Leonard Mlodinow “Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul”

„Elu seisneb probleemide lahendamises.“

Karl Popper

„Me oleme vaid pooleldi ärkvel võrreldes sellega, mis me võiksime olla.“

William James

Kui tihti te mõtlete sellest, kuidas te mõtlete? Mina nt mõtlen hoopis tihedamini sellest, kuidas teised mõtlevad. Tihti vist kulmu kortsutades:

– Jeerum, inimene, kuidas sa SELLE (hea või halva) mõtteni jõudsid?

Leonard Mlodinow kirjutab raamatus “Nõtkelt. Paindlikust mõtlemisest muutuste ajastul,” et jõutakse peamiselt kolmel viisil. Esiteks, mõeldes programmiliselt – sisse harjunud skriptid, autopiloodil sooritatavad argitoimetused. Teiseks, mõeldes analüütiliselt, st toetudes peamiselt eelnevale kogemusele/ teadmisele ja loogikale ning kolmandaks,  mõeldes nõtkelt, st mõeldes emotsionaalselt, konventsiooni- ja stereotüübivabalt, nö „kastist välja“. Seejuures, suuri avastusi teevad, leiutavad, planeeti valitsevad jms viimased ehk siis inimesed, kes oskavad mõelda nõtkelt. Nõtkelt mõtlemine on inimese unikaalne oskas, mida ei suuda ei loomad ega arvutid.

Kaks ema ja kaks tütart püüdsid kala. Nad püüdsid ühe suure kala, ühe väikese kala ja ühe paksu kala. Kokku püüdsid nad kolm kala, aga igaüks sai ühe kala. Kuidas see on võimalik?

Kui analüütiline mõtlemine on tänapäeval kõige tunnustatum tunnetuse liik, siis nõtke mõtlemise teadust teadlased veel alles loovad ja seda põhjusel, et varasemalt ei olnud puhtalt tehniliselt  võimalik selliseid mõtteprotsesse uurida ja kirjeldada.

Maailm on pidevas muutumises. Infovood kasvavad ning kordistuvad tempos, mida on raske hoomata. Viisid, mida inimene infot haldamiseks ja analüüsimiseks või nt erinevate probleemide lahendamiseks kasutab, vananevad ülikiiresti. Veel eile innovatiivsetena näivad lahendused täna enam ei tööta või vähemalt ei ole piisavad. Hästi hakkama saamiseks on vaja osata kiiresti ühelt probleemilt teisele ümber lülituda, oluline välja sõeluda ja reageerida, kohaneda, leida ebastandardseid lahendusi. Ehk siis – analüütiline mõtlemine enam ei päästa (pealegi on arvutid  meist ses osas juba kiiremad ja täpsemad), on vaja mõelda nõtkelt. On vaja olla paindlik ja originaalne.

Mustkunstnik väidab, et ta suudab visata lauatennisepalli nõnda, et see lendab mingi vahemaa, peatub ja tuleb siis tagasi. Ta lisab, et seejuures ei põrka pall millegi vastu, palli külge pole midagi seotud ning ta ei löö pallile vinti sisse. Kuidas ta selle tükiga hakkama saab?

Originaalne – st on vaja uusi, enneolematuid ideid. Mlodinow ütleb, et aga palun. St, mitte päris nii. Ta ütleb, et head ideed sünnivad ideede vabast voost. Selleks, et uued ideed saaks tulla, on vaja vabaneda vanadest, on vaja lahti lasta sisseharjunud skriptidest ja loogikast. Kirjeldatud seisundit on võimalik saavutada tahepingutuse abil – nt avardada oma tähelepanu ja teadvel olekut meditatsiooni teel. Aga soodustavad tegurid on teisigi, mh nt väljumine rutiinist ja  süvenemine oma tundmustesse. Teadvel olek, ideede voog ja edasi intuitiivne taipamine ei teki siis, kui me pingsalt lahendust otsime, püüame meeleheitlikult midagi välja mõelda  (siis me reeglina mõtleme analüütuliselt). Tekib hoopis jõudehetkel või isegi unes, siis, kui me seda ei oota. Olekus, mida enamus inimesi kirjeldab nagu „lihtsalt olen“. Nii et, nagu keegi Goodreadsis nutikalt märkis, järgmisel korral tabades end tühjal pilgul aknast välja või lakke vahtimas, ei maksa hurjutada end logelemise eest. Võta hoopis sedasi, et annad ajule võimaluse sünnitada midagi erakordset.

Mlodinow kirjutab kõigest sellest ja veel paljust selgelt ja humoorikalt. Teaduse populariseerijana teab ta täpselt, kuidas kirjutada keerulisest (neuropsühholoogia, eksole) nii, et see köidaks paljusid. Lisaks erinevate avastuste, teooriate ja praktikate kirjeldustele sisaldab raamat palju humoorikaid või vähemalt huvitavaid ja elulist näidet, nö sõnalist illustratsiooni. Raamatus on ka mõned testid selgitamaks välja lugeja võimeid mõelda nõtkelt ja soovitused, kuidas  parandada oma kognitiivseid võimeid.

Inimene loeb raamatut, korraga kustub tuli, ent vaatamata toas valitsevale pilkasele pimedusele loeb inimene edasi. Kuidas? (Raamat ei ole mingil elektroonilisel kujul.

Mina võtan sellest raamatust kaasa kaks mind isikliklikult enam kõnetanud mõtet. Esiteks, ikka ja jälle – puhkus on ülioluline. Ületöötanud või ka muud moodi ülekoormatud aju (KOGUAEG LOEN MIDAGI!) ei ole võimeline produtseerima värskeid ideid või enneolematuid lahendusi.

Teiseks järelmõtlemist vajav teema ja nimelt: ma eelistan, sh vaistlikult, töö olukorras inimesi, kes on tähelepanelikud ja täpsed, mõtlevad kiiresti ja loogilised, on hea analüüsivõimega (nt iseloomustused või arenguvestlused vms, mis sisaldavad minupoolset positiivset tagasisidet, sisaldavad tihti just neid sõnu). Samas, oma vaba aja veedan… nende igasuguste teistsugustega. Osaliselt tingib nö analüütikute eelistamise töö iseloom, kuid siiski, millisel määral ja kas teistsugune lähenemine oleks jätkusuutlik?

Ühesõnaga, huvitav teema ja hea kirjutaja.

Aitäh, Kirjastus Argo, raamatu eest!

Mariann kirjutas väga hea ja põhjaliku arvustuse nimetatud raamatule.

*Kaldkirjas tekst on tsitaadid raamatust.