Tag Archives: raamat

John Wyndham “Midwichi käod”

Fantaasia 2021, 216 lk

Väike Briti küla nimega Midwich. Umbes  60 majapidamist, linnavalitsus ja kirik, koht, kus ei juhtu kunagi midagi. Kuni ühel heal päeval juhtub ja nimelt see, et kõik küla elanikud uinuvad hetkega nö jala pealt ja isegi lehmad, ja isegi kanaarilinnud. Ööpäevaks, misjärel ärkavad, sirutavad ja kurdavad, et näh, tuba külm ja kondid kanged. Ja pmts asi olekski piirdunud paari vaidlusega kuupäeva osas, kui küla kõik naised ei oleks mõne järgneva nädala jooksul avastanud, et ootavad last, seejuures ka üksikud lesknaised ja paarid, kel muidu justkui ei õnnestunud.

Mida teevad ühe väikese Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et kõik nende küla naised on korraga ja äärmiselt segastel asjaoludel titeootele jäänud? Õige, nad käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida nad teevad siis, kui lapsed sünnivad ja selgub, et lapsed on üksteisele palju sarnasemad kui oma vanema(te)le või inimlastele üldse? Õige, britid käivad üksteisel külas ja joovad teed. Mida teevad Briti küla elanikud, kui nad avastavad, et nende endi poolt üles kasvatatud nö käopoegadel on võimeid, mille vastu neil midagi vastu panna ei ole? St, te nüüd ei usu, aga ..  kui väikese Briti küla elanikud satuvad olukorda, kus kari hirmunud pubekaid hoiab neid sisuliselt pantvangistuses – britid käivad üksteisel külas ja joovad teed! Küpsistega (päriselt).

Ja see on fantastiline! Kogu tekst evib äärmist asjalikust ja rahu, dokumentaalfilmilik (ehk) jutustamise viis ja null ühikut emotsiooni. Kõik see kokku teeb ärevaks ja ajab hirmu nahka. Ja naerma. Ja närvi. Kohati on tunne, et tahaks öelda, kuidagi valjult ja väljakutsuvalt raamatut raputades, et „Hallo! Hallo, MEIL ON SIIN MÕNED TULNUKAD!! Kurat, pane nüüd see küpsis käest ja HAKKA JUBA TEGEMA! ÜKSKÕIK MIDA! AGA NÜÜD!“

Nagu „Trifiidide päev“, „Küüsalised“, „Kraken ärkab“ räägib ka „Midwichi käod“ – ikka samast. Tulnukate sissetungi võimalikkusest Maale ning maalaste eeldatavast reaktsioonist sellele. Kurb kuidagi, et ka siin ei pea Wyndham võõrliigiga leppimist võimalikuks, ammugi mitte armastust nende vastu. Keegi isegi õieti ei ürita. Kogu see meie humanism lendub samal hetkel, kui tekib kahtlus meie, mõttes maalaste, domineerimise osas. Keskmisele inimesele nö rahu ajal nii mõistlikuna näiv „Ela ja lase teistel elada“ reegel kehtib vaid siis, kui (ma arvan, et suht mis iganes) „teised“ või „teistsugused“ on meist kaugel, mitmes mõttes – distantsilt, arvukuselt, arengu järgult, jne. Mingi evolutsiooniline värk ehk …

On veel teisigi teemasid, mis raamatus mõtlemiseks pakutakse. Nt see, et inimestele nii hästi sobiv õiguskord ei pruugi sobida teistsuguste võimete ja võimalustega liigi puhul. Järele mõeldes – loogiline, aga ikkagi üllatav ka. Või kogu hariduse teema – kuidas me oma teadmistega ringi käime. Mulle tundub, et Wyndhami meelest peamiselt lohakalt. Et selle asemel, et oma teadmisi kasutada ja kasutada ära mistahes hüvede loomiseks, me tihti justkui seisaks kõrge mäe jalamil ja seletaks väsimatult, et teame, teame. Et me teame, kuidas üles või üle saada ja jah, me teame, et peame hakkama minema, üles või üle ja siis … seisame ja seletame.

Raamat algab hea hooga, midagi on juba juhtunud ja midagi veel ei ole ja mis need midagi täpselt on, kust tulid ja kuhu viivad, selge ei ole. Õhtus on tunda pinevust ja pinget. Raamatu teises osas enam suurt midagi ei juhtu (kuigi – ma ootasin), seal pigem muudkui käiakse külas, juuakse teed ja arutatakse. Kuid igav ei ole ja miskit ei veni. Mulle väga meeldis. Aga mulle Wyndham meeldibki, kolm eelmist eesti keelde tõlgitud raamatut meeldisid ka. Tubli meelelahutus.

Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Fantaasia 2021, 157 lk

Et siis, kui ma nüüd sellest, kuidas seda nüüd öelda, suhtepuntrast, õigesti aru sain, oli üks isa ja oli üks tütar.  Elasid ja  armastasid, eksisid ja reetsid, jõid, seksisid ja taplesid … ja terve maailm hävis ja tärkas taas ja seda kõike napil 150. leheküljel. Autor ise nimetab raamatut ühe-õhtu-lugemisvihikuks. Jah, mul oli kolme-päeva-kassi-päikesevanni raamat. Mõttes, käin kassi paela otsas jalutamas, kuid kuna ta otseselt jalutada eriti ei viitsi (ja mina põõsaaluseid nuuskida), passin see aeg … no vähemalt see aeg, mil kassi puu otsast päästa vaja ei ole, niisama, maja trepil mõne sooja joogi ja raamatuga. Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile – lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga! Sest loodud maailm on huvitav ja omanäoline ja nii palju, kui sellest raamatust sotti sai – laias laastus loogiline – elu käis ja asjad toimisid (päikeseprillid on kuki-muki). Ma oleks tahtnud pikemalt, lugu iseenesest on väga hea ja palju suurem kui raamat, selles on mitmeid väga häid pisikesi lugusid … . 

Tegelased. Kaaren tegi mulle natuke nalja, sest selline … mustad lehvivad juuksed, mustaks lakitud küüned, nahkmantel (must) ja tanksaapas, arvake ära mis värvi. Klassika, ühesõnaga. Aga mis siis, Kaarna veidi klišeelik välimus sobis hästi nii tema isikuliste omaduste, loo kui ka kirjeldatud maailmaga (tibukollane HH jope olekski selgelt veider tundunud ja nt tikk-kontsaga on niru konisid kustutada). Ja tema isa Haldemar, ühlasi mingi hetk armuke? Kas ma ikka sain õigesti aru, öelge keegi. Samas, Aekadioni rahva eluiga oli  pikem, kui Maavalla omade eluiga, nii et … No pole väga oluline, kui, siis see üksnes lisab tahke niigi mitmetahulistele, psühholoogiliselt üsna keerukatele ja põnevatele, tegelastele. Eriti Haldemarile, õrna südamega kasuahnele sõjardile. Mh meeldisid mulle kõrvaltegelased, õigemini see, kui orgaaniliselt nad looga kokku kõlasid, mul muutub tekst lugedes peas koha pildiks ja tõesõna, kui – siis just sellised s..pead seal maailmas ringi luusiksidki. Selgelt läbimõeldud värk, keegi ei olnud ei puudu ega üle, jn . Tegelaste puhul, tegelikult vist maailma puhul ka, meeldis mulle väga see, kuidas nad omandasid oma kuju, muutusid üha keerukamateks, kogu raamatu vältel. See, et kogu raamatu vältel lisandus üha uusi ja uusi detaile nt, mille poolest aekadioonlased erinesid teistest rahvastest või nende maailm Maavallast (aga armastasid nagu meie :)), vm. Meeldis, et need erinevused, nt tegelaste puhul, nii metsikult suured ei olnudki, olid hoopis nutikad. Sellised, “Ossa!” ja koguaeg oli huvitav. Kiidan veel raamatu ülesehitust, minu jaoks kõlas kenasti kokku, tervikuks, kui ma poleks lühijutu-poleemikat eelnevalt teadnud, poleks osanud tähelegi panna. Ja siis veel hoogu ja normaalseid dialooge eraldi.

Raamat on illustreeritud (Liisa Berezkin) ja see üldiselt on alati positiivne. Küll, sel korral pilt minu peas ja kunstniku oma eriti ei klappinud, minu peas on kujutatud maailm hoopis süngem paik ja no mis Haldemar! Haldemar minu peas oli kordi kuidagi … shrekilikum.

Kokkuvõttes, selline kiire ja tore lugemine, mulle väga meeldis.

Teised:

Triinu raamatublogi

Loterii

Loterii

Sulepuru

Rents

Aleksandr Grin “Sädelev maailm”

Päris keeruline lugu. Kuu alguses panin raamatu korduvalt käest, sest mõte kippus libisema, kuu lõpus aga … oleks ma indiaanlane, oleks „Jonn“ mu teine nimi.

Lugu meenutab veidi legendi Kristusest. Et on üks erilisi võimeid eviv inimene, keda ühed kaaskodanikud tajuvad pigem helget lootust toovana, teisi aga täidab ta viha ja kadedusega. Drud, Kaksiktähe Mees, on mees, kes kuulutas, et oskab lennata. Sisuliselt siis seda, et talle ei kehti ei teadus- ega loodusseadused. Teadagi, võimude meelest tuleb selline inimene kõrvaldada.

Drud kohtab oma teel kahte naist, kahte täiesti erinevat tüüpi armastust, millest nii üks kui teine on omal moel mulle sümpaatne. Runat uskusin lõpuni ja mul hakkas temast isegi kahju. Tavi on võluv kogu oma olemuselt, temasugused inimesed ei pea selleks pingutama. Hr Torp ajas hirmu nahka, olgugi, et suri veel enne, kui me üldse kohtusime ja Drud siis … oli ta siis looduse vingerpuss, kellegi kuri nali või lihtsalt uni, jäigi lõpuks selgusetuks ja see tegelikult ei olegi oluline. Oluline on see, et teistsugune olla on raske.

Venekeelne internet ütleb, et romaan on hoopis autobiograafiline, kuis Drud on ühiskonna poolt mõistmatuks jäänud ja tõrjutud loomeinimene e kirjanik ise, kahe naise prototüüpideks olid aga kirjaniku kaks järjestikust abikaasat, kellest esimene oli rahaka kaupmehe tugevalt kahe jalaga maa peal olev tütar, teine aga südamlik meditsiiniõde.

Keeruline on autori stiil – tohutult lingvistilisi liialdusi, sümboleid, allegooriaid ja vihjeid. Kohati tekkis tunne, et tekstist peab läbi rassima, küünarnukkide jõul roomama vm. Samas kuidagi ebaühtlaselt, kohati oli tekst kerge, lausa voogav ja romantiline. Ja keris nagu lumelaviin või laine ja ilma et ette teaks, mis saab, kui lõpuks peale vajub. Lugedes tundus, et võimalusi on kaks – lõhub mu niigi hapra psüühika jäädavalt või jõuan miskile hoopis uuele levelile, maailmast arusaamise preemium-tasemele, avaneb kolmas silm või midagi, mis neil merilynidel ja nastjadel seal tavaliselt avanebki. Aga loo lõpp oli kuidagi kiire ja kuidagi „möh“, hunnik küsimusi ja ei ühtegi lisaava otsa ees. Kuidagi nõutu tunne, keel on ju ilus nii nagu mulle meeldib, aga sel korral kuidagi ei toiminud. Ei midagi lõõgastavat ja võib-olla pole see üldse ühe korra lugemise raamat. Mul aga lõpuks oli kiire lugu ära lugeda.

Loetud fb Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse raames, veebruar – 1900 – 1929 ilmunud ulmeraamat.

Thomas Bernhard “Hukkasaaja” (LR 35-36/2021)

Tõlkija Mati Sirkel, SA Kultuurileht 2021, 112 lk

Lugu kahest andekast pianistist, nende õpingutest, ootustest ja lootustest ja sellest, mis juhtub siis, kui kaks andekat kohtuvad kolmandaga, neist endist veel jupp maad andekama klaverimängijaga. Olgugi, et lugu on kirjaniku fantaasia vili, on kolmas klaverivirtuoos, Glenn Gould, reaalselt elanud isik. Saatuslikul, kahe sõbraga kohtumise päeval esitab Gould Bachi „Gouldbergi variatsioonid“, muusikapala, mis on taustaks kogu raamatule.

Loo mina-jutustajaks on üks kolmest pianistist, nimetuks jäänud filosoof ning kogu raamatu tekst on tema (sise)monoloog. Mingit erilist süžeed pole, kõik sündmused on juba ära juhtunud, jutustajale on jäänud vaid meenutamine, mõtestamine ja analüüs. Peale kolme esimese ülilühikest lõiku, on kogu edasine tekst ülipikkadest lausetest koosnev tekstilahmakas, katkematu mõttevoog. Lõikude ja taandridade puudumine teeb teksti jälgimise veidi keeruliseks, kuid raske seda lugeda siiski ei ole. Internet ütleb, et romaan on kirjutatud Bachi “Goldbergi variatsioonide” rütmis. Kuulasin Bachi lugedes ja eraldi, püüdsin leida teksti ja muusikapala ühist rütmi, kuid ausalt öelda, ei leidnud. Just seda seost või sarnastust. Kuigi – tekstil kahtlemata on oma, selgesti tajutav, huvitav rütm olemas. Lisaks tohutult kordusi ning semi- ja muidu komasid. Ka pinget ja hoogu ja mis see 100 lk jauramist siis ära ei ole. Mulle isegi meeldis.

Sellest vist, et kunst võib tappa ja mõnikord ta seda teeb. Võimalik, et lihtsalt sellepärast, et saab. Geniaalsusest ja andest, identiteedist, kommunikatsioonist, eksistentsiaalsetest otsingutest jm.

J. S. Bachi “Goldbergi variatsioone” Glenn Gouldi esituses saab siin:

Paar tekstinäidet ka:

Me kujutame ikka ette, et istume koos nendega, kelle poole oleme eluaeg tõmmet tundnud, just nende niinimetatud lihtsate inimestega, keda me mõistagi kujutame ette hoopis teistsugustena, kui nad tegelikult on, sest kui me tõesti nende juurde istume, siis näeme, et nad pole sellised, nagu me mõtlesime, ja et me ei kuulu absoluutselt nende sekka, nagu oleme end arvama pannud, ja me saame nende lauad ja nende keskel ikka vaid selle kardetud šoki, mida tunneme õigustatult, kui oleme nende lauda istunud ja arvanud, nagu kuuluksime nende sekka ja võiksime kas või kõige lühemaks ajaks karistamatult nende juurde istuda, mis on suurim eksitus, mõtlesin ma. (lk 90)

Wertheimer oli ju tahtnud klaverivirtuoosiks saada, mina ei tahtnud seda üldse, mõtlesin ma, minu jaoks oli klaverivirtuoossus olnud väljapääs, venitamistaktika millegi jaoks, mis pole mulle küll iial selgeks saanud, tänaseni mitte, Wertheimer tahtis, mina ei tahtnud, mõtlesin ma. Ta on Glennil hinge peal, mõtlesin ma. Glenn oli mänginud vaid paar takti ja juba oli Wertheimer mõelnud loobumisele, mul on see täpselt meeles, Wertheimer oli astunud Horowitzile eraldatud teise korruse tuppa Mozarteumis ning kuulnud ja näinud Glenni, oli uksele seisma jäänud, Horowitz pidi ütlema, et ta istuks, ta ei suutnud istet võtta, kuni Glenn mängis, ales siis, kui Glenn oli mängimast lakanud, võttis Wertheimer istet, pani silmad kinni, näen seda vee päris täpselt, mõtlesin ma, ta ei rääkinud enam. Pateetiliselt öeldes oli see lõpp, lõpp Wertheimeri virtuoosikarjäärile. Me õppisime kümme aastat ühte muusikariista, mille oleme endale välja otsinud, ja kuuleme siis pärast neid vaevarikaid, rohkem või vähem masendavat kümmet aastat paari takti geeniuselt ja meiega ongi kõik, mõtlesin ma. Wertheimer ei tunnistanud seda, aastaid mitte. Aga need paar takti Glenni-mängu olid tema lõpp, mõtlesin ma. Minu mitte, sest juba enne Glenniga tutvumist olin ma mõelnud lõpetamisele, oma pingutuse mõttetusele; kuhu ma ka ei sattunud, olin ikka olnud parim, selle seisundiga harjunud, aga see ei takistanud mind lõpetamisele mõtlemast, mõttetuse katkestamisele, kuigi häälte kiuste, mille kinnitasid, et ma kuulun parimate hulka, aga parimate hulka kuulumisest polnud mulle küllalt, mina tahtsin olla parim või üldse mitte keegi, nii ma siis lõpetasin ja kinkisin oma Steinway Altmünsteri õpetajalapsele, mõtlesin ma. (lk 54, 55)

Mehis Heinsaar “Ööpäevik” (LR 1-2/2022)

Mul on päevikutega kuidagi keeruline. Huvitava inimese päevikut, eriti mõttepäevikut, on kahtlemata huvitav lugeda, aga arvustama väga ei kipu. No umbes nagu loomaaias, et vaatame ja imestame, aga ega õpetama ju ei lähe, hüaani nt pesa ehitama või seltsielu elama. Samas ju autor ikka ise ka mõne sihiliku liigutuse tegi, et need päevikud raamatu kuju omandaksid … Mul tekib siis alati küsimus, et kas autor päevikut kirjutades teadis, et avaldab need kunagi. Heinsaar ütleb oma “Ööpäevikut” tutvustavas videos, et kirjutas lugejale oma peas ja see kuidagi klapib mu tundega, et kirjanik, sõnastab ta siis selle enda jaoks selgelt või mitte, vähemalt osaliselt kirjutab ikka alati natuke (ka) lugejale peale mõeldes …

Teiseks, olles tutvunud kirjaniku päeviku või (auto)biograafiaga on mul hiljem raske selles abstraheeruda ning kirjaniku teisi raamatuid tajun juba läbi biograafia prisma. Nii et … On tegelikult vastupidi ka juhtunud. Selliselt, et kirjaniku teoste põhjal on kujunenud väga kindel ettekujutus kirjanikust ja siis (auto)biograafiast selgub, et on pilt on rohkem väär kui natuke (vt ka venekeelsete kinosõprade Tarkovski päevikute avaldamise järgne hüsteeria ja hämmik, seal nimelt selgus, et filmigeenius ei olnud kaugeltki meeldiv inimene). Etteruttavalt ütlen, et Heinsaare päevikut lugedes mul varasema ettekujutusega mingit dissonantsi ei tekkinud. Võib-olla sellepärast, et ma olen teda vähe lugenud. Olen proovinud lugeda, „Härra Pauli kroonikaid“ ja „Ebatavalist ja ähvardavat loodust“ aga läbi lugenud pole õieti midagi, mõned üksikud Vikerkaares või Loomingus ilmunud jutud vaid … Ju eriti ei köitnud, aga mõtlen nüüd, et ehk oli vale hetk. Praegu, kui pooleli on “Unistuste tappev kasvamine”, olen veendunud, et Heinsaar on selline kirjanik, kelle jaoks peab olema õige tuju, vaimne seisund, Marss õige küljega Merkuuris vm. Muidu ei saa aru, ei haagi.

Samas,  isegi kasinavõitu lugemuse pealt saan öelda, et „Ööpäevik“ on hoopis teisest puust, kui Heinsaare lühiproosa. Veel kordi poeetilisem ja müstilisem. Keeleliselt kaunim ja keerukam, tihedalt kujundeid (ma juba üksi vastamata armastuse võrdlemise eest karvutu koeraga annaks nii mõndagi) ja leidsõnu täis. Ühesõnaga – puhas rõõm. Nii et kindlasti tasub proovida lugeda ka neil, keda tema lühijutud ehk ei kõnetanud.

Sisult on “Ööpäevik” selline päevik-päevik või Päevik, kus lugejal on võimalik jälgida midagi tõeliselt intiimset ja nimelt protsessi, kuidas see konkreetne inimene, päeviku autor, oma hingemaastike harib. Ja harib mu meelest üsnagi meelekindlalt ja järjepidevalt vaatamata sellele, et tundliku loojanatuuri omailm pole kaugeltki golfimuru. Oma hingelaugaste või mõttepusade sügavusse vaatamine on raske, mina usun, et alati. On vaja julgust ja pealehakkamist ja kui juba nähtud, tuleb kaardistada ja oma seal elava personaalse Cthulhuga (pole iial kuulnud, et keegi seal valgeid kassikesi näinud oleks) edasi elada ja võidelda või vähemalt õppida kooseksisteerima viisil, mis peremeesorganismi maist eksistentsi ei ohustaks. „Maskid peast!“ karjusid Jack Torrence`i deemonid Stephen Kingi „Hiilguses“ vahetult enne Jacki maist otsa saamist, aga Heinsaar näed, rebib maske paremale ja vasakule, vaatleb oma deemoneid, võitleb aastast aastasse ja elab. Ja loob.

Minu jaoks osutus “Ööpäevik” oluliseks lugemiseks veel seepärast, et võimalik, et mitte alati otse, kuid siiski, koorusid Heinsaare laastukestest tõekspidamised, millesse mina (ka) (sajaga) usun (jutlustamiseni välja). Ja nimelt see, et kvaliteetne mõttetöö saab toimuda üksnes piisavalt maganud inimese peas. See, et inimese pea ei ole kummist ning selleks, et seal saaks sündida midagi uut, on vaja ruumi ja aega, ehk et inimene peab vahel lihtsalt logelema, tiksuma, tegema mitte midagi. Ja et lause “Terves kehas terve vaim” ei ole niisama sõnadekogum vaid faktile lähedalseisva tõeväärtusega informatsiooni ühik, mõõdukas füüsiline koormus on vajalik, eriti neile, kes suurema osa oma tööst peaga ära teevad. Ja viimaseks see, et …
But just because it burns doesn’t mean you’re gonna die
You’ve gotta get up and try, try, try
(Pink „Try“)
… et alla anda ei tohi, peab proovima ja noh, lootma ja et …   🙂 ükskord me võidame, nii kui nii (heh, igaüks oma deemoni)!

Ühesõnaga, meeldis. Lugesin oma eksemplari nii kapsaks, et oli vaat, et piinlik nüüd Instagrami jaoks pilti teha.

“Vastamata armastus, see on nagu ilma karvadeta koer, kellel on inimese mõistus – ta tekib kuidagi äkki ja seal ta siis on … Tal on omaette eksistents. Ta on kummaline, ebardlik reptiil, haletsusväärne ja inetu oma üksinduses. Samas, heidiklapsena sündinuna pole ta ju milleski süüdi … Juhtumisi on see olevus mu vereringe ja seedekulglaga praegu otseühenduses, ja ma olen sunnitud temaga samastuma.

Kui see ebard vähegi lootust näeb, hakkab ta saba liputama, lootes pääseda sooja tuppa ja midagi hamba alla saada. Paraku saab ta sooja toa ja söögi asemel enamasti jalaga, sest tal pole karvu. Sest ta on värd. See olend on nagu padrikust leitud Chupacabra, jõletislik reptiil, kes peale jälestuseseguse kaastunde ei ärata ühtegi muud tundmust. Ka ei võta ta vastu igasugust sööki. Praegu toidaks seda kummalist looma ainult kiri armastatult, kiri teiselt poolt ookeani. Isegi paar-kolm rida kustutaks ta nälja, aga seda ei tule, seda ei tule enam … ” (lk 100)

Teised:

loterii

kirjakoi

Stephen King “Hiilgus”

Ühinenud Ajakirjad, 2018, 528 lk

See on üheksas Stephen Kingi raamat, mida lugesin, ühtlasi seitsmes romaan. Lemmikud on Dolores Claiborn ja Misery, sealt edasi Loomade surnuaed jm. Ühesõnaga, mulle King meeldib. Meeldib tema rahulik jutustamise viis, detailirohkus ja põhjalikkus. Meeldib julgus käsitleda keerulisi teemasid, meeldivad tegelaste hirmutavalt täpsed psühholoogilised portreed jpm. Seepärast, kui ma kuu algus otsustasin, et võtan osa ulmekirjanduse väljakutsest (siiani olen ma igast väljakutseid vaid alustanud või kavatsenud alustada, nt loominguraamatukogu väljakutse tundus detsembris hirmus ahvatlev, aga seda täpselt esimese teemani – raamatu täis naljalugusid – ma isegi otsisin need raamatud välja – aga no ei, ei suuda), (ja veel teemaväliselt – olen aru saanud, et lugeda nö kastist välja, mis minu arusaamise kohaselt on väljakutsete mõte, mulle meeldib, aga ei meeldi õiget raamatut otsida, (pakun, et paljud just seda otsimise protsessi naudivad)), siis märgates “Hiilgust” sobivate raamatute nimekirjas, pikalt ei mõelnud – suht kindla peale valik. Aga võta näpust, Goodreadsis hindasin nüüd kolme tähekesega. 

Ühesõnaga, Overlook. Üksildases looduskaunis kohas asuv pika ning sünge ajalooga külastajatele üksnes suvel avatud kuurorthotell. Just siia kolib talveks majahoidja koha saanud algaja kirjanik Jack Torrence koos oma naise ja viieaastase pojaga. Hea lootusega hinges, loomulikult – pea pool aastat  armastatud pereliikmete keskel, eemal kõigist halbadest harjumustest ja ahvatlustest – kõlab ju nagu unistus? Töö ka konti ei murra, maa ja ilm aega ammu igatsetud kirjanikukarjääri edendamiseks … 

“Igal suurel hotellil on oma skandaalid,” /—/. “Viirastused samuti.” lk 36

Põnev, eks, aga kas siis normaalne inimene sellest end segada laseb. Ühesõnaga, lumi ja tormid saabuvad nagu lubatud ning samuti, nagu lubatud, lõikavad nad ära hotelli ja selle elanike ühendusteed ülejäänud maailmaga. Ja siis hakkavad asjad juhtuma. Ja isegi elama ja isegi mitte ainult asjad. 

Raamatu esimene kolmandik ehk, meeldis mulle kõige rohkem, osa, kus joonistus välja tegevuspaik ja tegelased. Lihtsad inimesed, kõik me teame selliseid. Jack Torrence – abikaasa ja isa, nagu juba öeldud, algaja kirjanik aga ka endine pedagoog, vägivallatseja ja alkohoolik, kes vaevu kontrollib ennast. Tema naine Winnifred või lühemalt Wendy – oma meest sama palju armastav kui kartev, lapse nimel kõigeks valmis olev ema. Ja nende poeg Danny – eeskujulik ja tark, oma vanemaid armastav veidi eriline ja seetõttu veidi üksildane laps. Eriline, sest mõnikord Danny näeb minevikku või tuleviku ning loeb inimeste mõtteid. Hotellist lahkuv vana kokk Dick Hallorann nimetab Danny telepaatilisi (?) võimeid hiilgamiseks. Dick ise on ka selline. 

King võtab Kingile omaselt kõik tegelased algosakesteks lahti ja sorib seal siis mõnuga ja laseb lugejal ka sobrada, eeskätt nende mõtetes, aga ka nt tunnetes ja see teeb nad väga reaalseteks. Ja annab võimaluse neid mõista, tükk aega on tunne, et kõik nad on arusaadavad ja loogilised, nende teod ja motiivid jn,  kuni päris raamatu lõpus on ups – ma nt ei saanudki aru, mis Jack Torrence lõpuks hukule viis, tema sisemised deemonid või välised jõud. Aga see mu meelest on väga oluline. See, kas Jackil oli valikut ja ta valis kergema vastupanutee või ei olnud. Oli lihtsalt must, valgust neelav auk kusagil peas ja see on juba päriselt hirmus, sest kuidas võidelda õudusega, mille sünnitab su oma aju? Enda eest ju ära ei jookse … 

Meeldis, kuidas King atmosfääri ehitab. See katel, eks, mu meelest oleks see pidanud raamatu kaanel olema (mitte, et kaanekujundusel (2018) midagi viga oleks, üldse ei ole … ). Kunagi seitsmenda või kaheksanda klassi kirjanduse tunnis seletas üks pedagoog tõsise näoga, et järve kohal müristav äike tähendab seda, et peategelase hinges on muremõtted ja tusk. Minu üllatus oli mõõtmatu, ma ei saanud kaugeltki mitte kohe aru, mis seos on aeg ajalt ja inimesest üldiselt sõltumata esineval loodusnähtusel ja pudrul ning kapsastel peategelase peas. Aga see Kingi aurukatel, millest tuli perioodiliselt auru välja lasta plahvatuse vältimiseks. See oli minu meelest nii kohane ja nii võimas kujund – süžee seisukohalt hästi põhjendatud ja atmosfääri geniaalselt loov või kirjeldav. See podises taustal kõik see 500+ lehekülge. Koguaeg meeles, mitte et nähtaval, aga kindlalt olemas ja kuumenev, kuumenev … Katla kujuline Damaskuse mõõk, mis on võimeline muutma lendlevaks tuhapilveks hiiglasliku kuurorthotelli. Või mõne täiskasvanu ja üldse mitte rumala inimese teadvuse. 

Teine kolmandik raamatust venis. Jack muudkui pühkis taskurätiga huuli ja asjad muudkui elustusid ühe kaupa ja minu meelest üsna ebaoriginaalselt. Ma juba lugesin mõttes asju, mis kõik veel ühes hiiglaslikus inimtühjas hotellis hirmus võib näida ja ootasin, et millal siis, millal ometi kõik päriselt halvaks läheb. Samas – pinge püsis, kogu raamatu vältel, aga no tempo, seda kohati tundus, et ei olegi. Isegi minu jaoks, kes ma nii üldiselt talun igast seletusi, kirjeldusi ja eriti, eriti mõtisklusi päris hästi. Lõpuks siis ikka läks kõik päris halvaks ka ja kusagil päris lõpuks suutis King mind veel paar korda üllatadagi. Nii et … 

Seda veel mõtlesin, et üks õudne asi, mis on pea igas Kingi raamatus (no vähemalt neis, mida ma lugenud olen ja see on ikka üsna väike osa erakordselt viljaka Kingi loomingust). St, on see, millisena need lihtsad, tavalised, statistiliselt keskmised inimesed kokkuvõttes välja joonistuvad. Euroopalikust keskklassist ja igasugusest american dreamist sama kaugel, kui minu laudatriibuline kass savannist. Tavaline, keskmine inimene Kingi raamatutes on üsna maine ja mõttelage ning liiga tihti meeleheitel. Võib muidugi olla, et see ei tähendagi midagi. 

Suht ok raamat, aga liiga pikk, ma ootasin lõppu … pikalt.  

Loetud fb Lugemise väljakutse grupi ulmekirjanduse väljakutse raames, jaanuar – originaalis ilmunud 1970-1979.

Paul Auster “New Yorgi triloogia”

Tõlkija Triinu Indrikson, Atlantis 2000, 352 lk

Triloogia koosneb kolmest eraldi seisvast romaanist: “Klaaslinn”, “Vaimud” ja “Lukustatud tuba”. Kolm kriminulli, mis pole ühegi minu poolt varem loetu moodi. Kummalised, melanhoolsed, tusased isegi ja kordagi mitte igavad vaatamata sellele, et sündmusi peaaegu ei ole. Lihtsaid lauseid on kerge lugeda, samas koguaeg on tunne, et oot ja lappasin tagasi ja lugesin üle ja … Kõik kolm romaani täit lakkamatut otsimist kuid mitte ainult. Iga romaani otsija jõuab iga kord lõpuks järeldusele, et otsimise olemus ja käik tuleb üles kirjutada ja just neist kirjetest saab otsija maailma keskpunkt ja olemus, elu väljaspool neid lõpuks kaob. Punane lugusid ühendav märkmik on see, mille ümber luuakse ja lammutatakse, maailmu ja isiksusi. 

Ei ole raske tekst, kuid mitmekihiline, tihedalt sümbolismist, viidetest (Melville, Poe, de Cervantes, Lewis Carroll, Pühakiri ja võibolla midagi veel) ja rasketest teemadest läbi põimitud.  Üksindusest ja pettumustest, loomingust ja kaotustest, identiteedist ja sellest, et inimeste reaalsustaju on erinev ja ettearvamatu. New Yorgist. Õhkõrnad seoste sillad näilise tegevusetuse taustal, mitmed skisofreenilised peegeldused loo erinevate tegelaste näol.

Mulle meeldib, kuidas see kõik vormistatud on. Ma pole varem sellise ülesehitusega raamatut vist  lugenud. Ei oska ka midagi sarnast nimetada, ainuke, mis tundub samavõrd salapärane ja mingis mõttes hoomamatu, on “Twin Peaks”, aga ikka ei ole ka. Igatahes, neid lugusid tuleb lugeda järjest, siis kolmanda loo lõpuks mingid tükid sellest mitmekihilisest puslest hakkavad klappima, vist 🙂 

Minule lõpuks tundus, et mõistatuslik, kergelt sombune atmosfäär oli vajalik üksnes selleks, et süveneda ühe isiku sisemusse, tema püüdu leida ja mõista end. Vist nii, et iga inimese peas on lukustatud tuba, milles võib olla nii tühisuse kuristik kui lõputute võimaluste labürint. Ja on vaja julgust, et piiluda sinna, pimedusse. Ja mõnikord piilutakse sealt vastu ja tagajärgi ette ei tea. 

Ja et raamatu peategelane kaob lõpuks ära, sulandub ümbritsevasse keskkonda jäljetult. Ta lihtsalt väljub toast ja suundub, kuhugi .Võimalik, et mõnda teise Austeri raamatusse, ma igatahes kavatsen järgi uurida. 

Internetist lugesin, et Paul Austeri loomingule on iseloomulik, et tema teosed paigutuvad kuhugi punkti, kus kohtuvad intellektuaalne mainstream, detektiiv ja hüperrealism. No, ma vahetaks hüperrealismi postmodernismiga ja siis olen nõus. 

Kui, siis lugeda aeglaselt, väikeste ampsude kaupa ja kindlasti peale juua, mõnda head musta teed, nt. 

Teised:

Sehkendaja (Klaaslinn, Vaimud)

Sehkendaja (Lukustatud tuba)

Tõnise lugemispäevik

Paul Auster “Timbuktu”

Üldiselt, raamatud, mis räägivad mingi konkreetse looma elust, ammugi, kui sellest elust räägib loom ise, ei ole minu tassike teed, lihtsalt ei meeldi. Mul on kodus kaks kassi, ma armastan neid ja ma räägin nendega, nemad vastu ei targuta ja täpselt nii ongi hea. 

“Timbuktu” minajutustajaks on koer nimega mr Bones. Kogu tegevus toimub läbi tema silmade ja kõrvade. Mr Bones on üks igavene tark peni, nt kurvastab oma hääleaparaadi ehituse üle. Ta nimelt valdab kolme keelt (kui koerte oma kaasa arvata), kuid pole võimeline inimkeeli rääkima, sest koon ja kõri, vm. See eest arutleb küll täiesti inimkeeli inimmõistusele kohaselt, elu, surma, muusika ja isegi inimeste omavaheliste suhete üle. See pmts häiriski kõige rohkem. Kui juba koer minajutustajaks, siis oleks ju võinud vähemalt proovida arutleda kuidagi koera moodi. Kõik need instinktid ja värgid ..

Esimene pool raamatut meeldis mulle rohkem. Seal räägib mr Bones oma peremehest, kelleks kõigepealt oli end jõuluvanaks joonud Willy G Christmas. Juudi perekonnast pärit Willy vahetas oma juuditarist ema suureks kurvastuseks nime peale seda, kui ükskord õhtul pahaaimamatult teleka ees vedeles ning Jõuluvana teda läbi ekraani kõnetas. Ühesõna, selle äpardunud poeedi lapsepõlv, elu ja varajane surm – see osa oli päris hea. Värvikas, psühholoogilises plaanis usutav karakter jn. Mh see, kuidas teades, et lõpp on lähedal, Willy koerale õpetusi jagas ja vähemalt üritas uut kodu leida. Ja ka peale surma ei jätnud Willy vana sõpra päriselt üksi, ilmus talle unedesse ja vaat need unedes peetud dialoogid olid veel kõige paremad. 

Edasi algavad koera enda seiklused. Söögi ja uue peremehe otsingud. Mitte, et päris esimese korraga, kuid lõpuks läheb  koerakesel hästi, ta  leiab endale uued inimesed, püüab meele järele olla, kohaneb ja … Ja korraga lõppes kõik ära. Mõttes, minu õnneks, sest mulle raamat eriti ei meeldinud, aga no tehniliselt – liiga kiire ja liiga mitte midagi ütlev. Ei mingit lugu kokkuvõtvat mõtet, ei mingit erilist traagikat vm. Lihtsalt üks lugu ühest koerast. No. Olgu siis. 

Kunstnik Julia Goschke on teinud loost graafilise novelli ja sellest omakorda video ja see on küll ilus ja armas vaadata. nt kunstniku kodulehel: SIIN

J. K. Rowling “Jõulupõrsas”

Tõlkinud Kaisa Kaer, Varrak 2021, 320 lk

Ma ei mäleta, et mul oleks kunagi kaisukat olnud, aga mu lapsel on.  Nüüd siis 9-aastane koer Nässu, käib lapsega igal pool kaasas ning ma olen juba aastaid hirmuga mõelnud, et mis siis küll saaks, kui see sada korda pestud, pleekinud ja pulstunud koernäss ära peaks kaduma. Aga just selline jube lugu juhtus 7-aastase Jacki kaisupõrsaga, kelle nimi on Põlsas. Põlsas põhjusel, et ta on Jackil veel ajast, mil r-täht tundus keeruline. Ja see on väga oluline, sest just praegu on Jack elus nii palju uut. Uus kodu ja kool ja uus ema kaaslane ja uus kasuõde ema uue kaaslase tütre näol. Segadust rohkem kui küll ja siis oli vana hea Põlsas suureks abiks. Sest veidi luitunud ja lontis, kuid viimse voldini oma ja otsast otsani tuttavat lõhna täis. Oli, kuni kärgpere laste tüli käigus jäljetult kadus. Nagu kadus ka ema lemmik Vetsupaberirulliingel ja isegi viimase asemele ostetud uus ja uhke. Ka Põlsa asemele osteti uus, samasugune põrsas kuid abi sellest ei olnud. Jacki mure oli mõõtmatu. Ja mis siis ikka tehakse, kui midagi kaduma läheb. Eks tuleb minna otsima ja Jack läheb ja võibolla see oleks üks hoopis teistsugune lugu, kui kõik poleks juhtunud jõululaupäeval, imede ja lootusetute juhtumite ööl.

Kuhu kaovad asjad, kui nad ära kaovad? Aga maha jäetud harjumused? Isikuomadused, tunded … Mis neist kõigist saab ja kas nad ka leidmist igatsevad?

Ma pole Rowlingut varem lugenud, mingil loogilisel ajal jäi vahele ja hiljem mõtlesin, et nüüd enne ei loe, kui lapsega koos. See aeg jõudis kätte ja ausalt, ma olen vaimustuses. Kõige enam ehk maailmaloomest. Nii teistsugune maailm ja samas nii loogiline. Midagi ei juhtu niisama, kõigel on põhjus ja tagajärg või vähemalt adekvaatne seletus. Keegi ega miski jää kuhugi ripakile, ei ole ülearune, kõik loo jooksul tekkinud küsimused saavad lõpuks vastused, kõik niidid seotakse kinni. Maailm on nutikas ja üllatav, detailne, seda on lihtne ette kujutada. Maailmaga sama hoolikalt välja joonistatud tegelased, neid on palju ja nad on erinevad kuid eranditult huvitavad. Tohutu teemade ring, sotsiaalist poliitikani, perekonnast ja pantvangidraamast. Kaotustest, armastusest, lootusest ja mälust. Ja seda kõike lapsele arusaadavas, kuid mitte liigselt lihtsustatud keeles. Seejuures raamatu toon on üdini armas ja helge, isegi seal, kus justkui ei ole.

Üks asi, mis mulle väga meeldis, kuidas lugu, mis sisuliselt algas sellest, et  „Mina vajan/ tahan/ armastan“, jõudis lõpuks välja küsimuseni „Aga kes mind vajab/ tahab/ armastab?“ Ja see ka veel, et lõpp oli küll kokkuvõttes õnnelik, kuid siiski mööndustega. Tõsieluline kuidagi. Umbes, et lootus on meeletu jõud, tohutu, peaaegu kõikvõimas. Kuid siiski vaid peaaegu. Siiski on olemas olukordi, kus sa võid looda kogu oma suurest või väikesest hingest, südamest või ma ei tea, millega veel inimesed loodavad, aga kasu ei ole midagi. Kaotused on elu paratamatu osa ja mõnikord tuleb leppida, lahti lasta ja edasi minna.

Minu kümneaastane laps nuttis viimased kaheksa peatükki täiesti lohutamatult. Ma lugesin seda raamatut unejutuks ja lõpuks olin päris hädas. Pakkusin korduvalt, et no ärme siis loeme, kui nii väga kurb on, kuid laps pühkis pidžaama varrukatega silmi ja nina ja nõudis kompromisse mitte soosival häälel, et „Loe edasi, äkki ikka … „ Ja jäi lõpuga rahule vähem, kui mina jäin. Ja sellegi poolest, meile mõlemale väga meeldis. Sedavõrd, et tellisime „Ickabogi“ nüüd ära. Mul on kodus tegelikult kolm osa Harry Potterit ka, aga hakkasin mingi meeltesegaduse ajel ostma neid suuri, värvilisi ja no need pole voodis lugemise raamatud ju – kogemata näo peale kukkudes tapavad ära … nii et. Sry, ma juba maast ja ilmast.

Olgu veel öeldud, et raamat iseenesest on ka ilus, kena köide, silmasõbralik teksti suurus ja srift ning Jim Fieldi vägevad illustratsioonid.

William Peter Blatty “Eksortsist”

Tõlkija Silver Sära, Fantaasia 2021, 356 lk

Washington, 70ndate algus. Populaarne näitleja Chris MacNeil ja tema 11- aastane tütar Regan elavad hästi. Kuni enam ei ela. Tüdrukuga hakkab juhtuma imelike asju. Alates nähtamatust sõbrast ja veidratest häältest majas kuni selleni, et armsast 11-aastasest lapsest saab korraga mitmes keeles roppusi röökiv ja haisev, enda ja ümbritsevate vastu mitmeti vägivaldne koletis. Chris pöördub abi saamiseks arstide poole, lapsele tehakse mitmeid uuringuid, sh psühhiaatrilisi, kuid abi sellest ei ole. Samal ajal sünnivad veidrad juhtumised ka linnas. Pühakodasid rüvetatakse ning Chrisi hea sõber saab surma. Ühesõnaga, midagi toimub, midagi tume tumedat. Lõpuks, märgates õhkõrna, peaaegu võimatut ja seletustele mitte alluvat, kuid siiski seost oma tütre nö haiguse ja sõbra surma vahel, pöördub murest murtud ema jesuiitide poole. Nimelt kahtlustab ateistist Chris nüüd, et tema tütar on seestunud kohutavast deemonist …

Meeldis. Raamat on tempokas, köitis algusest peale ja lõpuni, lugeda oli lihtne ja põnev. Meeldis, kuidas autor on tegelasi joonistanud. Nt detektiivil, kes linnas toimuvaid sündmusi ja Chrisi sõbra surma uurib, on absoluutselt kohutav suhtlusmaneer. Ärritav ja piinav, kuid kui sellesse algusest peale süveneda, alates esimesest kohtumisest Chrisiga, on kuidagi selge, et see kõik on valitud taktika ja ameti peensus ja et see sobib. See suhtlusmaneer detektiivi endaga, tema ameti ja olukorraga, ta teeb täpselt seda, mida temalt oodatakse ehk toimetab juurdlust ajases ettevaatlikult kuid järjekindlalt taga igat väikseimat vihjet, sidudes siin ja seal paistvaid peenikesi niidiotsi … St, see siiski on puhas meelelahutus – süžee kokkuvõttes on veidi naiivne. Või siis mitte süžee iseenesest, pigem tegelased. Nende veidi lihtsad dialoogid ja kummalised reaktsioonid. Kirjanik on nad hästi välja kirjutanud, neis on sisu ja loogikat kuid sümpaatiat nad minus ei tekita, ükski. Kuid, see kuidas kirjanik nad sõnadega lõi, on ikkagi tore. Siis see miski teosoofiast ja filosoofiast kummalise nurga all kokku segatud üldine faabula tekitab ka mitu ebamugavat küsimust autorile, jm. Kuid see siiski ei ole nii oluline või määrav.

Mulle tundub, et oluliseim või vähemalt mulle huvitavaim osas ses raamatus on see, mis räägib usust, vaimulikust (isa Karrasest eeskätt) ja tema kahtlustest. Usu osas. Hingejõust. Ja äkki isa Merrinist (jutust või tegudest, ei oska konkreetsele kohale sõrme panna) kuidagi tuletatav tõik, et Jumal või Saatan, pole üldse nii oluline. Oluline on see, kui tugev on inimese usk. Ja Jumal hoidku (või Saatan), mitte neisse. Endasse. Alustades Chrissi uskmatusest ja teekonnast usuni, lõpetades isa Merrini rituaalieelsete tegevustega, mille abil ta end riituse tarvis meelestab. Ja puhas rõõm raamatu lõpus sellest, et isa Karras lõpuks enese leidis, selgust eneses sai ja otsuse ära tegi. See, kuidas usuküsimus siin välja on kirjutatud, on ilus.

Hirmust. Mulle meeldis, et vaatamata värvikatele kirjeldustele ei tekkinud mul lugedes kordagi hirmu tüdruku elu pärast. Lugedes tabasin end korraks mõttelt, et keegi ei tea ja õnnetus (ükskõik milline) ei hüüa tulles. Võib juhtuda suvalisel ajal ja saabuda suunast, millisest elus oodata ei oskaks – ja see on kui mitte hirmus, siis ebamugav mõte kindlasti. Ja siis jah, irratsionaalne hirmu tunne tundmatu ees. Et kui, siis kuidas saab võidelda sellega, mis tuleb Jumal teab kust ja eikusagilt, põhjuseta, lihtsalt. Ma ei saanud aru deemoni motiividest ka siis, kui olin raamatule lisaks filmi ära vaadanud.

Kokkuvõtteks. Natuke lihtne ja natuke retro, aga hirmus põnev. Et kes siis võidab selle lokaalse lahingu tüdruku hinge eest. Vaatamata mu veidi virisevale muljele, oli väga meeleolukas lugemine, mulle väga meeldis. St, vaimustus on, aga väljendada ei suuda 🙂