Protected: mina, võimalik reklaami ohver :)

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jean – Louis Fournier “Issi, kus me lähme?” LR 13 – 14/2012

IMG_20200216_211847__01__01__01

“Minu tütar Marie rääkis klassiõdedele, et tal on kaks puudega venda. Nad ei uskunud teda. Nad ütlesid, et see ei saa tõsi olla, et ta lihtsalt uhkustab.”

(lk 81)

Jean – Louis Fournier on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör, kes on kirjutanud õrnust, valu, viha ja armastust täis raamatu oma kahest raske puudega pojast.

Päeviku vormis mõtteuidud on katkendlikud ja lühikesed. Siirad nagu on siirad katteta elektrijuhtmed – vahetu kokkupuute korral on valu möödapääsmatu.

Mulle meeldib väga toon, millisega see isa oma lastest räägib. Täna nii moes oleva arutu optimismita, samas vajumata ka liigsesse traagikasse. Sundimata lugejat liigselt kaasa elama või seisukohta võtma. Räägib oma tunnetest, oma mõtetest, lootustest, pettumustest, rõõmudest ja muredest. Ja oma viisist hoida nina vee peal.

“Kui teil pole elus vedanud, siis tuleb see roll välja kanda, õnnetu nägu pähe teha, see on viisakuse küsimus. 

Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud. Ma mäletan, et ükskord ma läksin Mathieu` ja Thomas` hooldekodu peaarsti vastuvõtule. Väljendasin talle oma muret: et vahel ma kahtlen, kas Thomas ja Mathieu on ikka täiesti normaalsed… 

See ei teinud talle nalja.

Tal oli õigus, selles polnud midagi naljakat. Ta lihtsalt ei saanud aru, et see on ainus viis, kuidas ma vähegi suudan nina vee peal hoida.”

(lk 25)

Mulle läks kuidagi väga hinge mõte, et puudega lapsed ei näe peaaegu kunagi, et keegi neile otsa vaadates naeraks.

(telesaates) ”Rääkisin oma lastest, rõhutasin, et et nad ajavad mind igasuguste tobedustega tihtipeale naerma ja et puuetega lastelt ei tohi võtta seda rõõmu, et nad saavad meid naerma ajada.

Kui laps sööb šokolaadikreemi ja määrib end sellega ülepeakaela kokku, siis naeravad kõik; kui see laps on puudega, ei naera mitte keegi. Tema ei aja kunagi kedagi naerma, tema ei näe mitte kunagi, et keegi teda nähes naerma hakkaks, või kui, siis mõni lollpea, kes tema üle irvitab. 

Vaatasin saate salvestuse läbi. 

Kõik, mis puudutas naeru, oli välja lõigatud.

Juhtkond leidis, et vanemate peale tuleb ka mõelda. See oleks võinud neile šokeerivalt mõjuda.”

(lk 26)

Selle raamatu puhul ei ole vaja raamatu tagakaant uurida või internetis tuulata veendumaks, et tegu on autobiograafilise teosega. Väljamõeldisena mõjuks see raamat grotesksena. Kaks raske puudega lapsinvaliidi kahe terve inimese peres. Nii suurest looduse vingerpussist ei ole võimalik kirjutada selliselt – huumoriga, kohati läbi pisarate või läbi jõuetu viha, kuid ikkagi huumoriga, kui pole ise läbi elanud.

Kokkuvõttes on raamat väga harmooniline. Lööb kohe esimestel lehekülgedel hinge kinni ja hakkab siis vaikselt ravima. Nagu Eloise Goodreadsis juba enne mind ütles: “Kes julgeb, see loeb.”  Mina lugesin teist korda, lappasib FB lugemise väljakutse grupi kaustu ja tuli meelde, et oli hea 🙂

Lyman Frank Baum “Võlur Oz”

485

– Laps, mis sa kassile tegid, et ta sul ennast niiviisi pildistada lasi?
– Ütlesin, et kui on tubli ja püsib paigal, siis saab feispuuki ja kuulsaks!

Lugu vaeslaps Dorothyist, kes elab koos vanaldase onu ja tädiga kusagil Kansase tühermaal. Raamat algab pelutavalt ja veidi sarnaselt Kivirähki “Tilda ja Tolmuingliga” – kõik on hall ja tolmune.

“Kui Dorothy lävel seisis ja ringi vaatas, ei näinud ta muud kui ääretut halli preeriat. Mitte ainsatki puud ega maja ei hakanud silma sel tasandikul, mis ulatus igas suunas taevasinani välja.” 

lk 12.

Kuid kui Kivirähki raamatus tolm peagi elavneb, siis siin on see aegade jooksul sööbinud kõikjale, sh elavate inimeste hingedesse.

“Tädi oli kõhn ja kuivetu ega naeratanud iialgi.

/—/

Onu Henry ei naeratanud iialgi.”

lk 12.

Järjekordse tormi lähenedes varjusid onu ja tädi keldrisse ning käskisid varjuda ka Dorothyl. Tüdruk oleks seda kindlasti teinud, kui mitte tema koerake Toto, kes hüppas Dorothy sülest maha ja puges hirmust laua all. Muidugi tormas tüdruk koerakest päästma ja mõne hetke pärast avastasid nii tüdruk kui koer, et maja lendab ja nemad lendavad majaga koos. Nii sattus tüdruk Dorothy võlumaale, mis oli imeline ja ohtlik ja ikkagi imeline. Pakun, et suurem osa täiskasvanuid, olles sattunud kusagilt ma ei tea, kännu alt imelisele maale ja pealegi veel hoobilt selle valitsejate suurde soosingusse, oleksid jäänud paikseks. Aga Dorothy on laps.

Raamatu autor kirjutab eessõnas, et kirjutas muinasjutu laste rõõmuks ning erinevalt paljudest teistest muinasjuttudest ei ole ses loos mingit moraali, südamevalu ega painajaliku hirmu. Üksnes “imepärasus ja rõõm”.

No sõltub. Minu laps nuttis täiega esimene kord, kui Hernehirmutis jõkke kinni jäi ja teine kord, kui Lõvi magas moonipõllul. Selliseid, lapse jaoks “natuke hirmsaid” ja ühtlasi hirmus põnevaid kohti on loos teisigi. Ühesõnaga, kliendile meeldis, sattusime selle käigus rääkima ulmekirjandusest ja laps otsustas, et metsa need “Sune”-d, tema loeb nüüd ainult ulmekirjandust. Nu nuh. Ma nädalavahetusel veel ei hakka, aga esmaspäeval seletan ära, et nt koolikohustuslik “Pätu” on puhast verd ulme, nii et hakaku aga nobedasti. Unejutuks loeme nüüd C. S Lewise “Lõvi, nõid ja riidekappi”.

Mulle ka raamat meeldis. Seda ei juhtu kuigi tihti, et loen lapsele etteloetava raamatu öösel lapse eest salaja lõpuni enne kui unejuttudega rinna maale jõuame. Sel korral küll, mul oli kohe tõsine huvi, kuhu see kõik välja jõuab. Raamatu lõpp on veidi kiire ja lihtne, aga kokkuvõttes siiski päris tore lugemine. Juba üksi  see, isegi mitte mõte vaid tõsiasi, et olgu kodu ja kodused millised tahes, on nad lapsele ikkagi armsad, on nii suur ja rõõmus ja hirmus üheaegselt.

Ja tore vaatamine on see ka vähemalt sel juhul, kui juhtub olema nagu meil on – Pegasuse 2019 aasta versioon, mille on illustreerinud Robert Ingpen. Väga ilus raamat, lisaks piltidele ka köide ja šrift ja paber – kõik on suurepärane.

Lisaks ja seoses lugesin internetist ägeda loo, kuidas kaheksakümnendate alguses (vist) nõukogudemaal leiti, et  Baumi “Võlur OZ” on päris hea lugu. Ainult et tegelased on justkui isekavõitu ja kangelaslikkust võiks ka rohkem olla ja… ja anti kirjanik Aleksander Volkovile korraldus, et kirjutagu paremaks! Tubli kirjanik Volkov kirjutas ja sündis muinasjutt “Smaragdilinna võlur”. Kuigi (vähemalt interneti andmetel) kahel raamatul suurt vahet ei olegi, ei jõua venelased siiani ära vaielda, kumb versioon siis parem on.

Praskovja Mošentseva “Kremli haigla saladused”

IMG_20200201_144631

Seekord ei suuda otsustada, kas meeldis või mitte. Muidugi on raamatuid, mis lihtsalt ei köida, aga see pole see. “Kremli haigla saladused” on tohutult palju lubav pealkiri. Siililegi selge, et saladusi on selle asutuse loos päris mitme rubla eest. Allikas – primaarne. Milline potentsiaal!

Lisaks, lugu iseenesest: Tambovi oblasti vaesest, isata kasvanud külatüdrukust saab vaatamata erinevatele raskustele, vaatamata isegi sõjale, esmaklassiline kirurg, kes viimased 30 aastat oma tööelust veedab lõikudes oma aja vägevaimate (nii poliitilises, kui ka kultuurilises plaanis) neere, magusid ja muid sise- ja vist mitte ainult, organeid.

St, mu ootused olid suured. Ma olen umbes lapsepõlvest peale tahtnud teada, KUIDAS TÄPSELT nad Brežnevit tribüünidel liigutasid!

Ühelt poolt raamat ootusi ei õigustanud. “Kremli haigla saladustel” on Kremli haigla saladustega umbes sama palju pistmist kui minul südamekirurgiaga. Raamat on subjektiivne pinnavirvendus, kellegi* eneseimetlusest kantud autobiograafia. Kuna kõikvõimas Googel ei tea autori-nimelisest isikust silpigi üheski mulle tuttavas keeles, va viitena kõne all olevale teosele, seega ma ei saa olla kindel isegi selles, kelle oma. Ja kas sellel kellelgi on mingigi seos lubatud saladustega, ammugi sedavõrd vahetu, nagu autor seda näidata tahab.

Teiselt poolt, mulle meeldis autori isiklik lugu. Lapsepõlv, mida ta kirjeldab värvikalt ja detailselt, tema sugulaste ja lähedaste lood. Lihtsas ja kohati karikatuurselt napis keeles esitatud valim mälestustest loob päris hea ülevaate kahe maailmasõja vahelisest elust ja olust Venemaa provintsis. Edasi autori õpingutest ja tõusust karjääriredelil, reisidest  NKVDa agendist abikaasa saatjana endisesse Jugoslaaviasse, samuti töö NL saatkonna juures Pariisis – kõike on kirjeldatud lühidalt, kuid huvitavalt.

Minu jaoks kõige mõtlemapanevam osa raamatust on see, kus autor räägib elus Venemaa provintsis II MS _järel_. Selge see, et sõjad lõhuvad inimesi mitmel erineval moel, kõik on lugenud stressi-sündroomist (PTSD) ja palju selliseid nt Afganistani sõjast maha jäi. Samal ajal kui II MS järel, uskudes kirjandusteoseid, jäid järele üksnes kangelased. Uskumatult vaprad mehed, kes sõja järel veel ka nt vähenenud arvu jäsemetega suutsid (ja soovisid – kuidas siis muidu) olla mitmeti kasulikud suurele ja sõbralikule kodumaale. Kuid – raamatus on üks koht, kus tubli kirurg oli sunnitud külastama oma väljaspool pealinna elavaid sugulasi seoses nende juures kasvatamisel olevate kirurgi laste haigestumisega. St, ajal “umbes varsti”  peale II MS lõppu. Autor räägib, et teekond oli üliohtlik, sest metsad olid täis hullunud ja näljaseid “bandiite”, sõjaveterane, kes röövisid ja vägistasid kõike, mida röövida ja vägistada annab. Samal ajal kui kangelased ja muidu tublid inimesed isamaalisi laule lauldes kodumaad üles ehitasid. See on nii hullult loogiline, kuid üllatas, ma pole lugenud ega mõelnud… et neid (II MS invaliide) pidi ju olema tohutult ja kuhu nad siis lõpuks said.

Kõige lõbusam lugu raamatus oli kahtlemata lugu sellest, kuidas kaks hundikoera kaevasid välja oma peremehe kirstu ja vedasid selle, koos kadunukesega selles, muidugi, surnuaialt koju, vist trepikoja ette. Kadunukese lesk oli koerte armastusest sügavusest sedavõrd üllatunud, et vajas med.töötajate abi.

Kremli haiglas töötamisest rääkiv osa raamatust oli minu meelest kõige vähem huvitav. Võimalik, et põhjusel, et enamus nimekaid poliitika- ja kultuuritegelasi, keda raamatu autor ennastunustavalt ravis, olid mulle tundmatud.

Häiris autori piiritu enesekiitus – aga MINA, kui poleks MIND – häiris väga.  Ma saan aru, et head kirurgid juhtuvadki teatud tüüpi inimestest, kuid enamik neist on piisavalt arukad, et end kuidagigi ohjeldada.

Kokkuvõttes – kahju, et nii lühidalt ja ümaralt. Samas – lugu oli  hea, lugesin suure huviga. Puhas meelelahutus.

Juri Trifonov “Äraspidi maja”, LR 52/1982

IMG_20200116_145843__01

Aasta lõpus tehti mulle ettepanek kodustada ümbertöötlemisele määratud suur hulk vanu Loomingu Raamatukogu sarja raamatuid. Ma rõõmuga. Mul käib sari postkasti 2005 aastast ja olen alati kadestanud neid, kellel on veel vanemaid, päris vanu aastakäike. Ja nüüd siis selline õnn. Pappkarbid raamatutega seisavad ikka veel köögis pliidi ees maas, pole riiulisse raatsinud tõsta, polegi veel õiget riiulitki. Nii istungi õhtuti köögi põrandal kastide vahel ning tõstan kergelt kolletunud raamatuid ühest kastist teise, lappan ja loen suvalisi lõike. Võimalik, et loen sel aastal võimalik, et kohati veidra valikuna näivaid raamatuid.

“Äraspidi maja” sisaldab viit autobiograafilist jutustust –  Itaalia, USA ja Soome reiside meenutused, mälestuste killud. Detailsed kirjeldused hetkedest ja eelkõige kohatud inimestest. Räägitakse mälust, süütundest ja kõige maise kaduvusest. Ja ikkagi inimesest, kuidagi koguaeg ja peamiselt.  Mulle seni täiesti tundmatu autori keel on rikkalik ja voolav, poeetiline. Raamatu üldine toon  – nukker ja nostalgiline.

Ausalt öelda, raamatuga vähemalt sama huvitav oli see, mida ma netist juurde lugesin. Revolutsionääride ja hiljem Stalini poolt hävitatud perekonnast välja kasvanud kirjaniku elukäik (1925 – 1981) ja saatus. Kujunemine, mõtleva inimese poliitiliste veendumuste muutumine, kirjanikuna hakkama saamine range järelvalve ja tsensuuri ajal. Viimases osas vist seda huvitavam, et loen hetkel mh J. Krossi loenguid omaeluloolisusest ja ka tema räägib veidi sellest, kuidas _siis_ kirjanikena toimetati.

Igatahes, “Ärapidi maja” mulle meeldis, mõtlik ja rahulik, kohati veidi irooniline, lihtne kuid mitte kordagi pealiskaudne. Kõige rohkem meeldis jutustus “Surm Sitsiilias”, kus autor räägib, kuidas ta mingil kirjanike üritustel käis:

“Kui kirjanikud kogunevad selleks, et rääkida kõrgelennulistest asjadest, näiteks sellest, mis on kunst ja milleks seda vaja on, siis räägivad nad tavaliselt üldtuntud tõdesid. Harvu väärtuslikke mõtteid, mida leidub igaühel, püüavad nad hoida paberile panemiseks. Ka mina rääkisin üldtuntud tõdesid. Midagi umbes niisugust, et romaan ei ole surnud ega sure iialgi. Viiekümnendate, kuuekümnendate ja seitsmekümnendate aastate kirjanikud kaitsevad kõigil oma kohtumistel romaani, see on omamoodi kirjanike palve, sama kohustuslik nagu “Pater noster” katoliiklastele enne magama minekut, ja ma otsustasin teistest mitte kehvem olla. Kujutades üsna ähmaselt ette, kes nimelt romaanile kallale kipub ja teda hukkamisega ähvardab, kuulutasin ma kurjategijatele kindlalt ja ühemõtteliselt, et nende ootused on asjatud. Romaan elab edasi! Ei tohi lubada, et romaan kaoks meie igapäevasest elust. Kuidas ja millega hakkavad siis inimesed aega surnuks lööma kahe telesaate vahel? Ma ütlesin veel, et inimesed, kes kuulutavad romaani kriisi, kujutavad seda endale ette umbes nagu naftakriisi: nagu ammendub nafta maapõues, nii ammenduvat ka kujutlusvõime inimeste peas. Peale romaani tuli kaitse alla võtta ka inimkond. Ma ütlesin, et inimeste kujutlusvõime on ammendamatu. keegi ei vaielnud mulle vastu. Kõik rääkisid umbes sedasama. Lõpetuseks ma märkisin, et mind ei huvita proosa horisondid, vaid tema vertikaalid.”

(lehekülje nr ei tea, sest unustasin raamatu töö juurde)