Vestlusi

– Olgu, head ööd. Ma pean veel metsa minema, – ütles T telefoni.
– ??
– Mõnikord õhtuti ma käin metsas. Siin samas, maja taga.
– Mida sa teed seal??
– Seisan puu all.
– Sellise ilmaga? Märjas pimedas metsas?! Üksi?!
– Noh…, – ütles T ja naeratas telefoni. – Iga inimese elus juhtub varem või hiljem hetk, mil tunde järgi otsustades sa just kui seisad üksi pimedas metsas. Ma ei taha, et see hetk tabaks mind ootamatult. Ma olen nagu kosmonaut – treenin. Saad aru?
– Mhm.
– Nüüd kujuta ette, kui hea on seista märjas ja pimedas metsas teades, et sul on, kuhu tagasi minna. Oma koht, kuhu saab alati tagasi minna. Tead, mida tekitab?
– Mida?
– Õnnetunnet.

Kinost ja kiisust

Fat Cat Art

Telekani ma pole veel jõudnud, nagu ka nt akende ja kardinate pesemiseni, kuid täna peale lapse õpetajalt saadud noomivat kirja, mis algas lausetega „Lugupeetud (lapse nimi) ema! Teie laps käib juba teises klassis!“ pikutasin pea poolteist tundi normaalsest suuremate silmade ja lahtise suuga ning vaatasin filmi zombidest. Pealkiri hetkel ei meenu, „Uus epohh“ või „Uus…“ mingi ajastu ühesõnaga. Igatahes oli seal üks armas vampiiritüdruk, kes toitus üksnes linnukestest ja kiisudest. Inimesi juhtus ka sekka, kuid rangelt enesekaitse raames. Lõpuks saabus apokalüpsis. Inimestest oli alles vaid üks ainuke daam, keda vampiirineiu armastas. Ja kõik. Rohkem mitte ühtegi hinge. Igal pool ainult zombid. Armas vampiirineiu korjas kokku hunni armsaid zombi-beebisid , keda siis inim-daam, viibides eranditult mingis kuulikindlas moodulis, õpetas läbi ruuporilaadse süsteemi käituma tsiviliseeritud ühiskonnas. Jälle – ei olnud suurem asi kunstiteos. Aga ma sellest ei tahtnudki. Mind huvitab järgmine: kui kõik on juba hammustada saanud ja enda taoliseks muudetud, zombistunud, siis kuidas nad nüüd siis edasi elavad? Ilma igasuguse toidubaasita?
Ja veel. Kuulates oma kassi toas kõndimas, hakkas huvitama.  Kas vampiiridelt hammustada saanud kiisud muutuvad ka… zombi-kiisudeks.
Nii… ja nüüd meenus mulle King`i kiisu…
Unetus…

Tim Miller “Psychoville”

Psychoville on väike linnake kusagil Texase osariigi sügavustes. Turistina seda linna ei leia, sest ühelgi kaardil seda ei ole. Sinna saab vaid juhtuda. Ja kui juba, siis on see viimane koht, kuhu teelt eksija juhtub, eriti juhul, kui satub linnakese üle valitseva seadusesilma nägemisulatusse. Šerifi abiline toimetab eksinud teelised politseijaoskonda, kus nad oksjoni korras linnaelanikele maha müüakse. Ah, et mida linnelanikud nendega teevad. No, snuff-filme filmivad, kasutavad ohvritena oma veristes usuriitustes või seksorjadena hullumeelsetel orgiatel.
Ma ei tea, miks ma seda lugesin ja ma pole vist kunagi varem midagi sellist lugenud. Koolipoisilike dialoogide, nõrga süžee ja vaevu väljajoonistatud karakterite kõrval palju liitreid kehavedelike. Sadistlike piinamisstseenide kujutamisel autor jõudu ja värve kokku ei hoia. Päris hea fantaasia ja tempo. Ajuvaba, seletamatu ja mõistetamatu julmus raamatu esimestest lehekülgedest viimasteni. Ilmselt see peaks šokeerima, vastikustunnet põhjustama vms, kuid… Ilmselt see pole üldse autori süü, aga mulle nii ei mõjunud. Ma olen lugenud palju raamatuid, mis minus reaalselt õudust tekitavad (esimestena pähe tulevad: Mo Yan „Punane sorgo“ või Cormac McCarthy „Tee“ või… „Me peame rääkima Kevinist“ või Ane Riel „Vaik“, Stephen King „Misery“ ja nii pikalt edasi) nii heas kui halvas mõttes ja mitte üheski neis ei ole nii palju põlenud liha lehka ja ekskrementi. Minu lemmik õudusstseen filmist on see, kus dr Hannibal Lecter pakub oma ohvrile õhtusöögiks tükikest sama ohvri ajust – see on fantastiline, see on peen ja see on õudne. „Psychoville“ on aga kuidagi… räpane laamendamine. Ei ole minu tassike teed.

Armastus ja kanapuljong

Blue Monday by Steve Griggs

Mõni päev tagasi seisin ühes moodsas baaris tualetis peegli ees. Minu kõrval seisid kaks lumivalgetes spordikingades verinoort tüdrukut ja vaidlesid:
– No oleme veel natukeeee…
– Issand, me oleme niigi kogu aeg siin!
Ja mulle tundus, et aega on neil palju. Ja võileib maksab seal ligi 40 eurot.

Ja siis jalutasin ühest kohast teise ja minu ees kõndis paarike, millegi pärast otsustasin, et tulevad mõnelt hilisõhtuselt töölt. Suudlesid vahetpidamata – mind häiris.
– Homme on palgapäev, siis ostame uued kampsunid – sulle ja mulle. Õhtuti on juba jahe. Viiekümnega saame vast hakkama.
– Mul on kampsun olemas.
– Mine nüüd, ostame uue!
Et selline sündmus siis. Mees naeratas naisele tänulikult ja suudlesid jälle edasi. Enam mind ei häirinud.

Mulle meenud imeline lugu sellest, kuidas kaks tarka, haritud, luulet lugevat inimest – mees ja naine, said tuttavaks kuid kolisid siis erinevatesse linnadesse. Hakkasid teineteisele kirjutama. Selgus, et armastavad samu poeete ja mäletavad samu tsitaate ja kõik klappis ja olgugi et pärit erinevatest perekondadest, on täielikult sugulashinged. Otsustasid abielluda. Mees sõitis kohale umbes oktoobris. Jalutavad, hoiavad kätest, õpivad üksteist tundma, esimesed pelglikud suudlused ja kõik on kaunid. Ja korraga ütleb mees:
– Homme peaks turu peal käima, mul on sooja jopet vaja.
Ja oligi kõik. Nii romantika kui suhe kõige täiega. Naine sai aru, et see pole tema mees. Pole tema jope ja sokid ja tema aluspesu ei taha ta näha iial. Luule luuleks, aga jope – see on juba argipäev ja argipäevaks selle mehega ta valmis ei ole.

Ja siis mulle meenus üks kloun, kes käis peale nagu uni, külastas igapäevaselt, tõi muudkui konjakit ja lilli, šampanjat ja maasikaid.
– Kuule, sa tuled ju nagunii poe juurest mööda, too mulle palun üks puljongi kana…
Ja ta ei toonud ega tulnud ise ka enam. Kordagi.

Sõbranna rääkis kunagi loo samal teemal:
Kaugelt sugulane 40+ viidi kokku kauni naisega. Läksid kohtingule ja kui tagasi tulid, ütles kaunis naine kategooriliselt: „Ei“. – Miks? Mis juhtus? – tundsid kosjasobitajad huvi. – Saate aru. Kõik oli nii hästi, rääkisime kinost. Ja raamatutest. Ja siis ta ostis endale aluspüksid. Kosjasobitajad nõudsid mehelt aru: – Mis kuradi aluspüksid? Milleks sulle aluspüksid? Mees vastas kohmetunult: – No me jalutasime läbi kaubanduskeskuse. Ja ma nägin just selliseid aluspükse, nagu mulle meeldivaid. Neid on nii harva saada. No ja siis ostsingi. Kümme paari korraga. No miks mitte, kui me sealt mööda ju läksime!?
Ja nii ta vanapoisiks jäigi.

Ja siis veel:
– Me läksime apteeki ja ostsime talle radikuliidivöö. Ja siis ta ütles mulle: – Aitäh, et aitasid välja valida. See oleks nagu meie esimene perekondlik ost.
Ja otsa ta saigi.

Võib-olla see, kui sa suudad osta talle aluspüksid ja radikuliidivöö – ongi õige armastus…

Ja siis võib-olla teemast välja, aga täna ühes teises baaris ütles üks mees mulle lause, mida olen nüüd õhtu otsa peas veeretanud:
– Tervislikud eluviisid tapavad isiksuse.

November

Andrew Ford, Rainy autumn morning No. 2

Et siis, november. Kahju, et inimesed ei küsi üksteiselt plaanide kohta sügiseks sama suure õhinaga, nagu suveplaanide kohta. Nt õrna värelusega hääles: on sul novembriks juba plaanid paigas? Hindad sa ikka vääriliselt seda kord aastas sülle kukkuvat õnne: hubaste kardinate taha jäävat rõskust, tuult ja pimedust? Oktoobriga ju juba juhtus. Mida sa oktoobris tegid? Aga eelmise aasta oktoobris? Läks mööda nii, ei mäletagi. Ei mäleta isegi vihma või kirjusid lehti tiigi veel… tühjus, ühtegi eredat emotsiooni. Ärgem siis seda korrakem. Elagem siis vähemalt novembris. Nii, nii, et. Mis see kuupäev täna on? Kaheksas. No ei ole kõige hulle. Jõuab veel. Minu plaanid käesolevaks novembriks on…

Mul hakkas puhkus. Ma olen viimased pool aastat hullu moodi tööd teinud ja… mööblit ostnud. Viimast on raske seletada. Nt kollane diivan juhtus nii, et ammu oli vaja, aga ükski ei kõnetanud ja siis juhuslikult, teise inimesega poodi kaasa minnes armusin esimesest silmapilgust…

Tahan kodus olla. Koristada, joosta ja lugeda. Ja eile õhtul töölaualt viimaseid pabereid kokku korjates mõtlesin, et võib-olla proovin isegi telekat vaadata. Kõik vaatavad, asi siis mulgi… Täna veel ei raatsinud, harjumuse jõud ja nii… Kereti jutukogust on paar viimast lugu veel lugemata.