade söömine, va juhul, kui loom oli surnud vanadusse või sooritanud enesetapu, hakkasid loomad lausa massiliselt enesetappe harrastama).

St, neid arutlusi oli tore lugeda, vaatamata sellele, et mingit erilist lugu ei olnud. Mõned üllatavad vaatepunktid, masinaid või tehnoloogiaarenguid puudutavates peatükkides Darwini evolutsiooniteooria terminite kasutamine oli lõbus nagu ka peatükk hauakividest. Kuid mis mind kõigi nende filosofeerimiste juures häiris, oli liigne nämmutamine. Kõik a-st b-ni koos näidetega, pulkadest lahti ja punaseks. Poleks vaja olnud, nii keerulised need mõtted ei ole, oleks võinud lühemalt.

Kokkuvõttes, minu lemmik osa raamatust oli siiski raamatu algus, kus peategelane üle mäe ronimist kavatses ja ronis, looduslike jõududega rinda pistis. Siiski hindan raamatut päris heaks, ma kuidagi mõnuga, jupi kaupa, rannas ja Tšonkiniga vaheldumisi ja siis sada mõtet sekundis. Mõtted, kusjuures, tekkisid peamiselt sportliku laadi, et kuidas see siis ikkagi oleks, kui perekond satuks üldise põlu alla põhjusel, et üks pereliige sureb haigusesse, kuid rehabiliteeritakse põhjusel, et teine selle perekonnaliige taipas õigel hetkel tõsta haigestunu kindlustusmakset ja sel moel majandusliku kasu saavutada, jm. Üldse, see haige olemise kriminaliseerimine on hullult huvitav teema, et kuivõrd me siis ikkagi oleme, süüdi või vähemalt vastutavad. Kui nt kaasasündinud hädadega on selge, siis igast elustiilist tulenevate haigustega on jube keeruline, võibki vaidlema jääda. St, tegelikult on neid huvitavaid teemasid siin raamatus palju, kindlasti tasub lugeda.

“Inimsüdames peitub aga suur soov uskuda, et on inimesi, kes tõepoolest teavad, mida nad väidavad end teadvat; pealegi võib uskumine päästa neid endid mõtlemise vaevast. Seepärast ei läinud kaua, kui end filosoofideks nimetavad veidrikud saavutasid suurema mõju kui kunagi varem ning viisid oma kaasmaalased kõigi nende absurdsete seisukohtadeni, millest ma varasemates peatükkides juba jutustasin. Tegelikult ei näe ma Eikugasilmaa elanikele mingit lootust, kuni nad aru saavad, et loogika, mida ei korrigeeri instinkt, on niisama halb nagu instinkt, mida ei korrigeeri loogika.” (lk 182)

Ulmekirjanduse BAAS

The Last of Sheila, USA 1973

Režisöör Herbert Ross, stsenaristid Stephen Sondheim ja Anthony Perkins

Vaatasin ühel „ei jaksa“ õhtul, filmi nimi jäi kusagilt naaberblogist silma. Ja juhtus olema päris tore hermeetiline detektiiv. Mõrvamüsteerium, mis algab sellest, et keegi suurilmadaam Sheila Greene (Yvonne Romaine) tormab minema suurilma ürituselt ning jääb auto olla. Sheila sureb, autojuht põgeneb sündmuskohalt. Mispeale tema lohutamatu abikaasa, filmiprodutsent Clinton Green (James Coburn) võtab nõuks mõrval kinni nabida ja karistada. Aasta peale Sheila surma kutsub ta oma jahile, nädalasele Vahemere kruiisile,  kuus inimest nende seast, kes saatuslikul ööl üritusest osa võtsid ja kelle seas Clintoni arvates ka tema naise mõrvar on. Olles jõudnud pardale, teeb Clinton saabujatele ettepaneku võtta osa tema poolt välja mõeldud mängust ning jagab laiali kuus saladust sisaldavat kaarti. Ühel neist kaartidest on kirjas „Mõrvar-autojuht.“

Tom Ripley on kusagil öelnud, umbes, et ta ei saa aru, miks inimesed mingi väikese mõrva peale nii pöördesse lähevad. Ja no siin filmis nt keegi eriti ei läinudki. Selline rahulik, agathachristielik „Kümme väikest neegrit“- värk.

Ilus paat, ilusad Prantsuse Riviera maastikud ja ilusad (nais)inimesed. Mäng, mida filmis mängiti, oli nii keeruline, et mina lõpuni aru ei saanudki aga see ei seganud mind üldse. Mõrvari arvasin ära suht viimasel hetkel, ilmselt filmile kaasa mõeldes oleks see varem võimalik olnud. Silma jäid mitmed loogikavead ja näitlejad mängisid kohati üle jne ja sellegi poolest, mulle päris meeldis kohe. Väike sotsiaalne noot ja mürginooled ka sees ja …

Peamise miinusena tooks välja meeste ebatsensuursed soengud. Selliseid küll unes näha ei tahaks. Muus osas tubli meelelahutus neile, kes nuputamisülesandeid armastavad.

“Adaptation” (Kuidas kirjutada kassafilmi), USA 2002

Nii, ütlesin sõbrale, et panen filmimulje kirja. Nii, hakkan siis pihta. Kuidas ma siis pihta hakkan? Millest ma alustan? Ma pole ammu midagi kirjutanud … Ega iial teab mis talenti evinud. Pea on tühi, kuid tahaks kuidagi kirjutada. Sest see on suurepärane film, adaptsioonist. Jah. Just. Vaja on kirjutada adaptsioonist. Kuidas me kõik siin maailmas muudkui adapteerume. Kuidagi lihtsate sõnadega. Võin ju nii alustada. Adaptsioonist. Oma mulje kirjutamist. Kaugemalt kuidagi, üldisemalt. Kes teab, mis sellest lõpuks saab … Jne, kaks tundi jutti ja see oli päris hea.

Ma ei oska praegu nimetada ühtegi filmi, milles ma Nicolas Cage´i näinud olen, kuid olen ja ta pole mulle meeldinud, kahtlustan, et ei tema ega tema mängitud tegelased. Pigem on nad kõik tundunud kuidagi kohtlased põmmpead vm .. Aga siia filmi ta sobib. Seejuures mängib ta siin kahte osa korraga, stsenaristidest kaksikuid vendi, kellest üks on antud filmi reaalse stsenaristi, Charlie Kaufmani, prototüüp. Algusest peale keeruline ja lihtsamaks ei lähegi, sest kogu niigi tragikoomilise loo lavastas Spike Jonze, keda pmts vist selle eest armastataksegi, et tal on kõik minimaalselt lihtne ja keeruline üheaegselt.

Lugu iseenesest räägib salakütt John Larochest (Chris Cooper), kes on kirglik taimede, orhideede sh, koguja ja kasvataja. Indiaanlased, kes vajavad haruldasi orhideid narkootikumide valmistamiseks, palkavad ta kaitsealalt lilli varastama., Laroche jääb vahele ning toimub kohtuprotsess, mis köidab New York Timesi ajakirjaniku Susan Orleani (Meryl Streep) tähelepanu. Susanile näib sedavõrd sügav huvi taimede vastu huvitav ning ta kirjutab Larochest raamatu. Kirjutamise käigus sünnib neil kirg, mis kasvab üle armastuseks, ei saanud mina aru, kas rohkem teineteise või eksootiliste psühhotroopsete ainete vastu. Kuid raamat „Orhideevaras“ saab hea ja seda soovitakse ekraniseerida. Charlie Kaufman (Nicolas Cage) palgatakse stsenaariumi kirjutama. Ja siis lähebki kõik keeruliseks, sest Charliel on loominguline kriis ja töö ei edene kõigist pingutustest hoolimata. Abi ei ole ka Charlie vend Donaldist, kes, nagu juba öeldud, on ka stsenarist, kuigi rumalam ja edukam.

Üsna originaalne self-referential, eestikeelset sõna ei leia. Film keskendub üleni süžee ülesehitamisele ja sellele, kuidas see vaatajale paistab. Ma arvan. Mingi veidi sadistlik mäng vaataja ajuga, mu meelest, et no kas läheb kohe kärssama või kannatab veel.

Suurepärasele stsenaarium ja režissööri töö (mis filmis, ma usun, et tahtlikult, kuidagi välja ei paista, kohati tundub, et film tehti valmis režissööri osavõtuta), lisaks kõik need head näitlejad, nimetatutele lisaks veel nt Tilda Swinton.

Mulle meeldis filmi esimene, aeglasem osa, rohkem, meeldisid nii Charlie kui Susani peas (vist peamiselt) peetud dialoogid endaga, mõtisklused, kahtlused ja kõhklused, jm. Tundub kuidagi inimlik ja arusaadav. Teises osas tempo tõuseb, kohati päris märulini välja, tulirelvade ja krokodillideni ja pmts tüütuks ei muutu, kuid .. kaob mingi filmi alguses nii elutruult esitatud inimlik siirus vm … Ja siis meeldis veel see läbi kogu filmi ulatuv mõte, et igas filmis, milles usinad vaatajad sügavaid mõtteid otsivad, neid lihtsalt ei ole. On mingi illusioon ehk või lubadus vm, ja siis mõeldakse välja. Vaataja poolt siis, imetakse, pastakast või kust neid täpselt imetakse. ja siis veel mõrja maiguga huumor, see oli ka tore.

Vaatamist väärt igatahes.

Ja ongi kõik. Kirjutasin kõigest, millest kirjutada tahtsin. Vist, jah, kuid mõtlen, et vist mitte eriti hästi. Oleks võinud paremini. Aga no las ta olla. Maailmas ongi alati nii. Kui me saaks alati seda, mida tahame, pole maailma ammu olemaski. Tuleb adapteeruda. Mõnikord. Ja siis kuidagi jutt lõpetada. Punktiga näiteks.

Lao She “Kassilinna saatus”

Jaanipäevgi pole veel käes, aga mul on selle kuu ulmkirjanduse väljakutse raamat juba loet. Kuu alguses vaatasin Reaktorist nimekirja ja ahastus tuli kergelt peale. Nimekiri oli lühike ning kõik need raamatud, mida teadsin enam-vähemgi ok olevad, on mul sealt loetud. Pinnisin oma raamatu-tarka sõpra. Sõber ohkis ka natuke ja ütles, et kui ta tõesti peaks, siis prooviks Lao She „Kassilinna saatust“, sest selle kohta ei tea üldse midagi. Kihutasin raamatukokku. Seal ohati omakorda, et no kes see nüüd seda teab või mäletab. No olgu, raamat on igas vanaraamatupoes paari euroga saadaval, tellisin ära. Koos pakiteatega saabus sõnum raamatukogust, et leidsime! Tule järgi! Tõin ära nii postipaki kui raamatukoguraamatu, sest ei tahtnud raamatukogus öelda, et kuulge, tegelikult mul polegi enam vaja. Ma ju ei tea, ehk sobrati kaks päeva kollektiivselt ammu ära tolmunud kastides kusagil tagakambris. Tänasin rõõmsalt ja lugesin raamatu läbi. Raamatukogu eksemplari olen nüüdseks tagastanud, teine, postiga saabunud endine, mõttes – maha kantud, raamatukogu eksemplar, on nüüd minu isiklik, kuigi üle lugema ma seda elus ei hakka.

Ühesõnaga, Hiina kosmoselaevaga juhtub õnnetus, laev kukukub Marsile, ellu jääb üks meeskonnaliige. Ellu jäänud hiinlane ei jõua veel paarimehe kehagi maha matta, kui kohtub kohalike elanikega, kelleks osutuvad narkomaanidest kassinimesed. Või kassisarnased inimesed … Mul on kodus kaks kassi, laudatriibuline krants-kass Miisu ja punane Meini kass Tups. Ja ma ütlen teile, neil marslastel oli kassidega sarnasust täpselt nii palju, kui et nad olid karvased ja siis veel midagi liikumisviisilt. Seepärast oleks võinud autor väljendada oma nördimust inimühiskonna pahede, nõrkuste ja võimaliku lõpu stsenaariumi osas kukutades kosmoselaeva ka nt lamba-, pesukaru- või hüljeste linna. St, hüljes vist siiski ei sobi, Marsil on veega kitsas. Aga no, miks just kassid ja mitte nt hiinlastele nii omased rebased, selge ei ole.

Raamat on kirjutatud Hiina kodusõja ja Jaapani (veel vist vaid ähvardava) okupatsiooni päevil ja võimalik, et autori kriitika puudutab eeskätt Hiina ühiskonnas toimunut. Ma ei tunne Hiina ajalugu piisavalt, et leida konkreetsemaid paralleele, ammugi peenemaid vihjeid. Aja möödudes on dekoratsioonid muutunud, inimeste põhiolemus aga mitte eriti. Probleemid, millele She oma raamatus viitab või inimestele või inimühiskonnale üldisemalt ette heidab, on aktuaalsed samavõrd nagu nad oli kirjutamise ajal ja meil ilmselt täpselt sama palju kui mujal.

Raamatus on kolme sorti tegelasi, head, halvad ja need, kes lihtsalt on. Häid teevad vaikselt head, halvad aktiivselt halba ja enamus, väga valdav enamus lihtsalt on. Elavad, kuidas saab. Lepivad ja eriti siis, kui keegi konkreetselt nende personaalse saba peal ei tallu. Kõik nagu päriselus – enamus inimesi on aktiivselt mitte-halvad. Head ka midagi ei tee, headust kuidagi juurde ei tooda. Samas, peegli ette sattudes vaatavad sisse ja mõtlevad (tõenäoliselt), et halba ei tee – hea inimene ikkagi! Või vähemalt mitte halb inimene! Aga kas on ikka nii? Kõik see vaikselt elutsev mass – järsku on just nemad need, kes lasevad halbadel õilmitseda? Kelle laiskuse, ükskõiksuse, passiivsuse, oskamatuse, omakasupüüdlikuse ja vaikimise tõttu tekivad olukorrad, kus halbadel (sh aktiivsetel lollidel) on võimalik oma halbu tegusid sooritada. Keeruline igal juhul, kaugelt mitte ühene. Ja tõstku käsi see, kes julgeb öelda, mis on universaalselt hea või halb (peale, kiisude, loomulikult). See oli peamine teema, mis minu jaoks raamatust välja tuli ja pms vist ainuke ka, mis kuidagi huvi pakkus. Ei meeldinud mulle ei maailm (porikarva pruun), ükski tegelane ega süžee (masendav, mitte ühtegi helget hetke).

Kirjaniku stiil on minu meelest raske lugeda. Tekst on tume, tihe ja veniv ja ikkagi kuidagi kirvetöö, liigne otsekohesus vm. Kolm kahe pika miinusega.

St, tõe huvides, ei saa öelda, et raamat üldse mingit mõju ei avaldanud. Üksõhtu, istusin maja ees trepil jõin teed ja vaatasin mind läbi akna vaatavat Tupsu ja ta tundus mulle kohe kuidagi ülbem … Raamatut üle igatahes ei loe.

Franz Kafka “Aruanne akadeemiale” (LR kuldsari)

Tõlkinud August Sang, Kultuurileht 2022, 96 lk

Minule Kafka meeldib, tingimusel, et mitte liiga palju ja korraga. Minu jaoks ta ongi selline väikeste ampsude kaupa lugemise kirjanik, mul on temast aru saamiseks vaja mõtlemisaega. Ja ma lohutan ennast sellega, et mu meelest temal endal oli ka. Nt üks mõistujutt nimega „Seaduse ees“. Arvatakse, et see lugu, mis tegelikult on katkend romaanist „Protsess“, on üks olulisemaid mõistmaks Kafka loomingut. Kusagil oma päevikus kirjutab Kafka, et ta kirjutas selle loo ja pmts sai kohe aru, et see on hea, kuid loo mõttest sai aru alles kuu aega peale kirjutamist ja nimelt siis, kui loo pruudile ette luges. Seejuures, pealtnäha on see lihtne, paari lehekülje pikkune lugu: mees maalt soovib minna seaduse juurde, kuid väravavaht ütleb, et praegu ei saa. Et võib-olla pärast saab. Aga pärast ka ei saanud. Oleks saanud ehk keelust üle astudes, kuid seda maamees isegi ei proovi. Lõpuks surebki ilma, et oleks hetkekski seaduse ette saanud. Millest – kes teab. Muidugi ma kaalusin paari kõige ilmsemat tõlgendust ja paari mitte kõige ilmsemat ka. Eile tundus nii, täna juba teisiti. Ja see ongi see, mis muljet avaldab, see tugev tunne, et lool on mõte olemas või seletus vm. Aga kätte ei saa, libiseb nagu liiv sõrmede vahelt. Samas, lahti ju ka ei lase.

Kogumiku nimilugu „Aruanne akadeemiale“ räägib ahvist, kes pidi olude sunnil inimeseks hakkama. Päästmaks oma nahka pidi vaene loom (ikkagi!) kogema hirmsaid üleelamisi ja õppima hulgaliselt uusi trikke. Nt pidi ta ära õppima maha sülitamise, suitsetamise ja viina joomise. Võimalik, et kirjanik soovis märkida, et loomadel on võrreldamatult rohkem vabadusi kui meil, kes me end looduse krooniks nimetame. Et siis selline, mitte eriti originaalne, mu meelest, viis inimloomuse ja –ühiskonna üldteada pahede kallal viriseda. Mulle erilist muljet ei avaldanud. Kuidagi liiga leebe, ma mõtlen umbes, et kui juba virisema hakata, siis ikka täiega ja siin oleks küll teravamalt tahtnud/ saanud.

Kogumik sisaldab ka kolmandat lugu ühe loomariigi esindaja muundumisest teiseks. Lugu „Uus advokaat“ räägib advokaadist nimega Butsefal, kes varasemalt oli Aleksander Suure ratsahobune. Lahingumöll ja sõjakisa on jäänud ajalukku ning asendunud toimikulehtede kahinaga … Millest või milleks, mina aru ei saanud.

Loendamine on nüüd kuidagi sassis, aga ka kogumiku esimeses loos muundutakse ja kohe päris põhjalikult. „Metamorfoos“ on minu kõne all oleva kogu lemmiknovell. Sürrealism selles on võrreldes mitme teise looga nö jämedakoelisem, mitte et lihtsam, kuidagi rohmakam. Peategelane avastab ühel hommikul, et on muutunud hiiglaslikuks putukaks. St, väga Kafkalik – peategelane satub mingisugusesse piinavasse ja absurdsesse olukorda ja viibib seal, viibi, teeb midagi, kuid olukord sisuliselt ei muutu, igatahes ei lõpe ja pinge ja õud muudkui kasvavad. Arvatakse, et lugu on suuresti autobiograafiline. Kirjanik on sündinud Prahas, assimileeritud juutide paljulapselise perekonna vanima lapsena. Õppis Saksamaal juristiks, seejärel töötas eluaeg kindlustuskompaniis. Loomult eriline päikesejänku ei olnud, pigem eraklik ja haiglane, unetu ja depressiivne ja seda kõike leidub ka tema loomingus. Maailm on Kafka lugudes inimese suhtes vaenulik, selles valitseb kurjus ja tema võim on piiritu. Kõikehõlmav kurjus pöörab inimesed üksteise vastu, lahutab nad, viib üksteisest eemale, hävitab neis kaastunde ja igasuguse ligimesearmastuse. Kurjus on ühtlasi saatus ja pääsu pole kellelgi. Kafka lugude inimene on kannatav, kaitsetu ja nõrk, psühholoogilises plaanis välja joonistamata. Aga seda ehk kuidagi tulenevalt vajaduse puudumisest, sest kõik,  mida kirjanik öelda tahab, selgub situatsioonidest ja olukorra kirjeldustest, olukordadest, millesse tegelased satuvad.  Kui nüüd „Metamorfoosi“ juurde tagasi tulla, siis putukaks muundumine toob endaga kaasa tõrjutuse, üksinduse, isolatsiooni, klaustrofoobia ja haigused. Mõtiskleda saab veel nt inimloomuse oportunistliku olemuse üle, jm. Selles loos sisaldub ka kogu kogumiku psühholoogiliselt vist kõige raskem moment  ja selleks on hetk, kui Gregori, putukaks muutunud peategelase, toast hakatakse mööblit ära viima, tema aga hoiab meeleheitlikult kinni portreest.

Veel meeldis jutustus nimega „Näljakunstnik“, mis räägib loo professionaalsest nälgijast, tõelisest oma ala meistrist, kes alguses nautis oma populaarsust, publiku tähelepanu jm, seejärel aga huvi tema kunsti vastu kaob ning kunstnik sureb üksinduses. Vaatamata kunstniku püüdlustele ei populaarsus, mis tinglikult kehtestas teatud reeglid ega võimaldanud kunstnikul oma nö loomes täiuslikkust saavutada ega ka hilisem publiku huvi lahtumisest tingitud üksindus (st, ka piirangute kadumine) ei too kunstnikule rahuldust. Mingi totaalne traagika: publik ei mõista kunstniku püüdlusi, kuid publikuta kaotavad kunstniku püüdlused igasuguse mõtte.

Mde, internet ütleb, et nälgimine ongi kunstiliik, viljeleti rohkem 20. sajandi alguses, peamiselt suurtes linnades, varietees või teistes lõbustusasutustes – mänedžerid, pileti ostnud pealtvaatajate hordid ja sensatsioonilised publikatsioonid– kõik nagu päris ja pmts võis Kafka olnud seda näinud. Kunstiliik hääbus peale Esimest maailmasõda, üleüldise nälja taustal ei tundunud nälgija vaatamine enam kuigi naljakas.

Ka selles loos on vist veidi autobiograafia hõngu, Kafka ise ka üheaegselt nii soovis kui kartis kaaskodanike tähelepanu. Samas kirjutamine ei olnud pelgalt kutsumus, oli pigem  kogu tema olemise mõte. Ta alustas kirjutamist suht varakult ja kulutas sellele kogu oma vaba aja, kuid elu ajal avaldas vähe vaatamata sellele, et sõbrad-literaadid kiitsid. Ma kiidan ka. Tema kiretut, kohati kuiva ja troobivaest keelt, milles ta kujutab maailmu, kus ühte dimensiooni mahuvad nii reaalsus kui irreaalsus. Maailmu, mis on konkreetsed ja hästi hoomatavad, olles samal ajal ka seletamatult võõrad.  

Kafka suri 40. aasta vanuselt tuberkuloosi.

Ja aitab vist küll, kogumikus on 12 lugu, aga ma igat ei hakka ehk ümber jutustama.  Avastasin, et vähemalt sellest kogumikust meeldisid mulle enam need lood, mis ongi nimekamad, nö laialdasemalt tuntud. Ma nüüd ei suuda otsustada, on see märk heast või erakordselt triviaalsest (:)) maitsest. Aga nii on.

LR kuldsarja raamatu lõpus on Eesti kirjandus- ja kunstiinimeste (Hasso Krull, Maarja Kangro, Mart Kangur, Peeter Laurits ja Peeter Sauter) raamatut vääristav arutelu sellest, kuidas nemad kafkastusid.

Raamatu nimilugu saab lugeda SIIT

Teised:

Teised:

loterii

Haruki Murakami “Elevant haihtub”

Varrak 2022, 320 lk

Kümme ehk aastat tagasi ma teadsin kindlalt, et Murakami on minu lemmikkirjanik. Aga siis ma olingi selles kõige targemas ja kõike kindla peale teadmise eas. Täna ma nii enam ei ütleks, viimane, mida Murakailt lugesin, oli jooksuraamat (meeldis, kuid möönan, et päris kõigile ei ole) ja enne seda pikalt mitte midagi. Aga ammu mõtlesin. Umbes nagu ekside puhul, et aeg ajalt ikka mõtled, et huvitav, kas täna klikiks. Erinevusega, et kui lihast ja luust ekside puhul on selge, et kõiki täiskuu öösel kell kolm (valdavalt) pähe tulevaid mõtteid ei ole vaja realiseerima minna, max piisab salajasest päevikukandest vm, siis kirjanduslike eksidega minu meelest võib kõike. Ja ma siis nüüd lugesin. Küll, endale üllatuseks raamatut, mis osutus jutukoguks, mitte romaaniks, kuid sellegi poolest, oli niiiiii hea!

Murakami on armas, kerge ja helge. Üldse mitte pealetükkiv, samas sügavuse puuduse üle kurta ei saa. Intrigeeriv ja isegi riukalik mingis toredas mõttes. No … no oled sa kunagi mõelnud,  milline muusika sobib spagettide keetmiseks kõige paremini? Mina nt ei ole, aga Murakami on.

Piiritu fantaasia, ootamatud asjade käigud ja mingi veider müstika. Nt üks minu lemmikutest selles kogus on nimilugu „Elevant haihtub“. Sellest, kuidas ühe linna elanikud adopteerivad progressile jalgu jäänud vana elevandi ja kuidas selline südamlik samm suurendab linna ja selle elanike ja elevandi, mõistagi, heaolu. Kõik saavad natuke õnnelikemaks. Ja siis ühel päeval kaob elevant ära. Müstiliselt, haihtub koos oma vanaldase talitajaga. Kuhu või miks, jääb igaühe enda oletada … Ja mul on juba mitu nädalat lugemisest möödas, kuid aega ajalt, nt hekialust rohides või rabarberikiselli keetes mõtlen ikka, et no kuhu ometi ja ülepea, on tal seal ikka kõik hästi või …

Originaalne, ühelt poolt detailides jäljendamatu. Kirjutab väikese inimese väikestest saladustest või kiiksudest, asjadest, millest eriti ei räägita ja mitte sellepärast, et … Vaid sellepärast, et nad on väikesed, justkui mitte eriti olulised ja samas on just need tillukesed veidrused, omapärad jne, need, mis teevad iga inimese kordumatuks. Ja need Murakami kordumatud inimesed, valdavalt mehed, elavad kõik kuidagi inertselt, teadlikult valitud eraku elu. Tihti püütakse neile miskit peale suruda, suhteid või sihtmärke, nemad aga takerduvad argipisiasjadesse, keskenduvad teisejärgulisusele ja lihtsalt elavad oma, kordumatut ja harmoonilist elu. Harmoonilist selles mõttes, et kui Murakami tegelastel on soove (ihasid, unistusi), ei ole need kunagi vastuolus nende vaimse (intellektuaalse, mistahes) arenguga. Nagu see mujal, elus sh, tihti on (keelatud vili, jm). Vastupidi, Murakami tegelaste soovid suhestuvad tegelase arengu ja sellest tuleneva heaoluga enamasti soodustavalt, vastastiku täiendades või täiustades. Ja see on kuidagi lohutav.

Ja mitte et kõik lood viimseni vaieldamatult šedöövrid on. Aga võluvad sellegi poolest. Nagu koidueelsed unenäod. Eredad kuid haprad, katkendlikud. Ja polegi selge, kas see on veel uni, kuhu ümbritsev maailm häbitult sisse murrab või on juba reaalsus kuid lünklik ja sa aeg ajalt vajud unedesse. Nii ühes kui teises seisundis on võimalik kõik. Watanabe Noboru on üks ja siis teine, kord tõlkebüroo juht ja siis kergelt autistlik programmerija või isegi kass, kuid sa tead kindlalt, nagu unedes ikka, et see on tema, Watanabe Noboru ja ma võiks siinkohal veel pikalt, kaksikutest ja üleskeeratud linnust. Ja unetusest, mis on minu vaieldamatult kõige lemmiku selle kogu jutustus, sest nii ilus ja õudne ja puudutas isiklikult. Aga ehk pole ümberjutustusel mõtet, kõik, mis on oluline, on peidus vee all.

Klikkis küll 🙂

ERR arhiivis on kogumiku nimilugu “Elevant haihtub” kahes jaos järelkuulatav: SIIN

Teised:

Sehkendaja

Kiiksu lugemisarhiiv

Veerand loetud lugudest

loterii