Samuel Beckett “Molloy” LR 32-34/2022

Tõlkinud Triinu Tamm, Kultuurileht 2022, 184 lk

No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain. Aga nii palju kui sain siis. Raamat koosneb kahest erinevast osas. Raamatu esimene on osa kellegi Molloy teadvusevoog. D. Lodge raamatus “Mõtleb … ” eksperimenteerib Ralph Messenger selle üle, kas on võimalik fikseerida teadvuse voogu, no ikka nii, et ajust otse sõrmedesse või diktofoni vm. Ääretult tore lugemine, kuid see siin, olgugi, et pole pooltki nii tore, tundub ehedam. .

Mees, Molloy, püüab rääkida endast, tutvustada end lugejale. Välja kukub segaselt, mehe teadvus kaldub koguaeg kõrvale, hüppab ühelt teemalt teisele, mõtted katkevad ja lähevad sassi, kaovad ja tekivad taas. Ta püüab rääkida minevikust, kuid selle asemel kirjeldab kahte inimest, keda näeb läbi lahtise akna. Mõtleb välja nende suhte, seejärel kujutab ette, kuidas ta ühele neist järele läheb ja mida siis ütleb. Kas tollel inimesel hakkaks temast kahju või ei? Molloy on vana ja tema jalad ei paindu. Mees meenutab, et algul ei paindunud üks jalg, parem või vasak. Hiljem aga juhtus midagi ka teisega. Meenutab oma jalgratast, mida detailselt kirjeldab, mh seda, kuidas ta kasutas jalgratast, kui üks jalg oli juba haige. Ta on enda kohta käivate detailidega ütlemata hoolas. Seejuures, tundub, et ega kohati mees ise ka enam ei mäleta, millest täpselt ta rääkida tahtis. Ta lihtsalt meenutab, seda mis veel meelde tuleb. Mõnes kohas Molloy lubab, et seda ta ei räägi, et mitte häirida lugejate tähelepanu ning varsti, unustades lubaduse, räägib ikkagi. Kohati jäävad mõtted poole, kuid siis võtab Molloy mõne järgmise juhuslikult meenunud mõtte ja paneb sellega ajama, kaugele, kaugele sellest, millest rääkida kavatses. Kõik puudutab üksnes teda. Lugesin internetist, et see sümboliseerib ühiskonda, nõrdrameelset ja vigast, selle arengut, teel olekut. No, ma ei tea. On üks eriti näitlik koht kividest, mida Molloy enda jutu järgi ta aeg ajalt toidule eelistab.

“Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. ma nimetan neid kivideks, kuid tegelikult olid need pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult.”

Umbes sellisel moel ja pikalt, nt neist kividest räägib ta mitu, mitu lehekülge. Raamatu teises osas on juttu agent Moranist, kellele on tehtud ülesandeks leida Molloy. Agent Moran asub koos pojaga ülesannet täitma. Muutub kõik, jutustamise viis, stiil, tempo. Teine osa on esimesest mu meelest oluliselt nõrgem. Kuigi raamatu lõpp, millest justkui selgub, kes see Molloy siis ikkagi oli, justkui kompenseerib ja päästab. St, võimalik, et see tegelikult ei olegi oluline ja isegi tekst ise mõjub teisejärgulisena. Mõttes, inimene raamatus kirjutab raportit teatud eluperioodist, kuid selle asemel, et kirjeldada sündmusi, kirjeldab hoopis mõtteid, mis tema teadvust sel ajal koormasid. Uidates oma hirmudes, kahtlustes ja fantaasiates, läheb ta nii kaugele, et abstraheerub isegi oma kehast. Aga raamatut on selletagi väga raske lugeda, eriti esimest osa. Tihti leidsin end silmadega mööda teksti uitamas, sest õige rida on koguaeg kadunud. Kordused ja lõikude puudumine raamatu esimeses osas. Ja siis pähe tekkivad küsimused. On Molloy selline elu üldse elu? Mille poolest selliselt mõtlev inimene erineb nt aasal mäletsevast lehmast? Mis teeb inimesest inimese? Kas on olemas inimesi, kes ei vaja teisi inimesi, kes piirduvad ja rahulduvad üksnes oma teaduses ringi uitamisega? Kus on piir, mille Molloy ületas, milles see piir seisneb? Miks ta endas nii kohutavalt ära eksis? Lugu, mil pole ei algust ega lõppu, inimesed ja aeg liiguvad. Või siis ei liigu keegi ja kogu liikumine lehekülgi keerama harjunud lugeja enesepettus. Täielik absurd ja seda nii lähedalt, et mõtled tahes tahtmata, et küll on hea kahe jalaga maa küljes olla ja elada käesolevas hetkes, tunnetada lõppu kusagil perspektiivis, eelistada elamist lükates olematuse kaugesse tulevikku.

Vladimir Sorokin “Opritšniku päev”

tõlkinud Aila Tomingas, Argo 2009, 183 lk

Düstoopia tegevus toimub tuleviku Venemaal. 19. sajandisse (tsaar – isake, tsaari ihukaitsevägi e opritšna, rahvariided, kirikud ja tarekesed) taassündinud Venemaal, kui nüüd täpne olla. Seejuures, teatud tehnilise progressi ilmingud (iphone, lennukid) on säilinud, võimalik, et üksnes tegelaste ja autori mugavuse tarvis. Jutustus räägib ühe karismaatilise oprišniku, Andrei Komjaga, ühest päevast. 86 400 sekundi jooksul tuleb sel tsaari teenistujal viia läbi ühe õnnetu kaupmehe kinnipidamine, põletada maha tema maja, vägistada tema naine, lennata (selleks see lennuks siis, eksole) Siberisse, et ajada seal korda äriasjad Hiina partneritega, kohtuda tsaariga ja tema ekstsentrilise ning liiderliku naisega, võtta vastu narkos makstav pistis mingilt baleriinilt, võtta osa ametkondlikust õhtusöögist ning seejärel, juba valitud kolleegide oluliselt kitsamas ringis, pidada maha saunaorgia vahepeatustega psühhoaktiivsete ainete manustamisele. Ja ongi õhtu käes, palju sa hing siis jõuad, eksole. 

Sorokin kahtlemata valdab sõna, tekst on dünaamiline, lugemine läheb ruttu. Mingisugust erilist süžeed ei ole, selle asemel eelistab autor kirjeldada erinevaid tegevusi, ju lootuses šokeerida (ihunuhtluse läbiviimis, vägistamisi, narkopidu, saunaorgiat (kui keegi teab, kuidas see pilt nüüd peast välja saada, võiks öelda)). Ja pmts, ma nagu ei olegi vastu. Ainult et see, nagu kusagil blogis öeldi, tare tarekese stiil – see mulle ei sobi. Ja ammugi ei sobi siis, kui seda kasutatakse kirjeldamaks ühiskonda, kus on võimalik mälestusmärk Maljuta Skuratovile. Hirmsaid asju võib välja mõelda ja kirjeldada – kuid kui teha seda heatahtlikkus muinasjutule iseloomulikus stiilis, kõlab see ekstra rõlgelt. Stiililt (üksnes) sarnased Beljanini raamatud (Tsaar Gorohh …, Musta missa vandenõu) mulle ka nt ei meeldinud. 

Igatahes, igast laksuvate ja lurtsuvate häälitsuste asemel oleks ma hea meelega lugenud rohkem maailma või selles valitseva korra kohta, nt kuidas see vana vene rahvakultuur ja kaasaegsed infotehnoloogiad koos toimisid, mõte on ju äge.  

Teksti on ka huvitavaid viiteid, kuid need on valdavalt ajakriitilised. Ma nägin suht palju vaeva, et leida Googlist koerana esinenud kunstniku nimi, keda Sorokin siin raamatus pilab. Luuletaja nimi, keda raamatu pooltosinas luuletuses parodeeritakse, on keelel ja meelel, aga kätte ei saa ja ei saanudki. Ses mõttes on raamat üheaegselt nii aeguv või aegunud kui ka prohvetlik. On ju sarnane militokraatia, kus võimud on valmis õigustama ükskõik millist kuritegu, verd või saasta, kui see vaid nende reaalseid või kujutletavaid huve teenib, Venemaal vast juba käes.  Ja kõik ikka headuse ja õigluse eest ja rahva hüvanguks. 

Kokkuvõttes, kohati huvitav, kohati naljakas, hirmus ja vastik. Aga mulle ei meeldinud. Varem olen lugenud “Suhkrust kremli” ja “Tuisku” ja viimane mulle meeldis.

Joel Jans “Ajudraiver”

„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /—/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja kujundada neid kõigist AI-dest sõltumatult nii, nagu ise tahad.“

„Aga kas sa mu kassi saad siia tuua?“ päris Felix, … (lk 261 – 262)

Maa elusloodus, inimesed sh, on hukkunud toimunud biokatastroofi tõttu. Kuid inimese poolt kosmosesse saadetud tehisintellektid töötavad veel, nagu ka kõikvõimaliku infot otsast otsani täis Maa ümber orbiidil tiirutavad andmesidevõrgud ja serverikeskused. Asteroidivööl töötavate kaevandusdroonide tööd korraldav AI nimega Nohup, olles mõistnud, et inimesi enam ei ole, lahutab oma meelt inimeste poolt maha jäetud info uurimisega. Nohup õpib füüsikat, bioloogiat ja kvantmehaanikat. Olles jõudnud kirjanduse ja kultuurini, sattub lugema Vene filosoof Nikolai Fjodorovi töid ning vaimustub tema ideest surematust inimesest. Hakkajal AI-l kulub kõigest nelisada aastat, et ehitada aegruumi sond ja ajatunnel, mille abil ta kavatseb taastada digikoopiate näol kõik inimeste poolt viimase 4000 – 6000 aasta jooksul loodu ning ka inimesed endid. Surnuist äratatud inimesed, täpsemalt nende digikoopiad e neurikud elavad nüüd igavesti, saavad valida tuhandete või koguni miljonite erinevate maailmade vahel (tahan, lähen joon õlut keskaegse Tartu Toomemäel, tahan, migreerun tuleviku New Yorki) aga ka nt seda, kas põdeda hommikul pohmelli või lülitada need enda juhtpaneeli kaudu välja.

Arvake ära, kas inimesed, arvestades, et nende loomus ei muutu, on tänulikud ja rahul? Hah, muidugi ei ole. Muidugi leidub hakkajaid, kes leiavad, et asju saaks teha paremini.  Võim välja vahetada, jne, jm.

No, pöörane. Ja kõige pöörasem on selle juures asjaolu, et mina, kes ma tean infotehnoloogiatest täpselt nii palju, et asjad minu arvutites kas töötavad või ei tööta ning et kui ei tööta, on IT-jumal lühinumbri kaugusel. Võtab arvuti üle, võlub poolteist minutit ja asjad hakkavad tööle. Kuidas – pole mind elu sees huvitanud. St, pöörane on juba üksi see, et ma viitsisin seda raamatut lugeda. Aga vähe sellest –  mul oli huvitav ja ma sain aru. Mul oli toimuvast selge pilt ja ikkagi … ma sain aru.

It-valdkonnas tegutsev autor kahtlemata valdab teemat ja oskab seda veenvalt esitada. Tekst on täis erialaseid termineid, kuid raamat ei ole raske lugeda.  Kirjeldatud maailmu on kerge ette kujutada (ja on, mida kujutada!) ja paratamatult ka juurde mõelda, et aga kui mina … milline siis või millise ma valiksin? Üldse tekib lugedes terve rida teemasid, mida edasi mõelda või arutada (mis on hea raamatu tunnus), eriti minu meelest eetika erinevatest valdkondadest (digi -, meditsiini-, jnpe), aga ka mujalt. Juba üksi see Fjodorovi teooria – see on nii äge leid, sellest võiks rääkida ja rääkida, no nt, et kui elustada või mistahes kujul taasluua, kopeerida vms, inimesi, siis kas ikka tingimata kõiki? Jne, pikalt.  Liis Rodeni illustratsioonid, mida on raamatus tervelt 15, aitavad kaasa ja rikastavad, moodustub nauditav tervik. Lugu kulgeb kiiresti ja seda algusest lõpuni välja. Tegelased sahmivad vahetpidamata, koguaeg juhtub midagi ja see midagi on koguaeg ootamatu. Ühtlaselt, läbi kogu raamatu lisanduvad fantastilised detailid – et kuidas kõik täpselt ja millised võimalused. Kohati avaldas muljet läbimõelduse aste (nt et piltide järgi rekonstrueeritud linnad ei saa olla veatud (loogiline), seetõttu on parandajad, kes neid vigu otsivad ja parandavad (nt lisavad lõhnu, kuhu vaja, jms).

Metsik fantaasialend, mitmed viited aja- ja kultuurilukku, mõned teooriad ja kirsina tordil – nalja saab ka. Autori huumorimeel tundub eelkõige nunnu. Kurjalt kellegi üle ei irvitata, tögatakse pehmelt ja sõbralikult.  Mina muudkui muigasin, Otu – muig, hamburgeriputka öine saba – muig, Tartu vs Tallinn  – 3 x muig. Vägivalda justkui on, aga ei mõju sellena – no tõmmati see või teine juhe seinast, no raudselt on varukoopia. Kokkuvõttes osutus see minu jaoks üheks tõeliseks hea tuju raamatuks.

Miljenko Jergović “Sarajevo Marlboro” LR 4-5/2023

29-st lühijutust koosnev ekskursioon sõjas elavate inimeste argipäeva. Horvaatiasse sõjapakku ümberasunud ja sinna jäänud bosnialane Miljenko Jergović kirjutab küll pealtnäha väikestest asjadest, ebaolulistena näivatest sündmustest või juhuslikest vestlustest, kuid seda nii, et need päevadeks pähe jäävad ja moonduvad suurteks, olulisteks ja universaalseteks teemadeks, millest rääkida või omaette mõtiskleda.

Kõige suurem teema, mis jookseb läbi terve kogumiku, on Sarajevo ja selle ümbruse mitmekultuurilisus. Nt killuke nukra lõpuga loost „Bosnia ühepajatoit”, kus armuvad zagreblanna Elena ja bosnialane Zlaja:

Elena oli noor ja ambitsioonikas zagreblanna, kes oli Sarajevosse tulnud ülikooli, … /—/ Aga kuna Sarajevo on linn, mis ei nõua sult, et sa muutuksid, ega tee välja mingist halvustavast suhtumisest, siis harjus ka Elena temaga ära. Asjaolu, et ühes kohas elavad koos nii erinevad inimesed ja need erinevused ei mõju neile üldse koormavalt, hakkas aegamööda pakkuma hoopis naudingut, rahulolu, mis oma lihtsuses ja eheduses meenutab raudtejaama ootesaali, kus väljuvad rongid ühtviisi nii põrgusse kui paradiisi. (lk 29)

Sajandeid üksteise kõrval elanud rahvad on segunenud. Piirid omade ja võõraste vahel on tihti ähmased ja mõnikord, nt kriisisituatsioonis, kaovad hoopis. Jutustus „Härrasmees Dubrovnikust” räägib Sarajevos elavast horvaadist, keda rahu ajal pidasid naabrid pigem eemal- ja üleolevaks, roose kasvatavaks veidrikuks, kuid kes sõja ajal päästis nii mõnegi elu varustades linnarahvast (rahvuste ja religioossete kuuluvuste vahel vahet tegemata) veega oma kaevust.

Selle kaevu selges vees peegeldus kohalikele kogu maailma headus. Härra täitis nende ämbrid ning neil jäi vaid oma kandamiga ülesmäge sammuda. „Iga päev, kui tassin vett ülesmäge, mõtlen Kristuse ja Kolgata peale. Mõtlen, et ei tea, kas tee Kolgatale läheb ka koguaeg ülesmäge või siis ikka natuke üles ja seejärel natuke alla, „ rääkis mu ema ülehele mosleminaisele, koormates teda lisaks kõigele veel sellegi dilemmaga. (lk 28)

Sarajevo Marlboro nimelist jutustust kogumikus ei ole, küll aga on jutustus nimega „Haud”, kus kohalik hauakaevaja vestleb Ameerika ajakirjanikuga, kes ei mõista ei kohalike tavasid ega kohalike valikuid, samuti sõjaaegset elu ja oli. Nt seda, et kui tindi- või paberivabrik on puruks pommitatud, võib juhtuda, et sigarette müüakse kirjeteta tagurpidi kino kuulutusse või seebi pakkimiseks mõeldud paberisse pakituna.

Ta uurib, kas mul kahju ei ole pärast maailmale kolm korda tiiru peale tegemist sattuda ümberpiiratud Sarajevosse, mina jälle vastan, et ega ma ei sattunud siia, vaid sündisin siin, … (lk 59)

Mida ma ka ei ütleks, ikka arvaks ta, et me oleme mingi napakas rahvas, kes peab selleks, et teada, mis marki suitse ostsid, kogu paki pahupidi keerama ja ära lõhkuma. Nii nagu suitsupakid on siin tagurpidi, nii see, mis nad räägivad, kui ka see, mida mõtlevad ja teevad. (lk 60)

Sõjaaegsest kommunikatsioonist on põgusalt juttu ka jutustuses „Slobodan”:

Üks esimesi CNN-i reportaaže sõjaaja Sarajevost näitas Slobodani, kes uitas rahulikult mööda linna, samal ajal kui igal pool langesid mürsud. Kaamera jälgis teda tubli seitsekümmend meetrit, ju siis ootas ajakirjanik võimalust salvestada hetk, kui mürsuplahvatus saraevolase tükkideks rebib. Slobodan aga jalutas kaadrisügavusest otse operaatori juurde, naeratas, noogutas ning jätkas tolle sugupuud uurimata oma teekonda. Mürsud muudkui plahvatasid tema hiiglaseselja taga, reporter andis aga samal õhtul mõningase pettumusega vaatajatele teada, et Sarajevos leidub ka hulljulgeid inimesi. (lk 43)

Ma püüdsin enda jaoks mingit topi kokku panna, kuid ei õnnestunud, mulle meeldivad peaaegu kõik lood. Kõige õudsem mõte, mis lugedes pähe tuleb, on see, et sõjaga harjutakse. Mõned lähevad ära, teised ei saa või ei taha ja lihtsalt harjuvad. Mingisugusel hetkel saab plahvatustest samasugune foon, nagu mere ääres elava inimese jaoks merekohin. Inimesed kohanevad, käivad tööl ja külas, armuvad. Elavad ja leiavad, mille üle rõõmustada. Ühtlasi on see mõte ka kuidagi lohutav.

Lugedes jälle googeldasin palju, lugesin Jugoslaavia lagunemisest üldiselt, Bosnia sõjast, Sarajevo piiramisest jm. Mõtlesin ukrainlastest. Ühesõnaga, mitmes mõttes väga hea raamat. Kirkaid tegelasi täis traagiline ja liigutav, kohati pisut naljakas, kuid läbivalt nukra alatooniga (kuidas teisiti saakski).

Kogumiku viimane jutustus räägib raamatukogudest. Kodustest, sellest vist, et põgenedes neid reeglina kaasa ei veeta.

Kõiki mahapõletatud Sarajevo raamatukogusid ei ole võimalik üles lugeda ega meeles pidada. Ja pole ka enam, kelle jaoks seda teha. Kuid mäletatakse kõige võimsamat leeki, kõige võimsamat tuld, müütilist tuha ja tolmu pühitsemisriitust, seda, kui põles Sarajevo ülikooli raamatukogu, kuulus Raekoda, kus hoitud raamatud põlesid terve öö ja päeva. /—/ Paita õrnalt oma raamatuid, võõras, ja ära unusta, et need on vaid tolm. (lk 111)

Edwin A. Abbott “Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu” (LR 9/10-2006)

Millal te viimati mõnd geomeetria valemit meenutama pidite? Mul on üks ähmane mälestus umbes viie aasta tagusest ajast, kui juhtusin pealt kuulma üht mulle olulist katust vahetama saabunud tööliste vestlust. Vestlesid laisalt suitsetades sellest, kui palju üht või teist materjali tellima peaks. Arvutasid nii ja naa ja ma muudkui kuulasin ja tundsin, kuidas kabuhirm naha vahele poeb, sest sain aru, et kohe nad tellivad mulle vale hulga materjale, sest ei tea Pythagorase teoreemi … Ja ega rohkem konkreetset juhust ei meenugi, kuigi kui otsida, tuleb tavaelus ilmselt siin – seal poolvarjatult ikkagi ette.

Raamat üllatas, sajaga, migagi sarnast ei ole ma varem lugenud. Abbott võttis kätte ja seletas maksimaalselt lihtsate sõnadega ära null-, ühe-, kahe- ja neljamõõtmelise ruumi olemuse ja seda nii, et isegi kõige paadunumad matemaatika tunni mahasuitsetajad kõik selgeks saavad. Seda läbi erinevate analoogiate ja nii huvitavalt, et kogu lugemise aja jooksevad selged pildid silme ees, et kuidas nad seal Lapikmaal ja mujal … Ei saa öelda, et hull ajugümnastika, aga tervisesport kindlasti.

Lugu on üles ehitatud ühe võõramaalase jutustusena teisele. Lapikmaalane Ruut räägib ruummaalasele Lapikmaa kahemõõtmelisest elust ja olust. Mh lokkab seal sooline diskrimineerimine, orjus jm koledat, kuid arvestades raamatu kirjutamise aega (esmatrükk 1884) näib see mulle vähetähtis, geomeetria on kontekstiliselt kordi ja kordi huvitavam. Mh räägib Ruut kolmemõõtmeliselt Ruummaalt pärit seltsilisele oma reisist ühemõõtmelisse maailma, kirjeldab oma emotsioone kohates esmakordselt kolmemõõtmelisest kujundist ning käib välja idee, et kui ühemõõtmelise maailma elanik ei ole võimeline ette kujutama kahemõõtmelist maailma ning kahemõõtmelise maailma elanikul on ääretult raske ette kujutada kolme- või enam mõõtmelist, tähendab saab eeldada, et enamõõtmelised võivad olemas olla, me lihtsalt ei suuda neid ette kujutada. Võimalik, et meil puuduvad vajalikud tajuorganid vm. Siinkohal meenub mulle üks õhtu, kui mu 11-aastane pikutas voodi ees vaibal ja püüdis ette kujutada, kuidas Kosmos või maailmaruum on lõpmatu. See tundus talle nii uskumatu ja kirjeldamatu ja raske ette kujutada … et lihtsalt mitte midagi. No kuidas sa ette kujutad, kui seda, mida ette on vaja kujutada, ei ole. Mässas on ilusas peakeses nii et vähe ei ole. Ja mina muudkui rõõmustasin ja … Ja selle üle ka, et selline täiesti teist moodi raamat mulle väljakutse raames kätte juhtus.

Amélie Nothomb “Jahmatus ja värinad”

tõkinud Eva Koff, Varrak 2006, 126 lk

Et siis, jaapanivastane tablett õnnetutele anime fännidele.  Autobiograafiliste sugemetega lugu sellest, kuidas üks haritud, keelt ja kultuuri tundev ja armastav noor belglanna viis täide oma unistuse ning sõlmis aastase töölepingu Jaapani suurkorporatsiooni Yumimotoga. Tööle asus tõlgina, kuid leidis end peagi peamiselt koopia- ja kohvimasina vahet jooksmas, hiljem ka tualettruumides paberirulle vahetamas. 

Mulle tundub, et selle raamatu kõige silmapaistvam osa on vorm. Nothomb suudab ses pisikeses raamatus rääkida jaapanlaste suurfirmade (aga ka ühiskonna) karmist hierarhiast, patriarhaadist, rasismist, natsionalismist, korporatiivsest idiotismist, mõttetust tööst, ksenofoobiast ja raudselt unustasin veel midagi ära. Ida ja lääne vastasseis on esitatud läbi kahe erinevast kultuuriruumist pärit naise omavahelise vastaseisu ja see annab kirjanikule võimaluse rääkida sotsiaalsetest stereotüüpidest ja piirangutest kuidagi suhteliselt kergel toonil väikese koifitsendiga iroonia ja sarkasmi suunas. 

Lugedes tekkis mul väike dissonants osas, et kuidas küll keelt hästi valdav ja kultuuriga tuttav ning seda armastav inimene nii hullult jänni jäi. Et mis see siis täpselt oli, demonstratiivne lugupidamatus või tahtlik eiramine või mis. Ta ju teadis, võimalik, et mitte eriti detailselt, kuid üldises plaanis ikkagi, pidi teadma, mis ja kuidas, taevas, isegi mina tean. Mõttes, et jaapanlastel on hoopis erinev ja eriline mentaliteet. Võimalik, et see on see (töö)rändega paratamatult suuremal või väiksemal määral, kuid siiski kaasas käiv teema, et võõrsil olles muutub kõik enda oma palju olulisemaks, tähendusrikkamaks. Säilitada oma veendumused või harjumused või nö lapike maad kusagil hingesopis muutub eluliselt tähtsaks küsimuseks, võimendub kordi. Lisaks veel see, et mulle tundub, et ükskõik, millest Nothomb parasjagu kirjutab, kirjutab ta alati endast ja nimelt sellest, kui kiiksuga ta ikkagi on. Ta on, ta teab seda ja see meeldib talle (ja seletada ei suuda, aga ma kuidagi saan sellest suurepäraselt aru).  Sel korral jahmatus ja värinad, neist, just neist kahest tundest ta kirjutabki. Sellest, milline mõnu on neid läbi elada, neisse sukelduda. Kirjutab keel põses ja joobudes. Originaalselt, keeruliselt. Ta joobub isiklikust alandlikkusest samuti nagu joobus oma tänaseks kadunud jumalikkusest. Maitsekalt, iroonia ja siira tänutundega. Ja lendab tänu sellele alla 44. korruselt tuhandeks killuks ja ärkab prügihunnikus hing täis hämmastust ja õnne. Prohvet, julge eksperimentaator, paindumatu psühhopaat. Ja ette heita ei saa. Aga alles nad ju rõõmustasid, et võitsid ta ja juba ta seisab ja naeratab, sätib nende isiklikud halod endale pähe veeretades samal ajal käes järjekordset paberi rulli. 

Kui ma väike olin, tahtsin saada Jumalaks. Kristlaste Jumalaks, suure j-ga. Kui olin umbes viieaastane, sain aru, et mu plaani pole võimalik teoks teha. Siis mõtlesin, et parem varblane peos kui tuvi katusel ja otsustasin Kristuseks saada. Kujutasin vaimusilmas ette oma ristisurma kogu inimkonna silmade all. Seitsmeaastaselt sain aru, et seda minuga ei juhtu. Otsustasin tagasihoidlikult, et minust saab märter. Jäin oma valikule paljudeks aastateks kindlaks. Seegi ei toiminud. (lk 54)

Kallis lumetorm, kui saan nii väheste kulutustega sinu naudingu tööriistaks olla, ära lase end sellest mingil juhul häirida, mata mind oma karmide kõvade helveste alla, oma ränikivideks vestetud raheterade alla. Sinu pilved on raevust rasked, ja ma olen meeleldi eksinud surelik neis mägedes, mille kohal nad end vihast tühjaks lasevad. Ma saan nende jäiste süljepiiskadega otse näkku. See ei maksa mulle midagi ja sinu vajadus mu nahka sõimuhoopidega täkkida on vaid kaunis vaatemäng. Sa tulistad kuulideta, kallis lumetorm. Ma ei olnud nõus, et mul sinu karistussalgaga vastamisi seistes silmas seotaks, sest olen juba väga kaua oodanud hetke, mil saan näha rõõmu sinu silmis.

Amélie Nothomb on kahtlemata ebaordinaarne, palju lugenud, teab nii mõndagi mütoloogiast ja piiblilugudest, orienteerub Jaapani kultuuris ja mentaliteedis. Oskab intrigeerida. Tema raamatud ei ole hea tuju kirjandus kuid väga head siiski, hõrgud, nagu keegi kirjutas.

Olen teda varem ka lugenud, nt SIIN.

Tor Åge Bringsværd „Pinocchio paberid“ (LR 47-49/1988)

Folklorist Jonas Rafn saab oma Budapestis elavalt sõbralt ja kolleegilt Vargalt, kellega teda seob mh huvi puu- ja taimemuinasjuttude vastu, murettekitava kirja. Jonas lendab Budapesti, kuid Vargat ta ei leia, sõber on kadunud nagu ka artikli käsikiri, mille kallal ta töötas. Loosse sekkub politsei. Jonas püüab juurdlusele kõigiti kaasa aidata kuni muutub huvitatud isikust mõrvas kahlustatavaks.

Täiesti pöörane lugu, kus leidub inimese peaga koeri, puust nikerdatud ja “elule puhutud” mehikesi, lille ja naise interaktsioonist sündinud lapsi, haldjaid (häid ja mitte eriti), hulle professoreid ja katseklaasi-inimesi, roboteid ja mitmes erinevas mõttes metsikuid taimi. Lisaks siis mõned naised, kes võib-olla ei olegi „mõned“, mõned muretsevad lapsevanemad, mõned päris ja mõned ajuti kadunud folkloristid ja üks igas olukorras selget pead ja külma närvi säilitada suutev politseinik, uurija major Szluka. Ja justkui sellest veel vähe oleks – paksult viiteid müütidele, muinasjuttudele ja muudele kirjandusteostele, uurimustele ja ajaloolistele sündmustele.

Ja just kui sellest ka veel vähe oleks, on raamatu ülesehitus ka, pöörane, omaette ja erakordselt. Jonas Rafni kiri armastatud naisele, Varga kiri Jonasele, katked Varga artikli käsikirjast, Jonase päevik, Maia (Varga röövimise ainus, psühhiaatria haiglas viibiv tunnistaja) päevik, major Szluka märkmed. Kõike seda läbisegi ja katketena, igal ühel oma hääl ja nägemus, omad seisukohad, veendumused, uidud ja unenäod. See on nii tohutult äge. Sõbra kadumise mõistatust uuriva Jonase argine ja murelik toon. Varga käsikiri, eriilmeline, kohati poeetiline, kohati näidendit meenutav, kohati (populaar)teaduslikus vormis mütoloogiaid, muistendeid ja legende seletav (korrektselt vormistatud viited, jn). Majori objektiivset reaalsust peegeldada püüdvad töised, asises toonis märkmed. Selline väga eriilmeliste tekstikatkete (stiilid, hääled) vaheldumine nõuab lugejalt küll pisukest kohalolekut, kuid tekst ei tundu raskepärane. Koguaeg on huvitav.

Mõttest ka. No, jumal teab. Heast ja kurjast kusagilt sealt punktist, kus ristuvad teadud ja eetika, vabadused, identiteet, folkloor, aeg ja ajalugu. Selline päris latakas punkt. Küsimärkidest ümbritsetud, vastusteta (õnneks).

Hirmustore tekst. Hirmus ja tore. Ja siis veel natuke tore.

Zdeněk Jirotka “Saturnin” (LR kuldsari)

Internetis liigub ringi nali selle kohta, et kusagil 40ndates tekib paljudel inimestel sarnane  seksuaalne fantaasia: tahaks omada tugevat ja energilist, entusiastliku, puhast ja vaikset, ee, koduabilist. Et ta siis hommikust õhtuni muudkui siluks ja sätiks, nühiks ja küüriks, mmu kööki, mmu tube, mu sauna jnpe, mmm .. 

Midagi sarnast juhtus ka tšehhi kirjaniku Zdeněk Jirotka humoorika romaani “Saturnin” minajutustajaga. Noor ja üksildane härrasmees palkas endale teenri. Sellise, kes lugupidamise ja püüdlikkusega tegi kõike, mida üks härrasmees oma teenrilt oodata võiks – valmistas kohvi, puhastas saapaid, hoidis elamise korras. Kuid mitte ainult. Kiiresti selgus, et teener nimega Saturnin evib lisaks tavapärasele viisakusele ja püüdlikkusele ka rohkesti ekstravagantsust, leidlikkust ja õige omapärast huumorimeelt. Nii leiabki end teenri palganud noormees varsti ja oma suureks üllatuseks elamas rippsilla lähedal ankrus seisval laeval, sõjas kahel jalal hüpleva slaavi rahvatarkuse varamuga, forsseerimas jõge, hulkumas metsas, näljase, külmunu ja armununa. Kõike seda lühikese aja jooksul pendeldades meeleheite ja ülima õnne vahel ja kõike ikka naljaga. Nalja oskavad teha kõik raamatu tegelased, kuigi väljendavad seda igaüks omamoodi ning mõni ei soovi seda tunnistada. Minu lemmikuks sai doktor Vlach, kes rikastas toimuvat oma väärtuslike teooriatega ilmast ja inimestest. Tema arutlused tervemõistuslike inimeste üle ja pontšikuteooria meeldisid eriti, neis on mõningast sügavus jne. Korraks lõbustasin end sellega, et määrasin kindlaks, millisesse kolmest inimgrupist mina pontšikuteooria järgi kuulun. 

St, ühelt poolt: kõik on hea, stiil on hea, tegevuskoht kaunis, kergelt huumorikad tegelased jn. Ka teemad on kerged: sugulastevahelised suhted, uje armastus. Teiselt poolt – ja ega rohkem polegi. Kõik see kergus välistab mistahe erilise elamuse, midagi ei paku mõtlemisainet, midagi ei kriibi hinge. Eks vist alati ei peagi. Aga lõpuks on kuidagi möh. 

Minu lemmikuteks tšehhideks jäävad ikka veel Hrabal ja Čapek, lemmikuks teenrist rääkivaks raamatuks Ishiguro “Päeva riismed”. 

Aga korra tasub lugeda, eriti neil, kes naljast lugu peavad, julgelt.

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Tagasitulek. Raske on olla jumal”

Eesti Raamat 1986, 452 lk

Kogu sisaldab kahte lühiromaani, alustan teisest, milleks on “Raske on olla jumal”.

Eksperimentaalajaloo instituudi teadlane Anton saadetakse teisele planeedile, linna nimega Arkanar, uurimaks, nagu ma aru sain, teadlaste baasteooriat selle kohta, kuidas on võimalik mõjutada vähem arenenud ühiskondi ilma verd valamata. Arkanaris, mis on oma arengutasemelt jõudnud maisele keskajale sarnasesse perioodi, seal valitsevas koordinaatide süsteemis, nimetatud teooria pehmelt öeldes populaarne ei ole. Arkanar on kindlal sammul teel totalitarismi, hallid löömamehed puhastavad kuninga alamate ridu,  korraldavad pogromme, hävitatakse teadlasi, kirjanike ja kunstnike, ühesõnaga kõiki, kes aju kasvõi veidigi sihtotstarbeliselt kasutava. Rahvas metsistub ja joobub oma enda metsikustest üha enam, võim otsib tuge ja liitlasi igat sorti kriminaalidelt. Hirm ja juhmus kasvavad ja on üsna selge, et natuke veel ja linn upub oma kodanike verre.

Anton kehastub Arkanaris üllaks don Rumataks, keda kohalikud, oskamata seletada tema erilisi võimeid ja oskusi, (maised ravimid, oskused võitluskunstides jps) peavad ei kellekski muuks, kui jumalaks endaks. Kuid NSVL-st pärit jumal, kelle võimalused on kaugelt üle kohaliku tsivilisatsiooni saavutustest,  ei saa teha midagi. Tema käed on seotud maisest humanismist, piiritust usust ja armastusest inimesse ja inimese vastu, tema tarkusesse ja halastusse. Don Rumata, olles loomult ja lapsest saati kahtleja ja keelumärkidest mööda hiilija, kahtleb ka siin vaatamata kõigile treeningutele, mis vaatleja teaduslikule missioonile eelnesid. On need juhmardid üldse inimesed? Kas neist metslastest, olgu siis ajapikku, ikka saavad Inimesed? Siiski, päris kõigist ja korraga ta lahti ei ütle ning kiindub sügavalt neisse vähestesse (ja aitab, põgeneda vanglast, võllast, Arkanarist), kes on kasvõi mingisugusel määral suutnud metslase endas ohjeldada – kirjanikud, teadlased, arstid jn. Ta hindab sõprust nii kehalt (nagu transporthelikopter), hingelt kui südamelt suure, oma naist piiritult armastava parun Pampaga, armub headusesse jäägitult uskuvasse Kirasse, püüab hoolitseda leidliku, vastutustundliku ja heas mõttes vahetu, alati toriseva poisi Uno hea käekäigu eest jn. Anton mõistab, et linnas alanud poliitilised protsessid on kõige ohtlikumad just neile, temale sümpaatsetele inimestele, kuid hoiab viimse hetkeni kinni oma maisetest veendumustest ja usust Inimesse … Siiski, ühel heal hetkel ta murdub, jumal muutub armulikust karistavaks ja viib täide oma hirmsa kohtumõistmise. Ja hetkeks pakub see rahuldust vaatamata verejõele ja tuhamäele. Sest tahaks ju õiglust ja süüdlaste karistamist. Ainult et … Anton ei ole Jumal. Anton on inimene. Inimene aga, olles kord võtnud endale õiguse olla jumal, olles kord tundnud end jumalana, astub üle teatud barjääri, kust tagasiteed enam ei ole. Osake tema hingest või loomusest – väga kallis ja oluline – eraldub alatiseks, lahustub õhus ja juba tunnebki Anton end omade ja omasuguste keskel võõrana. Ja Anka, lapsepõlvesõber ja truu kaaslane, tõmbab käe ära nähes Antoni kätel vere karva pritsmeid, olgugi, et see oli vaid metsmaasika mahl.

Väga hea lugu, kuid loost enam meeldis mulle vist see, kuidas see kirja on pandud. Suure osa raamatust võiks tsitaatideks lahti võtta, palju mõtlemapanevaid, häid arutlusi ilmast ja inimestest. Ilus keel, peen iroonia, särav huumor ja terav satiir, kõike doseeritud justkui apteekri käega. Mitmetasandiline ja hämmastavalt duaalne tekst. Ühelt poolt sügavalt pessimistlik, teiselt poolt leidub selles hulgaliselt optimismiterakesi, mis järele mõeldes võiksid vabalt võrseid ajada. Mustvalge ei ole miski. Va et see ja see võib-olla selles loos peamine: isegi kõige üllam ja inimlikum inimene, olles sattunud piltlikult öeldes metslaste keskele ja viibides seal piisavalt pikalt, langeb enamuse tasemel. St, ükskõik, kuidas ta ka ei püüa, inimene,  paratamatult ja alateadlikult, kohaneb ja muutub, isegi need meist, kes lapsena keelumärkidest julgelt mööda trampisid. Keskkond on oluline. Nii ka üllas Don Rumata lõppude lõpuks assimileerub ühiskonnaga, mis on diametraalselt vastupidine tema tavapärasele. Ja pole võimalik olla Jumal ning jääda seejuures Inimeseks.

Ma suurest vaimustusest vaatasin ära ka venelaste 2013 a valminud samanimelise filmi ja see on absoluutselt vastik, ma ei oska siiani seletada seda masohhismihoogu, mis mind kolmeks tunniks ekraani ette naelutas.

Paar niisama tekstinäidet ka:

“Rumata tõmbas mantli kõvemini ümber ja laskis ratsmed lahti. Rutata polnud mõtet. Keskööni oli veel tund aega. Luksuv mets aga paistis juba silmapiiril musta hambulise viiruna. Tee ääres lausid ülesküntud põllud, tähtede valgel läikisid elutust roostest haisevad sood, mustendasid künkad ja Sissetungi aegadest pärinevad pehkinud tarad. Kaugel vasakul süttis ja kustus sünge kuma: küllap põles mõni küla, mõni neist lugematutest üksluistest Raipeaukudest, Võllamägedest, Röövlipesadest, mis hiljuti olid majesteedi käsul ümber ristitud Iluveteks, Õnneküladeks ja Inglikodadeks. Sadade miilide ulatuses – väina kallastelt kuni Luksuva metsa servani – laius see maa, mida vaibana katsid sääsepilved, mida lõhestasid jäärakud ja ujutasid sood, mida vaevasid palavikud, taudid ja haisev tatitõbi.” (lk 279)

“Ja Arkanari kuningriigi pimedal tasandikul, mida valgustab vaid tulekahjude kuma ja peerutulede helk, selle teedel ja radadel vantsisid sajad õnnetud põgenikud, hiilivad valvetõketest mööda – sääskede puretud, tolmused ja higised, veriseks hõõrutud jalgadega, äravaevatud, hirmul, ahastusest poolsurnud, kuid ometi kaljukindlalt oma ainsas veendumuses; nad on kuulutatud lindpriiks sellepärast, et tahavad ja oskavad ravitseda ja õpetada tõbedest kurnatuid, harimatuses virelevat rahvast; sellepärast, er nad jumalate kombel loovad kivist ja savist teist loodust ilust ilmajäetud rahva elu kaunistamiseks; seepärast, et nad tungivad looduse saladustesse, lootes panna need saladused teenima oma oskamatut, muistsetest tondilugudest ärahirmutatud rahvast ,,, Kaitsetud, head, ebapraktilised, oma ajast kaugele ette jõudnud.” (287 – 288).

“Luksuv mets oli täis süngeid saladusi. Päeval venisid mööda teed lõunasse rikastatud maagi voorid, öösiti aga oli tee tühi, sest neid hulljulgeid polnud palju, kes oleksid söandanud seal tähtede valgel kõndida. Teati rääkida, et öösiti karjub Isapuu otsas lind Siuu, keda keegi pole näinud ja keda ei saagi näha, sest see pole ülepea mõni harilik lind. Teati rääkida, et suured karvased ämblikud hüppavad okstelt hobustele kaela, hammustavad silmapilkselt sooned läbi ning joovad verd. Räägiti, et metsas hulkuvat ringi koletu muistne elukas Pehh, kelle keha katavad soomused ja kel on taga kaksteist saba, mis eritavad mürgist higi. Mõni aga olevat koguni näinud päise päeva ajal üle tee minemas ja oma kaebeid pomisemas karvutut metsikut Õõd, kelle püha Mika oli ära neednud – see oli verejanuline loom, kelle peale raud ei hakanud, küll aga haavas teda luust relv.” (lk 289)

Raamatu esimese osa, „Tagasituleku“ lugesin vingus ninaga üle kahe lehekülje – ei olnud tuju lugeda headest ja tublidest, entusiastlikest, altruistlikest jne inimestest. Nii et sellest ma ei hakka, võib-olla kunagi hiljem või siis, las jääda.

Raul Siniallik “Salajane ristisõda”

Täiesti huupi valitud raamat. Aasta alguses juhtus, et leidsin end ühel hetkel seismas nö koduraamatukogus, maast laeni raamatuid täis riiulite eest omamata ühtegi soovitust või nimekirja, ühesõnaga, igasugu plaanita. Ma pole juba mitu aastat selliselt raamatukogus käinud. Hakkas kuidagi kõhe, silmad läksid kirjuks, haarasin esimese ettejuhtuva teose uudiskirjanduse väljapanekust, registreerisin ära ja lahkusin. Raamatuks osutus Raul Sinialliku „Salajaseks ristisõjaks“. Raamat sai Hea Lugu kirjastuse ajalooliste romaanide võistlusel esimese koha (2022). Internet ütleb veel,  et merendusega seotud hobiajaloolase romaanidebüüt.

No. Ei saa öelda, et XI – XIII sajandi ristisõjad mulle kuidagi erilist huvi pakuksid. Ei paku. Minu jaoks muutub ajalugu huvitavaks siis, kui igat sorti diplomaadid elusatelt sõiduvahenditelt tehislikesse ümber istuvad ning keebi ja kilbi asemel lipsu kandma hakkavad. Nii hakkasingi lugema kergelt nina kirtsutades.

Üllatusin positiivselt, sest raamat hakkas meeldima. Tegevus toimub aastatel 1241 – 1242 peamiselt siin ja seal pool Peipsi järve ja lõppeb 1242 aasta aprillis Lämmijärvel toimunud Jäälahinguga.

Tulenevalt kohanimede erinevusest tänapäevastest ja sellest, et autor on kajastanud sündmusi erinevate osapoolte vaatenurgast, oli alguses veidi raske aru saada, et kes, mis ja mille pärast. Kuid googeldasin ja uurisin kaarte, selgus saabus ja edasi oli juba puhas rõõm. Eriti suur rõõm oli raamatu teine pool, kus sündmustik oli vähem hakitud, ajalooline taust arusaadav, suhteliselt rohkearvulised tegelased, sh ajaloolised, omandasid konkreetsed näod ja motiivid ja tekkis võimalus neile kaasa elada.

Autor on osanud suht pisikesse raamatusse mahutada päris palju. Rääkides poliitikast ja sõjalisest konfliktist, on ta läbi siin seal vilksatavate detailide kirjeldanud ajastu olmet ja kombeid. Toonud välja erinevate osapoolte kultuurilised eripärad, tõekspidamised, tavad jne. Nt räägitakse eestlaste suitsusaunast, itaallaste veinidest ja mongolite kumõssist ja kauge rahva kombest lahingutes langenute kõrvu kotiga koju saata. Loo sisse põimitud lugu tugevast sepa tütrest lisas värve jne ja nii ei ole tekst kordagi kuiv või igav. Huvitav oli lugeda osa, mis rääkis vahetutest ettevalmistustest eelseisvaks, ajalooliseks, lahinguks. Seda, kuidas erinevad väejuhid oma strateegia ja taktika paika panid, kuidas sõdijaid motiveerisid jpm. Ja siis muidugi lahingust endast. Tohutust pingest särisev õhk, lõkke suits, sätendav lumi ja reetlik jää, raudrüüde kolin, piikide ragin, inimeste ja hobuste surmakisa. Õudne, õudne ja ikkagi haarav. Ja ka see, mis lahingule järgneb, haavatud ja laibad jm.

Päris hästi läbi mõeldud, hoogne ja huvitav. Mulle väga meeldis, sellises formaadis võin lugeda kasvõi ristisõdadest. Peale raamatu lõpetamist lugesin veel kaks päeva internetist Jäälahingu kohta kõike, mille Googel kätte andis.

Kiidan kujundust ja kaanepilti eraldi, ilus, ilus.