Mul on üks väike hobi, nimelt käin aegajalt metsas samblaid katsumas (silmadega peamiselt). Sellest ka huvi raamatu vastu. Ilus raamat, täpsem sõna oleks vist „nunnu“. Tugev, kvaliteetsest paberist ja rohkete piltidega. Autor tutvustab ennast ja seejärel samblaid, mõni lõik sammalde ehitusest, sellest, kus ja kuidas nad kasvavad ning millega neid süüakse, vabandust, milleks saab sammalt kasutada. Edasi kirjeldab kümmet levinumat samblaliiki ja seejärel samblaaedu Jaapanist, Inglismaalt ja kusagilt veelt. Samblaaedade kirjelduste juurde on lisatud ka iga aia aedniku pilt koos lühikese eluloolise märkuse ja paari tsitaadiga. Edasi tuleb peatükk sambla kasutamisest käsitöös ja õpetused, kuidas samblaid kodustada, nt koduaeda kasvama panna või luua pisike samblaterraarium vm lauakaunistus. Kõike sellest äärmiselt põgusalt, isegi pinnapealselt. Justkui kõigest ja samas, mitte millestki. Autor ise ütleb, et „Raamatu eesmärk on juhatada lugeja sammalde juurde, jagada teadmisi neile, kes soovivad selle väljapaistva taimerühma kohta rohkem teada saada.“ Võib-olla tõesti, et huvi äratamiseks see sobib. Kui aga huvi on juba olemas, sa oled mõnda sammalt näinud ja äkki isegi katsunud, siis jääb see raamat liiga pealiskaudseks. Seejuures, mina nt väga head sambla raamatut ei teagi. Need määrajad, mida mina näinud olen, on olnud vanad ja nii keerulisi tabeleid täis, et minusugune hobi-samblasilitaja ei saa aru. 1998. aastal ilmunud Eesti sammalde määrajat (Nele Ingerpuu, Kai Vellak) ei ole näinud, nii et selle raamatu kohta ei oska öelda. Küll aga oskan ma öelda, millist samblaraamatut ma tahaks. Sellist, nagu TÜ kirjastus Eesti suursamblike kohta on teinud – põhjalikud, arusaadavad ja värviliste fotodega.
Kaks mõtet, mis mul raamatut lugedes tekkisid. Esiteks mulle jääb sügavalt arusaamatuks see sambla käsitööks kasutamine. Nt selgitatakse raamatus, kuidas valmistada samblast jalamatti või luuda kolde pühkimiseks. Samas märgitakse, et ei maksa loota, et need valmistatud esemed kaua vastu peavad, samblakäsitöö ongi selline, et teed mati valmis, pühid mõned korrad jalgu, matt puruneb, viskad ära. Valmistaja ütleb, et aga teha on ju tore. No ma ei tea, lähed kisud metsast kotitäis sammalt üles, sest lihtsalt … miks? Nagu – miks?? Taevas, osta endale (üks, korralik, pere peale terveks eluks) matt, eks ole ja jäta loodus rahule …
Teiseks, need imelised samblaaiad. Silmale on tõesti ilusad, võikski vaatama jääda. Aga need on üleni, pea viimse samblatutini tehislikud. Selles mõttes, et inimese poolt kavandatud ja kujundatud. Uhkemates aedades kastetakse sammalt kaks korda päevas. Sammaldelt pühitakse kõik neile varisev metsapraht, rohitakse välja iga tuule või linnukese poolt sinna poetatud seeme. Aias kasvavaid puid pügatakse vastavalt sellele, kuidas varju vaja on. Neid aedades pole ühtegi puunotti või kivi, mida iga päev pintsliga tolmust ei puhastata. Aga siis pole ju üldse päris? Siis on ju kuidagi hoopis teisiti … Ma jälle ei tea, aga ma siis eelistan ikka vist seda oma pruunikashalli koduvõsa …
Et siis, selline kiire ja kerge lugemine, ilusad pildid sees.
Raamat koosneb kolme õe jutustusest oma elust, põhjalikumalt alates sellest hetkest, mil nende lesestunud isa avastab uue perekonna loomise tuhinas, et tal on toita kaugelt rohkem suid, kui see talle meeldiks. Isa lahendab olukorra saates oma vanemad lapsed, õed Clara, Jacquotte ja Louisoni, Saksamaale, kohustuslikku tööteenistusse. Olles tööteenistusega ühele poole saanud, pöörduvad õed tagasi Prantsusmaale, kus püüavad, igaüks omal moel, hakkama saada … Kolm erinevat häält ja iseloomu, eluteed ja valikut. Aktsepteerimine, alistumine ja mäss.
Kolm omavahel seotud lugu, millest joonistub välja naiste karm saatus II maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Mingisugust tšehhovlikku tundlemist siin pole, tunded on luksus, mida töölisklassi kuuluvad naised ei saanud endale lubada. Tähtis oli leida töö, mis tagas toidu ja kasvõi mingisugusegi elamise. Ja nad töötasid, töökodades, vabrikutes ja tehastes. Vedas neil, kes suutsid leida endale teenijakoha mõnes jõukamas peres – kõht täis ja soe ase ja kui peremees aeg ajalt patsutaski kuhu ei peaks, mis seal siis ikka, ju ta kogemata, mõnel meeltesegadusehetkel vm, ikkagi – kõht on täis, magada saab kuivas voodis ja parem ikka, kui tehases nt. Vedas neil, kes leidsid endale mehe, normaalne mees oli juba üle mõistuse luksus. Meestekeskses maailmas, kus nt naise õigusest otsustada oma keha üle veel keegi kuulnudki polnud, oli tagasihoidlikumat päritolu naise jaoks hea mees vaata, et ainuke võimalus parandada oma elujärge.
Päris hästi kirja pandud. Ses mõttes, et ju umbes nii oleksidki need naised rääkinud. Lihtsad, kohati pisut jämedad sõnad ja väljendid, släng, lühikesed, mitte alati korrektsed laused. Pikemalt millegi üle ei mõtiskleta, keegi midagi ei analüüsi, karmi reaalsuse kirjeldused. Nad lihtsalt räägivad oma lood ära ja ma lihtsalt mõtlen, et pole olemas ühtegi adekvaatset seletust, kuidas maailm on jõudnud nüüd järsku tagasi kuhugi sinna, kus peetakse vajalikuks arutleda abordiõiguse üle nt. Kust tulevad varrodonaldid, kuidas on võimalik, et nad juba sajand tagasi otsa ei saanud …
Tuttav maailm (tsiviliseeritud tarbimisühiskond) laguneb koost. Aega mööda, tükk tüki haaval, lugejate silme ees. Miks apokalüpsis toimub, lugeja ei tea ja teada ei saa. Igatahes, riik lakkab toimimast, kõik, mis puruneda saab – puruneb. Mh lagunevad majanduslikud suhted ja sotsiaalsed sidemed. Raamatu peategelane ja minajutustaja on mitte enam noor naine, kes kogu seda apokalüpsist pealt vaatab. Ja see, mida ta vaatab, on huvitav. Ühiskonna muutumise protsess (mitte valmis struktuur nagu tihti vist sedasorti raamatutes). Inimesed reageerivad erinevalt. Mõned põgenevad linnast, kuhugi, võibolla maale. Lahkutakse üksinda, oma perega või kogunedes rühmadesse, võibolla lootuses kusagil mujal uus elu alustada. Mõned teised jäävad linna, kellest omakorda mõned püüavad kõigest väest jätkata harjumuspärast elu kasvõi näiliselt. Mõned nö tarduvad, lihtsalt istuvad ühe koha peal ja vaatlevad, toimuvat ja mis sellest välja tuleb. Mulle tundub, et raamatu peategelane on üks neist. Ülejäänud ühiskonna liikmed kohanevad. Grupeeruvad, tekitavad kommuune, sh üksteise suhtes vaenulike … kuid kõik see on ainult üks kiht raamatust või isegi üksnes foon loole naisest, kes kesk kõike seda kaost saab ühel hetkel ootamatult endale hoolealuse, 12aastase tüdruku nimega Emily. Naine jääb endiselt vaatlejaks. Emily teeb läbi mitu täiskasvanuks saamise etappi. Inertsest, diivanil pikutavast ja peamiselt söövast lapsest, kes eakaaslaste poolt välimuse tõttu eemale tõugatakse, saab ajapikku kaunis, seksuaalselt kütkestav neiu. Edasi tuleb noore naise enese kehtestamine, autoriteedi omandamine, armumine ja järgnevad kannatused, pettumine, kättemaks, väsimus, leppimine. Väga veenvalt välja kirjutatud täiskasvanuks saamise lugu, aga ka see pole veel kõik. Paralleelselt Emily sirgumisega juhtuvad peategelasel veidrad (mis asjad?) luulud või nägemused minevikku, kohati ei saagi aru, kelle täpselt, kohati Emily lapsepõlve, mis loos on esitatud peategelase perioodiliste kadumistega kuhugi seinte taha, tema maja olematutesse tubadesse. Toad on iga kord erinevad, Emily, kui ta neis on, on iga kord erinevas vanuses …
St, et millest siis. Autor ise on öelnud raamatu kohta, et see on tema esimene katse kirjutada oma elulugu. Ju neid seina taha kadumisi saaks siis mineviku meenutustena käsitleda? Mälu küsimused? Ja Lessingi eluloos tõepoolest on leidnud aset episood, kus ta hoolitses võõra lapse eest ja … Kindlasti „ja …“, sest raamatus on veel terve rida teemasid. Lapsed ühiskonnas, kus nad vaikimisi enam hoitud ei ole ning nende otsustel võib olla samasugune kaal, nagu mistahes täiskasvanu omal. Erinevas vanuses inimeste võime adapteeruda sotsiaalse (mistahes tegelt) keskkonna muutustele ja sellest johtuda võiv rollide vahetus ühiskonnas, vananemisega seotus stagnatsioon. Moraali ja eetika normide muutumine, inimese degradeerumine vaat, et looma tasandini, sajandeid kogutud kultuurikihi ülikiire kulumine, midagi feminismist, migratsiooniga kaasnevad probleemid, vägivalt ja kindlasti veel nii mõndagi.
Kokkuvõttes, no tohutu pudru ja kapsad ja näpuotsaga siis ulmet ka (st, milleks üldse… ). Ma oskasin oodata, et Lessing ei ole teab mis helge lugemine, nii et ega ei pettunud. Lihtsalt, et hea tuju raamat ei ole. Tihedalt täis raskepäraseid mõtteid, keerulisi teemasid, minu jaoks liiga tihedalt. Seejuures rasvane pluss selle eest, et sedavõrd mõttetihe tekst ei ole raske lugeda, ei ole keeruline, on kuidagi väljapeetud, selge … Aga ei rõõmusta. Kui üldse, siis äkki vaid Hugo. Kuigi ka tema puhul ma kahtlustan mingisugust tagamõtet.
tõlkinud Ann Alari, Malle Klaassen, Anu Lutsepp, LR kuldsari, Kultuurileht 2021, 224 lk
Margaret Atwood selgelt ei ole minu lemmikkirjanik, teda lugedes on mul alati tunne, nagu teeks rasket tööd. Seejuures, ma saan aru, miks ta on hea. Laitmatu stiil ja keel, mõningane keerukus, sümbolid ja peened viited kultuurilukku, mütoloogiasse. Poeetilisus. Ja sellegi poolest, ka käesolev kogu oli minu jaoks eelkõige raskepärane.
Kõikehõlmav üksindus, mõistmatus, kaotatus ja juurtetus. Eemalolek, apaatsus ja minnalaskmine. Psüühiline ebastabiilsus, labiilsed närvisüsteemid. Ei suuda otsustada, kas naised on nõrgad või tugevad, igatahes selgelt õnnetud, segaduses ja üksi. Ja süüdi on selles eranditult mehed, keda iseloomustab peamiselt see, et nad pole suutnud end realiseerida, ei soovigi seda teha, mh ei soovi teha tööd, ei suuda mõista ega toetada oma naisi. Ses mõttes veidi ühekülgsed laastud, mingisugusest suurest ja kõikehõlmavast eluraamatust kääridega suvaliselt välja lõigatud, mõni alguse või lõputa, mõni selge mõtteta (või siis sedavõrd sügava(mõttelise)d, et lihtsalt ei viitsi), peaaegu kõik kesisevõitu süžeega. Karmid, kuid ikka suhteliselt elulised jubejutud. Sellest vist, kuidas ei tahaks, kuid ometi kohati miskit äratundmist äratavad … Iu.
Tõlkinud Kristjan Teder, Eve Rütel, Yoko Oma 2022, 270 lk
Koledad ajad on ukse ees. Briti teadusajakirjanik Gaia Vince ütleb raamatu sissejuhatuses, et Maa keskmine õhutemperatuur tõuseb ning sajandivahetuseks on see 3 kuni 4 °C soojem võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Viimati oli maailm nii palju soojem 15 miljonit aastat tagasi, miotseenis, kuid siis toimus soojenemine tuhandete aastate jooksul, elusloodusel oli võimalik kas või mingisuguselgi määral kohaneda, mh nt migreeruda. Nüüd toimub see soojenemine sajandi jooksul ning selge on see, mingisugust imelist muteerumist kliimakindlaks selle ajaga ei juhtu, ei looma- ega taimeriigis. Süsinikdioksiidi kogus atmosfääris, milleni me 20. aasta pärast jõuame, oli viimati sama suur 66 miljonit aastat tagasi (dinokad surid välja). Umbes 2070. aastal on Maa troopilise vööndi (3,5 miljardit inimest) temperatuur püsivalt sama kuum, kui Saharas. Sajandi lõpuks laieneb see vöönd tuhandeid kilomeetreid.
Edasi kirjeldab Vince ja teeb seda väga mõjusalt, mis siis looduses täpselt juhtuma hakkab. Neli antropotseeni ratsaniku: tuli, kuumus, põud ja üleujutused. Õhk muutub eluohtlikult kuumaks ja niiskeks. Pikad põuaperioodid ja järsud, suurte tormidega saabuvad üleujutused. Põllumajandus muutub võimatuks, puhkeb toidu- ja joogiveekriis. Tormid ja üleujutused hävitavad rannikuäärsed asulad ja linnad. Ja millega tormid hakkama ei saa, see langeb tuleroaks – puhkevad laiaulatuslikud tulekahjud. Algab massiline ränne pooluste suunas. Migratsioon Aafrikast, Aasiast ja mõnedest Ameerika piirkondadest on juba alanud, kuid see suureneb lähikümnenditel oluliselt, miljardid inimesed troopikast ja subtroopikast hakkavad liikuma. Raamatus nimetatakse erinevates kohtades erinevaid numbreid, kuid ca 3,5 – 5 miljardit. Vince ütleb, et sajandi lõpu poole puudutab see meid kõiki, eranditeta, kõik on kas põgenikud või vastuvõtjad.
Edasi ütleb Vince, et migratsioon ei ole probleem, migratsioon on lahendus! Sest samal ajal, kui ekvaatori ümbrus muutub elamiskõlbmatuks, seisab ülejäänud maailm silmitsi demograafilise kriisiga. Vananev elanikkond ja tööjõu puudus. Keegi peab vanureid ülal pidama ja migrandid sobivad selleks suurepäraselt. Ainus, mis meil selle jaoks teha tuleb, on kaotada riikidevahelised piirid ja mitmed muud inimajaloos üsna hiljuti tekkinud poliitilised struktuurid (mh nt miks mitte taasluua midagi Nanseni passide sarnast) ning kindlustada saabuvatele miljarditele migrantidele inimväärsed elamistingimused, töö ja integratsiooniprogrammid. Autor räägib rände ajaloost, toob palju positiivseid näiteid migrantide edukast integratsioonist (Hispaania 2000-2009 nt). Ütleb, erinevad statistilised andmed näitavad selgelt, et migrantide vastu suunatud vaenulikkus põhineb üheselt eelarvamustel. Mh räägib ka eurooplaste (aga ka teiste rahvaste) silmakirjalikkusest – miljonid ukrainlased võeti vastu, kuid väheseid Aafrikast tulevaid paadipõgenike aidata ei taheta. Vältimaks kaost ja rahutusi tuleks otsekohe loobuda igasugusest rassismist, natsismist, šovinismist ning hakata migratsiooniks valmistuma ja seda ülemaailmselt. ÜRO juurde tuleks luua ülemaailmse rände organisatsioon (peaks omama täidesaatva võimu volitusi e õigust kasutada sundi), mis juhiks pagulaste ümberpaigutamist ja kujundaks humaanse migratsioonipoliitika. Inimesed Bangladeshist Sudaani ja USA lääneosani ning Cardiffist New Orleansi ja Shanghaini peaksid ümberasuma Alaskale, Gröönimaale, Patagooniasse, Tasmaaniasse, Uus-Meremaale, Kanadasse, Venemaale (kõik see Siber nt, mis varsti vägagi elamiskõlblikuks muutub), Põhja-Euroopasse ja Antarktikasse. Sinna peaksime hakkama otsekohe ehitama suuri, mugavaid ja nutikaid linnade saarestike. Või nö tšarterlinnu, mida haldaksid rikkad riigid vaesemate riikide territooriumitel või kuidagi ühiselt. Vince toob mitmeid häid näiteid, kuidas täpselt, millised uudseid arhitektuurilisi lahendusi on välja mõeldud ja mõnel pool katsetatud vältimaks slummide (ja kõige koleda, mis nendega kaasneb) tekkimist. Kõike seda head ja ilusat, sh kliima taastamiseks vajalikke kulutusi (milleni ma veel jõuan) peaks rahastama ÜRO (nt kehtestama ülemaailmse kliimamaksu vms) pluss erakapital.
Paralleelselt migratsiooniprobleemidega peame hakkama otsekohe tegelema kliima normaliseerimisega. Vince kirjeldab mitmeid väga huvitavaid ja mõnel pool edukalt katsetatud tehnoloogiaid. Ookeanide väetamist, sulfaataerosooli pihustamine atmosfääri, liustike katmine valgust kosmosesse tagasi peegeldavate tekkidega jpm. Ühesõnaga peame võtma kasutusele mitmeid uudseid geoinseneeria meetodeid, et soojus Maalt eemale juhtida ning asendada fossiilkütuste põletamisest saadud energia päikese-, tuule-, hüdro- ja geotermilise energiaga. Tuumasünteesireaktoreid loodab Vince juba 2030. aastaks ning ennustab, et lähima paarikümne aasta jooksul muutume kõik taime-, seene- ja vetikatoidulisteks.
Huvitav raamat selles mõttes, et minu suhtumine loetusse muutus lugemise käigus mitu korda. Kõigepealt raamatu alguses maalitud äärmiselt pessimistlikud (lähi!)tulevikuvisioonid peaaegu hüsteerilises toonis. Pöördusin oma väga laia silmaringiga teadlasest sõbra poole, umbes, et ütle nüüd midagi! Selgus, et tüüp on juba aastaid tagasi uurinud ja teinud kusagil ettekande teemal kliimasoojenemine ja elamiskõlblikuks jäävad alad. Ning jõudnud sisuliselt samasuguse prognoosini juba siis, ammu enne Vince raamatu ilmumist! St, ta, ilma, et oleks seda raamatut lugenud, rääkis mulle pmts sõna sõnalt üle raamatu selle osa, kus Vince kirjeldab, mis meid lähima 70. aasta jooksul ees ootab. Päris õudne. Ja ega mullegi kogu see info uus ei olnud. Lihtsalt, kui meediasse jõuavad lollakalt pealkirjastatud kaootilised infokillud, millest tervikpildi kätte saamiseks tuleks tõsiselt vaeva näha, siis siin on see info kenasti koos, üheselt arusaadavaks tekstiks toimetatud, joonised, diagrammid ja graafikud veel pealekauba. Nii et põuad, taifuunid, lõõmavad metsad ja miljardite inimeste migreerumine – ja nii ongi. Edasi lugedes aga hämmastusin üha enam. Autori usk inimeste mõistuslikkusesse, sallivusse ja koostöövalmidusse on täiesti uskumatu, täiesti. Et kaotame riigipiirid ja rahvused ning hakkame maailmakodanikeks? Et ehitame miljarditele migrantidele mugavad linnad koos infrastruktuuride ja integratsioonikavadega toetudes erakapitalile? Et kõik, kel midagi on, on nõus korraga loovutama, sest saavad aru, et muidu surevad kängurud välja? Päriselt? Lendoravate konflikti mäletata? Me ei suuda kokku leppida siin oma pisikeses riigis (alla 1,5 miljoni elaniku) mõistlikus metsa(mitte)majandamises ning veenda oma elanikkonda automaksu mõistlikkuses, meil olid äsja õpetajad tänavatel, sest me ei suuda otsustada, kas meie lapsi õpetavad inimesed on elamisväärset elu väärt. Ja siis me hakkame aga maakera jahutama – ma tahaks hullult teada, mil viisil me saavutame (ülemaailmse!!) kokkuleppe, millise kraadini siis täpselt J. Veename venelast Siberit kliimapõgenikele annetama? Vaatamata sellele, oli seda utoopiliselt optimistliku osa raamatust hea lugeda. Esiteks teadmise pärast, et on veel inimesi, kes meisse, inimestesse, (- ühiskonda, -loomusesse), usuvad. Teiseks kõik need kirjeldatud uudsed tehnoloogiad, need on hirmus huvitavad ja hea teada, et keegigi kusagil midagi teeb ja mõtleb. Sest ausalt öeldes, minu meelest peaksime me kõik juba üsna paanikas olema, minimaalselt igast valitusasutuste tasemel. Mu meelest on täiesti pöörane, et päevalehed on täis uudiseid sellest, kuhu peole keegi kutse sai või ei saanud …
Raamat on tohutult tihe, intensiivne ja informatiivne. Ka jahmatav ning kohati vastuoluline. Soovitan väga, kõigile.
Tõlkija Triinu Tael, Moodne Aeg, varrak 2023, 120 lk
Lugu 20. sajandi alguses, kahe ilmasõja vahel, USA-sse saabunud tuhandetest ja tuhandetest jaapanlannadest. Nad tulid kosjakontorite kaudu endale pildi järgi valitud meeste naisteks. Nad on väga erinevad, enamuses pärit väga vaesetest peredest, kuid on ka jõukamatest, erinevas vanuses, maalt ja linnast, erinevatest Jaapani piirkondadest. Kuid nende unistused olid üsna sarnased – nad tulid paremat elu otsima, tulid, et pääseda vaesusest ja raskest tööst. Tegid läbi pika ja piinava reisi vanade ja seetõttu ohtlike aurulaevade trümmides üle ookeani ning avastasid saabudes, et kõik on valesti. Võimalik, et sügaval sisimas nad aimasid seda ette, kuid lootus, eksole. Saabudes võtavad neid vastu peigmehed, kes olid pildistanud end võõraste majade taustal, laenatud pintsakutes 20 aastat tagasi. Aga mis sa hing teed, kui sa oled võõral maal, kus on võõras keel ja tavad, raha ja tagasisõidupiletita. Nad kohanesid. Kohanesid oma mõnel juhul lõpuni võõrasteks jäänud meestega, kohanesid taluma nende, aga mõnikord ka ülemuste või peremeeste, tahtmistega. Kohanesid raske tööga põllul, pesumajades või teenijatena. Kohanesid sünnitama nii tihti, et laste nimed ei püsinud meeles ja kohanesid neid kaotama haigustele või õnnetustele, mis juhtusid tihti, sest lapsed olid omapead, sest töölt koju jäämist ei saanud nad endale lubada. Kohanesid võõra keele ja kultuuriga, leppisid sellega, et nende lapsed, need, kel ellu jääda õnnestus, kasvasid neist erinevaks. Nad juba lõid endale kodud ja aiad ja lilledega kaunistatud altarid oma vanemate mälestuseks ja hakkasid harjuma, hakkasid juuri kasvatama. Ja võibolla uskuma, uuesti, otsast peale, et parem elu on võimalik. Hea küll, et nad ise seda maitsta ei saa, aga nende lapsed õpivad hästi ja unistavad kolledžist … Ja siis juhtus Pearl Harbor ja kõik lendas vastu taevast. Kui siiani olid nad oma ameeriklastest naabritele ja tööandjatele eksootilised kuid juba kuidagi omaks saanud võõrad, siis nüüd muutusid nad iga ameeriklase personaalseks vaenlasteks. Nad kisti maast lahti, meeste, laste ja juurtega ning pagendati rannikualadelt kuhugi sisemaale, interneeritute laagritesse. Nad kaotasid kõik, kodud, aiad, altarid. Raamat lõppeb nii, et lugejal (koos nende jaapanlaste ameeriklastest naabritega) jääb üksnes oletada, kuhu siis täpselt või mis neist seal sai.
Autor kasutab väga huvitavat stiilivõtet. Peategelast pole, autor räägib kõigi 20. sajandi alguses USA-sse emigreerunud jaapanlannade nimel ja kasutab selleks loendamist. Mingit segadust ei teki, kohe algusest on selge, et iga „üks meist“ taga on sadu, kui mitte tuhandeid, pigem vist tuhandeid, hingi. Kokku tekkib kummitav polüfoonia või klaasikillumäng kaleidoskoobis. Raputa korra ja muster jookseb kokku, et hetk hiljem muutuda juba teiseks jäädes ikkagi mingisuguseks kogumiks, ühiselt hingavaks organismiks. Selgelt ajalooline taust (autor uuris säilinud ajaloolisi tõendeid, dokumente), atmosfäär ja äärmiselt poeetiline keel. Sellel tekstil on rütm ja perioodid, mis narratiivi killustavad, nagu see muusikas käib ja seepärast on tekstiga lihtne kaasa minna, sisse elada, lugeda nagu mantrat loetakse. Vaimustav.
tõlkinud Mattias Mäestu, Hieronymus, Eesti Raamat 2023, 238 lk
Varalahkunud rootslase Stig Dagermani (1923 – 1954) viimaseks jäänud romaani tegevus toimub 24 tunni jooksul, millalgi neljakümnendatel, Rootsi idarannikul. Aremote külas valmistutakse pulmadeks. Kohe esimestest lehekülgedest on selge, et ega see teab, mis õnnelik lugu ei ole. Hoobilt tekib terve galerii tegelastest, kes kõik on ühel või teisel moel hädas või õnnetud. Pruut, noorim ja armastatuim peretütar Hildur on salaja lapseootel. Lapse isa, talupoeg Martin, palus Hildurit oodata paar aastat kuni ta abiellumiseks raha kogub, kuid Hildur kardab korrata oma kibestunud vanema õe Irma saatust (Irmal on väljaspool abielu sündinud poeg). Seepärast abiellub ta endast oluliselt vanema, jõhkra ja labase lihunikuga. Heal järjel lihunik Hilmer Westlund on lesk ning elab koos teismelise, ema leinava tütre Siriga. Külatüdruk Svea, kelle süda tuksub Palmide sulasele, Sörenile, ootab Westlundilt last. Hilduri ema süda on murtud. Hilduri maailmapelgurist isa Viktor elab pööningukorrusel ning keeldub sealt alla tulemast. Lisaks on veel terve galerii tegelasi, perekonnaliikmeid ja külarahvast, sulaseid ja hulguseid, hästi palju nimesid, lugedes on neid kohati raske meeles pidada. Siiski, peaaegu kõik tegelased on dünaamilised, elavad. Neil kõigil on oma lugu, oma rist kanda ja kahe esimese peatüki jooksul, pulma ettevalmistuse käigus, saavad need lood ka räägitud. Ilmnevad vastastikused pinged ja pretensioonid, sekka mõni sümpaatia. Pulmatseremooniat raamatus ei kirjeldata. Kolmas peatükk on juba pulmaõhtu ja öö. Selge augustiöö, kuu, tähed, kassid ja kastemärg muru ning ojadena voolav alkoholi. Kõik emotsioonid võimenduvad kordi. Purjus inimeste, nüüd kõiges kahtlevate ja ettearvamatute, piiritu jauramine. See oli ainuke koht raamatus, mis natuke tüütas, korraks tundus, et no ei lõppegi ära. Üks purjus stseen teise otsa ja isegi ootamatult saabunud surm jäi kuidagi selle varju. Viimane, neljas peatükk on teistest hoopis mõtlikum, mahedam, lüürilisem. Kuigi ka siin ikka veel juhtub. Mh nt näiteks pulmaöö, mis ka ühestki otsast ootuspäraseks ei kujune.
Ühesõnaga, palju meeleheidet, vaesust, vaenu ja vägivalda, ahnust, rahuldamata ihasid ja üksindust. Nalja saab ka, kuid mulle vist sellised naljad ei meeldi. Oli ka näpuotsatäis siirust ja soojust, vanamehe kiindumus oma lehma vastu, Hilduri suhe vanematega, Ville lugu, jn.
Mis mulle raamatus eriti meeldis, on see, et kõik tegelased (üsna lihtsad inimesed) mõtlevad. Eks olukord ka soosib ja sellegi poolest. Meenutavad olnut, kaardistavad hetkesisu ja kujutlevad tuleviku, püüavad selle kõigega leppida, olnu, olevaga ja tulevaga. Sügavalt ja süüvinult, piiluvad endale hinge ja uurivad ümbrust.
Tehniliselt on väga hea. Hästi komponeeritud, hoogne. Jutustaja vahetub koguaeg, sõna saavad kõik ja autor sh. Keel on väga ilus, väga poeetiline. Kõik see rukis ja vees peegelduvad tähed. Raamatu lõpus olev nö lisapala „Ühe lapse memuaarid“, kus autor jutustab oma lapsepõlvest, on selgelt kirss tordil. Väga hea ja väga kurb raamat.
Inimesed vallutasid kosmose, ehitasid robotid, loobusid poliitilistest ja ühiskondlikest struktuuridest ning igasugusest tööst, deurbaniseerusid ning õpetasid koerad rääkima. Seejärel, istusid maha, jõid lonksu viskit ja … surid välja. St, mitte et hoobilt ja päris kõik. Mõned lendasid Jupiterile, kust leidsid oma paradiisi ning muutusid millekski, mis ei olnud enam inimene. St, sisuliselt, ikkagi, surid välja. Üksikud muteerusid pool-robotiteks või olid need üksikud robotid, kes muteerusid pool-inimesteks … Igatahes, Maale jäid robotid ja rääkivad koerad. Koerad keelustasid igasuguse verevalamise, loobusid liha söömisest ning õpetasid rääkima teised loomad. Seejärel avastasid paralleelsed maailmad ning lahkusid Maalt. Sipelgad õppisid rauamaaki kaevandama ja terast valama ning ehitasid oma tsivilisatsiooni puksides Maalt välja robotid, st, vähemalt need, keda nad orjastada ei suutnud. Sipelgad, olles Maa täis ehitanud, lahkusid Maalt või surid välja. Viimane robot lahkus Maalt, muteerus, omandas üleloomulikud võimed, leidis kosmosest teised robotid ja mingisugused inimesed ning ühines viimastega, sest inimesed meeldisid talle rohkem, kui robotid.
St, ma võiks ju kuidagi tõsisemalt ka, aga milleks, pakun, et tõsiselt on sellest raamatust minutagi sadu kordi kirjutatud. Kui üldse, siis vaid seda, et raamatu struktuur on vägev. Romaan koosneb kaheksast kronoloogilisest, omavahel seotud jutustusest ning ühest epiloogist, mille autor kirjutas juurde ca 30 aastat hiljem. Jutustused on esitatud pärimuse vormis ning igaühe ees on koertest teadlaste kommentaarid. Raamat algab rääkivate koerte arutlusest selle üle, palju neis, inimeste tsivilisatsioonist rääkivates pärimustes, tõtt on. Olid nad, need inimesed, üldse kunagi olemas või on need niisama, aegade jooksul suust suhu, vabandust, koonust koonu edasi antavad muinasjutud. Romaani tegevus, mde, toimub umbes 12 000 aasta jooksul ja pmts räägib Simak selle ilusti ära, räägib aja nö täis, mis on muljetavaldav. Norida võiks paljugi üle, palju loogikavigu, inimeste käitumine on psühholoogilises plaanis täiesti ebaveenev jne, aga las ta olla. Lugeda oli väga mõnus, poeetiline keel ja oktoobri karva nukker atmosfäär … Päris hea.
tõlkinud Rein Sepp ja Mati Sirkel, Varrak 1999, 200 lk
Võtsin selle raamatu mingisuguse emotsiooni ajel kaasa raamatukogu fuajeest tasuta raamatute riiulist. Kirjaniku nimi oli kusagil ajusopis olemas, kuid konkreetseid seoseid ei meenunud ning seda suurem oli minu rõõm nüüd avastada, et tegemist on tuntud ja tunnustatud kirjaniku tõeliselt meeleoluka koguga.
Raamat koosneb kaheksast omavahel seotud lühijutust, lisaks autori mina-vormis esitatud proloog ja järelsõna. Kõik lood räägivad Tallinnast ja surmast.
„Kõik vanad linnad on nekropolid. Selles vähemalt on nad üle noortest, ülielevil, nobedasti kõrgusse kasvanud linnadest: nende surnute hulk on lugematu. Vanas linnas võib olla rahvast kuipalju tahes; mis on seal elavate arv seal elanute arvu kõrval?
/—/
Elavad on silmapilk, olevik; surnud aga on need, kes kestavad.“ (lk 7 – 8)
„Seal kauges põhjas, kaugel idas, kaugel mere ääres juuakse vägevat, kanget viina. Hämarik valitseb seal ja udupilved ja lumetuisud, ning kesksuvel läheb ehapuna märkamatult üle punetavaks koidikuks. Ja keset pulbitsevat elu on surnud läheduses.“ (lk 10 – 11)
Surm on oma olemuselt väga argine nähtus, täiesti loomulik, varem või hiljem kõiki puudutav. Ja ometi pisut hirmus, tihti müstifitseeritud, kaetud miski saladuslikkuse või pühaduse looriga. Surmast rääkides üldiselt ei naerda ning häältki pigem tasandatakse veidi.
Baltisakslane (sünd Riias, 1892-1964) Bergergruen läheneb surmale julgelt, lustides, kohati suure suuga näkku naerdes. Ja see huumor on must nagu november, nagu kõige pimedam öö. Asetades surma rõhutatult argistesse, rahulikesse olme situatsioonidesse, rebib sellest pühaduse ja müstika. Ironiseerib, pilkab ja irvitab sarkastiliselt, kuid mitte ülemäära õelalt. Pigem viidates igast seotud uskumuste ja tavade naeruväärsusele ja sellele, et olgu, mis on, elu võidab. Elu on üle ja isegi surma palge ees oleme kõigest inimesed. Kõigi oma pahede ja voorustega. Kõik raamatu tegelased on suuremal või vähemal määral veidrad ja tegutsevad või satuvad ebatavalistesse, ootamatutesse situatsioonidesse. Seejuures nii kirjeldatud, selgelt kiiksuga olukorrad kui samavõrd suure kiiksuga karakterid näivad järele mõeldes usutavad, veenvad. Inimloomus kõigi tema pimedate soppidega. Me ei kasuta oma lähedaste maiseid jäänuseid kalasöödana, sest reeglina me ei leia oma lähedaste jäänuseid angerjapüügi jaoks valmistatud jääaugust ega tea, et sellise sööda peale …
Bergengruen on hea jutustaja, keel on nõtke, kohati pisut muinasjutuline. Seob elegantselt ajalugu täis linna ja põhjamaise atmosfääri, rahvused ja seisused, elavad ja surnud. Kokku saab kuidagi väga mõnus, pisut nostalgiline, lõbus ja natuke häiriv raamatuke.
Googel ütleb, et raamatut on Eestis kolm korda välja antud, kõigepealt osaliselt LR (35/1966), seejärel täies mahus Varrak 1999 (see, mida mina lugesin) ja viimati Hea Lugu kirjastuse poolt 2021.
Arne Næss nimi jäi mulle silma siis, kui otsisin infot Pentty Linkolast vahetult peale tema „Teisitimõtleja märkmete“ lugemist. Googeldasin mõistet „süvaökoloogia“ ja sealt edasi juhatas sõber äsjailmunud „Elufilosoofiani“. Kitsamas plaanis raamat minu ootustele ei vastanud, soovisin lugeda konkreetselt süvaökoloogiast, kuid sellest on raamatus täpselt üks peatükk. Samas, pettunud ma ka ei ole, sest, kui võtta laiemalt, nii laialt, et ökoloogia on kõige seosest kõigega, siis … Ma tahtsin lugeda Linkola kõigi ja kõige suhtes vaenulikule Maa päästmise programmile mõnd alternatiivset nägemust tekkinud olukorrast (inimtekkelise ökokatastroofi eelõhtu, eksole) ja ehk isegi selle lahendamise võimalustest vm, ja Næssi vaated või mõtted, veendumused, seda kindlasti on (Linkola ökofašismi suhtes alternatiivsed). Lihtsalt, et nüüd tahaks lugeda tema teisi, konkreetselt keskkonna hoiule pühendatud tekste.
Arne Næss (27.01.1912 – 12.01.2009) on üks Norra 20. sajandi silmapaistvamaid mõtlejaid, filosoof, süvaökoloogia rajaja. On kirjutanud arvukalt raamatuid ja artikleid erinevatel filosoofia ja loogika teemadel, mh Norra ülikoolides pikka aega kasutusel olnud loogika õpiku. Töötas Oslo Ülikoolis filosoofiaprofessorina (1939–1970), peale ülikoolist lahkumist tegeles aktiivselt keskkonnakaitse ja mägironimisega.
Selle raamatu alapealkiri on „Mõtisklus tunnetest ja mõistusest“ ja just sellest Næss raamatus räägib: „ … tunnete olulisuse jõhkrast ja vastutustundetust alahindamisest tänases ühiskonnas ja elus tunnete rolli suuremale teadvustamisele inimese mõtetes ja tegudes.“ ( lk 13). Raamat on kirjutatud koostöös Per Ingvar Haukelandiga, kellega koos Næss aastaid süvaökoloogia ja ökosoofia loenguid pidas.
Raamat algab intervjuu vormis kirjutisest, kus Næss räägib enda elust, veendumustest ning sellest, kuidas ta just seesugusteni jõudis. Ja edasi juba pisut põhjalikumalt, tunnetest ja mõistusest ning sellest, et need kaks ei ole teineteisest lahusolevad asjad, tunnete tähtsusest, enda ja maailma tajumisest, tundeelu väljakujunemisest või küpsemisest (päris huvitav arutlus – mis sundis noori norralasi II maailmasõjas natsidega ühinema ning osalema innukalt kaasmaalaste piinamistes ülekuulamistel?), kujutlusvõimest, teadustööst ja taskupahnatarkusest, elukunstist. Kirjutasin nüüd pmts sisukorra ümber, sest teemasid, mida raamat käsitleb on palju ja neid on kuidagi keeruline kokku võtta. Peamised mõtted, mis raamatust meelde jäid, on umbes järgmised. Igaühel on üks elu ja pmts elavad inimesed (Næss kirjutab küll vist konkreetselt Norra heaoluühiskonnast, kuid minu meelest kehtib see suures osas ka nt Eesti) täna ajal ja kohas, kus igaühel on võimalik valida, kuidas oma elu elada, kuid paljud inimesed ei pööra sellele piisavalt tähelepanu. Næssi meelest on kõige olulisemad siin elus rõõm ja rahulolu. Need saabuvad, kui inimesed järgiksid oma tundeid, teeksid oma elutähtsad otsused mitte üksnes pragmaatiliselt, külmalt, mõistusele toetused vaid mõtleksid eeskätt sellele, mis tunde see või teine otsus või nende otsuste reaaliseerimisel saabunud tagajärg neis tekitab. On see ikka see, mida inimene tahab, mis teeb teda rõõmsaks või õnnelikuks? Ehk parandab elukvaliteeti. Mulle tundub väga huvitav peatükk, kus Næss räägib haridusest. Tema meelest on inimesed ammu ilma jõudnud arengutasemeni, kus lapsi ei ole vaja sundida õppima asju, mis neile huvi ei paku. Õppima peaks eelkõige seda, mis huvi pakub, seda, mis silmad särama või südame tugevamalt põksuma paneb. Konks on siin muidugi selles, et kõigepealt tuleb siis välja selgitada, mis see on, mis huvi pakub. Tuginedes oma pikale töökogemusele ülikoolis, ütleb Næss, et pragu oleme olukorras, kus isegi ülikooli sisseastujad ei oska vastata küsimusele, mis neid tegelikult huvitab. Minnakse õppima midagi prestiižset või siis lihtsalt seda, kuhu sisseastumiskonkurss on väiksem ja valdkond väga vastu ei karju, kutsumuseta. Nö õigete asjade õppimisest on palju tähtsam oskus esitada küsimusi.
Lisaks iseenda teadvustatud tunnetele tuleks otsuste lahendamisel arvestada perspektiivi. Püüda näha oma otsuste mõju (nii üksikisiku tasandil kui sotsiaalsete gruppidena) tulevikus. Kas otsus, mis tehakse täna, tekitab hea tunde ka tulevikus, nt mõeldes lastele või keskkonnale. Kõik see on tehtav üksnes süvenedes, aktiivselt süvitsi minnes. Igasugune pealiskaudsus ja nö vooluga kaasa loksumine on kurjast. Elu nautimist tuleb võtta täie tõsidusega, selle poole püüelda ja teha ka väikesed asju kirega. Üksnes kohustustele keskendumine tapab elurõõmu. Ainus piir, millega elu nautimisel arvestama peab, on teise inimese või elusolendi samasugune õigus. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Kõigel elaval on iseväärtus, keegi ei ole kellegi jaoks ega pärast. Kõik mõjutab kõiki ja kõike, mõtle ette.
Pmts on need väga lihtsad, kõigile teada tuntud teesid. Ja ometi kuidagi mõtlemapanevad. Mõttes, kes ja kus mina olen; kas see, kus ma hetkel olen, on see, kus ma olla tahaksin; kas see, mis ma teen, on see, mis minu silmad särama paneb; millele minu aeg kulub; kuidas kõik see mina ülepea ümbritseva maailmaga suhestub, mh perspektiivis … Raamat on kirjutatud nö tavalugejale, mõistmiseks ei pea olema filosoof. Tekst on sõbralik nii tehniliselt, kui sisult. Mõttes, Næss oli üle kaheksakümnene, kui ta selle kirja pani ja teatud elutarkus- ja kogemus siit peegeldub, kuid tuimaks vanainimese targutamiseks üle ei lähe, tekst on olemuselt positiivne ja isegi rõõmus, täis heatahtlikust ja lugupidamist kõige elava suhtes. Næss on selgelt optimist. Muu hulgas väljendub see mu meelest Næssi korduvalt välja öeldud tõdemuses, et tema veendumused, tema elufilosoofia, on tema oma, iga teine inimene peaks mõtlema välja enda oma, individuaalse, just temale sobiva ning elama siis sellega, nagu nt elab üks puu puid tihedalt täis metsas (ilma siis oksi liigselt laiali ajamata … ).
Tilda ja tarakanid 