Kordan kellegi sõnu, aga erakordselt õnnestunud raamatu kaas. Valisin raamatu emotsiooni ajel nö vahepalaks puhtalt kaane ja nime järgi, autorist, žanrist vm silpigi teadma. Ja läks hästi, trehvas ajalooline detektiiv või triller, pigem triller, mille tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas, Põhja–Rootsis. Peategelasteks on, raamatu tagakaanelt: „Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – …“ , kes on ajalooline isik, vt Wikipediast. Teine peategelane on kodust põgenenud saami kerjuspoiss Jussi, kelle praost leiab, elule turgutab ja oma perre võtab. Poiss kosub, kasvab ja õpib ning ajapikku saab temast praosti abiline nii ameti- kui argiasjades.
Lugu algab sellest, et Kengise külas kaob teenijatüdruk, kes leitakse hiljem surnuna. Volitatud ametnik viskab surnukehale pilgu peale ja teeb oma kiired järeldused, mis terast praosti sugugi ei rahulda. Mispeale praost ilmutab ise suurepäraseis detektiivi andeid. Tähelepanelik vaimulik vaatab neiu keha üle ning teeb rida järeldusi, Jussi fikseerib tähelepanekud ja mõned juhul näitab üles ka omapoolset nutikust. Hirmus tore on see, et nii nagu ka frantsiskaani munk Baskerville´i William, kasutab ka siinne praost tõe välja selgitamiseks teadust, eriti teadmisi bioloogia vallast. Igatahes, praosti sekkumine mõrvajuurdlusesse näib süžee seisukohalt igati põhjendatud.
Nagu detektiivis tihti, ei jää esimene laip teiseta ja kolm olla kohtu seadus. Juurdlus muutub üha keerukamaks ja segasemaks. Lugedes kahtlustan küll ühte, küll teist, kahtlustan, kuid ei usu, raamatu lõpp üllatab ja samas ei üllata ka ja antud juhul see polegi väga oluline.
Mis mind raamatu juures kõige rohkem üllatas, on stiil. Natuke nagu vendade Coenide filmid – kuidagi kerge ja proosaline vägivald, kõigest kaks minutit ja kõik kohad on verd täis. Siin raamatus on isegi jumalamehes vägivalda kuigi peaks ju olema maailma rahulikemaid inimesi. Niemil õnnestus kirjeldada inimlikku julmust ja spontaanset tõmmet vägivallale. Kogu süžee on ehitatud üles sellele, et keegi tahab kellelegi haiget teha, seejuures ilma kindla eesmärgi või kasuta, lihtsalt niisama. Sest tahab. Vägivald on siin mõjus. Niemi ei mängi inimlike hirmudega, siin pole ämblike või madusid, pole pimedust suurt mujal kui inimeste hingedes. Niemi kirjeldab, illustreerib sõnadega igat vägivaldset tegu sellise anatoomilise detailsusega, et oleks film, pööraks näo tahes tahtmata ära.
Seejuures, mõrvad ei ole selle raamatu kõige õudsemad osad. Raamatus on kolm erinevat kas nüüd süžeeliini aga teemat. Jussi lugu, tema lapsepõlv, elu enne kui praost ta leidis, on teine suur lugu ja avaneb pikkamööda raamatu kulgedes läbi Jussi meenutuste ja mõtete. Ja vaat see lugu on kõige kohutavam. Võigas, kleepuv, mällu sööbiv. Võib-olla Niemi lihtsalt ongi väga hea kirjeldada, sest lisaks tõeliselt võigastele mällu sööbivatele Jussi lapspõlvepiltidele on siin ka sama mõjusaid kirjeldusi taimedest, soost, metsast ja maastikest üldisemalt.
Kolmas lugu on usuline ärkamine. Praost toimetab kogukonnas, kus külg külje kõrval, kord paremini, kord halvemini elavad koos erinevad etnilised rahvusrühmad, kel kõigil on omad jumalad või usk. No ja siis Laestadius oma kristluse, ärkamise ja karskusega takkapihta. Kõik on muidugi keeruline. Aga ka huvitav ja loosse hästi sisse kirjutatud, pealetükkiv ei ole, küll aga mõtlema ajendav. Nt kui pekkis ikkagi see maailm täpselt on, kui isegi jumalamees, kes läbi terve raamatu arutleb sõna, keele ja kirjakeele üle (selle üle, et sõna võib paljut – innustada, lohutada, tuge pakkuda, õige teeotsa kätte näidata), sõna võitu kurjuse üle ei usu.
Kokku moodustavad need kolm liini või lugu minu meelest üsnagi hõrgu terviku. Põneva, kohutava ja südamliku samal ajal.
Tilda ja tarakanid 