Kui minu laps oli umbes kolmene, siis ta mängis, et on meie kassi ema. Ühel õhtul juhtus nii, et laps väsis üle. Istus voodi äärel roosas puhvis seelikus, nosis mandariini ja nõudis vastust küsimusele, miks ta ei ole karvane nagu Miisu. Pisarad voolasid ojadena: „Ma olen kassiema! Ma tahan olla karvane nagu Miisu! MIKS MA EI OLE KARVANE NAGU MIISU??“ Oo, taevas, ma seletasin nii ja naa ja mitte miski ei näinud piisavalt veenev. Aasta või paar hiljem juhtus meil sarnane lugu, laps väsis üle, pikutas voodis selili ja nuttis südant lõhestavalt. Sel korral tahtis laps teada, miks ta on nii karvane. Ta oli avastanud oma jalgadelt imepeened karvaudemed. Loopis jalgu lakke ja teatas, et tema selliste, KARVASTE, jalgadega homme lasteaeda ei lähe. Ei, tal ei ole karvakatte anomaaliaid, laps nagu laps ikka. Olete te proovinud sellises olukorras välja nuputada, miks inimesel on kehakarvad ja selgitada seda siis ca viiesele arusaadavas keeles? Hea küll, ripsmetest räägid ära, juustest, aga jalgadel … Minu selgitused, et kõik lapsed on õrnalt karvased, ei rahuldanud last üldse.
Rääkisin seda lugu nüüd juba 12-aastasele pubekale mõni päev tagasi, kui me koos seda raamatut sirvisime. Ja teisi lugusid ka, last väga huvitas, mida tema kõik teada on tahtnud. Naersime pööraselt.
Selgus, et see, mida teised lapsed on küsinud, huvitab teda samuti, või vähemalt vastused, vähemalt mõned. Kohe raamatupaki saabudes istus maha ja luges läbi raamatu esimese osa „Maa ja taevas“. Sest küsimused on vahepeal muutunud, keda huvitavad karvased jalad, kui päike võib ära kustuda või plahvatada, asteroidid Maaga kokku põrgata ja üleüldse, kuidas see lõpmatus on või mis seal siis on, kui „Mitte midagi“ ja „Tühjus“ pole ka päris õiged vastused.
Teist korda nägin raamatut lapse käes nädalavahetusel, kui tal kaks sõbrannat külas olid. Mingi hetk läksin üles vaatama, et mida ometi nii kaua ja kõvasti naerda saab. Selgus, et raamatus olevaid pilte. Lapsed olid jõudnud pildini eeskujulikult isasest kassipoisist. Vaatasin kellegi süles olevat pisut jahmunud Tupsu (kass, isane, kastreeritud) ning palusin loom otsekohe lahti lasta. Kass põgenes, mulle aga näidati veel mitmeid huvitavaid pilte, puu juurele urineerivast mehes (küsimus ja vastus loeti ka ette), tutvust sobitavatest oravatest ja muust.
Ma vaatasin, muidugi (meie kõigi vaieldamatuks lemmikuks kujunes portreepilt Võsavillemitest), kuigi olin raamatut juba mitu korda põhjalikult sirvinud ja peaaegu, et kaanest kaaneni läbigi lugenud. Lisaks maa ja taeva teemale räägitakse raamatust taimedest ja loomadest, inimesest (füsioloogia, psühholoogia, jm), ajaloost, rahvussümbolitest, aga ka nt nõidadest ja Jumalast, dinosaurustest ja metroost. Küsimusi on seinast seina, laste poolt tihti esitatavaid aga ka täiesti ootamatuid, üllatavaid. Minu lemmikküsimus on see: „Kas inimesel on tähtsam aju või süda?“ (Ariana, 5). Küsimustele vastasid Eesti teadlased. Olgu, et suur osa (mitte kõik, loomulikult, aga nii hästi üldiselt ma ju tean, kuidas puu kasvab või miks kassid susisevad) infost minu jaoks uus ei olnud, oli mul väga huvitav lugeda, kuidas üks või teine teadlane asjale lähenes. Ega see ei ole kerge ülesanne rääkida keerulistest asjadest lapsele arusaadavas keeles ja samal ajal nö titetamata ja uhuu-tamata, rääkida tõsiselt ja huvitavalt samal ajal. Ja erinevad teadlased lähenesidki asjale erinevalt, igal ühel oma hääl ja käekiri, vm, igatahes kokku tuli välja midagi väga toredat.
Umbes 6 või 7aastaselt luges mu laps kusagilt uudist, et päike kustub ära ja me kõik külmume surnuks. Ma ei tea, kust ta seda luges või kuidas see täpselt sõnastatud oli, igatahes see ehmatas teda kohutavalt. Guugeldasime koos ja uurisime, püüdsime valguse kiirust arvutada jm, ma seletasin, kuidas oskasin, et ei kustu nii järsku midagi ja kindlasti mitte veel varsti. Ma arvan, et umbes aasta, ikka aeg ajalt uuesti ja uuesti. Lõpuks kasvas laps sellest välja. St, mida ma tahan öelda. Siin raamatus on väga häid näiteid, kuidas lapsele keerulisi asju selgitada, mh asjatult hirmutamata ja nii, et ta ikka kindlasti vastuse saaks.
Aga korraks veel vaatamisest. Teate, kui ilus see raamat on! Raamatu on kujundanud ja illustreerinud kunstnik Piia Maiste. Kõik 112 lehekülge on illustreeritud. Selgitavad skeemid, protsesse nutikalt näitlikustavad ja teksti toetavad pildid, palju, kirkalt ja kõike huumoriga. Hea, sooja ja helge huumoriga. Ja siis kõik need näod! Naljakad, väljendusrikkad, nunnud ja kohati nunnult totakad. Need pildid teevad tuju heaks, ausalt, pole võimalik sirvida ja jääda seejuures tõsiseks. Ja kujunduse poole pealt veel need teadlaste lapsepõlve pildid – absoluutselt armas mõte! Mul pole õrna aimugi, kuidas raamatud kauneima raamatu konkursile jõuavad, aga see raamat võiks ikka kindlasti jõuda. Tark ja ilus, kogupere hea tuju raamat.
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2023 | Tilda ja tarakanid