Protected: ..

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Aleksei Tolstoi “Vereimejas” LR 20/2020

Mulle väga meeldib, et Ilona Martson, tõlkimaks venekeelset sõna упырь on leidnud või koguni välja mõelnud/ tuletanud sõna vereimejas. Sest tõesti, nagu kontvõõras raamatus ütleb, pole упырь mingi vampiir või vereimeja. Pole tal midagi ühist kaunite ja sinkjalt kahvatute, kergete ja kiirete olenditega, mis mulle sõna “vampiir” peale mõeldes esimesena silme ette tulevad. Ja tulevad nt Eve ja Adam Tilda Swintoni ja Tom Hiddlestoni kehastuses filmis “Only lovers left alive” (kõige ilusam vampiirifilm üldse) ja siis “Videviku” saaga tegelased olgugi, et ma nimetatut saagat ei lugenud ega näinud ei ole. Vereimejas on midagi hoopis kurikavalamat, kohmakat, raskemeelset ja karust. Minu tundmuse järgi (semantikast ei tea ma midagi) on vahe umbes nagu “elukal” ja “elajasel”, kus elajas on tükk maad tumedama hingega pudulojus.

Nii et siis “Vereimejas”
Lugu algab sellest, et salapärane tundmatu räägib peategelasele, et ballil, kus nad viibivad, viibib ka vereimejas või mitu, kes on juba surnud ning kelle matustel ta käinud on.
Ja karussell hakkab pöörlema ja iga leheküljega hoog üha kasvab ega peatu lõpuni välja. Iidsete suguvõsade iidne vaen kannab lugeja 19. sajandi Venemaalt kord Ungarisse, kord jälle Itaaliasse.
Üsna lühike lugu on hästi kokku kokku kirjutatud. Olgugi, et süžeele suurt rõhku justkui ei ole, on selles mitu tegevusliini, mis kõik omavahel põimuvad. Osad neist on nö ilmsi, teised ilmnevad loo tegelaste räägitud veidravõitu lugudes. Igat sorti müstikat ja imeelukaid on loos omajagu, aga kõike maitsekalt ja kuidagi – loogilistes kohtades. Sündmused avanevad järk järgult, infot jagatakse näpuotsaga killukese haaval ja lugedes on koguaeg tunne, et rääkijal on seda rohkem, ta teab, aga …
Jutustuse keel on maagiline. Ma lugesin eesti keeles ja kuulasin vene keeles üle ja mõlemal juhul oli tunne, et see on lugu nendele, kellele lugemine on pigem nauditav suhtlus keelega. Neil, kes otsivad pigem veel ühte lugu vampiirist, pole vist väga mõtet. Rikkalikku ja kaunist, võib-olla veidi oksliku teksti tuleb lugeda aeglaselt, igat lauset vaagides. Iga loosse ilmunud kujund leiab sõnalise teostuse ja kohati tundub, et reaalsuse ja unenägude vahel piiri ei ole ja võib-olla pole teksti ja lugeja vahel ka. Imeline atmosfäär, küünlad, punane ja must.

Lõpp, lõpust juba keegi kirjutas, et lõpus peab igaüks ise otsustama. Olid siis vereimejad või mitte. Või on see inimlik kujutlusvõime, mis hirmsaid pilte joonistab ja pimedust toidab.
Ja kui kedagi huvitab, siis minu meelest lugu ei ole hirmus. Võimalik, et millalgi ammu oli, aga mulle tundub, et hirmud on ka … evolutsioneerunud äkki, muutunud igatahes.

Raamatu lõpus on ka põhjalik ja huvitav kommentaar Jelena Skulskajalt. Mina sain nt aru, et mul on kõik need ühe nimega härrasmehed põhjalikult sassis 🙂

Mind piiras kari portselanist nukke, fajansist mandariine ja savist hiinatare, kes karjusid: “Elagu meie imperaator, suur Antonio Fu-Zing-Tang!” ja sööstsid mind kõdistama. Asjatult püüdsin nendest lahti saada. Nende tillukesed käekesed pugesid mulle ninna ja kõrva ja ma naersin kui meelehaige. Ei teagi, kuidas nendest lahti sain, kuid kui ma toibusin, seisite teie, sõbrad, mõlemad minu juures. Võlgnen teile sajakordse tänu, et te mind päästsite!”
lk 44

“Vaadake, need on meie muusikud.”
Runevski silmas hulka õnnetuid, keda aheldasid ketid ja ümbritses tuli. Mustad sokunägudega paharetid puhusid toimekalt tulele peale ja trummeldasid kuumaksaetud haamritega vastu õnnetute päid. Hala, needused ja kettide kolin segunes üheks kohutavaks kõminks, mida Runevski oli esialgu pidanud muusikaks. Vaesed ohvrid sirutasid teda nähes tema poole pikki käsi ja ulusid: “Tule siia! Tule siia!”

lk 54

Teised:

Sulepuru

Varlam Šalamov “Kolõma jutud”

Raamat räägib elust Stalini aegsetes sunnitöölaagrites Venemaa Kaug-Idas praeguste Tšuktšimaa, Magadani oblasti ja Jakuuti territooriumil. Raamatu autor veetis seal kokku 19 aastat, neist 17 kinnipeetuna. Jäi ellu ja tuli tagasi ning pani oma loo tulevaste põlvkondade tarvis kirja.
Need on lühikesed ja lihtsalt loetavad lood, igasuguse hüsteeria ja liigsete värvideta. Autor jutustab, kontsentreeritult ja rahulikult, teavitab, kuidas see oli ja mis see inimestega tegi. Järeldused joonistuvad kuidagi ise.
Nt et sotsiaalne kasv on sisuliselt võimatu. Igat inimest, olgu ta või kõige humaansem humanist, on võimalik demoraliseerida läbi füüsilise karistuse, külma, nälja ja alanduste. Ole sa nii kange, kui tahes, kusagil on igaühel see piir, kus ta on leivakoorukese või kummitusliku võimaluse eest nasta koju pere juurde valmis (vale)kaebusi kirjutama või kurjategija kandu sügama. Rääkimata nö ausast tööst. Toimub isiksuse nii moraalne kui eetiline lagunemine ja seda mitte ainult kinnipeetutel, vaid ka vangivalvurite ja teiste nö vabatöölistega (insenerid, geoloogid, arstid).
Et teatud oludes (külm, nälg, kurnatus) pudenevad inimeselt kõik elu jooksul kogutud suled – intelligentsus, maneerid, viisakus. Teadmised, mis olid vajalikud eelmises elus kaotavad igasuguse mõtte, hinda lähevad hoopis teised anded. Inimene loomastub ja kas sedagi, inimene justkui ei elagi enam, elutseb või hingitseb, eksisteerib. Ajust kaovad kõigepealt sõnad, seejärel mõtted ja lõpuks isegi mälestused. Inimene ei jõua enam rääkida, mõelda, meenutada. Kaovad ka emotsioonid, kõik peale ühe ja nimelt raevu. Aja raev on ainuke, mis kas või aeg ajalt kõike hõlmavale apaatiale vaheldust pakub. Meeleheitliku või vaiksena, valju, julma või nutusena. Ühes loos kirjeldab autor, kuidas laagris viidi läbi katse. Väikesele grupile kinnipeetutest anti topelt norm leiba ja vaadati siis, kas töötavad paremini. Inimene, olles saanud leivast natuke jõudu, sooritas enesetapu.
Et alalhoiuinstinkt on kohutav jõud. Hobused pidasid Kolõma külmas ja näljas vastu keskmiselt aasta. Aga inimesed elasid ja unistasid surmast ja elasid sellegi poolest edasi. Ja enesetappe oli, muidugi, ja enesevigastusi, kuid paljud said neist vaid unistada, sest paljud, kes tahtsid, puhtfüüsiliselt ei jaksanud seda korraldada. Ja siis veel see alalhoiuinstinkt, isegi viimse piirini kurnatud keha märgates veerevat kivi, tõmbub kõrvale ja aju otsib vabandusi, et jätta lahkumine homseks. Sest täna nt lubas ülevaataja, et annab õhtul oma koni suitsetada või on ilm veidi leebem kui eile.
Et igasugused humanistlikud teooriad ja süsteemid alustades Ficinost ja Mirandolost Marksini välja, kandudes reaalsesse ellu, muunduvad mingil arusaamatul põhjusel üheksaks põrguringiks. Et inimese mälu on kaval ja unustamine on jõuad – paljud laagritest naasnud pöördusid tagasi parteisse ja muudele nö peenematele kohtadele. Möönsid, et jaa, Stalin pingutas natuke üle ja partei mõistis kõike valesti, kuid meie, meie oleme ju tõsiusklikud marksistid…
Ja et loomulikult, ja seda ütles küll raamatu autor ka korduvalt selge sõnaga välja – laager ei paranda kedagi ja tagasi tulnuid ei vaja keegi.
Kokkuvõtteks ei oskagi midagi öelda. Keegi mainis, et raamat jääb kummitama. Ma võib-olla poleks viitsinud kirjutada, kui poleks eile õhtul, olles lapse magama lugenud (Jerome K. Jerome “Õdusad õhtujutud”), tabanud end mõtlemast vangide külmunud jalgadele, millest päeva jooksul immitses kummikutesse nii palju mäda ja verd, et jalad lirtsusid. Mõistus tõrgub seda ette kujutamast. Mhm, jääb, aga see vist autori eesmärk oligi. Ma lähen nüüd raamatukokku ja loen midagi pastelset Swarovski kristallidega, midagi armastusest ja shoppamisest nt ja kui parem saab, loen Šalamovit veel (Kolõma jutud on esimene osa kuue osalisest sarjast).

Teised:

trakyllmaprokrastineerinj2lle