Sellest, et keegi meist pole ise ega asi iseenesest. Keegi meist ei alga iseenda sünniga ega lõppe surmaga. Iga elusolend on sündinud teisest elusolendist, mis temas edasi elab. Kõik, mille ta ära sööb, elab temas edasi. Kui ta paljuneb, siis elab edasi oma lastes. Kui ei paljune, sureb ja laguneb ning elab edasi neis, kes tema lagunevat keha toiduks kasutavad. Ka taimedes, mis temast lõpuks kasvavad, mille siis keegi järgmine sööb jne, pikalt. Ehk, et keegi ei teki ega kao vaid muundub ühest kehast teiseks, ühest olekust teiseks, ühest olemise vormist teiseks.
Ajast, mil elu tekkis, oleme mitmekordistanud elamise vorme ja viise, kuid oleme jätkuvalt ikka see sama elu, mis alguses. Pmts, see pidevalt moonduv ning erinevatesse mateeriakillukestesse nö ümber asuv elu on kõigil ühine. Muundumine või metamorfoos toimub vahetpidamata, kõik seguneb, kõiki on kõigis ja kõiges. Alates suurest paugust elu ei teki ega kao, üksnes pidev metamorfoos.
Lühikestes peatükkides peatub autor selle ühe ja sama elu moondumiste ja muundumiste erinevatel sõlmpunktidel. Toetudes muljet avaldavale läbi töötatud kirjanduse nimekirjale (nimekiri on raamatu lõpus ära toodud) räägib eraldi sündimisest ja suremisest, vaimust, intellektist ja identiteedist, ühendab ära taimedele ja loomadele lisaks eluta looduse,tehislikud infrastruktuurid, Maa, Päikese ja õhu. Mh räägib darvinismist, evolutsioonist ja ökoloogiast. Näitlikustab oma teese sõnadega kaleidoskoop ja lapitekk, esimene on mulle kuidagi mõistetavam.
Ja pmts ongi kõik, terve raamat räägib sellest ühest ja samast, tegelikult ju üldsegi mitte võõrast ja kuidagi isegi loogilisest mõttest, et kõik on üks ja lõputu metamorfoos. Lihtsalt, et mitmest erinevast küljest. Võib vist öelda, et autori mõte on nagu elu, võtab raamatu jooksul mitmeid erinevaid vorme, muundub ja moondub, kuid sisuliselt ei muutu ja ega välja ka mu meelest kuhugi eriti ei jõua. Samas, kirjutatud on hästi. Kusagil raamatu keskel ma korraks tüdinesin, tekkis tunne, et kuule, isegi mina sain juba aru, lähme nüüd palun edasi, aga kaks päeva lugemise pausi ja oli jälle huvitav. Ta seob ära bioloogia, botaanika ja antropoloogia, sotsioloogia, esteetika, filosoofia ja poeetika. Ja mitte et pudru ja kapsad. Metafoorid ja kordused ja kohati on tekst nagu proosaluule. Liigitada ei julge, teaduskirjandus ei ole, päris uhuu ka ilmselt mitte, aga värvidest kangastub sirelililla ja mereroheline ja näpuotsa täis kuldset sädelust …
Paar tekstinäidet:
“Darvinistliku evolutsiooniteooria sügavaim tähendus, mida küll bioloogia ja avalik arvamus ei taha tunnistada, seisneb selles, et liigid ei olegi substantsid, reaalsed entiteedid. Liigid on „elumäng“ (samas mõttes, nagu kõne puhul räägitakse „keelemängudest“), nad on püsimatud ja paratamatult põgusad konfiguratsioonid, mille võtab elu, millele meeldib üha ümber asuda ja vormist vormi ringelda.” Lk
“Surm on palju lihtsam ja argisem sündmus kui see, millesse meie endi loodud müüdid meid uskuma panevad. Tõesti, tulebki elada kiiresti ja surra sageli, mitte kummardada fetišina vormi, mille elu on parajasti valinud – see viimane on vaid moodus, mitte substants. Selline käsitlus lubab luua radikaalselt teistsuguse hoiaku, teistsuguse suhtumise meie planeeti. Sest vähe sellest, et kõik, mis meid ümbritseb, on osa elust, mis meidki niisama pingsalt läbib, ning et me oleme samast lihast ja samast elust nagu kõik planeedi asukad – iga maastik, vahet pole, kas „looduslik“ või „tehislik“, kujutab endast vabaõhuarhiivi meie möödunud ja tulevastest kehadest. Me jagame liha ja vaimu kõigega siin Maa peal.” Lk 115 – 116.
“Vastsündinu, see olend, kes alles äsja silmad avas – pole tähtis, on ta inimlaps või mõni vaalaline, kiil või tamm -, koosneb ainest, mis asus sel planeedil ammu enne mistahes eluvormi ilmumist. Tema keha on vanem kui tema liik või perekond, aga siiski võib juhtuda, et ta kunagi, kui tema tegelikult eksistentsist on palju aega möödas, muudab ühel hetkel igaveseks kosmose ajalugu. Mitte miski sellest, mis talle elu annab, ei tule sõna otseses mõttes sellest kohast, kust ta ise ilmale tuleb. Musttuhande aasta vanused aatomid on rännanud kõikjal universumis, nad tulevad kohtadest, mida enam olemas ei ole, ning on teel kohtadesse, mis tõenäoliselt ei olegi veel esile kerkinud. Elusolendis ei ole midagi pärismaist, just nagu ei ole midagi absoluutselt pärismaist ka meie maailma mateeria.” Lk 144 – 145.
„Iga linn ei saa elada ilma naiste ja meeste, taimede ja loomade liikidevaheliste kohtumisteta, mida iga eine pühitseb ja iga eluase sanktsioneerib. Iga linn elab taimede ja loomade kehadest, mis on vajalikud, et anda elu linnas elavatele meestele ja naistele ning varustada nad peavarju, tööriistade , majakraami, energia ja hapnikuga. Iga inimolend on vaid ärasöödud, seeditud ja ümber kujundatud kanade, lõhede, lehmade, nisu ja odra igapäevane taaskehastus. Iga artefakt on teiste elusolendite töö ja keha taaskehastus või Gaia mineraalse liha taaskehastus. Leviataan, kes elab riigina, ei koosne ainult inimkehadest, vaid samavõrra ja eelkõige kõigist neist looma- ja taimekehadest, seentest, bakteritest, kividest. Just nemad on need, kes annavad „poliitilisele“ kehandile kogu ta jõu.” Lk 168
Keegi kommenteeris seda raamatut Goodreadsis, umbes, et see on selline jutt, mida võiks ebakaines olekus sõpradega rääkida ja rääkida ja rääkida … Ühtaegu hämmastav, ilus ja häiriv.
Jah, on küll.
Tilda ja tarakanid 