Selle raamatu osas on mul jälle väga vastakad tunded. Ei olnud see, mida ootasin. Raamatu esikaane siseküljelt: „Suur mõistatus, mis jäi sajandite jooksul lahendamata. Sensatsiooniline kadumine, mis jõudis ajalehtede esikülgedele üle kogu maailma. Tõeotsing, mis viib surma, hullumeelsuse või kadumiseni need, kes püüavad seda lahendada. /—/ märuliseikluslik jutustus … . „ Raamatu tagakaanel kasutatakse väljendeid nagu „kaardistamata ürgloodus“ ja „džungli roheline põrgu“.
St, lootsin lugeda Amazonase džunglis toimuvat seikluslugu. Selle asemel sain loo, kuidas täpselt autor kogus teiste seiklejate lugusid seiklustest Amazonase džunglis.
Kolonel Percival Harrison Fawcett (1867 – oletatavasti 1925) ei olnud kolonel, küll aga Briti maadeuurija ja topograaf, kes pmts pühendas kogu oma elu salapärase El Dorado kuningriigi, mida tema nimetas Z-iks, otsingutele Amazonase džunglis. Viimane kord suundus Fawcett džunglisse 1925. aastal koos oma 21-aastase pojaga ega naasnud kunagi. Mis ekspeditsioonist sai, ei ole teada vaatamata sellele, et mitmed teised ekspeditsioonid on neid otsimas käinud, mõned edukamalt, mõttes – jäid džunglis ellu, kui mõned teised, kes ei jäänud. Fawcetti ei leitud ning tema kadumise loo ümber tekkinud legendide ja versioonide kogus tundub, et on võrdväärne Djatlovi kuru mõistatuse omadega.
Raamatu autor David Grann (sünd 1967) on New York Times´ile kirjutav ameerika ajakirjanik ja kirjanik, mitme bestselleri autor. „Kadunud linn Z. …“ on nagu ma aru saan, neist esimene ja minu meelest üsna eklektiline raamat.
Killu kaupa on raamatus ära toodud Fawcetti elulugu koos lugematute killukestega kõigest ja kõigist, millega maadeuurija kokku puutus. Iseloomult kujutatakse meest kompromissitu, otsekohese ja järeleandmatuna, väga kindlaid veendumusi omava kuid siiski ka väga inimliku, humaansena. Eluloolised andmed on esitatud läbisegi ajastule omaste detailidega, samuti lugematute killukestega Fawcetti kontaktidest, nii ametlikest kui isiklikest, mh kuidas reisikaaslasi valis, kust reisiks raha võeti, kellega konkureeriti. Juttu on ka Fawcetti abikaasast, kes meest igati toetas, pmts elaski oma mehele. Mõningased kirjeldused ekspeditsioonidest, kuid seda peamiselt võtmes, et härra X hakkas reisi viiendal päeval mädanema peast, härra Y kaheksandal varvastest. Kirjeldatud on mõnda üksikut ohtlikku looma, paari kala ja tüütuid putukaid ja ongi kõik, kogu džungel. St, džunglit kui sellist ei ole üldse kirjeldatud, olgugi, et raamatu autor olla lausa isiklikult kohal käinud. Ei mingit rohelist põrgut, mudast oli küll mõni lause, kuid kas raamatus üldse midagigi rohelist kirjeldati, ma nüüd küll pead ei anna.
Vormi poolest, ilukirjandus ei ole ja sellena seda ka ei reklaamita, ma ütleks, et publitsistika, vana loo ajakirjanduslik uurimus eesmärkidest, eluohtlike ekspeditsioonide motiividest, subjektidest ja objektidest. Autor loetleb hulgaliselt allikaid (kümmekond lk raamatu lõpus). Kohtus ning vestles terve plejaadi inimestega, viis lk tänusõnu. Kes kõik loomulikult avaldasid talle saladusi, mida varem kellelegi ei avaldanud. No ok. Selge on see, et Grann on tohutu uurimistöö teinud ja palju infot kogunud. Aga selle esitamise viis, oh issand! Tohutult täiesti kasutuid fakte, õhku ja vett. No nt peatükist Fawcetti abiellumisest lk 51: „1901.aasta kolmekümne esimesel jaanuaril, üheksa päeva pärast kuninganna Victoria surma, mis lõpetas tema peaaegu kuuskümmend neli aastat kestnud valitsemisaja, abiellusid lõpuks Nina Paterson ja Percy Harrison Fawcett ja kolisid sõjaväegarnisoni Tseilonile.“ St, mis puutub kuninganna Victoria surm ja valitsetud aeg aastates Fawcetti abiellumisse, on täiesti arusaamatu. Ja nii läbi terve raamatu – tohutult palju kontekstiliselt mõttetut infot esitatuna täiesti läbisegi, igasuguse süsteemita. Lisaks veel kaootilised ajahüpped Fawcetti enda ja raamatu autori aja ja ekspeditsioonide vahel koos miljoni sisuliselt tähtsusetu isiku- ja kohanimega, lisaks kõik veel meenutasid midagi suvalisel hetkel ja no täielik pudru ja kapsad. Et siis info esitlemise viis ning olematud looduskirjeldused on minu kaks peamist pretensiooni sellele raamatule. Kuigi, korvas see, et lugu ise on huvitav. Lisaks Fawcetti persooniloole ka see kahe ilmasõjavaheline ajalooline hetk, kus terve hulk inimesi olid äärmiselt, hullumiseni, huvitatud topograafilistel kaartidel olevate valgete laikude täitmisest. Veel sada aastat tagasi joonistati kaarte pliiatsiga paberile ja nüüd, nüüd on meil Google Earth!
Muigama ajas Granni kuidagi täiesti siirana välja kukkunud hämming osas, et ka veel tänapäeval leidub maailmas kohti, kuhu autoga ei pääse ja et ka seal elavad inimesed.
Eraldi kiidan autori üsna selgelt väljendatud negatiivset suhtumist ja muret pärismaalaste saatuse ja vihmametsade maha raiumise üle. St, kui Grann peale tohutut infokorjet lõpuks ise ketsid jalga ajas ja reaalselt Fawcetti jälgedes astuma hakkas, oli suur jupp džunglit kadunud, hakkepuiduks vormistatud vms.
Kadunud tsivilisatsioonist ei ole raamatus peaaegu midagi. Viimases peatükis jääb mulje, et tegelikult me ikka ei tea ja kõik on veel võimalik. Samas on ära toodud info avalikest piirkonda käsitlevatest ajaloolistest allikatest kättesaadav. Lugedes tundub, et kõik otsisid inimtekkelisi ehitisi, aga ehk oleks pidanud hoopis maastikku uurima vm. Eks liaanide vahel mudaaugus trampides ei saagi seda teha, aga tänapäevaste tehnikavahenditega … St, seda raamatus kirjas ei olnud, seda ma juba ise siin, omaenda tarkusest 
Kokkuvõttes, märuliseikluslikuks ma seda raamatut ei nimetaks, kuid mul oli ikkagi huvitav, lugesin mõnuga.
Tilda ja tarakanid 