Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Fantaasia 2021, 157 lk

Et siis, kui ma nüüd sellest, kuidas seda nüüd öelda, suhtepuntrast, õigesti aru sain, oli üks isa ja oli üks tütar.  Elasid ja  armastasid, eksisid ja reetsid, jõid, seksisid ja taplesid … ja terve maailm hävis ja tärkas taas ja seda kõike napil 150. leheküljel. Autor ise nimetab raamatut ühe-õhtu-lugemisvihikuks. Jah, mul oli kolme-päeva-kassi-päikesevanni raamat. Mõttes, käin kassi paela otsas jalutamas, kuid kuna ta otseselt jalutada eriti ei viitsi (ja mina põõsaaluseid nuuskida), passin see aeg … no vähemalt see aeg, mil kassi puu otsast päästa vaja ei ole, niisama, maja trepil mõne sooja joogi ja raamatuga. Ühesõnaga, siit siis ka ainuke tõsine etteheide autorile – lühike oli see lugu, kuigi ruumi ja ainest ju oli. Küllaga! Sest loodud maailm on huvitav ja omanäoline ja nii palju, kui sellest raamatust sotti sai – laias laastus loogiline – elu käis ja asjad toimisid (päikeseprillid on kuki-muki). Ma oleks tahtnud pikemalt, lugu iseenesest on väga hea ja palju suurem kui raamat, selles on mitmeid väga häid pisikesi lugusid … . 

Tegelased. Kaaren tegi mulle natuke nalja, sest selline … mustad lehvivad juuksed, mustaks lakitud küüned, nahkmantel (must) ja tanksaapas, arvake ära mis värvi. Klassika, ühesõnaga. Aga mis siis, Kaarna veidi klišeelik välimus sobis hästi nii tema isikuliste omaduste, loo kui ka kirjeldatud maailmaga (tibukollane HH jope olekski selgelt veider tundunud ja nt tikk-kontsaga on niru konisid kustutada). Ja tema isa Haldemar, ühlasi mingi hetk armuke? Kas ma ikka sain õigesti aru, öelge keegi. Samas, Aekadioni rahva eluiga oli  pikem, kui Maavalla omade eluiga, nii et … No pole väga oluline, kui, siis see üksnes lisab tahke niigi mitmetahulistele, psühholoogiliselt üsna keerukatele ja põnevatele, tegelastele. Eriti Haldemarile, õrna südamega kasuahnele sõjardile. Mh meeldisid mulle kõrvaltegelased, õigemini see, kui orgaaniliselt nad looga kokku kõlasid, mul muutub tekst lugedes peas koha pildiks ja tõesõna, kui – siis just sellised s..pead seal maailmas ringi luusiksidki. Selgelt läbimõeldud värk, keegi ei olnud ei puudu ega üle, jn . Tegelaste puhul, tegelikult vist maailma puhul ka, meeldis mulle väga see, kuidas nad omandasid oma kuju, muutusid üha keerukamateks, kogu raamatu vältel. See, et kogu raamatu vältel lisandus üha uusi ja uusi detaile nt, mille poolest aekadioonlased erinesid teistest rahvastest või nende maailm Maavallast (aga armastasid nagu meie :)), vm. Meeldis, et need erinevused, nt tegelaste puhul, nii metsikult suured ei olnudki, olid hoopis nutikad. Sellised, “Ossa!” ja koguaeg oli huvitav. Kiidan veel raamatu ülesehitust, minu jaoks kõlas kenasti kokku, tervikuks, kui ma poleks lühijutu-poleemikat eelnevalt teadnud, poleks osanud tähelegi panna. Ja siis veel hoogu ja normaalseid dialooge eraldi.

Raamat on illustreeritud (Liisa Berezkin) ja see üldiselt on alati positiivne. Küll, sel korral pilt minu peas ja kunstniku oma eriti ei klappinud, minu peas on kujutatud maailm hoopis süngem paik ja no mis Haldemar! Haldemar minu peas oli kordi kuidagi … shrekilikum.

Kokkuvõttes, selline kiire ja tore lugemine, mulle väga meeldis.

Teised:

Triinu raamatublogi

Loterii

Loterii

Sulepuru

Rents

1 thought on “Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

  1. Pingback: Manfred Kalmsten | Stalkerid

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.