Esmapilgul võib arvata, et raamat räägib finantspüramiidist (Ponzi skeem), selle loojas ja ohvritest, miks üldse ja kuidas mõjutas. Nii ja naa. Skeem oli ja seda on kirjeldatud üsnagi üksikasjalikult. Mh pööratakse tähelepani Jonathan Alkaitise motivatsioonidele püramidskeemi elluviimisel. Huvitav on Alkaitise firma palgatöötajate süü küsimus. Raamatus presenteeritakse seda Schrödingeri vaimus, öeldakse, et nad teadsid ja ei teadnud samaaegselt. Et see on võimalik, teada ja mitte teada. Meie karistusseadustiku mõttes kaalutaks siis ehk hooletuse erinevaid määrasid. Selge on, et töö organisatoorsed erisused ning tasu suurus nö mitte eriti tolmuse töö eest oleks pidanud tähelepanu äratama, kuid … Kuid küpsised olid suhkrused, mugavused ja probleemid, mida teatud hulk raha loob/ lahendab, ei soosi uudishimu, ka mitte tavapärast tähelepanelikkust. Pealegi, ega keegi ju üksi asja ei aja, meeskonnavaim ja jagatud vastutus …
Investoritel on muidugi raske. Paljude aastate töö tulemused nagu ka sellest tingitud lootus rahulikule, majanduslikult kindlustatule, väärikale vanaduspõlvele haihtus ja see on valus. Peamine löök tabab eelkõige neid, kelle supp on niigi lahja ja mune on nii vähe, et tundub, et mitut korvi ei ole mõtet määrida. See kõike on meisterlikult kirjeldatud, psühholoogiliselt usutavalt, eluliselt. Olulisena näib sõnum, et kõik on pidevas muutumises. Mis iganes asjaolud võivad muutuda hetkega ja siis võib juhtuda, et inimesele jääb üksnes tema ise, see mis või kes ta päriselt on.
Lugedes oli tunne, et raamat koosneb jumal teab kust tekkinud süžeekildudest, millest raamatu autor püüab kokku klopsida loo, et tuua välja idee, mis kohe kuidagi arusaadavat kuju võtta ei soovi. Raamat on nukker, ma ütleks isegi depressiivne, rõhudes seal peituva lootusetuse ja meeleheitega. Üksildus, tegelaste mingi sisemine tühjus, lapsepõlvetraumad ja teismeea rahuldamatus. Inimesed, ka kõige seltskondlikumad, vajavad teisi inimesi, hingesugulasi nö, aktsepteerimist ja mõistmist. Raamat vist ongi peamiselt sellest, kuidas erinevad inimesed endaga hakkama saavad, püüavad sublimeerida, vältida hingehaavu ja marrastusi. Ja põruvad üha uuesti. Kõik selle raamatu tegelased on mingis mõttes enesevigastajad. Võibolla on see mingi ajastu märk või vähemalt tendents, et leida ühisosa kellega iganes on üha raskem kuid vajadus selle järele ning selle hind kasvavad.
Kõik romaani kangelased on õnnetud ja omapead, püüavad midagi või kuhugi, olemata lõpuni kindlad, kuhu ja milleks. Tegelasi on palju, nad kohtuvad ja suhestuvad kaootiliselt jäädes sellegipoolest üksildasteks, joostes üksteisest üle, mööda või läbi, jätmata jälgi üksteise mällu või hinge. Sisuliselt ei saa lugedes aru sellestki, kuidas nad üksteisesse suhtuvad, armastavad, vihkavad, jälestavad? Neisse justkui ei puutu, mis toimub neid ümbritsevate inimestega või isegi nende endiga: “Ma olen helilooja, kuid töötan koristajana”, “ma ei armasta sind, kuid magan sinuga”, “sa käitusid minuga halvasti, kuid see mind ei morjenda”. Mingis mõttes on nad kõik läbipaistvad, haavatavad, keegi ei hooli kellestki ega millestki. Sisemise tühjuse täidab argisituatiivsus ja illusoorsed kujundid.
Kõige paremini on raamatus välja kirjutatud Vincenti tegelaskuju, see, kuidas tal õnnestus teistest enam leppida enda olemusega. Ta tegeles mingil määral fotografeerimisega, tema konteinerlaeval kokana veedetud aastad, eemalviibimine, Alkaitisega veedetud hea elu aastate utilitaarsus ja kergus, millega ta võtab vastu ja loobub kõigest heast ja halvast, mis elu talle toob, näib adaptiivne. Kuid kokkuvõttes on ka tema nö ellu jäämise taktika siiski ellu mitte sekkumine, soovimatus kedagi/ midagi mõjutada peale ehk iseenda ja sedagi üksnes siis, kui olemine muutub väljakannatamatuks. Ka tema läheb läbi elu mis iganes jälgi jätmata.
Iga üksiku tegelase sisemine ambivalentsus ja igaühe ükskõiksus igaühe vastu kandub lugedes üle. Ega mind ka ükski tegelane ei köitnud, kaastunnet ei äratanud. Lõpuks kustusid nad kõik. ja Kierkegaardi selleks vaja ei olnud.
Nii ja naa. Kokkuvõttes õnnestus Mandelil mingi seotud maailm ikkagi luua ja veel tunnetuslikult kuidagi õige ja õiglane, olgugi, et loogiliselt oleks pidanud olema üksnes purustused ja killud. Ebatavalised konstruktsioonid tavapärastest elementidest tekkisid kohtades, kus tunde järgi neid justkui tekkida ei saanud. Ja ometi, miski elas ja hingas. Ja mitte, et eriline Frankenstein, täiesti tavapärane, isegi lohutust pakkuv maailm. Ikkagi, veider raamat, lugemist ei kahetse.
Tilda ja tarakanid 