Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Et siis, autori „aupaklik kummardus põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele“ (lk 5). Uurisin oma Goodreadsi nimekirju, selgus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda viimase kümne aasta jooksul loetud raamatute hulgast need, mis kvalifitseeruvad põhjala saagaks või müüdiks, muinasjutte on rohkem, kuid see selleks. Mitte, et mul midagi saagade vastu oleks, pigem pole kätte juhtunud (isegi piinlik kuidagi) ja nii oli see minu jaoks väga ebaharilik lugemine.

Kõigepealt üllatas autori poolt kasutatud keel. Kummalised, mulle tundmatud, ilmselt saagadele iseloomulikud sõnad. Ma konkreetselt googeldasin, et saada aru, kes või mis (nt hirderid, bersergid, eenid, tapper jm). Lisaks võõrastele sõnadele üllatasid (võite mind parandada, kui eksin) autori poolt välja mõeldud või stiliseeritud sõnad nagu  kunugad (kuningad), pöörid (aastad), kaasid (kaasad), jumalded (jumalad) jm – üllatasid kõige paremas mõttes ja mõjusid nutikalt. Piisavalt lihtsad, et lugemist mitte häirida, kuid siiski omapärased. Seejuures, Kalmstenil on selletagi nö palju lugenud inimese keel, rikkalik ja värvikas („hullusegused tiirahood“, „vereligased kämblad“ jne). Selgelt tajutav rütm tektis  (ta teeb lausetega, midagi, mida ma seletada ei oska), aitab süveneda, teksti sisse minna, ennast lugema unustada.

Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev. Seejuures, pole teab mis pikk lugemine, 120 lk kõigest. Kuid kõik loo alguses tekkinud küsimused saavad loo edenedes vastused läbi jutustaja tagasivaadete ja selgituste, õigel ajal, midagi pole puudu ega liiast, intriig püsib ja veel kuidas! Ühegi peatüki tagant ei teki tunnet, et nii, paneks nüüd korraks käest ja käiks nt köögis nt võileiba söömas. Nii et olge hoiatatud – sõltuvalt lugemiskiirusest võiks arvestada umbes 4-5 tunnise dieediga, kui just lugemiskoht külmkapi kõrval ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma viimati selliselt raamatu ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugesin.

Lugu ise on karm, kaanest kaaneni täis eralduvaid jäsemeid ja kõikvõimalike voolavaid kehavedelike. Ajast, mil jumalad maid jagasid inimeste üle arvet pidamata. Kes kasulik tundus, kasutati, kes jalgu jäi, teadagi … Igasugu ninnu nännuta, ehedalt, asju pärisnimedega nimetades (ma vist lugesin kohati ripsmete vahelt piiludes) ja eraldi kiitus autorine, et seda kõike eriliste naiivsusteta (umbes nagu „armastus võidab kõik“ jm selline jura). Maailm on suur, sünge ja huvitav, keelenikastuseni keeruliste nimedega (mu meelest samuti stiili seisukohalt põhjendatult) tegelased on elusad, jumalad on jumalikult isekad ja … Ja kui siis tõesti tähenärija olla, siis need vennad. Nende puhul jäi mulle küll arusaamatuks, miks neist sellised emmid kasvasid. Muus osas oli kõik super. Sh Liis Rodeni sisupildid, need on suurepärased.

Kui üldse mingisugust paralleeli tuua, siis ma näen mingisugust, väga kaudset, kuid siiski, sarnasust Triinu Merese „Kuigi sa proovid olla hea“ raamatuga. Sarnane (hügieenieelne) ajastu, sarnased jooned ühiskonnakorralduses (hõimud ja see, et naised on igas mõttes meestega minimaalselt võrdsed) ja ka seda täiesti omanäolist sõnaloomet ja mingit, positiivset, kammi lausetega – Meres on ainuke Eesti kirjanik, keda hoobilt nimetada oskan, kes seda samuti oskab ja harrastab.

Ühesõnaga. Mulle väga meeldis. Tõsine, tubli elamus. Täiega soovitan endasugustele, kes saagasid ehk muidu ülemäära tihti ei loe, see on täpselt õige koht proovida. Mul igatahes on nüüd üks kirjanik juures, kelle järgmist raamatut ma ootan.

Nii et, khm, sideni.