Kettamaailm 34, Ankh-Morporki Linnavahtkond #7
Ankh-Morporki linna rahu (sedavõrd rahu, kui ta Kettamaailma multikultuurses linnas rahu saab olla) on rikutud. Toime on pandud metsik roim, päkapikk on tapetud ning lisaks on toimunud sajandi kunstivargus. Kõik see segadus tekitab linna elanikes pingeid ning ähvardab pöörduda millekski veel hirmsamaks, ei rohkem ega vähem kui uueks päkapikkude ja trollide vaheliseks sõjaks. Patriits Vetinari teab, kellele sellise keerulise asja lahendamine usaldada ning komandör Sam Vimes leiab end peagi süngete sündmuste keerisest. Edasi on okkaline tee asitõendist kurjategijani. Faktid, mida peaks tõlgendama hoopis teisiti kui alguses paistab, kassi-hiire mäng Ankh-Morporki linna kitsukestel tänavatel, palju sõbralike ja mitte eriti sõbralike päkapikk-trolle, mõned libahundid ja vampiirid ning hirmus saladus, mille lahendamine on jõukohane üksnes komandör Vimesile ja sedagi üksnes armastatud abikaasa range pilgu ja pehme suunamise abil.
Olgugi, et tundub, et kõik Vahtkonna tsükli raamatud on üles ehitatud ühe ja sama skeemi järge – okkaline tee asitõendist kuriteoni, on konks selles, et tee on iga kord täiesti isesugune. Ja iga kord jookseb läbi kogu teekonna üldsegi mitte pealetükkiv, kuid siiski selgesti eristatav poliitiline teema, sel korral siis peamiselt rassism, rassiline diskrimineerimine.
Kõige huvitavam on asja juures mu meelest see, kuidas Sam Vimes evolutsioneerub. Muutub seesmiselt, kasvab ja kõrgub, linna ja inimeste kohal, enda kohal. Pätid kardavad teda kui tuld, kolleegid peavad temast lugu. Patriits Vetinar räägib temaga sõnadeta, üksnes pilke vahetades. Temaga, kes ta Ankh-Morpoki Linnavahtkonna tsükli alguses oli joodik ja ebaõnnestuja oma. Endine Vimes ei ole võrreldav praegusega, praegune on hoopis teine inimene! Tänu iseendale. Tänu oma tööle. St, mul on raskekujuline Vimesi vaimustus ja see üha kasvab ja ma tunnen, et see on jääv, kindlasti ma armastan Vimesit ka siis, kui mul Vahtkonna tsükkel kord läbi saab.
Lisaks Vahtkonna muredele, on siin raamatus Vimesil üks mure veel. Või õigemini – rõõm. Vimesil on poeg, pisike Sam, kelle nimel Vimes tapaks, paneks päikese teistpidi käima, teeks – mida iganes vaja oleks. Mis mulle väga meeldib – ta ei arutle pikalt lehekülgede kaupa, kui väga ta oma poega armastab. Ta lihtsalt läheb õhtul kell 18.00 poja juurde ja loeb talle lollakat raamatut lehmast. Iga päev. Täpselt kell kuus. Ja kogu Kettamaailm ootab. Kurjategijad ootavad. Kuningad ootavad. Kukkugu või Purjus Elevant taevast, Sam Vimes peab igal õhtul kell kuus lugema pojale raamatut ja seda ta teeb. Ta loeb. Isegi läbi kaljuseina. Isegi vaenlastest ümbritsetuna. Mis kuningad, kui pisike Sam ootab isa? Ja see on suurepärane ja see on armastus. Sõnadeta. Teod loevad.
Sõja sügavast ja halastamatust idiotismist ei ole vist mõtet, kõik päevalehed on seda täis. Seda vaid, et siin sõdivad päkapikud trollidega või trollid päkapikkudega, ega täpselt ei tea, sest sõda, kuulus lahing Koomi orus, oli ammu ja lõppes siis justkui ära … Kuid päkapikk-trollid või troll-päkapikud ei jää ses mõttes inimestele alla, et otsustasid, et oleks vaja korraga. Konflikt justkui ei ammendunud, olgugi, et keegi ei mäleta, mis põhjusel seal, hämarusse vajunud hallil ajal üldse sõditi, kes keda varitses või ründas või kes ennast kelle eest kaitses. Nad lihtsalt tahavad sõdida ja üksteist ära tappa, sest … St, nagu sõdade puhul tihti, ei mingit „sest“, vaid lihtsalt. Neile tundub, et nad peavad, vihkama ja sõdima.
Samal ajal, Koomi orus istusid päkapikud ja trollid koos ning mängisid lauamängu nimega „Nätaki!“. Ja said siis surma, üheaegselt, koos, teineteise kõrval. Ja olnuks komandör Vimes grammikesegi vähem jäärapäine, oleksid need kaks ajast aega vaenujalal olnud rassi teineteise hävitanud saamata kunagi teada, et nende esivanemad olid juba sadu aastaid tagasi mõistnud sõja sügavat idiotismi ja rahus kokku leppinud. Õnneks Vimes on ikkagi Vimes, korravalvur luuüdini välja ning kõik lõppeb hästi. Ja mde, trollide kuningas on teemant, pealegi üsna arukas, see üllatas ka ja meeldis.
Kettamaailm ühes oma probleemidega ei ole kaugeltki ideaalne koht, kuid kui lugedes tekib üha uuesti ja uuesti tunne, et sinna tahakski põgeneda, tulevad igast järeldused justkui iseenesest pähe. Ja äkki ükskord õnnest. St, kui juba kapral Noobel Nobbsil õnnestus leida endale pruut, eksole …
Sisuliselt kirjutab Pratchett väga tõsistest asjadest, kuid sedavõrd pealetükkimatult ja köitvalt, et võib juhtuda, et saad targemaks täiesti märkamatult, igasugu pingutuseta. Ja see on äge, palju ägedam, kui lahti kirjutatud tõed ja normid.
„Mida? Tawnee ütleb, et tema töö on ka kunst. Ja tal on rohkem riideid seljas kui paljudel naistel siin seina peal, nii et miks selle peale nina kirtsutada?“
„Jah, aga …“ Fred Colon jäi kõhklema. Ta teadis südames, et posti küljes keerutamine, pea alaspidi, seljas kostüüm, mida võiks hambaniidina kasutada, ei ole kindlasti mitte kunst, aga see, kui maalitakse naisterahvast, kes lebab voodil, kehakatteks ainult väike viinamarjakobar ja naeratus, on korralik ja kindel kunst, kuid seletada, miks täpselt see nii on, oli natuke keeruline.
„Seal pole urne,“ lausus ta viimaks.
„Mis urne?“ ei saanud Noobel aru.
„Paljad naised on ainult siis kunst, kui nende läheduses on mõni urn,“ ütles Fred Colon. See seletus tundus isegi talle endale nõrgavõitu, niisiis lisas ta: „Või postament. Kõige parem muidugi, kui on mõlemad. Saad aru, need on salajased märgid, mis pannakse pildile, et näidata, et see on kunst ja seda võib vaadata.“
„Aga potitaim?“
„See võib ka olla, kui potiks on urn.“
(lk 42 – 43)
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2023 | Tilda ja tarakanid