Et siis, 66 raamatut, 15497 lk, Goodreads keskmine hinne 4,1 (2022: 68 raamatut, 14157 lk, keskmine hinne 4; 2021: 70 raamatut, 15982 lk, keskmine hinne 4,2), ehk selline, tavaline. Tunde järgi küll väga hea aasta, meeles on väga palju häid raamatuid. Raamatupostitusi tuli lõppenud aastal kokku 50 (2022 – 27) ja selle üle on eriti hea meel, teha rohkem raamatupostitusi oli mu eelmise (ja üle-eelmise) aasta nö uue aasta salasoov. Ideaalis võiks kirjutada igast loetust raamatust …, ju kunagi, kui suureks saan vm …
66-st raamatust 30 on ulme. Ulmeraamatu väljakutse oli ka ainus FB lugemise väljakutse grupi väljakutse, mille ma kaasa tegin. Iga kuu soovitas mõni ulmeteadlikum kodanik kümmekond (+/- mõni) raamatut oma lemmikute hulgast ning neist tuli valida ja lugeda üks. Võis lugeda ka etteantud teemal suvalist raamatut, kuid mulle see nimekirjaga variant sobib paremini. Väljakutse raames loetud raamatud siis:
Arkadi ja Boriss Strugatski “Tagasitulek. Raske on olla jumal”
Edwin A. Abbott “Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu” (LR 9/10-2006)
Vladimir Sorokin “Opritšniku päev”
Philip K. Dick “Mees kõrges lossis”
Lois McMaster Bujold „Au riismed“
Stanislaw Lem “Tagasitulek tähtede juurest”
George R. R. Martin “Haviland Tufi reisid”
Stanisław Lem, “Solaris. Eeden”
Martha Wells “Kõik süsteemid punases”
Terry Pratchett “Malakas” (Kettamaailm #34, Ankh-Morporki Linnavahtkond #7)
Manfred Kalmsten “Götterdämmerung”
Kõige rohkem meeldis “Mees kõrges lossis”, kõige vähem “Lapikmaa. Mitmemõõtmeline lugu”, paar raamatut jätsin pooleli ja valisin teise, üks oli novembris, midagi viikingitest äkki, teist ei mäleta. Sel aastal saab olema ka ainus väljakutse, millest ma osa võtan ja seoses on mul väike salasoov ka – originaalsust. Mulle meeldiks, et need ulmeteadlikud kodanikud juhataksid mind tekstideni, milleni mina ise, vähem ulmeteadlik, vaevalt, et jõuan. Ma saan aru küll, et “Inetud luiged” on väga hea raamat aga see on mul loetud, korduvalt ja isegi kui ei oleks, selleni ma jõuaks ise. Samas on kindlasti hunnikute viisi tekste, milleni ma ise ei jõuaks, kõik need aegade jooksul ilmunud ja võimalik, et kohati teenimatult unustusehõlma vajunud tekstid vm … Ses mõttes kujunes 2022 a väljakutse minu jaoks kuidagi üllatuslikumaks, nt selgus, et LR sarjas on läbi aegade ägedaid ulmetekste ilmunud. 2023 oli mitmel kuul nii, et valdav osa soovitatust on loetud (ikka need kõige kõigemad, eks), paar tükki sellist, mis päris kindlasti minu maitse ei ole ja valida jäigi paari raamatu vahel. Et, tahaks originaalsust, üllatusi …
Väljakutse väliselt loetud ulme osas tooks välja lühijutud. Manfred Kalmsteni imelisi maailmu täis kogumikud “Raske vihm” ja “Götterdämmerung”, aasta alguses kuidagi eriti võimsa mulje jätnud kogumik “Linnud” ja aasta teises pooles palju mõnusaid õhtuid pakkunud Ulmeguru ulmesarjas ilmunud kogumikud “Professor Kozarini kroon” ja “Minu isa luulud”. Pikematest tekstidest olen teistest ehk rohkem tagasi mõelnud Reinoldsi “Pahupidi pööratud” ja Jansi “Ajudraiverile”. Kõige lõbusam lugemine – Blake Crouch “Wayward pines” triloogia.
Kui ma 2022. aastal lugesin kaks mitteilukirjandusliku raamatut, siis 2023. aastal 11 ja kaks on veel pooleli. Kõige olulisem – Richard Dawkins “Isekas geen”, kõige ebatavalisem teema ja seejuures kõige lõbusam – Stephen B. Heard “Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik”, kõige ägedam idee ja ilusam teostus – Triin Olveti koostatud “Miks munad kukuvad? Laps küsib teadlane vastab”, kõige huvitavam – Philipp Blom “Tappidest lahti maailm”, kõige mõnusam Fridtjof Nansen “Öös ja jääs”. Kuigi, ülejäänud, Sheldrake seened, Wilsoni sipelgad, Smidthi kalad ja Linkola ökofašism meeldisid pea sama palju kui teised, igaüks omal moel. Teistest vähem muljet avaldas Virginie Despentes “King Kongi teooria” aga see ongi teistest hoopis erinev ka. Üle mitme aasta on mul tekkinud väga selge arusaam sellest, mis on mulle praegu huvitav, mis teemal ma praegu mitteilukirjandust lugeda tahan (mis on hirmus tore).
Lugesin ühe luuleraamatu, Linnar Priimägi “Medeia” ja oleksin äärepealt teinud postituse, et nii võin mina ka. Õnneks enne lugesin kellegi arvustust Sirbist, sain teada, et ma ei tea mitte midagi ja jätsin postituse tegemata. Ilus raamat on muidu ja keegi võiks selle kunagi Goodreadsi ka panna.
Ühest raamatust ei saanud jagu ja see on Kurmo Konsa “Traktaat alkeemia II tulemisest ehk juhtumid krüptodetektiivi töölaualt”. Ausalt, ma proovisin, aga see käib mul üle mõistuse, järjest lugeda pole mõtet – ma ei saa aru. Loobunud ka ei ole, ma nüüd elan sellega. Raamat on mul köögiaknalaual ja aegajalt ma loen seda jälle edasi, killu kaupa. Ja kannan siis loetd teooriat, probleemi, küsimust, päevi peas kaasas, mõnikord googeldan, näen unes, jnpe. Pmts võib öelda, et nii me siis nüüd Kurmoga elamegi …
Lugesin kolm algupärast ajaloolist seiklus/ detektiivi. Raul Siniallik “Salajane ristisõda”, Andres Adamson “Sootuks teised saared. Krimilugu 18. aastasajalt” ja Joel Jans “Rõngu roimad”. Kõiki kolme meeldisid väga.
14 LR vihikut, mõned selle aasta omad, mõned vanemad. Selle aasta omadest meeldisid väga Miljenko Jergović „Sarajevo Marlboro“, Sigrid Nunez „Mitz. Bloomsbury marmosett“ ja Dominique Fortier „Paberlinnad“. Tegelikult Krisztina Tóth “Piksel” ikkagi ka ja päris mitut kavatsen veel kindlasti lugeda.
Ja siis nö muu ilukirjandus. Siin pole enam suur midagi välja tuua, kui üldse, siis ehk Isak Dinesed “Aafrika äärel”. Aasta kolm kõige kõige kõigemat 66-st: Jose Saramago “Tujukas surm”, Joel Jans “Rõngu roimad” ja Ruth Ozeki “A Tale for the Time Being”. Ja siis veel “Paberlinnad”!
Kuidagi nii. Aitäh. Lugemiseni.
Tilda ja tarakanid 