Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Autori esimene raamat, kogumik, mis sisaldab 11 erinevatel aegadel kirjutatud ulmejuttu, pikemaid ja lühemaid, väga häid, häid ja paar veidi nõrgemat lugu.

Mulle meeldivad Kalmsteni maailmad ja see kuidas ta neid loob. Maailmad on erinevad, suured ja huvitavad. Kalmsten suudab väga väikese teksti mahu juures luua väga usutavaid või kuidas seda nüüd öelda, hästi töötavaid, mõjusaid atmosfääre. Tihti lugu alles algab, mõnel juhul vaid mõni lehekülg alles, aga juba sa oledki sajaga sees. Vettinud, seente vohamise all kannatavas hämaras linnas või haldjajahil lumises laanes, igivanas vampiirilossis või sõjapurustusi täis eikellegimaal, metsas või mõne kahtlase tüübi pohmellihaisuses magamistoas. Loo edenedes lisandub üha uusi detaile, maailmad muutuvad üha keerukamateks, huvitavamateks kuni lõpuks kasvavad loost üle. Mis kokkuvõttes ei ole halb, üldse mitte –  seda on põnev jälgida, näpuotsa kaupa üha lisanduvad  infokillud vaimustavad jn, ainult et … mõne loo puhul on mul lõpuks tunne, et nii, nüüd on tegevuspaik valmis, hakkame mängima ja siis selgub, et khm, läbi sai, pakime kokku ja kojuminek. Võimalik, et see on mingi minu isiklik props aga mul oli sama tunne ka mõlema Kalmsteni hiljem ilmunud raamatut lugedes. Tunne, et ta ei kasuta ära kogu oma lugudes sisaldavat potentsiaali. Täiesti pöörane fantaasia, keel ja stiil ja kompositsioon –  tal on kõik olemas, 102 % ja siis ta piirdub keskmiselt 120 leheküljega. Et nagu pikemalt ei viitsinud või? Või sai arvuti mälu täis või mis? Seejuures, mõne loo puhul tundub, et lisaks võimsale maailmale on lugu ise ka suurem, kui lõpuks kirja saanud lühiromaan. Nt nimilugu “Raske vihm” – selles on nii tohutult palju! Seened ja sõrmed, golemid, rauast linnud ja inimkatseid harrastavad pisut hullud teadlased, rohekalt haisvad kanalid, salajased tänavad ja isegi natuke armumist, on. Tihe, tummine ja tempokas, kõik läheb käima esimesest lausest peale ja ei peatu enne kui lugu otsas. Ei mingit heietamist, ei mingit jokutamist, iga sõna on hästi valitud ja õiges kohas. Ja kõik on hästi, otsad on seotud,  midagi pole ei üle ega ka puudu. Va see igast praost selgelt kumav potentsiaal. St, on võimalik, et pikemalt polekski nii mõjus. Samas kogumikust ilmneb selgelt, et pikemad lood on tugevamad. Aga ega seda vist enne teada ei saa, kui Mannu ükskord Kingi mõõtu tellise valmis saab. 

Samas, nt “Põgenemine rottidelinnast…” ja “Loheisand”, mis on pigem lühemad ja struktuurilt lihtsamad lood, meeldisid mulle ka väga, nii oma ootamatu lõpu kui neis peituva mõtte poolest. Ja mõte, umbes, et keegi iial ei tea, jookseb kuidagi läbi kogu Kalmsteni loomingu ja tundub mulle nii eluline. Sa ei tea ja ei saa olla kindel, peaaegu kunagi, mitte kelleski ega mitte milleski. Ja ei mingeid pastellseid kassikesi õitseva kirsiaia taustal ega häppiendisid. Ollakse ja elatakse ja tehakse, mis parasjagu teha on vaja, tullakse toime, mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Ja keegi ei tea, kuidas homne päev on.

Mis mind antud kogumiku juures üllatas ja kahe varem loetud raamatu juures nii teravalt silma ei jäänud, on see, et Kalmsten on ka päris hea inimpsüühika tundja/tajuja. Tundlik ja terane. Nt “Lumemarjaveres” lesestunud isa dialoog pojaga. Tahumatu mehe kimbatus, kui on vaja rääkida rohkem kui harjunud, tema soov ja oskamatus, on väga veenvalt kirja saanud. Suhteliselt statsionaarselt umbes tuumapohmellis Renfeldi (“Vampiiriprobleem…”) tunded ja tundmused, emotsioonid ja reaktsioonid, mh see koht, kus ta avastab, et kass, kes tema silme all omandas materiaalse keha, mh räägib – see kõik tundub esiteks üpris naljakas, teiseks autentne ja arusaadav. Stalkeri (mis iganes tema nimi oli) tõrge Rottidelinna loo lõpus, Loheisanda monoloog enne kui kõik halb juhtuma hakkas või minu miskipärast vaieldamatu lemmik, see lõik “Raske vihma” lõpust, mis algab Sleikniri sõnadega “Võib-olla tõesti…” vahetult peale seda, kui Riian ütleb, et vanaisa keelud enam ei kehti. Kõik need kohas on väga head. Väga inimlikud, psühholoogiliselt täpsed. Ükski tegelane ei ole loll, keegi ole üdini hea või üdini halb, huvitavad, mitmetahulised ja üksteisest selgelt eristuvad karakterid. Mis veel meeldis, Kalmsteni loodud karakterid kahtlevad, tihti, nagu mu meelest elu ikka kaheldakse.  Nt Sleiknir, kes mingisugusel hetkel teab, et kui ta nüüd edasi läheb, astub tingimata ollusesse, millesse astuda ei tahaks ja ta mõtleb, et no kas on ikka vaja ja siis läheb ikkagi 🙂 

Ühesõnaga, mulje on väga hea. Seda minu potentsiaali raisku laskmise osa postituse alguses tuleks lugeda mitte et teab mis tõsiseltvõetava kriitikana vaid minu, subjektiivse ja omakasupüüdliku viuksumisena “tahaks veel”. Samas, tegu on (olgugi, et juba korduvalt premeeritud) siiski üsna alustava kirjaniku ja noore inimesega, nii et  – lootust on. 
Mde, peaaegu, et fun fact. Küsisin kodanik kirjanikult, et mida ta sööb enne kui talle sellised (no sellised!) mõtted pähe tulevad. Kalmsten vastas, et pelmeene.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.