Lugemisaasta 2020

Kõigepealt statistika: 2020. aastal lugesin 90 raamatut, kokku 17110 lk. Kõige lühem raamat oli Hans Christian Andersen “Metsluiged” 14 lk ja kõige pikem Dan Simmons “The Rise of Endymion” 709 lk. Keskmiselt tuli raamatu pikkuseks 190 lk ja keskmine lehekülgede arv päevas 46,7. Seda on vähem, kui eelmisel aastal, kuid mitte oluliselt. See eest aga tundub, et raamatuid, mis mulle väga meeldisid, oli sel aastal erakordselt palju. Kindlasti on ses osaliselt “süüdi” Loomingu Raamatukogu sari, mis (tegelikult ma mäletan, et ütlesin seda ka eelmisel aastal) oli lõppenud aastal kuidagi eriti õnnestunud (loe: minu maitsele sobiv) ja loomulikult mugavalt postkastist võtta.

Ilusat piltidega kokkuvõtet näeb siin (Goodreads), välja kirjutan ainult kõige kõigemad (järjekorda panemata). 

Franqois Mauriac “Ussipesa” – ma arvan, et see oli minu 2020 aasta kõige suurem lugemiselamus üldse. 

L. Frank Baum “Võlur Oz” ja C. S. Lewis “Lõvi, Nõid ja Riidekapp” – mõlemad lugesin ette oma 9 aastasele, kumbagi varem ise lugenud ei ole ja meeldisid väga nii mulle kui lapsele. 

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” 

Bohumil Hrabal “Liiga vali üksindus” – konkureerib mul Mauriaci “Ussipesaga”, aga .. ei oska seletada.

Frank Herbert “Düün”, lugesin “Düüni messiase” ja “Düüni lapsed” on pooleli, kuid väga hea oli siiski vaid esimene.

Sergi Žadan “Depeche Mode”

Partick Deville “Katk ja koolera”

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” – jutukogu oli nii hea, et lugesin hooga üle ka “Inglite keele” ja “Mesilased”, mis meeldisid endiselt. 

Varlam Šalamov “Kolõma jutud”

Aleksei Tolstoi “Vereimejas”

Ilya Kamisnsky “Kurtide vabariik” 

John Steinbeck “Karbiküla” 

Sergei Dovlatov “Riiklik kaitseala” 

Steinbecki ja Dovlatovit loen praegu edasi, vaheldumisi, hetkel on pooleli Steinbecki “A Russian Journal” ja kõik siiani loetu on päris hea. Lugedes neid jõudsin arusaamisele, et ma vist ikka ei ole teemade järgi lugeja. Mõttes, olen mitu aastat kaasa teinud fb lugemise väljakutse grupi suurt väljakutset (52+1) ja alati saanud enam vähem tehtud ka, sest kui ma loen aastas keskmiselt 80 kuni 100 raamatut, annab väikese sohiga need igal juhul teemade alla ära paigutada. Kuid sellise väljakutse peamine mõte minu meelest on selles, et lugeda nö kastist välja, lugeda kasvõi aeg ajalt midagi sellist, mida muidu ei loeks. Ja teate, mul võttis küll mitu aastat, aga ma olen nüüd lõplikult veendunud – seda, mida ma lugeda ei viitsi, ei viitsi ma lugeda ka ühegi väljakutse pärast, ei ole minu seda, mida iganes selleks vaja on. Lisaks tekitab see mõningast eklektikat – mitte midagi ei ole mitte millegagi loogiliselt seotud, killuke siit ja killuke sealt. Aga lugemisega on ju nii, et tihti üks raamat tingib teist, tekib huvi kirjaniku või teema, žanri või sarja või jumal teab, mille vastu veel ja … ja siis on teema, et mine raamatukokku, otsi vasakult kaheksanda riiuli kolmandast vahest raamat, mille nimi algab sinu vanaisa eesnime kolmanda tähega ja siis sa teed püüdlikult kõik selle läbi ja raamat, mille sa sealt saad on umbes Jesper Parve “Mees,”  kus kodanik kirjutaja avaldab mulle minu vigasest eesti keelest veel vigasemas eesti keeles “saladused”, mida ma ükskord küünetehniku ooteruumis juba lugesin “Nipiraamatu” suhterubriigist. 

Fb lugemise väljakutse grupp on kõige toredam fb grupp üldse ja ainus, mida ma päriselt jälgin (kuigi kõike seal ilmuvat juba ammu lugeda ei jõua, eks mul, nagu ma usun ka kõigil teistel, on omad lemmikmuljetajad). Selle grupi loojad ja eestvedajad teevad tohutult tänuväärset tööd lugemise populariseerimiseks ja mitte ainult. Eraldi väärib märkimist see, mida teeb grupis Triin ARGO kirjastusest ja ulmikud ajast, mil nad kuidagi korraga grupi avastasid ja liitusid – see selgelt rikastab grupis käsitletava kirjanduse valikut ja laiendab minusuguste juhulugejate silmaringi, suunab pehmelt kuhugi parimatele jahimaadele. Ühesõnaga, armastan lugemise väljakutse gruppi kogu oma pisikesest südamest, kuid minust isiklikult teemade järgi lugejat ei ole ja sel aastal ma väljakutsetest osa ei võta. 

Kui nüüd rääkida veel lõppenud lugemisaastast, siisulmet ja luulet (eriti) lugesin vähem, kui paaril eelmisel aastal, millest … tahtsin öelda, et on natuke kahju, aga tegelikult … on kuidas on. Natukene kurb olen sellepärast, et eelmisel aastal seatud eesmärk “Lugeda vähem või vähemalt aeglasemalt ning mõelda ja kirjutada selle võrra rohkem” jäi täitmata. Proovin sel aastal uuesti. Lubadust kirjutada kas või mõne sõnaga igast loetud raamatust välja ei käi (ideaalis tahaks) – see pole reaalne, aga aeg ajalt püüan muljeid jagada siiski. Samuti kavatsen sel aastal üles märkida vaadatud filmid ja seriaalid. 

Voot. 

Veel mõned päris päris isikliku toppi mitte mahtunud, kuid siiski väga meeldinud ja meelde jäänud 2020 loetud raamatud: 

Tommaso Campanella “Päikeselinn” ja Jaroslav Hašek “Geniaalne idioot. Huumori kool” – mõlemad ilmunud LR Kuldsarjas ja need kaks on sellest sarjast ainukesed tõenäoliselt põhjusel, et ülejäänud on (veel) üle- ja lugemata. 

Leonard Mlodinow “Nõtkelt. Palindlikust mõtlemisest muutuste ajastul” – raamat, mille lugemise tulemusel ma konkreetselt muutsin oma harjumusi – käin jooksmas või jalutamas kõrvaklappideta ning harjutan süümepiinadeta logelemist. Mõnikord juba õnnestub. 

Claire North “Harry Augusti esimesed viisteist elu”

Riho Mesilane “Veterinaari esimene nädal”

Graham Greene “Kümnes mees”

Matt Kaplan “Teadus maagia taga. Pühast graalist armujookide ja üliinimesteni”

Don DeLillo “Null K” ja “Kosmopolis”

Guzel Jahhina “Zuleiha avab silmad”

Marina Stepnova “Lazari naised”

Anthony Doerr “Kõik see silmale nähtamatu valgus”

Albert Engström “Moskoviidid”

Kevin Brockmeier “Surnute lühiajalugu” 

Head uut lugemisaastat! 

(Otsisin oma kaustadest pilti, kus ma loeks mõnd raamatutu ja ainukesel blogikõlbulikul fotol raamatuga näitan ma otse objektiivi keskmist sõrme. Seletada ei oska. Postitus jääb pildita :))

Sponsored Post Learn from the experts: Create a successful blog with our brand new courseThe WordPress.com Blog

WordPress.com is excited to announce our newest offering: a course just for beginning bloggers where you’ll learn everything you need to know about blogging from the most trusted experts in the industry. We have helped millions of blogs get up and running, we know what works, and we want you to to know everything we know. This course provides all the fundamental skills and inspiration you need to get your blog started, an interactive community forum, and content updated annually.

Sergei Dovlatov “Kompromiss”

Loetud raamatust Sergei Dovlatov “Kompromiss. Riiklik kaitseala”, Tänapäev 2011

Selles loos on väga palju kompromisse. Kõigepealt kaksteist peatükki, millest igaüks algab katkendiga ajaleheartiklist Sovetskaja Estonija, kus Sergei Dovlatov töötas ajakirjanikuna aastatel 1973 – 1976. Igale katkendile järgneb artikli kirjutamisele eelnenud, samal ajal toimunud või järgnenud eluline lugu. Ja mitte et ajalehes ära trükitud ja elulised asjaolud päris alati kõiges ei klapi või isegi ei ristu, enamuse lugude puhul moodustavad nad koos mingi uskumatu absurdi. Fotoaparaadi ja Aleksand Bloki luulekoguga Alla Meleška, Tallinna 400. kodaniku sünd, lüpsja Linda Peipsi kiri kallile Leonid Iljitš Brežnevile ja TV-direktori, sotsialistliku töö kangelase Hubert Ilvese matused – need on vaid mõned raamatus ära toodud teemad. Kõigepealt paremalt poolt ja seejärel kohe pahemalt  – täielik kosmos.

Lisaks ajastule omastele kompromissidele reaalse elu ja ajalehes kohutavas, üles puhutud kantseliidis valitseva ideoloogiaga ühte sammu astuva teksti vahel on siin veel teisigi, isiklikumaid. Nt enda ja ühiskonna ootuste, Leningradi ja Tallinna, abikaasa ja Marina, südametunnistuse ja mingi isikliku kasu saamise võimaluse vahelised.

kompromiss ‹-i 21› ‹s› vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.

[EKSS] “Eesti keele seletav sõnaraamat” 2009

Oma tõekspidamistest või veendumustest loobumine, vähemalt osaline võimu üle andmine enese üle teisele vs oskus kuulata ja kuulda, mõista teise ideed või püüdlusi ning aidata see ellu viia. Kes teab. Kindlasti oskus mõelda keeruliselt, kohaneda, hakkama saada.

Ma ei mäleta, et ma raamatu esimesel (või ka nt teisel) lugemisel oleksin nende sisult ja stiili poolest lihtsate lugude, koomiliste olukordade, miski filosoofilis-iroonilise intonatsiooni ja kohati meeletult naljakate dialoogide vahelt märganud, kui õnnetu inimene seal ridade tagant paistab.

Üks veidner apsakas jäi ka raamatus silma. Kompromissid ja katkendid ajalehe artiklitest on raamatus kronoloogilises järjestuses. Kompromiss nr 11 algab ajalehe artikliga augustist 1976 ning räägib Huber Ilvese matustest. Kuid paar kompromissi enne ja nimelt kompromiss nr 8 kuupäevaga juuni 1976 fotograaf Žbaukov juba rääkis loo sellest samast matusest Bellale ja seda võtmes „Juhtus kord.“

 „Miška,“ ütlesin ma, „kas sul ei ole sihukest tunnet, et see kõik sünnib kellegi teisega?… Mitte sinuga… Ja mitte minuga… Et see on mingi idiootlik näitemäng… Ja sina oled lihtsalt pealtvaataja…“

„Tead, mis ma sulle ütlen,“ kostis Žbankov, „sa ära mõtle. Ära mõtle, ja kõik. Mina pole juba viisteist aastat mõelnud. Kui mõtlema hakkad, kaob eluisu ära. Kõik, kes mõtlevad, on õnnetud inimesed…“

„Ja sina oled õnnelik?“

„Mina või? Mina paneksin kasvõi kohe paela kaela.! Aga ma kardan seda viimast valu. Kui saaks magama jääda, nii et enam ei ärkaks…“

„Mida siis teha?“

„Ära mõtle. Joo viina.“

lk 103

Korraga kaotasin ma reaalsustaju. Ees avanenud maailmas ei olnud enam perspektiivi. Tulevik tungles mu selja taga. Läbielatu varjutas silmapiiri. Harmoonia näis luuletajate väljamõeldisena, et meie hingekeeli puudutada…

lk 173

Teised:

Linda Järve blogi

trakyllmaprokrastineerinj2lle (trakyllkespanebomablogilesellisenimemidaeiolev3imalikesimesekorraga3igestiv2ljakirjutada)

Tenderness (Нежность) 2018

kinopoisk.ru

Režisöör Anna Melikian, lühifilm, 21 min.

Lugu iseenesest on lihtne: edukas ärinaine sõlmib sõbrannaga kihlveo, et tal õnnestub 24 h jooksul leida endale mees ja veeta temaga öö.  Naine sõidab Peterburi, broneerib toa linna kalleimasse hotelli ning hakkab otsima. 

 Alguses veidi „Armastust tööpostil“ meenutav mustvalge lugu on  filmitud 60ndate stiilis. Täiuslik helitaust (Tuhkatriinu loost tuttav meloodia lõpus, jm) ja hea näitlejate valik.  1976. aastal sündinud Viktoriya Isakova on oma rollis armas ja  olgugi, et Jevgeni Tsõganov minu lemmiknäitlejate hulka ei kuulu, näeb ta musta raamiga prillides täpselt parajalt tahumatu. Kogu filmi aja räägib taustal nähtamatu hääl (Konstantin Khabensky), selgitab mingis vanemas militaristlikus kõnepruugis seda, mis filmis toimub ja see tekst on nii naljakas ja kohane, et vaatasin filmi üksnes selle teksti mitu korda. 

Stsenaariumi kirjutasid Alexandr Tsypkin – blogijast välja kasvanud fb staar, ühtlasi publitsist, stsenarist ja kommunikatsiooniguru ning Anna Melikian, kes on Google andmetel tänase Venemaa üks lootustandvamaid režisööre. Tsypkinit ma fb-s vahest loen, Melikianist tean vähem, kuid mõnda tema lühifilmi olen veel näinud. Nii ühelt kui teiselt justkui võiks eeldada, et nad teavad, kuidas asjad päriselus käivad. Kuid vaatamata sellele, et film mulle väga meeldis, päriselu mu meelest sel korral ekraanile ei jõudnud (aga kas peakski?). Filmis on naine, kellega toimub miski väga suur ja oluline muudatus, kuid normaalset seletust sellele muutumisele pole. 

Melikianil on varasemast ajast lühifilm “Bachi adagio” (vms), kus noor naine nimega Lena ei lähene ega tutvu kohvikus talle meeldima hakanud noormehega. Veidi vanem Lena filmis “Õrnus” tegi selle sammu ära. Arusaadav, naine 35+ julgeb tahta meest ilma, et sellega kaasneks soov omada mõnd tõsisemat suhet. Arusaamatuks jääb minu jaoks see, miks see 35+ naine eelnevalt päev otsa idioodina käitus? 

Tark, karjääri teinud naine. Kaugelt mitte inetu ja majanduslikult kindlustatud (esimese klassi pilet “Sapsanis”, tuba vaatega Iisaku katedraalile “Astorias”, Tsõganovi tegelaskujule lubatud 20 000 rubla ühe voodis tehtud selfi eest). Naine, kes eelduste kohaselt teab täpselt, mida ta tahab praegu ja ka seda, mida elus üldiselt. Jookseks ta jah, oma kontsadel treppe mööda järele esimesele silma hakanud mehele. Ei jookseks. 

Reaalsel sellisel Lenal oleks selle ööpäevaga “Astorias” soovi olemasolul olnud nii palju mehi, et esimesele korrusele Tsõganovi mängitud tegelaskuju ja tema vaimustavate prillide juurde oleks ta jõudnud millalgi vastu õhtut ja siis ka üksi selleks, et korraks hinge tõmmata ja võib-olla teha rahus üks suits. 

Ainult, et siis ei meenutaks see film mitte “Armastust tööpostil” vaid “Ühe skandaali märkmeid” nt Cate Blanchettiga peaosas. Aga see selleks. Üks pisike päris-etteheide on mul filmile ka. 

Ja nimelt – mulle ei meeldinud lõpp. St, meeldis foto telefoninumbriga hambus, kuid sellele eelnenud sõnaline pateetiline jura, millest võis vaid vihjamisi ja sedagi suure pingutusega, lugeda, et tegelastel oli seks, ei meeldinud. Ma oleks pateetika ära jätnud ja andnud selgema vihje pildis. Kindlasti vihjena, kuid siiski üheselt mõistetavalt. Nagu Titanikus see Kate Winsleti käsi higisel aknaklaasil – oo, see oli minu lapsepõlve üks erootilisemaid elamusi. 

Film on otsast lõpuni filmitud Iphone kaameraga Action 2018 heategevusprojekti raames. Käesoleval aastal olevat filmile seriaali näol ka järg tekkinud, aga sellest ei tea ma midagi.

Film on vaadatav Youtubes: https://www.youtube.com/watch?v=lMe-8btW1yA

“Karbitänav” John Steinbeck

Nii umbes 30ndad, üleilmne majanduskriis, Suur depressioon. Vaene tööstuskvartal kusagil Monterey äärelinnas California osariigis Vaikse ookeani rannikul. Mereande töötlevate konservitehastega järgi nime saanud Karbitänav. Töötud, kodutud ja prostituudid, vargad, vaeslapsed ja hulgused. Juhtub, et nende maksevahendiks on konnad ja koduks lagunev Üüripalee. Elu on surunud nad oma äärealadele ja unustas sinna, tõenäoliselt igaveseks. Kuid nad ei kaeble, ei ohi, ei nuta ega otsi õigustusi oma esmapilgul ehk haletsusväärsele, eesmärkide ja väljavaadeteta elule. Karbitänava elanikud on oma eluga kui mitte rahul, siis vähemalt leppinud,  õnnetuteks ei saa neid küll kuidagi nimetada. Elavad suure naudinuga, rõõmustavad iga uue päeva ja iga toidukorra üle päevas eraldi ja eriti suurelt, kui see toidukord (või mõni nendevaheline aeg) sisaldab ka paari lonksu odavat viskit. Nad on head inimesed.

Doktor tähendas: „Vaata neid. Nad on tõelised filosoofid. Ma arvan,“ jätkas ta, „et Mack ja poisid teavad kõike, mis iial ilmas on sündinud,  ja ilmselt ka kõike, mis edaspidi sünnib. Ma arvan, et nad tulevad sellessinases maailmas paremini toime kui teised inimesed. Sellal, kui teised ennast auahnusest, närvilisusest, himurusest või lõhki kisuvad, võtavad nemad asja lõdvalt. Kõik me nii-öelda edukad inimesed on haiged inimesed haigete kõhtude ja haigete hingedega, kuid Mack ja poisid on terved ja imeliselt vabad. Nad võivad teha, mis tahavad. Nad võivad rahuldada oma himusid nimetamata neid millekski muuks.“ (lk 118)

Doktor elab samas tänavas. Merebioloog, oma pisikese laboratooriumi ainus töötaja. Ta püüab ja prepareerib pisikesi kaheksajalgu ja meritähti, aga vajadusel ka näiteks konni ja kasse. Ning aitab kõiki, kes tema poole pöörduvad. Doktor on hea inimene.

Tal olid ajukirurgi käed ja külmavereline kuid soe loomus. Kui ta oma autoga koertest möödub, tõstab ta käe kaabu juurde, koerad vaatavad üles talle otsa ja naeratavad. Ta võib vajaduse pärast mistahes loomalt elu võtta, lõbu pärast ei suuda aga kellegi tundeid riivata.

/—/

Doktor oli nõus igasuguseid lollusi ära kuulama ning oskas neid rääkija meeleheaks sügavmõttelisusteks pöörata. Ta mõttelennul polnud piiri ega ta osavõtlikkusel tagamõtteid. Ta oskas lastele keerulised asjad lihtsaks rääkida. Ta elas oma imelises rahutus maailmas. Ta oli himur nagu küülik ja vagur kui vanapagan. Kõik, kes teda tundsid, jäid tänuvõlglasteks. Kõik, kes tema peale mõtlesid, mõtlesid kohe: „Ma peaksin kindlasti Doktori heaks midagi tegema. (lk 39)

Mida teevad head inimesed, kui neile tuleb pähe mõni hea mõte? Õige, nad teevad selle teoks! Nii otsustasid Karbitänava elanikud, eesotsas Macki ja poistega, et teevad Doktorile üllatuspeo. Palju selleks vaja ei olnud, kõigest natuke viskit ja konni. Konni, tõsi küll, oli vaja mitusada. Ja algab pöörane sündmustejada, sest mitusada konna tuleb kõigepealt kinni püüda. Selleks, et püüda mitusada konna, on vaja sõita kohta, kus neid nii palju on. Selleks, et sõita, on vaja laenata autot, see sõidukõlbulikuks remontida … jnpe.

Ja nagu üliheade plaanidega ikka – juhtub, et elu teeb oma korrektiivid ja kõik ei lähe päris nii, nagu algul plaanitud. Vähemalt esimesel korral.

Pidude olemust on tegelikult väga vähe uuritud. Siiski on üldiselt teada, et peol on oma patoloogia, et see on samamoodi isikupärane – sageli lausa põikpäiselt isikupärane. Niisamuti on üldteada, et pidu kulgeb harva esialgsete plaanide ja kavatsuste kohaselt. See viimane ei käi muidugi nende masendavate ja orjalike pidude kohta, mis kulgevad koletuslike elukutseliste peoperenaiste korraldatuna piitsa ning range kontrolli ja ülemvõimu all. Need polegi üldse peod, vaid mingid etendused või demonstratsioonid, sama spontaansed kui sooletõmblused ja sama huvitavad kui nende tõmbluste tulemus. (lk 147)

Mitte keegi pole uurinud hääbuva peo psühholoogiat. Pidu võib möllata, möirata, pulbitseda, siis aga algab nagu mingi palavik, sigineb vaikuseviiv ja korraga saab kõik ruttu-ruttu läbi, külalised lähevad koju või heidavad magama või liiguvad kuhugi edasi ning jätavad peo surnult endast maha. (lk 107)

Mulle meeldis raamatu ülesehitus. Süžeeliini ja selle tegelastega suuremal või vähemal määral seotud lühikesed, väga kergesti loetavad lood. Mõned neist väga head, mõned teised nõrgemad kuid kokkuvõttes siiski elu ja surma (kuidas siis selleta) täiuslikult voogav kangas.

Keel ja stiil, kõne kujundliku ja värvikus ei kao isegi tõlkes. Ja siis veel ja vist peamine, soe, üdini heatahtlik huumor ja iroonia. See juures see kehtib nii siis, kui kirjanik räägib inimestest, kui ka elu- ja eluta loodust kirjeldades. Minu meelest oleks kirjanik võinud Nobeli saada üksi uurikust rääkiva peatüki eest. Poolteist lehekülge hõredat teksti aga millised püüdlused ja pettumused! Illusioonid ja nende purunemine ja seda läbi kõige parema nalja ja kõikehõlmava, luuüdini tungiva elu traagika.

Mulle tundub, et selle raamatu kõige suurem väärtus seisneb selles, et kirjanik justkui ütleb, et tema poolt kirjeldatud inimeste eluviis, olgu siis valitud või majandussurutise poolt peale sunnitud, ei tähenda seda, et need inimesed on sobimatud elama ühiskonna poolt heaks kiidetud viisil või moel. Vaid et ka selline eluviis võib omada täiesti iseseisvat väärtust kui üks tee võimalikest õnneliku eluni. Ning et inimese sotsiaalne staatus ei määra inimese paiknemist skaalal hea vs halb inimene, ei määra empaatia võime olemasolu või suurust, võimet tunda rõõmu või rõõmustada teisi. Selline, kunstiline rehabilitatsioon.

Aitäh soovitajale.

Thank You for Smoking (2005)

Film räägib loo andekast müügimehes, kelle tööandjaks on sigarette tootev suurkorporatsioon ja seda linnas, kus võimule tulnud rahvatervisest hooliv senaator algatab suurejoonelise suitsetamise vastase kampaania.

Peategelane Nick Neylor peab kasutades oma annet, kogemusi ja psühholoogia alaseid teadmisi, samuti veendumust, et nii väljakujunenud ühiskondlikud hoiakud kui eetika on küllaltki lihtsalt manipuleeritavad instituudid, kiiresti välja mõtlema ning ellu viima vastuaktsiooni, mis tõstaks suitsetamise prestiiži ühiskonnas. Samal ajal avaneb peategelase karakter poja isana, kellest naine on lahkunud juba mõnda aega tagasi kui “surma müüvast mehest”.

Dünaamiliselt kulgev lugu ja põnev montaaž (kohati nö 25. kaaderi kasutamine, jm). Siiralt armsad isa ja poja stseenid, kus esimene tutvustab teisele oma ameti peensusi ja annab mitmeid tsiteerimist väärt soovitusi. Näide šokolaadi ja karamelli jäätisega nt on täiesti suurepärane.

Näitlejate koosseis on päris hea, va ehk Katie Holmes, kellele südametu võrgutaja roll minu meelest ei sobi – pole temas ei südametust ega seksuaalsust. See eest Nick Neylorit kehastav Aaron Eckhart on selle osa jaoks just kui loodud, kogu tema füsiognoomia naeratusega 32. hamba ulatuses ja säravad silmad on just sellised , nagu kõigil neil TV-Shop meestel, kes on mänglevalt võimeliselt veenma ükskõik keda teravas vajaduses omandada just see imeline veerand köögilauda hõlvav munavalge eralda ja parem veel kaks ühe hinnaga ja vahet ei ole üldse, kas see keegi üldse kunagi kodus kokkab. Kõrvaltegelased on minu meelest õnnestunud, elavad. Eriti peategelase kaks samuti “surma” (alko ja relvad) müüvat kolleegi.

Kokkuvõttes tummine sotsiaalne satiir, milles segunevad psühholoogia seisukohalt kergelt ebatavaline peategelane, perekonnadraama ja lihtsalt hea komöödia. Ja tegelikult ju üldse mitte suitsetamisest. Režissöör Jason Reitman näitas ükskõik millise tööstusharu tagatuba kasutades selleks kõige silmatorkavaimat näidet. Lihtsalt suitsetamine on tõsine teema ses mõttes, et erinevalt nt spordivarustusest, mänguasjadest ja käekelladest, suitsetamine tapab ja tapab kiiremini, kui nt rämpstoit või saasta sisaldav kosmeetika. Et siis valikuvabadusest ehk hoopis, haridusest kui oskusest mõelda kriitiliselt ja hinnast, mida edu eest mõni kord maksta tuleb.

Ja selle kõige juures, polnud väga minu film, suurema osa ma igavlesin.

Ja veel: filmis ei suitsetatud kordagi.