Düstoopia tegevus toimub tuleviku Venemaal. 19. sajandisse (tsaar – isake, tsaari ihukaitsevägi e opritšna, rahvariided, kirikud ja tarekesed) taassündinud Venemaal, kui nüüd täpne olla. Seejuures, teatud tehnilise progressi ilmingud (iphone, lennukid) on säilinud, võimalik, et üksnes tegelaste ja autori mugavuse tarvis. Jutustus räägib ühe karismaatilise oprišniku, Andrei Komjaga, ühest päevast. 86 400 sekundi jooksul tuleb sel tsaari teenistujal viia läbi ühe õnnetu kaupmehe kinnipidamine, põletada maha tema maja, vägistada tema naine, lennata (selleks see lennuks siis, eksole) Siberisse, et ajada seal korda äriasjad Hiina partneritega, kohtuda tsaariga ja tema ekstsentrilise ning liiderliku naisega, võtta vastu narkos makstav pistis mingilt baleriinilt, võtta osa ametkondlikust õhtusöögist ning seejärel, juba valitud kolleegide oluliselt kitsamas ringis, pidada maha saunaorgia vahepeatustega psühhoaktiivsete ainete manustamisele. Ja ongi õhtu käes, palju sa hing siis jõuad, eksole.
Sorokin kahtlemata valdab sõna, tekst on dünaamiline, lugemine läheb ruttu. Mingisugust erilist süžeed ei ole, selle asemel eelistab autor kirjeldada erinevaid tegevusi, ju lootuses šokeerida (ihunuhtluse läbiviimis, vägistamisi, narkopidu, saunaorgiat (kui keegi teab, kuidas see pilt nüüd peast välja saada, võiks öelda)). Ja pmts, ma nagu ei olegi vastu. Ainult et see, nagu kusagil blogis öeldi, tare tarekese stiil – see mulle ei sobi. Ja ammugi ei sobi siis, kui seda kasutatakse kirjeldamaks ühiskonda, kus on võimalik mälestusmärk Maljuta Skuratovile. Hirmsaid asju võib välja mõelda ja kirjeldada – kuid kui teha seda heatahtlikkus muinasjutule iseloomulikus stiilis, kõlab see ekstra rõlgelt. Stiililt (üksnes) sarnased Beljanini raamatud (Tsaar Gorohh …, Musta missa vandenõu) mulle ka nt ei meeldinud.
Igatahes, igast laksuvate ja lurtsuvate häälitsuste asemel oleks ma hea meelega lugenud rohkem maailma või selles valitseva korra kohta, nt kuidas see vana vene rahvakultuur ja kaasaegsed infotehnoloogiad koos toimisid, mõte on ju äge.
Teksti on ka huvitavaid viiteid, kuid need on valdavalt ajakriitilised. Ma nägin suht palju vaeva, et leida Googlist koerana esinenud kunstniku nimi, keda Sorokin siin raamatus pilab. Luuletaja nimi, keda raamatu pooltosinas luuletuses parodeeritakse, on keelel ja meelel, aga kätte ei saa ja ei saanudki. Ses mõttes on raamat üheaegselt nii aeguv või aegunud kui ka prohvetlik. On ju sarnane militokraatia, kus võimud on valmis õigustama ükskõik millist kuritegu, verd või saasta, kui see vaid nende reaalseid või kujutletavaid huve teenib, Venemaal vast juba käes. Ja kõik ikka headuse ja õigluse eest ja rahva hüvanguks.
Kokkuvõttes, kohati huvitav, kohati naljakas, hirmus ja vastik. Aga mulle ei meeldinud. Varem olen lugenud “Suhkrust kremli” ja “Tuisku” ja viimane mulle meeldis.
Tilda ja tarakanid 
Sorokin on prohvet ja ega see kerge ei ole. Lisaks muidugi on ta sügavalt vene kultuuris sees ja ülimalt postmodernistlik, kartmatult nihilistlik ja ohtlikult läbinägelik. Ainus vene kirjanik, keda käesoleval ajal olen nõus lugema.
LikeLike
Ta on huvitav, mul on enamus tema raamatuid lugemata, aga kui kätte peaks juhtuma, kindasti loen ..
Muus osas, ma vist nii kategooriline ei ole, ma oma peas vist rahvuse järgi ei klassifitseeri ega vali, ma kuidagi teisiti ja siis veel see, et uudishimu ikkagi ka, sh juhtub, et massohistlik. Kui loomaaed oleks täis minusarnaseid, ma sinna ei läheks – pointless ju .. Ja mida vaenulikum isend või liik, seda suurem on vajadus teada, kuidas ta mõtleb, jne, pikalt. Nii, et .. ma nii kategooriline ei ole.
LikeLike