Manfred Kalmsten “Götterdämmerung”

Sündmuste horisont, Fantaasia 2023, 270 lk

Ma olen läbi lugenud Manfred Kalmsteni kaks lühiromaani („Kaarnalaul“ ja „Täheraua saaga“) ning kaks autori kogumiku („Raske vihm“ ja äsja ilmunud „Gotterdämmerung“) ja ma olen siiralt veendunud, et Kalmsten on Eesti üks omanäolisemaid ja suurima potentsiaaliga ulmekirjanike. Mehel on olemas absoluutselt kõik, mis ühel heal kirjanikul olla võiks. On tehniliselt väga tugevaid tekste. Ta liigendab, murrab aegu ja süžeed, põimib tegevusliine, pikib lugusid vahepalade või lihtsalt pisikeste ja põnevate detailidega. Oskab põnevust hoida, kirjeldada. Sujuvalt ja kaunilt. Rikkalik sõnavara ja hea keeletunnetus, värvikas, täiesti jäljendamatu sõnaloome. Tohutu fantaasia – TOHUTU. Tema loodud maailmad on suured, huvitavad ja meeldejäävad – ma lugesin „Rasket vihma“ jaanuaris ja ma näen siiani seda maailma unes. Või siis mõni päev tagasi, tabasin end lumises metsas lonkides mõtlemast õgijaistest, sealt juba lumihuntidest ja kümnesilmsetest oravatest, kes võivad uneajal tulla ja väsinud magajal silmnäo nahka pista ja … Kalmsteni maailmad on loogilised ja toimivad, täis kõige eriskummalisemaid loodusnähtusi, ebatavalist floorat ja faunat. Ei maailmad ega lood ei kordu, iga kord uus, üks imelisem kui teine, tulevikud ja minevikud, hõlmatud on nii maapõu kui taevakaar, kõige ja kõigiga, mida neis leidub. Tihti on see kõik tume ja inimvaenulik. Inimesed neis maailmades on sunnitud kohanema ja nad kohanevad, leides nutikaid viise kooseksisteerimiseks või lihtsalt õppides ellu jääma, jäädes seejuures inimesteks. Kalmsten päris hea psühholoog, seda nii üksikisiku kirjeldamisel kui ka gruppe või terveid ühiskondi luues. Tal on väga hästi välja kirjutatud karaktereid, eriti mehi. Parimad vist on üldiselt pisut asotsiaalsed tüübid, tihti üksikud, joovad ja suitsetavad ja elatuvad kahtlastest tegevustest. Kalmsteni naiskarakterid on mu meelest pea eranditult nö munadega. Võimsad naised, kes pealtnäha ei kohku millegi ees, vehivad tapritega, söövad elus südameid ja harrastavad SM seksi. Samas, nii mehed kui naised, tihti kõigi oma hästi välja joonistatud ürgsete, kohati loomalike instinktideni välja, on seesmiselt haavatavad, keegi ei ole veatu või pühak, lõpuni hea või halb ja see lisab neile ehedust. Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks.

Ja siis on üks asi, mis mind natuke painab. Mul on raamatust raamatusse ja üha süvenev tunne, et kohati Kalmsten raiskab (ei viitsi või kiirustab). Ma pole kindel, kas see on üldse kuidagi adekvaatne väide, et kirjanik raiskab oma annet või loomingut, oma väljamõeldisi, kõlab küll vähemalt kahtlaselt, aga. Need tohutud, võimsad, ilusad ja huvitavad maailmad, neis leiduvad pöörasused – mul on koguaeg kahju, et nad on vaid korraks. Lühijutu, heal juhul lühiromaani jagu, kuigi nende potentsiaal on palju suurem. Kõik need maailmad üleni ja iga khõkhõkva ja rottha, mutantorav, seened ja juured eraldi. Nad on nii ägedad! Neist saaks niiiiii palju. Ma olen tabanud end peas Kalmsteni lugudele fanfice kirjutamas, ausalt (õnneks vaid peas, ma loodan, et terve mõistus mind ses mõttes ei jäta :)). Seesama Kaarnalugugi või viimase kogumiku nimilugu „Götterdämmerung“ – oo taevas, selles on nii palju, selles on 400 lk lõdvalt. Mütoloogiat, religiooni, maailmaloomet, teemat, suhteid, eppi ja tagaajamist ja kõike. Või lugu „Lohe neelas alla päikese …“ või “Igaviku väravale”või … Ma ei arva, absoluutselt, et 400 lk peaks olema eesmärk omaette, aga need lood, need ideed on liiga hea, et piirduda 70 leheküljega. Samas, kui neid maailmu ja lugusid ikka muudkui peale tuleb, siis poleks justkui midagi kobiseda, ma olen ainult poolt. Aga küsimus pole ka alati mahus. Ma näen, oma subjektiivse ebaprofessionaali silmaga, ma näen, paaris kohas ka viimase kogumiku puhul, võib-olla tillukesi kuid siiski, märke kiirustamisest või veidi üle jala laskmisest. Mugavus või mingisugune viimistlemise teema, kannatlikkuse või …  Ma ei ütleks poolt sõnagi, kui mul oleks kasvõi korrakski tunne, et see on konkreetse kirjaniku ülemine piir, kas või nt piir praegusel ajahetkel, aga ma arvan, et ei ole. On asju, mida saaks veel lihvida. Aga see selleks.

Kõik see minu ülalkirjeldatud kusagil vist juba sündsuse piiril olev vaimustus Kalmsteni tekstidest käib täies mahus ka autori äsja ilmunud kogumiku kohta. „Götterdämmerung“ koosneb 8 lühijutust/-romaanist, millest kaks („Kaarnasüda“ ja „Valrafn“) olid minu jaoks nö kohtumine vanade tuttavatega. Viis lugu on väga head (üritasin neid peas meeldimise järgi järjestada, kuid need lood on selleks liiga erinevad, igal ühel oma tugevused) ja üks lugu ehmatas oma igavikulise halaga. Lisaks lugudele on huvitav, et autor on võtnud vaevaks iga loo ees selgitada paari lausega loo sünnilugu või telgitaguseid, hästi põnev lüke, ma pole sellist asja varem näinud.

Autori sünniaastat otsides sattusin peale ühele muhedale intekale, mille autor on andnud Reaktorile.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat lugu.

Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavaid või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte –  seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad  infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon –  tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” – selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud,  midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab. 

Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on.

Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib – see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse.  Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi 🙂 

Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et  – lootust on. 
Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene.

Manfred Kalmsten “Täheraua saaga”

Et siis, autori „aupaklik kummardus põhjala saagadele, müütidele ja muinasjuttudele“ (lk 5). Uurisin oma Goodreadsi nimekirju, selgus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda viimase kümne aasta jooksul loetud raamatute hulgast need, mis kvalifitseeruvad põhjala saagaks või müüdiks, muinasjutte on rohkem, kuid see selleks. Mitte, et mul midagi saagade vastu oleks, pigem pole kätte juhtunud (isegi piinlik kuidagi) ja nii oli see minu jaoks väga ebaharilik lugemine.

Kõigepealt üllatas autori poolt kasutatud keel. Kummalised, mulle tundmatud, ilmselt saagadele iseloomulikud sõnad. Ma konkreetselt googeldasin, et saada aru, kes või mis (nt hirderid, bersergid, eenid, tapper jm). Lisaks võõrastele sõnadele üllatasid (võite mind parandada, kui eksin) autori poolt välja mõeldud või stiliseeritud sõnad nagu  kunugad (kuningad), pöörid (aastad), kaasid (kaasad), jumalded (jumalad) jm – üllatasid kõige paremas mõttes ja mõjusid nutikalt. Piisavalt lihtsad, et lugemist mitte häirida, kuid siiski omapärased. Seejuures, Kalmstenil on selletagi nö palju lugenud inimese keel, rikkalik ja värvikas („hullusegused tiirahood“, „vereligased kämblad“ jne). Selgelt tajutav rütm tektis  (ta teeb lausetega, midagi, mida ma seletada ei oska), aitab süveneda, teksti sisse minna, ennast lugema unustada.

Eraldi kiidaks kompositsiooni, see jäi Kalmsteni puhul silma juba „Kaarnalaulus“. Eesõna, proloog, epiloog ja järelsõna ja kõik täiesti omal kohal ja põhjendatud – igaüks seda juba ei oska. Loo ülesehitusega on vaeva nähtus, lineaarsus on lõhutud, loo erinevad osad on paigutatud nii, et liiga kiiresti ei selgu mitte midagi, koguaeg on põnev, põnev. Seejuures, pole teab mis pikk lugemine, 120 lk kõigest. Kuid kõik loo alguses tekkinud küsimused saavad loo edenedes vastused läbi jutustaja tagasivaadete ja selgituste, õigel ajal, midagi pole puudu ega liiast, intriig püsib ja veel kuidas! Ühegi peatüki tagant ei teki tunnet, et nii, paneks nüüd korraks käest ja käiks nt köögis nt võileiba söömas. Nii et olge hoiatatud – sõltuvalt lugemiskiirusest võiks arvestada umbes 4-5 tunnise dieediga, kui just lugemiskoht külmkapi kõrval ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma viimati selliselt raamatu ühe korraga kaanest kaaneni läbi lugesin.

Lugu ise on karm, kaanest kaaneni täis eralduvaid jäsemeid ja kõikvõimalike voolavaid kehavedelike. Ajast, mil jumalad maid jagasid inimeste üle arvet pidamata. Kes kasulik tundus, kasutati, kes jalgu jäi, teadagi … Igasugu ninnu nännuta, ehedalt, asju pärisnimedega nimetades (ma vist lugesin kohati ripsmete vahelt piiludes) ja eraldi kiitus autorine, et seda kõike eriliste naiivsusteta (umbes nagu „armastus võidab kõik“ jm selline jura). Maailm on suur, sünge ja huvitav, keelenikastuseni keeruliste nimedega (mu meelest samuti stiili seisukohalt põhjendatult) tegelased on elusad, jumalad on jumalikult isekad ja … Ja kui siis tõesti tähenärija olla, siis need vennad. Nende puhul jäi mulle küll arusaamatuks, miks neist sellised emmid kasvasid. Muus osas oli kõik super. Sh Liis Rodeni sisupildid, need on suurepärased.

Kui üldse mingisugust paralleeli tuua, siis ma näen mingisugust, väga kaudset, kuid siiski, sarnasust Triinu Merese „Kuigi sa proovid olla hea“ raamatuga. Sarnane (hügieenieelne) ajastu, sarnased jooned ühiskonnakorralduses (hõimud ja see, et naised on igas mõttes meestega minimaalselt võrdsed) ja ka seda täiesti omanäolist sõnaloomet ja mingit, positiivset, kammi lausetega – Meres on ainuke Eesti kirjanik, keda hoobilt nimetada oskan, kes seda samuti oskab ja harrastab.

Ühesõnaga. Mulle väga meeldis. Tõsine, tubli elamus. Täiega soovitan endasugustele, kes saagasid ehk muidu ülemäära tihti ei loe, see on täpselt õige koht proovida. Mul igatahes on nüüd üks kirjanik juures, kelle järgmist raamatut ma ootan.

Nii et, khm, sideni.