No oli see vast keeruline ja ega ma polegi päriselt kindel, et ma sellest geeniuse poolt vist ämbriga paberile visatud kaosest päris täpselt aru sain. Aga nii palju kui sain siis. Raamat koosneb kahest erinevast osas. Raamatu esimene on osa kellegi Molloy teadvusevoog. D. Lodge raamatus “Mõtleb … ” eksperimenteerib Ralph Messenger selle üle, kas on võimalik fikseerida teadvuse voogu, no ikka nii, et ajust otse sõrmedesse või diktofoni vm. Ääretult tore lugemine, kuid see siin, olgugi, et pole pooltki nii tore, tundub ehedam. .
Mees, Molloy, püüab rääkida endast, tutvustada end lugejale. Välja kukub segaselt, mehe teadvus kaldub koguaeg kõrvale, hüppab ühelt teemalt teisele, mõtted katkevad ja lähevad sassi, kaovad ja tekivad taas. Ta püüab rääkida minevikust, kuid selle asemel kirjeldab kahte inimest, keda näeb läbi lahtise akna. Mõtleb välja nende suhte, seejärel kujutab ette, kuidas ta ühele neist järele läheb ja mida siis ütleb. Kas tollel inimesel hakkaks temast kahju või ei? Molloy on vana ja tema jalad ei paindu. Mees meenutab, et algul ei paindunud üks jalg, parem või vasak. Hiljem aga juhtus midagi ka teisega. Meenutab oma jalgratast, mida detailselt kirjeldab, mh seda, kuidas ta kasutas jalgratast, kui üks jalg oli juba haige. Ta on enda kohta käivate detailidega ütlemata hoolas. Seejuures, tundub, et ega kohati mees ise ka enam ei mäleta, millest täpselt ta rääkida tahtis. Ta lihtsalt meenutab, seda mis veel meelde tuleb. Mõnes kohas Molloy lubab, et seda ta ei räägi, et mitte häirida lugejate tähelepanu ning varsti, unustades lubaduse, räägib ikkagi. Kohati jäävad mõtted poole, kuid siis võtab Molloy mõne järgmise juhuslikult meenunud mõtte ja paneb sellega ajama, kaugele, kaugele sellest, millest rääkida kavatses. Kõik puudutab üksnes teda. Lugesin internetist, et see sümboliseerib ühiskonda, nõrdrameelset ja vigast, selle arengut, teel olekut. No, ma ei tea. On üks eriti näitlik koht kividest, mida Molloy enda jutu järgi ta aeg ajalt toidule eelistab.
“Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. ma nimetan neid kivideks, kuid tegelikult olid need pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult.”
Umbes sellisel moel ja pikalt, nt neist kividest räägib ta mitu, mitu lehekülge. Raamatu teises osas on juttu agent Moranist, kellele on tehtud ülesandeks leida Molloy. Agent Moran asub koos pojaga ülesannet täitma. Muutub kõik, jutustamise viis, stiil, tempo. Teine osa on esimesest mu meelest oluliselt nõrgem. Kuigi raamatu lõpp, millest justkui selgub, kes see Molloy siis ikkagi oli, justkui kompenseerib ja päästab. St, võimalik, et see tegelikult ei olegi oluline ja isegi tekst ise mõjub teisejärgulisena. Mõttes, inimene raamatus kirjutab raportit teatud eluperioodist, kuid selle asemel, et kirjeldada sündmusi, kirjeldab hoopis mõtteid, mis tema teadvust sel ajal koormasid. Uidates oma hirmudes, kahtlustes ja fantaasiates, läheb ta nii kaugele, et abstraheerub isegi oma kehast. Aga raamatut on selletagi väga raske lugeda, eriti esimest osa. Tihti leidsin end silmadega mööda teksti uitamas, sest õige rida on koguaeg kadunud. Kordused ja lõikude puudumine raamatu esimeses osas. Ja siis pähe tekkivad küsimused. On Molloy selline elu üldse elu? Mille poolest selliselt mõtlev inimene erineb nt aasal mäletsevast lehmast? Mis teeb inimesest inimese? Kas on olemas inimesi, kes ei vaja teisi inimesi, kes piirduvad ja rahulduvad üksnes oma teaduses ringi uitamisega? Kus on piir, mille Molloy ületas, milles see piir seisneb? Miks ta endas nii kohutavalt ära eksis? Lugu, mil pole ei algust ega lõppu, inimesed ja aeg liiguvad. Või siis ei liigu keegi ja kogu liikumine lehekülgi keerama harjunud lugeja enesepettus. Täielik absurd ja seda nii lähedalt, et mõtled tahes tahtmata, et küll on hea kahe jalaga maa küljes olla ja elada käesolevas hetkes, tunnetada lõppu kusagil perspektiivis, eelistada elamist lükates olematuse kaugesse tulevikku.
Tilda ja tarakanid 