Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal,” LR 51/1976

Taga – Karpaatias möödunud sõjaväeteenistusest äsja vabanenud Lembit Kivikas saabub Punajõe kolhoosi töövestlusele. EPA haridusega hakkaja noormees ei ole veel päevagi loomaarstina töötanud, kuid peale lühikest vestlust südamevalust äsja tervenenud kolhoosiesimehega saab soovitud peaveterinaari koha. Lembit kolib tühja kolhoosi korterisse, hangib endale ametiauto ja teeb tutvust nii kohalike parmudega kui ka vallaliste naistega. Ja ravib loomi, muidugi, aitab ilmale vasikaid, kastreerib täku ja paneb magama kass Jorri, keda tädi Selma kõplaga lõi.
Lühike ja ladus jutustus kolhoosideaegsest Eestist ja nagu ikka – inimestest. Mulle meeldis, et autor suutis rääkida loo liigse irooniata, absurdi või traagikasse langemata. Ajad olid imelikud, inimesed on seda jätkuvalt.

Ainuke asi, mis mind selle laudalüürika juures häiris, oli see, et lehmad seal muudkui sünnitasid ja neid kutsuti sünnitajateks. Ma ei tea, mu meelest poegivad ikka…

Raamatut ei valinud, võtsin riiulist huupi, kuid peale lugemist guugeldasin autorit ka. Internet ütleb, et Riho Mesilane ei ole kaugeltki üksnes hea sulega veterinaar (kui ta viimast üldse oligi), kuid mina kirjutaja poliitilisse tausta see kord süveneda ei viitsi. Lembitust ja tema hoolealustest, samuti elust Punajõe kolhoosis, oleksin meelsasti pikemaltki lugenud.

Rosie Walsh “Päev, mil me kadusime”

Raamatule tagasi mõeldes, sirvisin oma Goodreads lugemispäevikut ja veendusin, et ma loen romantilisest armastusest pigem harva. Mitte, et kuidagi põhimõtteliselt, pigem põhjusel, et tihti kirjutatakse sellest nii hullult magedalt või väljakannatamatult suhkruselt. Siis aga meenus enda esimene armastus. Suudlesime tundide viisi trepikoja varjus lumes. Tuisune õhtu, noormees võttis oma mütsi peast ja pani mulle pähe. Ja unustas ja mina unustasin ja läksin sellega koju. Kodus peitsin padja alla ja käisin seda siis iga natukese aja tagant nuusutamas. Mulle tundub, et mäletan siiani seda mõistustviivat tunnet.

Ja siis sirvisin oma päevikuid, leidsin mh järgmised katked:

istun köögi laual, päike paistab selga, me joome veini pika jalaga klaasist … sa tõstad mu elutuppa diivanile ja paned käima multika, ma uinun jõudmata vaadata lõpuni … kummised kardinad, usteta aegruum, vaikus ja rahu ja Pariisi metroo pileti kujuga käterätt …
“Kui me nüüd kohe ei peatu, ei lenda sa täna kuhugi”, ma mõistan esimest korda elus, et mul on lennukist ükskõik, ükskõik tervest mõistusest, peaasi, et ei peaks peatuma … “Ma ootasin kaua, ma võin veel” …  sõidame lennujaama, suudleme kiirelt ja ma mõtlen lennukis, et kõik on nii ebareaalne … nagu klassikalises seriaalis … kõige põnevama koha peal …

*
kohvi ja seenetäidisega pannkoogid voodis, suvi, palav, õhu- ja muidu tühi linn, inimesed ja tänavad – veidi paokil uks võõrasse ellu … maailma, millises mina, ja ma tean seda täpselt, olen juhuslik ja ajutine külaline … me suudleme tanklas, kohvikus, kaubamajas … esimest korda elus kallistatakse mind unes ja ma tean täpselt, et see kõik on episoodid, pärlid, piisad … killud, milliseid ma kunagi vihmasel sügisööl vaatan … pikalt ja “proovin selga” suutmata öelda kiusatusele “ei” …

– Mahuvad?
– Mhm.

*

“Vabandage, meil on tehnilised rikked. Lennuühendus on katkenud! Te võite sõita tagasi hotelli või kasutada rongi” …
Võõras linn, päike, õunapirukas vahukoore ja šokolaadiga, meil on kuus tundi vaba aega … ma ütle elus esimest korda sõnad “Tahan sind” ja kuus tundi hiljem, istudes üksi väsinuna hotellitoa aknalaual, tunnen end võrksukkade ja leopardi-mustrilist miniseelikut kandva tüdrukuna … purgiõlu enne und … heidan veel meie järgi lõhnavasse voodisse … ärgates avastan, et keha on täis eilsest jäänud märke ja viimseni kõik lihased valutavad … naeratan päevi totakalt …

*

vahtrad ja surnute linn … hotellid ja pildid hotellitubade akende taga vahetuvad … esimest korda elus seksin järjest mitmel järjestikusel päeval, vaatamata tugevale külmetusele … telefonid on väljas, postkasti sisu ei huvita … maailm lakkab olemast, mul on hea ja ma mõtlen, et nii võin olla lõputult: päevad läbi voodis, rääkida ja kallistada ja armatseda vaheldumisi … sulan puudutustest nagu jäätis suvisel asfaldil, ei saa enam aru, kust sa täpselt puudutad, annan lihtsalt järele, iga rakuga, palun, et see ei lõppeks kunagi … sa naeratad … naeratad … naeratad, naeratad … naerad..

*
võõras linn, helesinine taevas, päike, hommik – õhk lõhnab kaneelivahvlite, kohvi ja õnne järele … me magame koguaeg sisse ja jääme kuhugi hiljaks, räägime voodis lugusid, naerame, magame, ärkame, naerame ja meil on kõik lihtne ja selge … me sõidame trammiga keskusesse ja kui tramm vingerdab tänavatel, kallistame teineteist säilitamaks tasakaalu, me käime jalutamas, istume jõe kallastel ja räägime tihti “Küll oleks lahe, kui …” …

Ja veel, võimalik, et minu lemmiklugu:

ükskord ma unistasin, et lagi kukuks mulle peale … lagi, mis minu unistuse kohaselt oleks pidanud mulle peale kukkuma, oli imekõrge ornamentidega nurkades ja lühtritega keskel … lae kohal pesitses katus, kah kindlasti raske – mõttes, kui lagi tõesti oleks mulle peale kukkunud ja seejärel (imestusest, arvatavasti) ka katus, siis ei tuleks mul iial enam ühtegi probleemi lahendada … st, ma pikutasin voodis ja unustasin, et küll oleks hea, kui lagi kukuks mulle peale …
ei, mul ei olnud sugugi paha …
vastupidi, mul oli kirjeldamatult hea …
mul oli KÕIK…
/—/ pikem tekst minu blogis

Ja teate, ma andsin Rosie Walshile andeks kõik selle veidi veniva hala: „Armastab?“, „Ei armasta?“ ja „Kas ma ikka olen normaalne?“. Sest armastus noh, eriti alguse, ongi selline, veidi haige ja teisiti saab mõelda vist ainult inimene, kes ise iial ei ole … haha, nuusutanud teise inimese mütsi või teinud midagi samaväärselt tobedat.

Igas muus mõttes oli see tore lugemine. Kiire ja põnev. Kaks mineviku eest põgenevat sõbrannat, Annie ja Kate, alustavat uut elu. Üks hobusefarmis, teine massöörina suures firmas. Mõlemad armuvad oma ülemusse ja alguses tundub, et kõik hakkab justkui laabuma, kuni … kui selgub, et mõnikord on armastus kaugelt enam haige kui „veidi“ ja mõnikord see, mis armastusena näib, ei ole seda teps mitte.

Rosie Walsh on suurepärane süžeemeister, oskab intriigi punuda ja pinget hoida. Vaatamata sellele, et tegu on pigem kergemat sorti kiire lugemisega, on raamatusse põimitud tõsiseid, mõtlema panevaid ja kahjuks elulisi probleeme. Aga peamine on ikkagi see, et Rosie kirjutab hirmus põnevalt. Mulle meeldis tema “Ilma ainsagi sõnata” täpselt samal põhjusel.

Tõe huvide, armastus armastuseks, aga kes kurat kutsub oma kallimat “pupsikuks”? – see, noh, oli ikka üle minu mõistmisvõimete, sry 🙂

Suur tänu, kirjastus Helios, üllatuse eest!

Protected:

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Aleksandr Beljajev “Viimane inimene Atlantisest”

Orpheuse Raamatukogu 1/2013, Fantaasia, 128 lk

Väga lahedalt ülesehitatud raamat. Algus on täiesti oivaline.

Mr. Solly – edukas New Yorgi vabrikant ja börsitegelane – oli maailmasõja ajal endale relvaäriga varanduse teeninud.

/—/

Ent kui ta oli rikkam, kui kunagi varem, juhtus ebameeldiv lugu. Luksuslikud lõunasöögid, mida rikkalikult niisutati peente veinidega, tekitas veresoonte haiguse. Ja teda tabas insult siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskas.

Mr Solly raviti ja ta sai terveks. Kuid oh õnnetust – arstid teatasid, et tal tuleb valida – kas senised eluviisid või elu – mõlemat korraga praktiseerida ei õnnestu.

Pärast sellist ultimaatumit seisis Mr. Solly raske küsimuse ees: millega täita aega ja kuidas kasutada oma määratut rikkust?

Lõvijaht Aafrikas tundus liiga kirgliku tegevusena, sellised talle ei meeldi. Heategevus ajas südame pahaks – liiga kulunud ja labane. Ta üritas hakata kollektsionääriks, kuid rahuldust see ei pakkunud, kui, siis ehk kollektsioon kolmesaja viiekümnest liigist tervest maailmast kogutud elusatest kirpudest, kuid sedagi lühiajaliselt. Täiesti nörritav lugu, mu süda veritses kaastundest ja varrukad tilkusid pisaratest!

Lahendus saabus, nagu ikka juhuslikult (ja pange tähele – kirjanduse abil). Mr. Solly näppu jäi Atlantisest rääkiv raamat.

Sigarit hammustanud, vajus Mr. Solly auahnesse unistusse. Tema, Mr. Henry Solly, avastab selle kadunud mandri.

Temast saab uus Kolumbus. Ta tõstab selle kadunud mandri kohale Ameerika tähelipu. Ja ookeanipõhjas hangitud kollektsioonid! Sealt juba vist võltsingut ei leidu. Kõik on hindamatu väärtusega originaalid. „Pole paha investeering,“ vilksatas mõte, mis oli harjunud kõigele ärivaistuga lähenema. „Ja kuulsus, kuulsus …“

Edasi leidis Mr. Solly isiklik sekretär kirgliku professori Larissoni ja otsingud võisid alata. Möödus mitu vaevarikast ja meelehärmi valmistavat aastat, kuid lõpuks saatis mehi edu. Kadunud manner koos kõige väärtuslikuga leiti, oodatud kuulsus koos kõige kaasnevaga saabus.

Kõik see oli nüüd umbes 1/10 kogu raamatust. Ülejäänud 9/10 raamatust on professor Larssoni kirjeldus sellest, millised olid müütilise riigi viimased päevad. Ja need olid pöörased! Muinasjutuliselt kaunis ja võimsas riigis (pronksiaeg, absoluutne monarhia, mida tasakaalustas Ülimaid Saladusi kiivalt hoidev preesterkond, orjapidamine – ja mul kangastus Vana-Egiptus) olid saabunud segased ajas. Kuningatütar armus orja, preestri poeg armus orjatari, vandenõu ja kavandatav riigipööre, lihtrahvas valmistus ülestõusuks, Ülimate Saladuste hoidja õpilane saab teada kõige ülema saladuse jm. Vaatamata sellele, et kõik need lood olid kokku põimitud kuidagi … traagelniitidega, olid nad põnevad lugeda kuni… ükski neist ei jõua loogilise lõpu või lahenduseni – Atlantis kaob. Põleb suure leegiga tuhaks ja vajub maa alla. Kataklüsm on kõikehõlmav ja värvikas, filmilik. Ja jälle mulle kangastus, sedakorda Edward Bulwer-Lyttoni „Pompei viimased päevad“.

Nii nagu “Professor Dowelli pea” – kiire ja lihtne aga lõbus lugemine.

Järjekordne kummardus Sulbile, kelle eesnimi mulle hetkel ei meenu, hariva järelsõna eest ja…

Seda mõtlesin, et nt sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“ on mul lapsepõlves suht täies mahus vahele jäänud. Kuidagi nii, et alguses ma lugesin, mida kätte sain. Ja siis seda, mis tollasele Ninatark Munale „õigena” (loe: „targana“) tundus. Närisin läbi kilode viisi filosoofiat (millest poolest, ma kahtlustan, suurt aru ei saanud). Kõigepealt läänemast ja seejärel oli mitu aastat kestnud ida periood, igasugused laamad ja joogid näisid ülimate teadmiste kandjatena ja klassikat (erinevate nimekirjade järgi, no tead küll, „ 100 raamatut, mida igaüks peab…“ jms) tarbisin magustoiduks ja tegelikult on maailmas nii palju lihtsalt toredat ja toredaid raamatuid seal hulgas.

Teised:

loterii

Digital Nerdland