Bohumil Hrabal “Liiga vali üksindus” LR 6-7/2020

IMG_20200501_132329__01__01__01

Mõnikord juhtub, et loetud tekst jääb pähe elama. Aeg läheb ja üha uued detailid kerkivad üles nagu lilled seal kraavis selle koera korjusel. Ma juba peaaegu ei tunnegi ära tema skeletti, selle Lonni, või mis ta nimi oligi, must, roostekarva käppadega – elusast peast ta mulle ei meeldinudki, kuid idee lilli täis kasvanud lumivalgetest kondikestest tundub sümpaatne.

Bohumil Hrabal „Liiga vali üksindus“ on viimati loetutest täpselt see. Mõtlen selle peale tihti, suure sümpaatiaga, ilma et seda täpselt seletadagi oskaks.

 „Olen kolmkümmend viis aastat töötanud vanapaberis ja see on minu love story. Olen kolmkümmend viis aastat pressinud vanapaberit ja raamatuid, kolmkümmend viis aastat määrinud end literatega, nii et olen hakanud sarnanema entsüklopeediatega, mida olen selle aja jooksul kokku pressinud vähemalt kolmkümmend kuupi, olen kann, mis on täis elavat ja surnut vett, ja kui mind vaid pisut kallutada, voolavad minust välja ainult kaunid mõtted; olen vastu omaend tahtmist haritud, ja ega ma õieti ei teagi, millised mõtted on minu omad ja tulevad minu seest ning millised on kusagilt loetud, ja nii olen ma nende kolmekümne viie aasta jooksul sulanud kokku iseenda ja mind ümbritseva maailmaga, sest kui ma loen, siis ma tegelikult ei loe, ma võtan kauni lause noka vahele ja lutsutan seda nagu kommi, mekin seda nagu klaasikest likööri, kuni mõte valgub minu sisse nagu alkohol ja imendub minusse, nii et see pole enam mitte ainult mu ajus ja südames, vaid tulvab ka mu arterites ja jõuab viimse veenitipuni välja. „

lk. 7

Hanta töötab vanapaberi vastuvõtu punktis hüdraulise pressi operaatorina. Tema tööks on vanapaberi pressimine ühesugustesse neljakandilistesse tihedatesse pakkidesse ja nii päevast päeva, 35. aastat jutti.

Lugedes tundub, et raamatute hävitamine on Hanta maailmas tavaline protsess – raamatud lihtsalt hävitatakse, päevapoliitiliste või muude selgitusteta. Hanta armastab raamatuid ja viib mõnikord mõned paremad koju. Vist mitte väga mõnikord – tema koju on juba kogunenud tonnide viisi raamatuid, ta elab ja magab raamatute keskel. Seejuures, mitte et ta raamatuid päästaks, see pole mingi vastuhakk või missioon vms, see on tema eluviis. Asjade hävitamine ei välista nende armastamist. Valitseb üldine ükskõiksus ja isetus.

Linn, kus Hanta elab, Praha, koosneb kitsastest ja haisvatest ruumidest. Midagi ei laiene ega hargne, pigem vastupidi, loo edenedes muutub nii linn kui ruumid väiksemaks ja rõhuvaks. Trepid ei vii kuhugi, uste taga ei ole midagi, lõpuks pole ustki, üksnes seinad. Täpsemalt – neli sina, mis lähenevad, nagu hüdraulise pressi rauad, liiguvad üksteisele vastu, ähvardades lömastada, nii linna kui lõpuks ka peategelase. Lõpus ta näeb seda isegi unes. Ja ega siin linnast palju juttu polegi. Lõpuks tundub, Praha on siin vaid tegelase pead. Peas, mis on täis klaustrofoobiat ja raamatuid. Hanta samastab end kokku pressitud raamatute pakkidega, ehitab end aastaid neist, mõtleb nendega. Kui raamatu lõpus Hantale öeldakse, et ta peab minema üle valge paberi pakkimise osakonda, satub Hanta paanikasse. Valge paber – mis saab olla kurvem tühjast valgest leheküljest?

Kogu tekst on uskumatult tihe, hermeetiline ja staatiline. Mu meelest pole sel ka suuremat mõtet. Puudub areng ükskõik millises suunas – ideeline, mõtteline, süžeeline. Pole ei küsimusi ega vastuseid. Keegi ei lähe kuhugi, ei pürgi millegi poole, ei ehita midagi. Minna polegi kuhugi. Kõik, mis juhtub, lihtsalt juhtub. Keegi ei küsi „miks“ ega ei otsi põhjusi. Lugedes meenusid mulle Escheri joonistused, mis minu meelest on ka sellised – loodud lihtsalt vaatamiseks. Võib ju proovida leida mõtet, kuid … kas see annaks midagi? Mõni asi lihtsalt on võluv, mõtteta, ise enesest.

e4b5c308-6968-4e6b-871b-5d0af8ffb191_800x600

Maurits Cornelis Escher, Relativity, 1953.

Leonard Mlodinow “Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul”

IMG_20200410_16521

„Elu seisneb probleemide lahendamises.“

Karl Popper

„Me oleme vaid pooleldi ärkvel võrreldes sellega, mis me võiksime olla.“

William James

Kui tihti te mõtlete sellest, kuidas te mõtlete? Mina nt mõtlen hoopis tihedamini sellest, kuidas teised mõtlevad. Tihti vist kulmu kortsutades:

– Jeerum, inimene, kuidas sa SELLE (hea või halva) mõtteni jõudsid?

Leonard Mlodinow kirjutab raamatus “Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul,” et jõutakse peamiselt kolmel viisil. Esiteks, mõeldes programmiliselt – sisse harjunud skriptid, autopiloodil sooritatavad argitoimetused. Teiseks, mõeldes analüütiliselt, st toetudes peamiselt eelnevale kogemusele/ teadmisele ja loogikale ning kolmandaks,  mõeldes nõtkelt, st mõeldes emotsionaalselt, konventsiooni- ja stereotüübivabalt, nö „kastist välja“. Seejuures, suuri avastusi teevad, leiutavad, planeeti valitsevad jms viimased ehk siis inimesed, kes oskavad mõelda nõtkelt. Nõtkelt mõtlemine on inimese unikaalne oskas, mida ei suuda ei loomad ega arvutid.

Kaks ema ja kaks tütart püüdsid kala. Nad püüdsid ühe suure kala, ühe väikese kala ja ühe paksu kala. Kokku püüdsid nad kolm kala, aga igaüks sai ühe kala. Kuidas see on võimalik?

Kui analüütiline mõtlemine on tänapäeval kõige tunnustatum tunnetuse liik, siis nõtke mõtlemise teadust teadlased veel alles loovad ja seda põhjusel, et varasemalt ei olnud puhtalt tehniliselt  võimalik selliseid mõtteprotsesse uurida ja kirjeldada.

Maailm on pidevas muutumises. Infovood kasvavad ning kordistuvad tempos, mida on raske hoomata. Viisid, mida inimene infot haldamiseks ja analüüsimiseks või nt erinevate probleemide lahendamiseks kasutab, vananevad ülikiiresti. Veel eile innovatiivsetena näivad lahendused täna enam ei tööta või vähemalt ei ole piisavad. Hästi hakkama saamiseks on vaja osata kiiresti ühelt probleemilt teisele ümber lülituda, oluline välja sõeluda ja reageerida, kohaneda, leida ebastandardseid lahendusi. Ehk siis – analüütiline mõtlemine enam ei päästa (pealegi on arvutid  meist ses osas juba kiiremad ja täpsemad), on vaja mõelda nõtkelt. On vaja olla paindlik ja originaalne.

Mustkunstnik väidab, et ta suudab visata lauatennisepalli nõnda, et see lendab mingi vahemaa, peatub ja tuleb siis tagasi. Ta lisab, et seejuures ei põrka pall millegi vastu, palli külge pole midagi seotud ning ta ei löö pallile vinti sisse. Kuidas ta selle tükiga hakkama saab?

Originaalne – st on vaja uusi, enneolematuid ideid. Mlodinow ütleb, et aga palun. St, mitte päris nii. Ta ütleb, et head ideed sünnivad ideede vabast voost. Selleks, et uued ideed saaks tulla, on vaja vabaneda vanadest, on vaja lahti lasta sisseharjunud skriptidest ja loogikast. Kirjeldatud seisundit on võimalik saavutada tahepingutuse abil – nt avardada oma tähelepanu ja teadvel olekut meditatsiooni teel. Aga soodustavad tegurid on teisigi, mh nt väljumine rutiinist ja  süvenemine oma tundmustesse. Teadvel olek, ideede voog ja edasi intuitiivne taipamine ei teki siis, kui me pingsalt lahendust otsime, püüame meeleheitlikult midagi välja mõelda  (siis me reeglina mõtleme analüütuliselt). Tekib hoopis jõudehetkel või isegi unes, siis, kui me seda ei oota. Olekus, mida enamus inimesi kirjeldab nagu „lihtsalt olen“. Nii et, nagu keegi Goodreadsis nutikalt märkis, järgmisel korral tabades end tühjal pilgul aknast välja või lakke vahtimas, ei maksa hurjutada end logelemise eest. Võta hoopis sedasi, et annad ajule võimaluse sünnitada midagi erakordset.

Mlodinow kirjutab kõigest sellest ja veel paljust selgelt ja humoorikalt. Teaduse populariseerijana teab ta täpselt, kuidas kirjutada keerulisest (neuropsühholoogia, eksole) nii, et see köidaks paljusid. Lisaks erinevate avastuste, teooriate ja praktikate kirjeldustele sisaldab raamat palju humoorikaid või vähemalt huvitavaid ja elulist näidet, nö sõnalist illustratsiooni. Raamatus on ka mõned testid selgitamaks välja lugeja võimeid mõelda nõtkelt ja soovitused, kuidas  parandada oma kognitiivseid võimeid.

Inimene loeb raamatut, korraga kustub tuli, ent vaatamata toas valitsevale pilkasele pimedusele loeb inimene edasi. Kuidas? (Raamat ei ole mingil elektroonilisel kujul.

Mina võtan sellest raamatust kaasa kaks mind isikliklikult enam kõnetanud mõtet. Esiteks, ikka ja jälle – puhkus on ülioluline. Ületöötanud või ka muud moodi ülekoormatud aju (KOGUAEG LOEN MIDAGI!) ei ole võimeline produtseerima värskeid ideid või enneolematuid lahendusi.

Teiseks järelmõtlemist vajav teema ja nimelt: ma eelistan, sh vaistlikult, töö olukorras inimesi, kes on tähelepanelikud ja täpsed, mõtlevad kiiresti ja loogilised, on hea analüüsivõimega (nt iseloomustused või arenguvestlused vms, mis sisaldavad minupoolset positiivset tagasisidet, sisaldavad tihti just neid sõnu). Samas, oma vaba aja veedan… nende igasuguste teistsugustega. Osaliselt tingib nö analüütikute eelistamise töö iseloom, kuid siiski, millisel määral ja kas teistsugune lähenemine oleks jätkusuutlik?

Ühesõnaga, huvitav teema ja hea kirjutaja.

Aitäh, Kirjastus Argo, raamatu eest!

Mariann kirjutas väga hea ja põhjaliku arvustuse nimetatud raamatule.

*Kaldkirjas tekst on tsitaadid raamatust.

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” (LR 8 – 9/2020)

IMG_20200501_132006__01Mäletate, ma kaebasin, et ei maga öösiti. Ja siis kirjutasin, et ostan uue madratsi. No vot, ma ostsin kaks ja magan nüüd nende peal nagu… (sosinal) magan, ühesõnaga. Öösiti. Täna ei maga, sest madratsid jäid koju ja üks teine öö, mil madratsid juba olid aga ma ikkagi ei maganud, ma siis lugesin.

Lugesin nii, et magamine ei meenunud isegi variandina mitte, lugesin vaimustudes sellest, kui ebamugav mul on. Lugedes!

Samanta Schweblin „Nähtamatu niit“ (LR 8 – 9/2020)

80 lk peatükkideta dialoogi. Räägivad noor naine Amanda ja poisike nimega David. Suremas olev naine meenutab äsjast puhkusereisi, mille ta veetis linna lähedal maal pisikese tütrega. Meenutab paari puhkusel veedetud päeva kirjeldades hetki, tundeid, sõnu, pisemate detailideni. Poisike täpsustab, laseb üle rääkida. Kuidas nad saabusid ja mida siis tegid. Keda kohtasid, kohad, kus käisid, lood, mida küla pealt kuulsid. Füüsiliste tundmuste suurepärased kirjeldused. Küsimused, mis piinavad naist, poissi ja lugejat võrdselt esimesest lehest viimaseni on „Mis ikkagi juhtus?“ ja „Mis neid kahte seob?“

Lapsevanema peamised hirmud: hirm kaotada oma laps füüsiliselt või tõugata ta endast ära, hirm hukkuva elukeskkonna eest, hirm kaotada kontroll olukorra üle ja näpuotsaga veel igasuguseid hirme. Õigesti doseeritult ja Schweblinil on see kahtlemata õnnestunud, tekitab juba üksi lugemine sellisest kokteilist irratsionaalset õudust.

Ja siis veel ussid, pardid ja tolm laste pihkuides.

Mulle tundub, et see on üks neist raamatutest, mida on parem lugeda nö puhta lehena, teiste muljetesse või sisukirjeldusse eelnevalt süvenemata. Seepärast ma rohkem ei räägi. Ainult seda, et see oli hea. Haarav (kleepuv?), pingeline ja hirmus.