Ulrica Nordström „Sammal. Avasta. Kogu. Kasvata. Metsast aeda: teejuht sammalde salailma“

Tõlkija Vivian Kuusk, Hea lugu 2021, 186 lk

Mul on üks väike hobi, nimelt käin aegajalt metsas samblaid katsumas (silmadega peamiselt). Sellest ka huvi raamatu vastu. Ilus raamat, täpsem sõna oleks vist „nunnu“. Tugev, kvaliteetsest paberist ja rohkete piltidega. Autor tutvustab ennast ja seejärel samblaid, mõni lõik sammalde ehitusest, sellest, kus ja kuidas nad kasvavad ning millega neid süüakse, vabandust, milleks saab sammalt kasutada. Edasi kirjeldab kümmet levinumat samblaliiki ja seejärel samblaaedu Jaapanist, Inglismaalt ja kusagilt veelt. Samblaaedade kirjelduste juurde on lisatud ka iga aia aedniku pilt koos lühikese eluloolise märkuse ja paari tsitaadiga. Edasi tuleb peatükk sambla kasutamisest käsitöös ja õpetused, kuidas samblaid kodustada, nt koduaeda kasvama panna või luua pisike samblaterraarium vm lauakaunistus. Kõike sellest äärmiselt põgusalt, isegi pinnapealselt. Justkui kõigest ja samas, mitte millestki. Autor ise ütleb, et „Raamatu eesmärk on juhatada lugeja sammalde juurde, jagada teadmisi neile, kes soovivad selle väljapaistva taimerühma kohta rohkem teada saada.“ Võib-olla tõesti, et huvi äratamiseks see sobib. Kui aga huvi on juba olemas, sa oled mõnda sammalt näinud ja äkki isegi katsunud, siis jääb see raamat liiga pealiskaudseks. Seejuures, mina nt väga head sambla raamatut ei teagi. Need määrajad, mida mina näinud olen, on olnud vanad ja nii keerulisi tabeleid täis, et minusugune hobi-samblasilitaja ei saa aru. 1998. aastal ilmunud Eesti sammalde määrajat (Nele Ingerpuu, Kai Vellak) ei ole näinud, nii et selle raamatu kohta ei oska öelda. Küll aga oskan ma öelda, millist samblaraamatut ma tahaks. Sellist, nagu TÜ kirjastus Eesti suursamblike kohta on teinud – põhjalikud, arusaadavad ja värviliste fotodega.

Praegu linke googeldades avastasin, et Eesti turbasammaldest tuleb ka raamat.

Kaks mõtet, mis mul raamatut lugedes tekkisid. Esiteks mulle jääb sügavalt arusaamatuks see sambla käsitööks kasutamine. Nt selgitatakse raamatus, kuidas valmistada samblast jalamatti või luuda kolde pühkimiseks. Samas märgitakse, et ei maksa loota, et need valmistatud esemed kaua vastu peavad, samblakäsitöö ongi selline, et teed mati valmis, pühid mõned korrad jalgu, matt puruneb, viskad ära. Valmistaja ütleb, et aga teha on ju tore. No ma ei tea, lähed kisud metsast kotitäis sammalt üles, sest lihtsalt … miks? Nagu – miks?? Taevas, osta endale (üks, korralik, pere peale terveks eluks) matt, eks ole ja jäta loodus rahule …

Vt ka: Ökoloog: liigne samblike kasutus rikub looduslikku tasakaalu

Teiseks, need imelised samblaaiad. Silmale on tõesti ilusad, võikski vaatama jääda. Aga need on üleni, pea viimse samblatutini tehislikud. Selles mõttes, et inimese poolt kavandatud ja kujundatud. Uhkemates aedades kastetakse sammalt kaks korda päevas. Sammaldelt pühitakse kõik neile varisev metsapraht, rohitakse välja iga tuule või linnukese poolt sinna poetatud seeme. Aias kasvavaid puid pügatakse vastavalt sellele, kuidas varju vaja on. Neid aedades pole ühtegi puunotti või kivi, mida iga päev pintsliga tolmust ei puhastata. Aga siis pole ju üldse päris? Siis on ju kuidagi hoopis teisiti … Ma jälle ei tea, aga ma siis eelistan ikka vist seda oma pruunikashalli koduvõsa …

Et siis, selline kiire ja kerge lugemine, ilusad pildid sees.