Joel Jans “Ajudraiver”

„Arvesta sellega, et mul on käes kogu maailma ressurss. Ma võin anda sulle kõike, mida iganes soovid. /—/ Sa võid luua terveid planeedisüsteeme ja kujundada neid kõigist AI-dest sõltumatult nii, nagu ise tahad.“

„Aga kas sa mu kassi saad siia tuua?“ päris Felix, … (lk 261 – 262)

Maa elusloodus, inimesed sh, on hukkunud toimunud biokatastroofi tõttu. Kuid inimese poolt kosmosesse saadetud tehisintellektid töötavad veel, nagu ka kõikvõimaliku infot otsast otsani täis Maa ümber orbiidil tiirutavad andmesidevõrgud ja serverikeskused. Asteroidivööl töötavate kaevandusdroonide tööd korraldav AI nimega Nohup, olles mõistnud, et inimesi enam ei ole, lahutab oma meelt inimeste poolt maha jäetud info uurimisega. Nohup õpib füüsikat, bioloogiat ja kvantmehaanikat. Olles jõudnud kirjanduse ja kultuurini, sattub lugema Vene filosoof Nikolai Fjodorovi töid ning vaimustub tema ideest surematust inimesest. Hakkajal AI-l kulub kõigest nelisada aastat, et ehitada aegruumi sond ja ajatunnel, mille abil ta kavatseb taastada digikoopiate näol kõik inimeste poolt viimase 4000 – 6000 aasta jooksul loodu ning ka inimesed endid. Surnuist äratatud inimesed, täpsemalt nende digikoopiad e neurikud elavad nüüd igavesti, saavad valida tuhandete või koguni miljonite erinevate maailmade vahel (tahan, lähen joon õlut keskaegse Tartu Toomemäel, tahan, migreerun tuleviku New Yorki) aga ka nt seda, kas põdeda hommikul pohmelli või lülitada need enda juhtpaneeli kaudu välja.

Arvake ära, kas inimesed, arvestades, et nende loomus ei muutu, on tänulikud ja rahul? Hah, muidugi ei ole. Muidugi leidub hakkajaid, kes leiavad, et asju saaks teha paremini.  Võim välja vahetada, jne, jm.

No, pöörane. Ja kõige pöörasem on selle juures asjaolu, et mina, kes ma tean infotehnoloogiatest täpselt nii palju, et asjad minu arvutites kas töötavad või ei tööta ning et kui ei tööta, on IT-jumal lühinumbri kaugusel. Võtab arvuti üle, võlub poolteist minutit ja asjad hakkavad tööle. Kuidas – pole mind elu sees huvitanud. St, pöörane on juba üksi see, et ma viitsisin seda raamatut lugeda. Aga vähe sellest –  mul oli huvitav ja ma sain aru. Mul oli toimuvast selge pilt ja ikkagi … ma sain aru.

It-valdkonnas tegutsev autor kahtlemata valdab teemat ja oskab seda veenvalt esitada. Tekst on täis erialaseid termineid, kuid raamat ei ole raske lugeda.  Kirjeldatud maailmu on kerge ette kujutada (ja on, mida kujutada!) ja paratamatult ka juurde mõelda, et aga kui mina … milline siis või millise ma valiksin? Üldse tekib lugedes terve rida teemasid, mida edasi mõelda või arutada (mis on hea raamatu tunnus), eriti minu meelest eetika erinevatest valdkondadest (digi -, meditsiini-, jnpe), aga ka mujalt. Juba üksi see Fjodorovi teooria – see on nii äge leid, sellest võiks rääkida ja rääkida, no nt, et kui elustada või mistahes kujul taasluua, kopeerida vms, inimesi, siis kas ikka tingimata kõiki? Jne, pikalt.  Liis Rodeni illustratsioonid, mida on raamatus tervelt 15, aitavad kaasa ja rikastavad, moodustub nauditav tervik. Lugu kulgeb kiiresti ja seda algusest lõpuni välja. Tegelased sahmivad vahetpidamata, koguaeg juhtub midagi ja see midagi on koguaeg ootamatu. Ühtlaselt, läbi kogu raamatu lisanduvad fantastilised detailid – et kuidas kõik täpselt ja millised võimalused. Kohati avaldas muljet läbimõelduse aste (nt et piltide järgi rekonstrueeritud linnad ei saa olla veatud (loogiline), seetõttu on parandajad, kes neid vigu otsivad ja parandavad (nt lisavad lõhnu, kuhu vaja, jms).

Metsik fantaasialend, mitmed viited aja- ja kultuurilukku, mõned teooriad ja kirsina tordil – nalja saab ka. Autori huumorimeel tundub eelkõige nunnu. Kurjalt kellegi üle ei irvitata, tögatakse pehmelt ja sõbralikult.  Mina muudkui muigasin, Otu – muig, hamburgeriputka öine saba – muig, Tartu vs Tallinn  – 3 x muig. Vägivalda justkui on, aga ei mõju sellena – no tõmmati see või teine juhe seinast, no raudselt on varukoopia. Kokkuvõttes osutus see minu jaoks üheks tõeliseks hea tuju raamatuks.