Manfred Kalmsten “Götterdämmerung”

Sündmuste horisont, Fantaasia 2023, 270 lk

Ma olen läbi lugenud Manfred Kalmsteni kaks lühiromaani („Kaarnalaul“ ja „Täheraua saaga“) ning kaks autori kogumiku („Raske vihm“ ja äsja ilmunud „Gotterdämmerung“) ja ma olen siiralt veendunud, et Kalmsten on Eesti üks omanäolisemaid ja suurima potentsiaaliga ulmekirjanike. Mehel on olemas absoluutselt kõik, mis ühel heal kirjanikul olla võiks. On tehniliselt väga tugevaid tekste. Ta liigendab, murrab aegu ja süžeed, põimib tegevusliine, pikib lugusid vahepalade või lihtsalt pisikeste ja põnevate detailidega. Oskab põnevust hoida, kirjeldada. Sujuvalt ja kaunilt. Rikkalik sõnavara ja hea keeletunnetus, värvikas, täiesti jäljendamatu sõnaloome. Tohutu fantaasia – TOHUTU. Tema loodud maailmad on suured, huvitavad ja meeldejäävad – ma lugesin „Rasket vihma“ jaanuaris ja ma näen siiani seda maailma unes. Või siis mõni päev tagasi, tabasin end lumises metsas lonkides mõtlemast õgijaistest, sealt juba lumihuntidest ja kümnesilmsetest oravatest, kes võivad uneajal tulla ja väsinud magajal silmnäo nahka pista ja … Kalmsteni maailmad on loogilised ja toimivad, täis kõige eriskummalisemaid loodusnähtusi, ebatavalist floorat ja faunat. Ei maailmad ega lood ei kordu, iga kord uus, üks imelisem kui teine, tulevikud ja minevikud, hõlmatud on nii maapõu kui taevakaar, kõige ja kõigiga, mida neis leidub. Tihti on see kõik tume ja inimvaenulik. Inimesed neis maailmades on sunnitud kohanema ja nad kohanevad, leides nutikaid viise kooseksisteerimiseks või lihtsalt õppides ellu jääma, jäädes seejuures inimesteks. Kalmsten päris hea psühholoog, seda nii üksikisiku kirjeldamisel kui ka gruppe või terveid ühiskondi luues. Tal on väga hästi välja kirjutatud karaktereid, eriti mehi. Parimad vist on üldiselt pisut asotsiaalsed tüübid, tihti üksikud, joovad ja suitsetavad ja elatuvad kahtlastest tegevustest. Kalmsteni naiskarakterid on mu meelest pea eranditult nö munadega. Võimsad naised, kes pealtnäha ei kohku millegi ees, vehivad tapritega, söövad elus südameid ja harrastavad SM seksi. Samas, nii mehed kui naised, tihti kõigi oma hästi välja joonistatud ürgsete, kohati loomalike instinktideni välja, on seesmiselt haavatavad, keegi ei ole veatu või pühak, lõpuni hea või halb ja see lisab neile ehedust. Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks.

Ja siis on üks asi, mis mind natuke painab. Mul on raamatust raamatusse ja üha süvenev tunne, et kohati Kalmsten raiskab (ei viitsi või kiirustab). Ma pole kindel, kas see on üldse kuidagi adekvaatne väide, et kirjanik raiskab oma annet või loomingut, oma väljamõeldisi, kõlab küll vähemalt kahtlaselt, aga. Need tohutud, võimsad, ilusad ja huvitavad maailmad, neis leiduvad pöörasused – mul on koguaeg kahju, et nad on vaid korraks. Lühijutu, heal juhul lühiromaani jagu, kuigi nende potentsiaal on palju suurem. Kõik need maailmad üleni ja iga khõkhõkva ja rottha, mutantorav, seened ja juured eraldi. Nad on nii ägedad! Neist saaks niiiiii palju. Ma olen tabanud end peas Kalmsteni lugudele fanfice kirjutamas, ausalt (õnneks vaid peas, ma loodan, et terve mõistus mind ses mõttes ei jäta :)). Seesama Kaarnalugugi või viimase kogumiku nimilugu „Götterdämmerung“ – oo taevas, selles on nii palju, selles on 400 lk lõdvalt. Mütoloogiat, religiooni, maailmaloomet, teemat, suhteid, eppi ja tagaajamist ja kõike. Või lugu „Lohe neelas alla päikese …“ või “Igaviku väravale”või … Ma ei arva, absoluutselt, et 400 lk peaks olema eesmärk omaette, aga need lood, need ideed on liiga hea, et piirduda 70 leheküljega. Samas, kui neid maailmu ja lugusid ikka muudkui peale tuleb, siis poleks justkui midagi kobiseda, ma olen ainult poolt. Aga küsimus pole ka alati mahus. Ma näen, oma subjektiivse ebaprofessionaali silmaga, ma näen, paaris kohas ka viimase kogumiku puhul, võib-olla tillukesi kuid siiski, märke kiirustamisest või veidi üle jala laskmisest. Mugavus või mingisugune viimistlemise teema, kannatlikkuse või …  Ma ei ütleks poolt sõnagi, kui mul oleks kasvõi korrakski tunne, et see on konkreetse kirjaniku ülemine piir, kas või nt piir praegusel ajahetkel, aga ma arvan, et ei ole. On asju, mida saaks veel lihvida. Aga see selleks.

Kõik see minu ülalkirjeldatud kusagil vist juba sündsuse piiril olev vaimustus Kalmsteni tekstidest käib täies mahus ka autori äsja ilmunud kogumiku kohta. „Götterdämmerung“ koosneb 8 lühijutust/-romaanist, millest kaks („Kaarnasüda“ ja „Valrafn“) olid minu jaoks nö kohtumine vanade tuttavatega. Viis lugu on väga head (üritasin neid peas meeldimise järgi järjestada, kuid need lood on selleks liiga erinevad, igal ühel oma tugevused) ja üks lugu ehmatas oma igavikulise halaga. Lisaks lugudele on huvitav, et autor on võtnud vaevaks iga loo ees selgitada paari lausega loo sünnilugu või telgitaguseid, hästi põnev lüke, ma pole sellist asja varem näinud.

Autori sünniaastat otsides sattusin peale ühele muhedale intekale, mille autor on andnud Reaktorile.