Kohe, kui see Täheaeg ilmus, teadsin, et tahan seda lugeda, sest kliimamuutuse erinumber. Mis saakski minusuguse samblasilitaja ja kliimapanikööri jaoks huvitavam olla. Koguaeg tiksus peas, aga raamat kuidagi näppu ei jäänud, kuni nüüd siis lõpuks! Ja teate küll, kuidas see tavaliselt kauaoodatud asjaga on – ootused muudkui kasvavad ja lõpuks on kuidagi „Möh, et see oligi või?“ Aga mitte sel korral, sel korral tasus ootamist, puhas rõõm.
St, enne veel, kui ma lugudeni jõuan. See on vist esimene Täheaeg, mida lugesin ning mind üllatas sedavõrd originaalne kujundus. Kahes veerus oleva teksti üle on juba minutagi vingutud, veider ikka, aga mind väga ei häirinud. Aga sisukord! Ma olen alati arvanud, et sisukord tähendab umbes SISU + KORD ja eriti sisuKORDa, mõttes, et see on nimekiri, kust valitseb kord e sealt on hea ja lihtne lugusid leida. Selle väljaande sisukord on täiesti sassis, lood on jaotatud vormide järgi. Eks 12 lugu sisaldava kogumiku puhul ma leiaks vajaliku pmts ka igasugu sisukorrata üles ja mul on isegi pakk värvilisi kleepse jne kuid … Kesse niimoodi teeb? Ja milleks … Lugemise rõõmu see siiski ei riku, märkasin seda alles nüüd, kirjutama hakates.
Minu kaks lemmiklugu on see kord Jaagup Mahkra „Šeikide maal“ ja Meelis Kraft „Kaotatud kümnendi viimane päev“. Mahkra loo tegevus toimub maailmas, kus kliimasoojenemisest tingitud massiline migratsioon pooluste suunas on juba ära toimunud. Maailm jaguneb pmts kaheks suureks riigiks ja nende vahele jäävast nö hallist (kõrbe)alast, kus tegutsevad maailma rikkaimad šeikid. Loo peategelane on teadlane Tartust, kelle teadmised ja oskused muutuvad nüüd ühtäkki (lõpuks, eksole) hindamatuks ressursiks. Kõige rohkem meeldis mulle see, et loos kirjeldatud maailm vähemalt mingisuguses laias laastus vastab teadlaste prognoosidele, sellele, kuhu me reaalselt teel oleme. Kirjaniku poolt juurde mõeldud osa on aga loogiline ja hirmus põnev, lisaks ettearvamatu ja üllatav loo lõpp.
Krafti lugu on erinev kõigist teistest siin kogumikus olevatest lugudest selle poolest, et tema tulevikumaailm on külm, lumine ja selles võimutseb loodus. Võimutseb mõttes vohab sedavõrd, et vähestel hirmsa haiguse tagajärjel mitte hukka saanud inimestel tuleb lisaks külmale võidelda ka loodusega, nt kiiresti kasvavate puudega, konkreetselt koha eest, kus olla. Väga hea maailma kirjeldus, sünge aeg ja jõhkrad kombed, tegevuspaigaks Hiiumaa. Lugu ise on ka hea, natuke õudne ja pisut südamlik.
Meeldis tõlkelugu Tade Thomson „Exile Parki heidikud“, mis tegeleb tarbimisühiskonna poolt tekitatud reostuse probleemidega, kuid mitte ainult. Maailmamerre on tekkinud tohutud prügisaared, peamiselt plastikust. Ühe sellise saare on asustanud inimesed, keda mandril erinevatel põhjustel ei soosita. Saare elanikkonna moodustavad igat sorti veidrikud ja muidu ebastandardsed isiksused, mh erinevad mässajad ja kurjategijad. Saar on nö eikellegimaa ning selle asukad on loonud seal täiesti oma ja erilise ühiskonnakorralduse. Mandrirahvas kardab nii saart kui saare asukaid, kuid kas selleks on põhjust? Maailm on huvitav ja lugu ise kuidagi lootustandev.
Veiko Belials „Laena laipa“ ja Häli Kivisild „Ma kasvatan tuuleturbiine“ on mõtlikumat sorti kangelaslood. Nii üldiselt olen ma igast kangelastele kergelt allergiline, eriti päriselus. Raamatutes … vist nii ja naa. Belialsi lugu on lühem ja selle atmosfäär on süngem. Maailm on ses mõttes hästi kirjeldatud, et konkreetselt midagi ei kirjeldatagi, kogu lugu on peategelase mõttevoog, kuid lugejana ei olnud mul kahtlustki, milline on see maailm, kus antud hetkel ollakse (vesine, vetikaid täis). Lõpuks kerkis mul silme ette paadisillal seisev ja mõtlikult üle vee kaugusesse vaatav Clint Eastwood, kes ohkab (ausõna, ma kuulsin, kõrvadega!, kuidas ta ohkas) ja hakkas minema … päästma, kuhu siis veel. Ja see kaardi asi, see oli hea ja nutikas lüke.
Kivisilla lugu on keerukam ja maailm end nii hästi kätte ei anna. Teemaks ressursinappuses kiiresti leviv võõraviha. Hea teadlane ja halvad spioonid, mõrtsukalik valitsus, lapsed ja vanemad. Kahtlustan, et normaalne olnuks paaris kohas pisar või paar veeretada, kuid mul miskipärast ei veerenud.
Meeldis Indrek Hargla „Kümme tuhat aastat vihma“. Ülemaailmne uputus, ühiskond on pöördunud tagasi kuhugi umbes muinasaega. Eestlased on jagunenud hõimudeks, mida valitsevad kuningad. Kaubavahetus ja sõjaretked käivad mööda merd, mõnel pool peetakse orje. Muidugi mõista ei ole eestlased ainukesed, kes merd sõidavad. Kultuuridevahelised kokkupõrked ja infooperatsioonid. Ressursinappus on üldine, puudu on kõigest, sh inimestest ja maast. Eks sellises maailmas hakkama saamiseks on vaja eelkõige nutikust ja õnne ja tundub, et vähemalt sellest eestlastel väga suur puudus ei ole. Eelkõige näis lugu mulle kuidagi lustlik, kuigi põhjendada ei suuda. Ja see vist on ainuke lugu kogu kogumikus, mis mulle kas või natukenegi lustlikuna näis.
Miikael Jekimovi „Tagasi varju alla“ ja Edgar Pangborni „Babüloni muusikavirtuoos“, mõlemad lood tundusid täitsa okei, aga kuidagi lohutud. Jekimovi loos on allesjäänud inimkond, mille arvukust piiratakse, kogunenud linnadesse ja linna jõudmine ning sinna sisse saamine pmts on ainuke viis ellu jääda. Reeglid on karmid ja alati leidub keegi, kes hädasolijatelt ka viimase naha koorib. Pangborni loos on vastupidi, inimesi väga vähe, loo peategelane on endine muusik, kes elab nüüd üksinda Kultuuriloo muuseumis, hoiab kraamil jõudu mööda silma peal ning meenutab endisi aegu. See kultuuri ja meenutuste osa loost, see, kuidas vanamees seal üksinda elas, mulle meeldis. Lugu ise läheb veel edasi, üksildasel vanainimesel tekivad miskid interaktsioonid teiste inimestega, kuid see osa mulle huvitav polnud. Kuidagi nii ja naa, mõlemad lood on hästi kirjutatud, aga mitte enam.
Kell Rajasalu „Parema maailma portree“ läheb vist pigem naa lahtrisse. Mingi superarvuti, Unenägija, taeva varjutamine jne. Ühesõnaga maailm, kus võideldakse päikesekiirgusega. Mulle meeldis väga osa, mis rääkis arstide tööst kurja päikesekiirguseküllases maailmas. Kõik muu jättis täiesti külmaks. Kuhugi samasse läheb mul Keio Saks „Merikuradilugu“. Mingi mõttepojuke ju oli ja kohe päris hea, nö keskkonnakaitsjate diktatuurist fašismini välja, aga mõjus kuidagi kergelt targutusena. Samas, kraaken ise oli äge.
Väga meeldis Henri Stravinski „Tuhapilve sajand“. On stiililt teistest erinev (kusagil sõimati akadeemiliseks) ja kirjeldab peategelase elu supervulkaani purske järgses maailmas. Räägib ära, mis juhtus ja kuidas. Inimesi on vähe, asju on palju. Autor kirjeldab peategelase elu läbi väikeste argiasjade ja – toimetuste, vaatenurk on huvitav. Nt et inimkonnast jäi järgi jube palju pastakaid, kuid kui peategelane kirjutab, siis seda ainult pliiatsiga – saja aastaga on pastakad kõik kuivanud. Jne. Ravimid on aegunud, see eest nt raamatuid on rohkem kui küll. Ja sellegipoolest nt lugemisoskus kaob, sest milleks. Peategelase elatusallikaks on mde lugude jutustamine – ta on kirjaoskaja, loeb ja räägib siis teistele edasi (elektrit, interneti jne pole enam olemas). Söögi eest või juba vanaduses selle eest, et keegi puid lõhkuda aitaks. St, hästi huvitav.
Üldse ei meeldinud raamatu ainus lühiromaan J.-H. Rosny-Vanem „Maa hukk“. Lugesin kaks korda, sest esimesel korral läks mul kõik sassi, punased ja mitte-punased maad, kes kuhu lendas ja keda leidis. Ainus, mis mulle selles loos meeldisid, olid viimaste inimeste meeleseisundi ja tujude kirjeldused, tundusid väga veenvatena. Võib-olla ka maastikukirjeldused. Nii ühed kui teised olid üdini masendavad ja lõpuks said kõik surma ka veel. Kogu see lugu oli üks suur must masendus ja aru ma ei saa, milleks ma seda teist korda üldse lugesin.
Kirja sai kuidagi väga masendav mulje, võimalik, et lihtsalt, ilm on väljas pilvine ja koguaeg on ebaselge, kas on vaja ahju kütta või siis ikkagi mitte. Eks teema on ka masendav, samas hästi huvitav ka. Et kuidas siis meie need nö fantaasiarikkamad pead asju ette kujutavad. Asju, mis vääramatult juhtuma hakkavad või otsapidi juhtuvad juba. Ja süžeed on üks asi ja las nad siis olla. Kirjanduslikus plaanis ei ole siin mitte ühtegi väga nõrka lugu, on üsna läbimõeldud ja ilmselt ka korralikult toimetatud tekstid. Erinevad ja huvitavad. Ühinen sellega, kes ütles Goodreadsis, et eestlaste lood on tugevamad kui tõlkelood. Ja nagu ma ka alguses ütlesin, mulle kokkuvõttes kogumik väga meeldis.
Tilda ja tarakanid 