Protected: Tiktokker

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Advertisements

Protected: Koristasin pesu kappi…

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Tere kool e eelarvamustest nii ja teisiti

f0b73e7ca58c7b821039da1405524003

Lapsele anti koolis paber, kuhu oli joonistatud kuut, selline tavaline auguga nelinurk ja väike katus peal ja kästi juurde joonistada loom. Kes see elab kuudis ja mingi… juhei. Laps joonistas kassi. Klassikaaslased õiendasid ja õpetaja palus selgitada, kuid lõpuks oli „nii et kõik aru said“ nende poolt, kes ütlesid, et kuudis elavad koerad!

– Aga meil ju elab kass kuudis! – lärmas minu oma koju jõudes.

Noh. Elab jah. Ronismispuu otsas olevas pesas tegelikult. Aga kutsume jah kuudiks ja nelinurk ja auguga. –

¬Ära pane tähele…

– Pane tähele, ära pane tähele, pane tähele – otsustage siis juba ära ükskord!

**

Teise õpetaja kohta.

– Ja tead, ta on kibestunud ka. Ausalt, ma olen ta käsi näinud! Tal ei ole isegi meest! Ta on nii kiuslik, et keegi ei taha temaga koos peret pidadagi!

Pakun, et selle suure tarkuse allikas on „Kättemaksukontor“.

– … muide, kui me eelmisel korral rääkisime, jätsid sa kõne lõpetamata ja ma kuulasin pea kümme minutit kuidas sa koju läksin. Asfaldil kõpsusid kontsad ja pärast oli kruusatee sahin. Kui juba uksevõtit keerasid, siis katkestasin kõne ära.

Elust ja armastusest

Mõtlesin eilse vaarani jutu peale ja tuli meelde, et mul on üks varasem krokodillist rääkiv text. Otsisin üles, naersin natuke ja võimalik, et isegi punastasin. Kopin teksti parandusteta siia, ehk naeratab keegi veel.

Elust ja armastusest (millest siis veel??!)

Armastus võib olla julm, isegi naise vastu, kellel on rinnad*. Üks minu tuttav, Leida, ostis endale alati “D”. Öelda, et see pole kaunis, saab ainult see, kes pole iial mõnesse “D”-sse purjus pisarais nutnud.

*St, see pole üldse naljakas, meil kõigil on oma kitsaskohad. Jaa, minu nimi on (nimi) ja ma vahest unistan sellest, et olen suurte huulte ja rindadega blondiin ja… st, sellest mõni teine kord.

Võib-olla tasuks ilu eest juhtusid Leidale keskmisest suurema veidruse astmega mehed. Esimene oli Kalju, noor, kuid perspektiivne alkohoolik. Elu Kaljuga tõotas tuua hulga kahemõttelisi juhtumisi. Raamatutes nimetati seda “keeruliseks õnneks”.

Teisel, Jevgenil, oli anamneesis naine, lahutusele mitte alluv püdal. Kah, igav ei olnud kunagi. Kolmandal, Aarel, oli miinuseks see, et tal oli krokodill, elus, nimega Anton, koduaadressiga sama, mis Aarel

Kui Leida soov mehe järgi muutus väljakannatamatuks, valis Leida Aare. Sest krokodill on palju huvitavam, kui (ex)(??)naise vari ja oluliselt prestiižikam, kui alkoholism.

Pealegi – ega krokodilli kohe ei olnud, krokodill tekkis hiljem. Algul olid tarakanid, ämblikud, püüton ja varaan. Aare korteris oli palju elusid, igas nurgas susiseti, roomati ja koguaeg söödi kedagi.

“Mees rosinata – on naine”
ei mäleta, mis rahva vanasõna

Krokodill oli vaid Aare unistus. Krokodilliks ei olnud raha.
Pulmadeks tellis Aare endale iguaani – see oli taskukohasem. Kuid kauges pealinnas, Eesti iguaanide kodumaal Tallinnas aeti saatelehed sassi ja kulleri poolt toodud pakist koorus välja purk pisikese kaimaniga, liigutavalt rohelise, äranutetud silmade ja rikutud psüühikaga isendiga.
Leida ei tahtnud jagada vanni krokuga ja nõudis unistuse tagasi saatmist kauplusesse. Seda enam, et sama nõudis ka Tallinn, kirjalikult, ähvardas isegi türannosaurused peale saata, vabastusmissooniga või, eh…

😀

/maivõi, ma, tagasihoidlikkuse maapealne kehastus, nagu ma olen, olen hetkel endast hullult vaimustuses, vabandust… sellepärast ma vahest kirjutangi… sest vahest on see nii hea… hommikuti nt, nagu täna, peale magamata, aias isudes, kus noored linnud ajavad taga eresiniseid kiile ja kohvi on veel ja konjakit juba ja päike on juba varbad kätte saanud, kuid arvutini veel päris ei küüni ja… /

Ühesõnaga…
Aare vabandas end loiult, toetades väiteid laste entsüklopeedia kolmandale köitele. Seal nimelt on selgelt kirjas, et kaiman ei ole krokodill, on ainult krokodilli moodi.
– Sa ütle veel, et neeger ei ole inimene! – oli pruut leidlik. Ning lisas mõrult:
– Rassist!
Ning lisas veel, nagu kohane noorele naisele, kes mõistab suurepäraselt, milline jõud on tema “D”-l:
– Vali, kas mina – või tema!

Ja nad hakkasid elama kolmekesi. Noored diivanil, kroku diivani ees maas, akvaariumis. Kusjuures kahepaiksel tekkis ebameeldiv harjumus: vahtis öösiti alasti Leidat kollaselt helkivate silmadega. Mitte kõik naised ei armasta sedavõrd teravat seksi: vehid korraks jalaga valele poole ja oled sedamaid poolest jäsemest ilma.

Siis aga põgenes “Must lesk”, äärmiselt ohtlik ämblik-naine. Eentsüklopeedia järgi on tema ühest hammustusest küllalt kolme inim-mehe tapmiseks. Kergemeelne Aare rahustas Leidat, öeldes, et entsüklopeedia eksib: ämbliku suu ei veni iial nii suureks, et korraga kolme meest hammustada. Ja lisas veel, et kui ämblik läbi stepsli naabrite poole põgeneb ja naabrimeest surmavalt pureb, tähendab see üksnes seda, et õiglus on maailmas alles. See väljavaade mõjus Leidale positiivselt.

Kihlatud kandsid poolteist kuud korteris kummikuid ja presenti ja otsisid oma ämblikku. Ohtlik elu lähendas neid teineteisele märgatavalt. Siis aga hakkas Leida püütonit naljakate küülikupoegadega toitma. Aasta pärast aga avastas, et istub ja räägib oma elust kaimanile. Selgus, et krokodill Anton on sündinud kaasvestleja, mõtlik ja taktiktundeline.

Ja üldse, kõik loksus kuidagi paika. Tarakanid osutusid naljakateks nihverdisteks, ämblikud kartlikeks nohikuteks. Püüton häbenes armsalt oma junnikesi, kaiman armastas värskeid särgi võbinani. Leida ei kujutanud ettegi, et nendest külmadest elajatest võib sellise sooja perekonna kasvatada.

Ja siis suri krokodill ära. Aare söötis talle valet sööki. Anton jooksis kolm tundi tagajalgadel mööda akvaariumi ringi, sest tal rinnus valutas. Siis aga jäi vakka. Läks ära soojade jõgede ja lõppematute ahvenate maale.

Ja Leida sai kohe aru, kes oli tema tõeline sõber, kes aga sadist ja surmava kalaga mürgitaja. Tahtis isegi ema poole ära sõita, kuid ei saanud elusaid loomakesi sellise ohtlikku värdja, oma mehe, hooleks jätta ometigi.

Anton maeti merekaldale, kaevati pisaratest märga düüni. Tuhande aasta pärast leiavad ta arheoloogid ja kirjutavad pika teaduslikke termineid täis artikli sellest, kuidas kunagi elasid Eesti krokodillid. Selle asemel, et kirjutada mõni tõepärane lugu elust ja armastusest. Selline, nagu see, mille Sa just lugesid.

🙂
jätkuvalt natuke Teie,
(nime esimene täht)

Suvi 2010

Lugemise mõjust noorele psüühikale

Üks palju lugenud väike poiss palus ema, et ta ostaks poisile sisaliku. Iguaan oleks muidugi parem, kuid võib olla ka muu, kuid tingimata sisalikuline. Pika palumise peale jäi ema nõusse.

Poiss hoolitses oma jõleda eluka eest eeskujulikult ja ise, söötis, puhastas terraariumi. Ema läbisid külmavärinad juba üksi mõttest paleosoikumist elajast, kuid ta kompenseeris oma nördimust poja valiku üle rõõmuga tõdemusest poja suurest loodusearmastusest. Isegi sellise looduse.

Kuni ühel päeval ei visanud sisalik mitte ainult saba teise terraariumi nurka vaid ka kõik neli jalga korraga püsti. Poiss oli lohutamatu.
Ema üritas poissi lohutada, siluda kaotusvalu pakkudes osta kiisu, kutsu või siis tšintšilja lõppude lõpuks (hingejõudu, mis aidanuks tal leppida veel mõne minikrokodilliga, ta endas ei leidnud).

Poeg tunnustas kõike nunnut, pehmekarvalist ja suuresilmset, kuid meelt ei muutnud.
Peale pikki ja ettevaatlike küsitlusi selgus: poiss lootis kasvatada sisalikust Komodo kaarani, viia see oma esimesse “B” klassi ning utsitada siis kiusupunn Peetri kallale.
Ta nimelt olla lugenud, et Komodo vaaranid ei tunne haletsust ja see omadus on just see, mida on vaja klassivend Peetriga suhtlemiseks
Aga muidu meeldiks ikka koerake rohkem, berhardiin nt.