Tag Archives: raamat

Sjón “Virvarebane”

Tõlkija Askur Alas, Pegasus 2013, 112 lk

Valisin selle raamatu kaane järgi. Või kas see päris valik oligi. Nägin ei tea kus ja millal ning teadsin, et kunagi loen kindlasti, nüüd lihtsalt jäi raamatukogus silma. Sest rebane ja tühi väli ja ma lugema hakates isegi ei kahtlustanud, milline rebane täpselt (imeline, täiuslik) …

Et siis. Läinud kord preester rebasejahti. Nii nagu Islandil ehk minnakse – mitu kihti tublisid riideid seljas ja ema pakitud rikkalik moonakott seljataga kõlkumas. Märkas rebas, jahtist rebast ja sairebase kätte. Või siis ei saanud… või sai rebane preestri …

St, ma proovin teiselt poolt …

Läinud kord õpetatud taimetark kodukohta külastama ja pärandist lahti saama ja ei saanud. Kohtas hoopis tüdrukut, kelle selle hetkeni elatud elu küll ükski hing endale ei tahaks, kuid kes, võimalik, et tänu oma eripärale siiski suutis naeratada. Naeratused, teadagi, suudavad nii mõndagi ja seda isegi viimse elusrakuni läbikülmunud Islandil. Ja sündis sest kohtumisest midagi hingeliigutavalt kaunist …

Ja siis olid veel luigepoja sulgi ja nikerdatud mõistatusi, virmalisi, psalmide asemel loetud poenimekirju ja pehmelt öeldes karmivõitu maastike. Mitu nutikalt välja joonistatud saatust ja tragöödiat. Detektiivi, maagiat ja draamat. Teaduse- ja ajalugu. elugu. No ja siis lund. Lund oli ka, loomulikult, rohkesti.

Ja lõpp, üsnagi etteaimatav ja samas ikkagi ootamatu. Kindlasti aplausi väärt.

Ilus tekst.

Teised:

Vahel ma kirjutan ka …

Kiiksu lugemisarhiiv

Sehkendamine

Lugemissoovituste blogi

Raamatukoi lugemislood

loterii

loterii

 Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis”

Tõlkija: Erle Nõmm, Tänapäev 2019, 303 lk

Mingit erilist süžeed ei ole. Segastel asjaoludel abiellunud ja sama segastel asjaoludel lahutanud, kuid puhuti koos elav, üksteisest hooliv ja armastav perekond. Raamatukogus töötav ema, lukksepast isa ning nende poeg. Perekond Petrovid. Nullindate algus, Jekaterinburgi hallid argipäevad ja nüridaks kiskuv olme. Aastad mööduvad, ema-isa jõulupeod muunduvad nende laste omadeks. Üks ja sama, koguaeg ja isegi gripp.
St, perekond haigestub grippi ja lugeja nii samuti, vähemalt lugemise ajaks.

Tõesõna, kirjanik on sõnu ja stiili kasutades osanud luua sedavõrd täpse gripi ja palaviku õhkkonna, et ma ei imestaks, kui mõni nõrgema tervisega lugeja lugedes grippi nakatub. Kirjanike, kes nii oskavad, ma arvan, ei ole palju. Lugeja satub otse tegelase pähe, ajju, järgemööda kõigisse kolme ja saab üle puistatud paljude pisikeste detailide ja tundmustega. Maitsed, värvid, tekstuurid, helid ja lõhnad. Kõik see kokku loob väga tõepärase ettekujutuse tegelase seisundist. Palavik, nägemused ja sonimine poevad ja põimuvad sedavõrd teksti ja tegelaste ellu, et kohati on raske tõmmata joont tegelaste elu, mälestuste ja palavikunägemuste vahele. Kõik on, nagu palavikus olles ikka, fragmenteeritud ja episoodiline ning ka tegelaste reaktsioon on vastav – kohene, mõtlemata suuremale pildile. Pluss veel näpuotsa täis müstikat ja mütoloogiat ja … Reaalsus annab järele, venib, paindub, paisub ja kahaneb ja tõlgendage siis, palun.

Mulle meeldis väga raamatus kirjeldatud perekond. Nende perena toimimise mehhanismid ja omavahelised suhted. Ei ole klassikalised ema, isa ja kaks last elavad koos ja armastavad või siis ei armasta. Sellel perel on lugu, see koorib tekstist aegamööda pisikeste detailide kaudu ja see on täpselt nii veider, kui ainult elus olla saab. Ja siis on veel lugu igal pereliikmel eraldi. Kummaline isegi, kuid kõik selle kolmepealist lohet meenutava pere liikmed on mulle sümpaatsed. Kõige rohkem meeldib Petrova, on temas miski äärmiselt köitev jahedus … See lohe asi, see kuidas Petrovid lugedes kuidagi ühtseks tervikuks kokku sulavad, tuleb ehk sellest, et autor kasutab neid nimetades ainult perekonnanime. Petrov, Petrova ja noorem Petrov. Ja kui Petrovi ja Petrova eesnimed tulevad lugemisel välja, siis laps jääbki lõpuni nooremaks Petroviks. Aga nimi nimeks, päid on sel elukal ikkagi kolm.

No ja siis nullindate alguse olme ja värvikad kõrvaltegelased ja dialoogid, kõik töötab, kõik on hea. Peatükk Petrovi lapsepõlvest tekitas terava nostalgiahoo ja ajas sügelema, sest … kõik need lambavillased asjad. Ja Petrovi aiatööd ja abikaasade seks ööl, mil laps palaviku põdes ja kogu lapse eest hoolitsemine ..

Üldse ei oska öelda, millest siis. Võib-olla sellest, millest Petrovi sõber Igor (täiesti fantastiline kuju) omal moel ja Jumala häälel jutlustab. Et pmts võid sa peaga seinu taguda – kõike soovitut ei saa keegi kunagi. Nii et mõnikord võib lubada endale saba lõpuni sorgu lasta ja lõdvestuda, puhata ja nautida hetke. Seejärel tõsta silmad ning uurida ümbrust, kaugele siis hetkel ollakse, nt sellest kosmonaudist, kelleks väiksena saada taheti. Ja hiljem siis panna edasi, tasapisi suunad, mis köidab. Sest teekond või protsess – see on oluline, olgu see eesmärk siis milline tahes.

Väga omapärane lugemine. Elegantne kokku miksitu segu metafooridest, allusioonidest ja argielu kirjeldustest. Tihe kuid lihtsasti loetav tekst.

Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” (LR 21 – 22/2021)

Tõlkinud Anita Soovik, SA Kultuurileht, 2021, 120 lk

Mõtlesin täna, et pean selle Tšehhovi vägisi riiulisse ära viima, sest nii kui see raamat ei tea täpselt, mis kuus postkasti tekkis (Goodreads ütleb, et esimest korda lugesin juulis ja Goodrads ei valeta iial) ja ma ta diivaninurka tõin, nii ta mul seal siiani ongi ja iga kord, kui istuma juhtun, loen jälle jupikese. Ei teagi enam, mitmes tiir läheb. Vabalt võin juba tsiteerida peast. Veidrad ja võluvad lood. Kõik kaugelt mitte klassikalises mõttes jutustused. Mõnel ei ole algust ja mõnel teisel jälle lõppu. Kohati näivad … visanditena, vist. Ümbritsevat reaalsust, mõne konkreetse inimese olemust või ühiskonnas hetkel valitsevaid norme fikseerivad visandid. Sügavuti, detailselt, hinnanguvabalt ja ei mingeid happy endisid. Umbes, et nii on. Ja on ju nii hullult erinevalt. Ja ühelt poolt justkui ajastu (19. saj. lõpp, 20. saj. algus) kroonika ja teiselt poolt täiesti ajaüleselt – kogumikus pole ühtegi lugu, mille kohta saaks öelda, et käsitletud nähtused või probleemid on aktuaalsuse kaotanud.

Kokku siis seitse lühikest lugu.

(spoiler alert)

Elu igavus

Kogu nimilugu, mida saab LR lehel ka kuulata, räägib lihtsast naisest, kes, olles matnud oma ainukese tütre, tunneb vanaduse ja surma lähenemist. Tekib küsimus olemise/ elamise mõttest. Elu on igav, kuid surm siiski liiga hirmus ja hakkab üks lõputu sahmimine. Varsti ühineb naisega ka temast sõjast saabunud mees, ja no, sahmivad siis kahekesi. Võibolla siis rahutute inimeste surmaeelne püüd leida rahu ja õnne. Sellest kui kohmetu on inimene, seistes surma palge ees. Miskipärast meeldis mulle see lugu kogumikus olevatest kõige vähem …

Piiskop

Lugu palmipuudepühade aegu haigestunud ning surevast piiskopist. Surivoodi juures on tema eakas ema, naine, kes ta kord sünnitas, nunnutas ja kasvatas. Kunagi nii oma ja nii lõpmata kauge nüüd. Piiskop meenutab oma senist elu ja midagi murdub tema hinges. Anton Pavlovits oma parimal moel. Ta on siin ühteaegu psühholoog, arst kui ka jumala sulane. Äärmine visuaalsus põimituna mitmete alltekstide ja muude pinnaaluste vooludena, mis pealiskaudsel lugemisel võivad ka märkamatuks jääda. Minu lemmiklugu ses kogumikus.Rothschildi viiulLugu, kus autor justkui küsib, et kuule, millega sa tegeled. Mõttes, et kas see, millega sa praegu tegeled, on see ikka see, millega sa päriselt tegeleda tahad ja kas see koht, kus sa hetkel oled, on ikka see koht, kus sa ideaalis olla tahad. Loo peategelane puusärgitegija Jakov Ivanov on kogu elu üksnes kahjusid kokku löönud. Kuni korraga märkas, et elu hakkab otsa saama, tema aga pole märganud midagi peale kahjude, ei oma hoolitsevat naist, ei vara lahkunud tütart. Võimalusi ju oli, erinevaid, kuid ta jättis need kõik kasutamata, virises vaid.

Vürstinna

Lugu oma väikeses maailmas elavast vürstinnast, kes reisib mööda kloostreid ja kirikuid ning tegeleb heategevusega. Reisib ja tunneb rõõmu. Peamiselt iseendast, sellest kui palju rõõmu ja õnne ta endaga toob ja jagab ja oh ja ah … Kuni ühes kloostris kohtab meest, kohaliku tohtrihärrat, kes ootamatus vihahoos avab vürstinna silmad rääkides, kuidas asjad päriselt on.

Mees ja Naine

Lugu koos reisivast paarikesest, mehest ja naisest. Naine on laulja ja seltskonnatäht, mees täidab kaasnevaid proosalisemaid ülesandeid. Lugu on tore põhjusel, et autor tutvustab paarikest kolmest erinevast vaatepunktist. Kõigepealt kirjeldab ise, seejärel laseb rääkida publikul ja seejärel paarikesel endil läbi teineteisele saadetud kirjade. Loomulikud, iseloomustused erinevad, märgatavalt.

Palat nr 6

Kogumiku kõige pikem jutustus ja ainuke, mida varem lugenud olin. Lugu väikelinna tohtrist, igavlevast haigla peaarstist, intelligendist, kes leiab endale vestluskaaslase haigla psühhiaatria palatist. Ainukese linnakodaniku, kellega tal on tõesti huvitav rääkida. Seesugune ebatavaline samm üllatab tohtri ümberkaudseid ning lõppeb tohtri jaoks traagiliselt. Päris hea mõttega lugu, üsna keeruline ja psühholoogiliselt raske, segane, filosoofiline. Teemapüstituselt – inimeste suhtumine endast erinevatesse, psüühikahäired – kust jooksevad haiguse piirid; abistamine – kas alati on vaja jne.

Valgelaup

Südamlik lugu ühel külmal märtsiõhtul jahile läinud vanast ja nälginud emahundist. Tal on kolm väikest kutsikat ja ta pole ammu midagi söönud. Jõuetu ja hirmununa võttis ta suuna lähedal asuvasse talionni, lauta, lootuses leida talle või kana … „ … talle tundus, et pimedas puude varjus seisavad inimesed ja kusagil metsa taga uluvad koerad.“ Juba üksi see lause on kogu raamatu lugemist väärt. Selline ümberpööratus. Kes meist poleks mõnel pimedal metsateel puude taga hunti kahtlustanud … Igatahes, tallekest emahunt talionnist ei saanud, küll aga koerakutsika. Ainult, et mis temaga peale hakata?

Kokkuvõttes väga sümpaatne kogumik. Ja nagu LR raamatud ikka, varustatud korraliku järelsõnaga, seekord kogumiku koostaja Katrin Hallase sulest.

Teised:

Lugemiselamused

Vadim Šefner “Viie veaga noormees, ehk Ühe lihtsameelse pihtimus” (LR 24-24/1983)

Perioodika 1983, tõlkinud Maiga Varik

Raamatu peategelane Stefan, isegi mitte kolmas, vaid teine poeg peres, saab juba väga noores eas isa käest teada, et on üks ebaõnnestunud mömm, noormees, kel on mitmeid vigu. Pole temas ei ilu ega tarkust, rääkimata ükskõik millisest perspektiivist. Stefan, heasüdamlik ja veidi naiivne, võtab kriitika omaks ning kannab seda endaga läbi elu. Armub toa seinal postril poseerivasse kaunitari ning suundub laia maailma, vist mitte seiklust või õnne otsima, kuid tal veab. Elu on heatahtliku ja abivalmi noormehe vastu lahke ning ta leiab nii seiklusi kui õnne, kuhjaga ja lõpuks isegi postril poseerinud tüdruku. Enne veel aga kohtab tervet rida imelisi ja veidraid tegelasi, teadlasi, leiutajaid ja muidu avastajaid ning saab enda nahal proovida uudsusi, mis näisid ulmena mitte ainult 20. sajandi alguse Venemaal vaid tänagi veel.

No, ulme- ja kommunismisugemetega piiblilugu või midagi. Uskmatutele siis muinasjutt äkki. Mulle ei sobinud autori stiil. Rõhutad heatahtlikkus, leplikkus ja rahumeelsus, kordused, kordused ja veel kord lõputud kordused. Omamoodi hümn optimismile, võeh. Lugedes tundsin peamiselt tüdimust. Naljakas? Võimalik, aga mitte minu maitsele.

Teised:

trakyll …

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Purpurpunaste pilvede maa”

„Seiklusjutte maalt ja merelt“, Eesti Riiklik Kirjastus 1961, 280 lk, tõlkinud Ralf Toming

Ekspeditsioon Veenusele eesmärgiga uurida kauget planeeti ja selgitada välja eelmiste ekspeditsioonide hukkumise põhjused. Tundmatu planeet, ebatavalised atmosfäärilised tingimused, erinevad, tihti eluohtlikud ootamatused, kosmoselaevad ja mitmes mõttes sirgeseljalised mehed.
Raamatu esimene pool, kus toimub ettevalmistus nimetatud ekspeditsiooniks ning tutvumine tegelastega, nende eesmärkide ja ülesannetega, on küll veidi aeglane, kuid oluline – tekib selge arusaam, kes on kes ja mis teda toidab. Ja miski tähendusrikka avastuse ootus, tohutu soov kavandatav plaan ellu viia, lahendada inimvaenuliku planeedi saladused, vallutada ja allutada,  on algusest peale ja koguaeg õhus ja määrab terve raamatu meeleolu muutes iga eraldi võetud tegelase sisemised pinged ja mõningase segaduse arusaadavaks.
Ma vihkan pea igasugust kangelaslikkust ja eneseohverdust igas mõttes üldiselt ja iga ihu rakuga eraldi. See nõuka ajal kirjutatud romaan kannab endas selgelt ajastu vaimu,  mis on sisse kirjutatud nii tegelaste iseloomudesse kui ennast salgavatesse tegudesse –  nad on hetkegi mõtlemata valmis ohverdama end ühise idee ja heaolu nimel, kuid loetud loos tundub see kõik kuidagi loogiline ja isegi orgaaniline.
Kosmiliste avastuste romantika, tugev meestevaheline sõprus ja üksjagu traagikat lõpu poole, mis vist toob kogu loo sealt kusagilt roosadest pilvedest  tagasi lähemale reaalsusele, jättis mulle kokkuvõtteks üsna kerge ja helge mulje. Täitsa ok ja põnev ka.

Teised:

Vahel ma kirjutan ka …

Mööda netti

loterii

Marina Stepnova “Aed”

Tänapäev 2021, 336 lk

19. sajandi teine pool, Aleksander III valitsusaeg . Jõukas ja suurilmas kõige paremas kirjas olev aadlike perekond kolib Voroneži kubermangu oma vastsoetatud maavaldusesse nimega Anna. Vürstinna on kriips üle neljakümne, vürst mõni kriips rohke ja neil on kõik korras igas võimalikus mõttes, lapsed, poeg ja tütar, on juba oma, samuti hästi korraldatud, elu peal. Ja nüüd siis see Anna oma vana aiaga. Kirjeldamatu liigirikkus, tüüne suvekuumus, mõistustviivad maitsed ja lõhnad. Kõik see äratab vürstinnas midagi ammu ununud, ajapikku tukkuma jäänud elujõu ja kire. Tulemuseks on isegi mitte ootamatu, suisa võimatuna näiv (samuti ajastu ja seisuse norme silmas pidades vanuse tõttu kohatu) lapseootus ja pisitütre Tusja sünd, mis pöörab perekonna ja mitte ainult, senise elu pehmelt öeldes pea peale.

Mul on selle raamatuga mingi segadus. Lugesin vene keeles mõnda aega tagasi ja käin nüüd Goodreadsis perioodiliselt hinnet muutmast, viie pealt kolmele ja tagasi ja …

Kindel on see, et kõige rohkem meeldis mulle raamatu algus. Täiskasvanud, kaua koos jõudeelu elanud inimeste veidi unises maailmas tärganud pöörane, kõige paremas mõttes loomalik kirg keset elujõudu ja viljakust ääreni täis laiuvat, veidi metsikut aeda on kaunis. Aga kui see läbi saab, jahenevad ka minu tunded algul nii värvikatena näinud tegelaste vastu ja edasi paelub mind hoopis isehakanud ravitseja, ühtlasi Tusja hoidja, käekäik ja eluhoiakud.

Tegelasi on siin loos tegelikult üsna palju, nende seas huvitavate karakterite ja lugudega, kuid lõpuks jääb nii mõnegi puhul õhku küsimus, et aga milleks. Üldse on see raamat kas liiga paks või liiga õhuke, ma pole suutnud otsustada. Ja nii nagu tegelastega, on siin ka mitmeid tegevusliine, mis algul on justkui paljutõotavad, kuid hiljem ei vii kuhugi, hajuvad, autor hülgab need justkui oleks tüdinenud. Ma olen lugenud Stepnova „Lazari naisi“, mis on samuti rikkalik nii tegelaste kui tegevusliinide poolest ja seal sellist ripakile jätmist ei ole. Siin aga … Osa, mis räägib Venemaa ajaloost, Uljanovist, atentaatidest jm, on minu meelest täiesti üleliigne ja isegi Tusja mees, mis iganes selle õnnetu nimi oligi, pole süžee seisukohalt oluline. Ühesõnaga, oleks siis võinult lühemalt. Või siis palju pikemalt. Venelased kirjutavad, et ehk kirjutab järje. Ei tea.

Keelest ei saa üle ega ümber. Stepnova on andekas sõnaseadja. Tema vene keel on mitmekülgne ja mahlakas, ootamatu ja kaunis. Rikkalik, kohati liiga ilulev, samas kui kirjeldused on väga naturalistlikud, isegi jõhkrad (Venemaal ilmus raamat piiranguga 18+). Kuid sellele kõigele heale lisaks on Stepnova võtnud nõuks „Aias“ ropendada. Seejuures seda kontekstiliselt põhjendamata, jääb mulje, nagu kirjutas need sõnad ja laused lihtsalt sellepärast, et … tahtis. St, ma põhimõtteliselt ei ole ropendamise vastu, mõnes kohas on vaja. Siin aga jäi kuidagi arusaamatuks … Samuti nagu ka otseviide Gogolile raamatu lõpus, oleks ju võinud peenemalt.

Millest siis. Inimestest vist. Kasvatusest. Vabadusest. Erinev olemisest. Normidest. Sellest, et miski pole püsiv ja … Aiast ka, kuid aed on siin siiski foon. Tervet raamatut läbiv ja lugu tervikupoolseks (sest kokkuvõtteks oli see tervik kuidagi … mitte eriti terviklik) siduv, läinud aegade tumm tunnistaja ja kõigi toimunud muutuste sümbol. Oluline ja väga õnnestunud foon.

Kokkuvõtteks. No suur raamat kindlasti. Ja mulle ikkagi, ikkagi meeldis see jalutuskäik aias ja ajas aga … täna jälle muutsin Goodreadsi hinnet.

Arkadi ja Boriss Strugatski “Hukkunud Alpinisti hotell”

Eesti Raamat 1975, 142 lk

Mul on see raamat kuidagi pikka aega hinge peal olnud, lugu olen justkui alati teadnud, aga näinud ega lugenud ei olnud. Nüüd juhtus ka kuidagi pahupidi – kõigepealt nägin, võimalik, et osaliselt dokumentaali mängufilmi tegemisest, siis vaatasin filmi ja seejärel lugesin raamatu läbi (mõttes, loogiline on minu jaoks vastupidi). Aga meeldisid nii film (Tallinnfilm 1979) kui raamat. Aga raamatust siis. 

Lugu sellest, kuidas majanduskuritegudele spetsialiseerunud politseiinspektor Peter Glebsky, olles kõigest tüdinud, saabub tillukesse Alpi mägihotelli nimega „Hukkunud Alpinisti hotelli“. Hange torgatud suusad, räästast rippuvad jääpurikad, päikesest kullatud silmipimestavad lumised väljad, päikesejänkud ja vaikus – kaunis, isegi oivaline koht, kus puhata tööst ja perest. Ja et keegi valesti ei mõistaks, inspektor Glebsky on korralik inimene, armastab oma tööd ja veel rohkem armastab peret, kuid siis – kõigest inimene ja kes siis aeg ajalt puhkust ei tahaks, mh igasugu armastustest. Nii siis, ta kavatseb süüa, juua, suusatada, juua, lugeda ja juua koormamata end töö- või pereelu muredega. Aga kus sa sellega. Kahtlus missiooni võimalikkuse osas poeb inspektori hinge juba esimestel hotellis viibimise minutitel, kui hotelli omanik, vaikne mehike Alex Snewahr vihjab hotellis toimuvatele pisikestele müstifikatsioonidele. Võiks ju mõelda, et liialdab või luuletab, kuid hotelli teenijatüdruk Kaisa kinnitab samuti, et veidrad asjad juhtuvad. Ja mida edasi, seda rohkem. Ka teised hotellikülastajad, kellega inspektor peagi tutvub, kinnitavad seletamatuid juhtumisi ja tundub, et isegi bernhardiin Lel (Sapiens. Mõistab kolme euroopa keelt, kirpe pole, kuid ajab karva), kui ta vaid oskaks rääkida.

Hotelli külalised on ütlemata kirju seltskond, igaüks tervet maailma väärt. Siin on mustkunstnik ja hüpnotisöör hr du Barnstocre koos oma hukkunud venna tuvastamata soost lapsega, kelle nimi on Brun. Ekstsentriline miljonär hr Moses koos võluva pr Mosesega. Hauataguse naeruga kummalisevõitu füüsik Simon Simone. Veidi hiljem liituvad nendega veel heledapäine viiking Olaf Andvarafors, hüsteeriline  Hinkus ja veen natuke hiljem ka ühekäeline külmunud Luarvik L. Luarvik.  Ja kui juba sellised külastajad, siis ehk polegi imegi, et juhtub. Igasuguseid asju. Esemed kaovad, jäljed tekivad, sigaretid suitsevad ning laviin laskub mäelt ja lõikab hotelli kogu maailmast ära. Ja mida edasi, seda rohkem, varsti surnud kord on ja siis enam pole, elusaid on kohati kaks ja …

Raamatu lõpp on heidutav ja mitmeti mõistetav. Seejuures pooli valida on raske. Õigus on justkui kõigil. Politseiinspektor Glebsky seisukoht on mõistetav, aga seda on ka nt füüsiku oma. Mine siis võta kinni, nagu Strugatskite raamatutes ikka – küsimusi on rohkem kui vastuseid neiule. Ja nii on hea. 

Väga lahe lugemine, eriti ses mõttes, et pole võimalik ette ära arvata, kes siis kes on või millest üldse. Põnev. 

Ma hüppasin paigal, proovisin sidemeid, hõikasin ja tormasin päikesele vastu, lisades aina kiirust, silmad õndsusest ja päikesest kissis, paisates iga hingetõmbegaendast väljamasendust ja tüdimust – täissuitsetatud kabinette, kopitanud pabereid, pisaraist nõretavaid kahtlusaluseid ja torisevaid ülemusi, lootusetuid poliitilisi vaidlusi ja habemega andekdoote, naise väiklasi muretsemisi ja sirguva põlvkonna ninnakargamisi … tüütuid poriseid tänavaid, pitsatilakist haisevaid koridore, purukslastud tankidena süngete seifide haigutavaid lõugu, söögitoa sinist pleekinud tapeeti ja magamistoa pleekinud tapeeti ja lastetoa tindiplekilist kollast tapeeti – , iga hingetõmbega sain ma järjest vabamaks iseendast, sellest moraali- ja seadusetruust mehikesest, kes oli tähelepanelik abikaasa ja eeskujulik isa, külalislahke kolleeg ja meeldiv sugulane, rõõmustades, et see kõik kaob, lootes, et see kõik kaob jäädavalt, et nüüdsest peale on kõik kerge, nõtke, kristallpuhas – metsikus, rõõmsas, nooruslikus tempos -, ja kui tore see ometi oli, et ma siia tulin …

lk 10

Ees kihutas proua Moses, hiiglasuur must kirst kaenla all, ja tema kukil istus raskelt vana Moses ise. Paremal ja pisut tagapool laskis sujuvalt soome hundigaloppi Olaf, Luarvik seljas. Proua Mosese lai seelik lehvis tuules; luarviki tühi käis lipendas. Nad liuglesid kiiresti, üleloomulikult kiiresti, ja külje peale tuli kaarega neile risti vastu helikopter, mille propelleritiivad ja kabiiniklaasid helkisid päikese käes.

lk 135

Teised:

Bukahooliku märkmed

loterii

Mööda netti

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Inetud luiged”

Tõlkinu Kalle Käsper, Varrak 1997, 208 lk

Peategelane Viktor Banev on kuulus belletrist, kes kirjutab valitsusmeelseid raamatuid, joob ja liiderdab, kuni satub võimudega vastuollu, mis järel ta saadetakse nimetuks jäänud riigi nimetusse linna. Linna, kus toimuvad seletamatud kliimamuutused ning tänavatel kõnnivad veidrat geneetilist haigust põdevad haiged, ligedikud. Linnarahvas ligedike ei armasta –  nakkusohtlikud justkui ei ole, kuid võõrad ja arusaamatud, elavad linna serval asuvas leprosooriumis ja loevad raamatuid (võeh!). Linnarahvas on veendunud, just ligedikud (kes siis veel, kui mitte võõrad!) on süüdi lakkamatus vihmasajus ja veel nt selles, et linnas pole ühtegi kassi. Ebasümpaatia on vastastikune, ligedikud ise ka linnarahvast ei armasta, oma tõbilasse ei lase ja sellest ehk polekski midagi, kui mitte lapsed … Lisaks kliimale mõjutavad libedikud ka lapsi, meelitavad neid enda juurde nagu Hamelni rotipüüdja, ainult, et mitte vilepilli vaid teadmiste ja linnarahvale arusaamatute ideedega. Ja lapsed, muidugi, lähevad kaasa … Ja seda kõike rea ajatute probleemide taustal: korrumpeerunud võimuladvik, kes teab alati paremini, mida reakodanikul vaja, pori, alkohol ja korratu suguelu. Nõutukstegev lakkamatu vesi taevast, hallus, hallitus ja üldine mandumine.

Kirjanik Banev, kes ühelt poolt justkui omab veel kübekest südametunnistust ja mõningasi põhimõtteid, jääb hoobilt kahe leeri vahele, sest põhimõtted põhimõteteks, aga hästi elada tahaks ju ka. Või isegi – elada tahaks ikkagi. Mida teeb üks keskmine kodanik sattudes täiesti arusaamatusse olukorda? Jooma hakkab, muidugi ja kus siis hakkab juhtuma. Mulle meeldis väga, kuidas Strugatskid neid juhtumisi kirjeldasid. Mõttes, segadus, mis valitses Banevi peas, peegeldus tõetruult nii tema sõnades kui tegemistes. Kord konjakilaud kohaliku kultuurieliidiga, siis öö endise klassiõega ja siis juba raamatuid täis veoki vargus, kusagil vahepeal sai paar korda peksa. Mulle tundub see …  eh, eluline kuidagi.

Ühesõnaga, kui üle ei mõtle, võib pidada lõbusaks lugemiseks. Kel aga mõtlemine vaatamata sagenenud kuumalainetele halvatud pole, leiab siit terve rea ajatuid küsimusi, mille vastu end kildudeks mõelda. Mulle meeldis raamatust mõte, et üksi raamatutarkusest ei piisa, peaaegu millekski. Ja inetu raamatu kaas häiris kogu lugemise aja.

Jah, mõtles Viktor, niisugused lapsed … Kassid kassideks, aga see ligedik saalis – see pole teile kassid pooleks vihmasajuga … On niisugune väljend: nägi, millele valgus langeb seestpoolt. Just niisugune nägu oli tol hetkel Irmal, aga kui ta räägib minuga, on tal nägu, mis on valgustatud üksnes väljastpoolt. Ja emaga ta ei räägigi, ainult pigistab läbi hammaste midagi põlglik – armulikku … Ainult kui see kõik tõepoolest ongi nii, kui see on tõde, aga mitte räpane keelepeks, siis on kogu selles loos midagi loomuvastast. Mida nad lastest tahavad`Nad on ju haiged, surmale määratud inimesed … ja üldse on see sigadus, meelestada lapsi vanemate vastu, isegi kui need vanemad on niisugused nagu mina ja Lola. Nagu meil härra presidendist veel vähe oleks: rahvus on tähtsam kui sugulussidemed, Vabaduse Leegion on teie ema ja isa, ja lähebki poiss lähimasse staapi ja kannab ette, et tema isa nimetas presidenti veidraks inimeseks, ema aga ütles leegioni sõjakäikude kohta, et need laostavad riiki. Nüüd aga ilmub lisaks sellele keegi must märg onu ja teatab ilma pikemata, et su isa on juua täis ja ajudeta lojus, ema aga loll ja lipakas. Isegi kui see on nii, on see ikkagi sigadus, niimoodi sääraseid asju ei tehta, see pole üldse nende mure, nemad selle eest ei vastuta ja keegi pole palunud neil tegeleda säärase valgustustööga … See on mingi patoloogia … Kui see  üldse ongi valgustustöö. Kui see pole midagi hoopis hullemat? Roosahuulsed lapsed hakkavad lalisema progressist, hakkavad rääkima hirmsaid, julmi asju, saamata ise aru, mida nad lalisevad, ning harjuvad juba lapseeas kõige hirmsama julmusega, mida on võimalik ette kujutada – intellektuaalse julmusega – , nood aga, mustad sidemed kestendavatel nägudel, seisavad lava taga ja tõmbavad niite … see aga tähendab, et mingit uut põlvkonda pole olemas, on vaid üks ja seesama vana räpane marionetiteater, ja ma olin topeltloll, et kaotasin täna laval peaaegu kõnevõime … Missugune ilge väljamõeldis on siiski see meie tsivilisatsioon … lk 74

Sehkendamine

loterii

trakyll …

Herta Müller “Südameloom”

Kommunismiaegne Ida-Euroopa, salapärase minevikuga Rumeenia, Ceaușescu diktatuuri süngemad aastad. Tavalised inimesed, tudengid, töölised ja põllumehed. Esmapilgul tundub, et elu nagu elu ikka – noored naised jahivad peenemaid sukki, sülitavad süsi täis ripsmetušši karpi, käivad kinos ja peol, mis peale kirikust tulevad vanemad daamid kombekalt päid vangutavad. Lihtsalt aeg-ajalt kirjad kaovad või kaob koguni mõni tuttav, kolib ootamatult „teise linna“ või tapab end, samuti ootamatult ja põhjendusteta. Neli noort etnilisse vähemusse kuuluvat švaabi soovivad emigreeruda Saksamaale, eemale Rumeenia väikelinna vabrikutest, läbiotsimistest, ülekuulamistest. Nende emad aga tahavad, et nad ei unustaks kodu.

Raamatuid on erinevaid, poppe, lihtsaid ja siiralt meelelahutuslike, mis võib-olla ongi mõeldud pakkuma hetkelist naudingut ja kaduma siis kõrvade vahelt ajaga, mis nende lugemiseks kulus. Asi pole siin kaugelt alati kvaliteedis, asi on selles, kui suurt inimhulka tekst puudutab piisavalt, et tekiks lugemise soov.  Ja siis on need teised, need, mida kõige rohkem loevad ehk kirjandusteadlased ja sedagi pigem tudengipõlves. „Südameloom“ on sõnarealt kaunis ja huvitav, sümbolismi tihedalt täis pikitud tekst. Ja kas just keeruline, kuid lugejalt siiski kohalolekut, teatud pingutust, mõnel juhul isegi eelteadmisi nõudev. Sellised raamatud väga tihti popiks ei saa, kuigi mõni näide vist ikkagi on, Murdoch nt,  sai kuulsaks küll,  ju vedas agendiga vms …

Mõtlesin. Sellest mõtlesin, et selles peamiselt hirmus elamisest rääkivas raamatus peaaegu, et polegi otsese vägivalla kirjeldusi, kuid see on koguaeg taustal, tugevalt ja selgelt. Et sõja või katastroofi olukorras elavate inimeste jaoks muutuvad kannatused ja surm rutiiniks, osaks elust, orgaaniliseks tervikuks ja see on isegi mõttena päriselt hirmus ja ajaloo järgi otsustades hiljem ka väga raskelt seletatav. Ja siis veel sellest, et siit raamatust tuleb kuidagi välja, mulle tundub, et autor on sihilikult omal moel välja toonud, et vaatamata kõigele inimesed, olles pääsenud nt koletuslikust terrorist ja elades juba uut ja hoopis teistsugust elu, mõnikord igatsevad taga seda vana ja õudset. St, tagasi mõeldes, nostalgitsedes, see neile nii õudne enam ei tund, see on see „ rohi oli rohelisem“ ja „aga vähemalt kord oli majas“ ja see on ka üksjagu õudne.

Kõige rohkem meeldis ikkagi Mülleri stiil, omapärane ja poeetiline.  Valgustatud pargitee varjude sarnane – kohati veniv ja siis jälle kahanev või lausa laiali valguv või pudenev kuid oma piirides siiski püsiv. Ebaühtlane ja ilus just sellisena. Õudne ka. Lugesin kusagilt, et masendav. Mhm, aga vorm kompenseerib täiega.  

Kuna me tundsime hirmu, siis saime, Edgar, Kurt, Georg ja mina, iga päev kokku. Istusime koos laua taga, aga hirm jäi üksikuks igaühe peas, nii nagu me olime selle kaasa toonud, kui kohtusime. Me naersime palju, et seda üksteise eest peita. Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.

Me nägime kelle hirm kuskil on, sest me tundsime üksteist juba kaua.”

lk 57

David Lodge “Ühest kohast teise”

Lugu ühest Ameerika ja ühest Briti ülikoolis töötavast inglise filoloogist, kes osalevad, igaüks omal põhjusel, akadeemilises vahetusprogrammis ja vahetavad aastaks kohad. Mehed üksteist ei tunne ja ühisosa piirdub ameti ja vanusega. Kõiges muus (kultuurilin- ja sotsiaalne taust, karjäär, iseloom, perekonna seis, majanduslik olukord jne) on nad totaalselt erinevad. Kuidas nad, üheaegselt vastassuunas liikuvates lennukites alustades ja edasi aastaks teineteise kingadesse astudes hakkama saavad, kas ja kuidas selline muutus neile mõjub ja neid muudab, ma seletama ei hakka, aga no selge see, et vanaviisi ei ole enam midagi. Või mõni asi ehk siiski …

Lodge puhul peaks vist rääkima veel loo tehnilisest poolest, et mitmekülgne ja kihiline, intellektuaalne ja veenev jne, kuid mul võtaks see liiga palju aega, selleks on raudselt helgemaid päid.

Mina tahan öelda vaid seda, et lõpetasin eile Lodge kolmanda raamatu järjest, esimene oli „Mõtleb…“  ja kolmas  „Paradise News“ ja mulle tundub, et Lodge raamatutega saab haigeid ravida. Mõnikord ma loen midagi või vaatan ja hing muutub raskeks ja tuju seepiaks ja oleks hädasti vaja „peale võtta“ midagi, sest muidu tuleb maailmavalu ja masendus. Mõnikord väsin nii ära, et maailm kaotab sära ja värvid. Mõnikord kurvastavad lähedased, mitte nii lähedased või hoopis võõrad, ühesõnaga, kõik kisub viltu. Ma arvan, et siis võib neist raamatutest abi olla. Autori peaaegu künismini küündiv, kuid mitte kunagi päriselt selleks moonduv iroonia ja usk inimsoosse. Mul pole kuigi palju samastumisvõimalusi, sest palju vanem ja mees ikkagi. Ma suhtun romantikasse suure ettevaatlikkusega, kuid siiski, minus on seda ka ja Lodge raamatutes ei ole, isegi mitte vaevumärgatavaid vihjeid niisuguse olemasolule. Mina ootan inimestelt tegusid ja et need sõnadega kattuksid, vastutustunnet kindlast. Lodge aga rõõmustab siiralt iga pisimagi headuse või heatahtlikkuse ilmingu üle. Igasuguse hukkamõistu ja moraalijutlusteta.
Ses mõttes on Lodge natuke nagu Tšehhov, ainult et Lodge juures veab inimestel oluliselt rohkem. See, mis Anton Pavlovitši juures on juba eos, ettemääratluselt, võimatu, Lodge juures tihti kuidagi, justnimelt kuidagi – seletamatult ja märkamatul, siiski hakkab klappima ja areneb lõpuks millekski sümpaatseks. Seejuures, tema tekstides pole grammigi püüdu lohutada, kõik on äärmiselt tõepärane ja isegi argine, kuid nad siiski mõjuvad lohutavalt.

Paar tekstinäidet:

Lühidalt, kui Philip Swallow tundis, et meelelises plaanis on talle ülekohut tehtud, siis oli tegu vaid puhta nukrusega. Hetkekski ei tulnud talle pähe, et tal on veel aega tormata bakhantlike hordidega ühinema. Talle ei tulnud hetkekski pähe murda Hilaryle truudust mõne meheleminekuikka jõudnud noore naisega, kellest Rummidge`i inglise keele ja kirjanduse osakonna koridorid kubisesid. See tähendab, et midagi niisugust ei tulnud hetkekski pähe tema teadlikule inglise minale.  Tema alateadvuses võis toimuda midagi muud ning kusagil väga, väga sügaval tema praeguse juubelduse põhjas võis peidus olla voodiseikluse eelaimus. Aga kui see nii ligi, siis pole sellest Philipi egoni veel mingeid kuuldusijõudnud. Kõige patusem plaan, mis tal praegusel hetkel meeles mõlkus, oli veeta kohe järgmine pühapäev voodis: suitsetada, ajalehte lugeda ja televiisorit vaadata.

lk 26

Oli ju üldteada, et abielurikkumisi esineb kirjanduses rohkem kui tegelikkuses, ja kahtlemata käis sama ka orgasmide kohta. Õppejõudude puhketoas kolleegide nägusid piieldes ta rahunes: mitte ühestki näost ei võinud välja lugeda Rahuldatud Iha.

lk 25

Morris Zappi veendumuse kohaselt oli kõikide kriitika eksimuste allikaks kirjanduse naiivne segiajamine eluga. Elu oli läbipaistev, kirjandus vaid pooleldi. Elu oli avatud, kirjandus aga suletud süsteem. Elu koosnes asjadest, kirjandus sõnadest. Elus oli asjade mõte ilmne ja selge: kui sa kartsid, et su lennuk võib alla kukkuda, oli küsimus surmas, kui sa üritasid mõnd tüdrukut ära rääkida, siis seksis. Kirjanduses aga ei olnud asja mõte kunagi selles, mis ilmne ja selge, kuigi romaani puhul oli tarvis märkimisväärset leidlikkust ja tähelepanelikkust, et tabada realistliku näivuse koodi, ning just sellepärast oligi see žanr talle nii suurt ametialast huvi pakkunud (isegi kõige rumalamad kriitikud said aru, et „Hamlet” ei räägi sellest, kuidas oma onule ots peale teha, ega ”Laul vanast meremehest” loomade julmast kohtlemisest, kuid ometi arvas üllatavalt suur hulk inimesi, et Jane Austeni romaanid räägivad sellest, kuidas leida hr. Õige). Suutmatus hoida elu ja kirjanduse kategooriaid teineteisest lahus tõi endaga kaasa kõikvõimalikku ketserlust ja totrust: näiteks seda, et raamat kas „meeldis” või „ei meeldinud”, et ühtesid autoreid eelistati teistele, ja muid sääraseid uiutusi, mis, nagu ta oma üliõpilastele ikka ja jälle pidi meelde tuletama, ei pakkunud mingit erilist huvi kellelegi peale nende eneste …

lk 46

Teised:

Sehkendamine

Nõudmiseni