Lugemisaasta 2021

Goodreads aasta kokkuvõte

Kokku 70 raamatut, 15532 lk. Igal aastal seda kokkuvõtet kirjutades mõtlen, et lugeda võiks vähem, aga süvenenumalt. Nüüd sai siis pool soovi täidetud – lugesin 20 – 25 raamatut vähem, kui tavaliselt, kahjuks vist mitte süvenenumalt. Eks uuel aastal … (optimist-põmmpea saab varsti minu teiseks nimeks) …

Lühidalt siis:

John Steinbeck „Karbiküla“, „Russian Journal“, Tortilla kõrgendik. Kuu on madalal“ need aastavahetusel ja alguses loetud raamatud (koos kevade poole loetud Lodgega) jäid meelde aasta parimate lugemiselamustena. Lihtsalt mõistetavad, heatahtliku nalja ja otsast otsani inimesearmastust täis raamatut. Õnneks on mul paar Steinbecki veel lugemata ja mõne võiks ju üle lugeda ja …

Sergei Dovlatov „Tsoon“– hea, mulle Dovlatov meeldib, lemmik on „Riiklik kaitseala“

Rebecca C. Thompson “Tuli, jää ja füüsika: „Troonide mängu“ teadus” – juba üksi see, et keegi selliste asjade peale mõtleb, on vinge, ammugi siis veel, kui viitsitakse inimkeeli ära seletada. Palju põnevaid teadmisi väga erinevatest eluvaldkondadest.

Samanta Schweblin „Kentukid“. Virtuaalsed lemmikloomad. Tulevikumänguasjad, mille sees on kaamera läbi mille teine inimene kusagilt teiselt poolt maakera (või naabertrepikojast – kuidas juhtub) saab mänguasja juhtida ja jälgida, mis teed. Ja siis erinevate inimeste lood sellest, miks nad otsustasid endale kentuki osta või ise kentukiks hakata. Ma olen selle raamatu peale palju mõelnud. Päris kentukisid meil veel ei ole, aga internetisõbrad on. Võõrad inimesed, kelle me jagame nii mõndagi. Milleks ja kes siis neis meie suhetes kelle kentuki on ja …

Aga Schweblin meeldibki mulle üleni.

Andrei Ivanov „Untermensch: Minu lõhkikistud osa.“ Eestis elava venelasena on mul koguaeg teiste siin elavate venelastega mingi arusaamatus. Ma jälgin neid, mõned nende tegemistest avaldavad mulle muljet (mõned teised vastupidi), mõnel juhul on argumendid arusaadavad jn, kuid ühisosa ma siiski ei näe. Minu rahvus ei ole minu elus mingit olulist rolli mänginud. Olen hakanud mõtlema, et ehk seda siis tulenevad geograafilisest asukohast – enamus häälekatest eestivenelastest on kasvanud ja elavad kusagil seal Eesti kaardi ülemises ja alt vaadates parempoolsemas otsas, mina aga siin all, lõunapool. Ja mis seal ikka. Ivanovi proovin veel lugeda küll.

J. D. Salinger “Üheksa juttu” – midagi ei mäleta.

Joost de Vries “Vabariik” … ei mäleta.

Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Gepard” Aristokraatlik, hinnalise kanga viisi raskelt voogav tekst. Sõnamängud ja ülipikad võrdlused. Iroonia, pehmest ja taktitundelisest mõru ja halastamatuni, meeldejäävad karakterid. Ühe ajastu lõpp ja teise algus, 50 a ühe perekonna elust. Väga meeldis, üks selle aasta suurimaid lugemiselamusi.

Philip Roth “Portnoy tõbi” Raamat väikesest inimesest, kes sai kodust kaasa teatud tüüpi elulised koordinaadid, tükeldas need ja peitis ositi kuhu sai, pimedatesse soppides, voodi alla ja pesukappi ja elas kuidagi. Kuni 33. aasta vanuselt avastas, et peidus „varandus“ ikkagi häirib, koukis tükid hunnikusse, istub nüüd (või õigemini pikutab terapeuti kušetil) ja püüab aru saada, mis siis nendega nüüd … Umbes kolmandik raamatust kirjeldatakse kõhukinnisust, masturbeerimist ja intsestilisi fantaasiaid. Eks neistki tuleb rääkida, kuid veidi tüütu lugeda, aga päris hea raamat ikkagi …

Astrid Lindgren “Lärmisepa tänava Lota” ja “Bullerby lapsed” lapsele ette loetud kolmanda klassi kohustuslik kirjandus. Mõistusega saan aru, miks Lindgren hea on, aga meie lemmik ta kindlasti pole, ei minu ega lapse oma.

David Lodge “Mõtleb … ” Ma ei ütle teile, kes püüdis ja võib-olla kohati jätkuvalt püüab talletada oma mõttevooge, küll kirjalikult, aga mis vahet. Teravmeelne ja naljakas jn, üleni hea tuju raamat ja hea tuju kirjanik üldse. Tema „Ühest kohast teise“ ja „Paradise News“  meeldisid sama palju. Õnneks on teda veel.

Vladimir Voinovitš “Moskva 2042“ Sama palju kurb, kui lõbus. Nutikas ka kuidagi, mõttes, sauna teema kummitama jm. Hea.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov “Õilis isik” ood optimismile.

Vassili Aksjonov “Teekond tühjade tünnidega. Jutustus liialduste ja unenägudega” Täiesti pöörane lugu, unenäoline, haige. Meeldis väga.

Otfried Preussler “Röövel Hotzenplotz” lapsega koos loetud lugu vahvast röövlist. Esimesed kaks osa olid väga head, edasi vajus lugu veits ära.

Michael Frayn “Hommikupooliku lõpu poole” selle raamatuga seoses on mul mingi segadus. Ei olnud teab, mis rõõmus tekst, aga olen veendunud, et lugesin otsast lõpuni naeratades. Eks siis kunagi loen üle.

Dubravka Ugrešić “Romaanijõe forsseerimine” täpselt nii hea, nagu kõik räägivad.

Stig Claesson “Sina maga, mina pesen nõud”

Willem Frederik Hermans “Hoitud maja”  väga lühike aga tume, jõhker ja kummitav tekst, sellest, kuidas sõjas kõik muutub. Kuidas inimloomus taandub põhilisele, milleks on ellujäämine. Kaovad hoiakud, tõekspidamised ja väärtused. Jääb paljas agressioon, alatu, plahvatusohtlik ja ürgne. Hirmus ja hirmus hea raamat.

José Luís Peixoto “Ei ühtki pilku“ ei mäleta.

Arthur Schnitzler “Armastus ja surm Viinis”, ei midagi erilist, paar toonilt tumedamat lugu on meeles, aga üldiselt stiil ei meeldinud.

Jan Guillou “Kurjus” oo, see oli päriselt kuri raamat. Ainus raamat sel aastal, mille kavatsesin pooleli jätta (aga ei jätnud). Loos kirjeldatud arutu, põhjendamatu ja äärmiselt realistlik vägivald mõjus füüsiliselt haiget tegevalt. Saab lugeda ainult kaasa mõtlemata, sest kui mõelda, et sellist kurjust on ilm otsast otsani täis ja no ongi, see pole ulme, siis … no kuidas sa siin siis edasi elad? Kohutav raamat ja meisterlikult kirja pandud, kahtlemata. Ma pole uurinud, kas loo taga on ka mõni lugu või puhas fantaasia, aga ei uuri ka.

Armin Kõomägi “Perifeeria kangelased” lugesin mõnuga, mõned päris nutikad lood, üsna ok ühekordseks lugemiseks. Ma pole lugenud ühtegi pikemat Kõomägi teksti, võib-olla peaks proovima …

Arkadi ja Boriss Strugatskid “Purpurpunaste pilvede maa”, “Hukkunud Alpinisti hotell”, “Miljard aastat enne maailmalõppu”, „Intetud luiged“ ja venekeelne jutukogu „Teekond Amalteiale“. Kõik meeldisid, jutukogu ja pilvede raamat ehk vähem, kuid siiski. Aasta või kaks tagasi loetud Troika lood ei meeldinud üldse, mingi lapsik huumor ja üle võlli sajaga, aga need vanemad asjad olid tõesti täiega head, miljard aastat vist kõige parem.

Marina Stepnova „Aed“ ja „Kirurg“, mõlemad väga head raamatud, aga „Kirurg“ meeldis rohkem. Teravam kuidagi ja selgema mõttega. Kaasaegsest ilukirurgist, kes püüab elusast naisest oma iluideaali lõigata. Mõtleb enda Jumalaks, aga välja kukub Frankenstein siiski. Veider, armastuseta maailm. Õudne, aga Stepnovale kohaselt hästi kirjutatud lugu. Kunagi mulle tema „Lazari naised“ meeldisid ka väga.

Olga Pogodina – Kuzmina “Uraan” piinlik tunnistada, aga osas, millises see raamat ajalooline on, oli mul siiani teadmistes suht tühi maa. Ma muidugi teadsin, et „seal Ida-Virus oli midagi“ aga pmts see oligi kogu teadmine. Raamat ise meeldis ka, tohutu miks žanritest, kõike ja suure kuhjaga ja jah, lõpp vajus ära, aga ikkagi.

Catherine Ryan Howard “Salasilm” umm …

Herta Müller “Südameloomväga meelis.

Max Blecher “Valgustatud urg”  oli selline rahulik lugemine, ei midagi erilist. Lugu oma päevi peamiselt sanatooriumis veetvast noormehest, vist autobiograafiline ja vist kirjaniku enda lugu oli huvitavam, kui tema kirjutatud raamat … kvaliteetne „oli kah“, ühesõnaga.

Attila Bartis “Rahu” … selline „Appi, mida ma just lugesin“ raamat, heas mõttes. Üldse mitte rõõmus tekst väga katkistest inimestest. Ja siiski, kui ma kunagi olen otsinud raamatu riiulist välja selleks, et lugeda üle seksi kirjeldavad stseenid, siis see on see raamat.

Anne Sverdrup-Thygeson “Putukate planeet” selle aasta topp kümnes kindlasti. Esiteks muidugi tohutult huvitavaid fakte  ja lugusid putukate elust. Aga faktidest enam võlus mind see, kuidas teadlane neist räägib – vaimukalt, suure armastuse ja entusiasmiga, loed ja pole vähimatki kahtlust, et inimene on teemas sees ihust ja hingest üleni ja vaimustusega. Ja see on nakkav. Lihtsalt loetav ja lõbus raamat, aitab ümbritsevast reaalsusest paremini aru saada ja näha pilti suuremalt.  Sajaga kõigile.

Marcin Wicha “Asjad, mida ma ära ei visanud” oli kah.

Vadim Shefner “Viie veaga noormees, ehk Ühe lihtsameelse pihtimus” eelkõige sellest, et mõned inimesed võiksid lapsed tegemata jätta.

Italo Calvino “Parun puu otsas” oh, lugesin vapralt, edenes vaevaliselt. Lastekas.

Anton Tšehhov “Elu igavus ja teisi jutte” Viis pluss.

Bohumil Hrabal ” Ma teenindasin Inglise kuningat” ses mõttes pettumus, et Hrabali eelmisel aastal LR sarjas ilmunud „Liiga vali üksindus“ meeldis mulle väga ja see oli nüüd hoopis teist masti raamat. Ju selle suure pettumuse varjus jäid mul mingid head asjad märkamata …

Sebastian Fitzek “Hingemurdja“ täiesti tubli põnevik.

Haruki Murakami “Underground: The Tokyo Gas Attack and the Japanese Psyche” ja “Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest” Hoopis teistsugused Murakami raamatud, kui need, mida varem suure vaimustusega lugenud olen. Jooksu raamatut kiidan väga. Autobiograafiline teos räägib eelkõige vist sellest, et terves kehas terve vaim ja ma sajaga usun sellesse. Ja siis veel sellest, et keegi pole öelnud, et peab olema kerge, ikka üles ja uuesti ja uuesti ja … Ma olen täiesti ükskõikne igast nö motiveerivate raamatute osas, teate küll neid 30 – 40 aastaseid „tüdrukuid“, kel korraga koidab midagi, või siis ei koida, pakivad koti, lendavad kuhugi ja siis noh … leiavad järsku klantspaberil kolmesaja lk ulatuses, et leidsid end. Või midagi. Murakami raamat ei ole üldse selline ja erinevus ei seisne üksi kirjutaja sootunnustes.

Teine raamat on intervjuude kogumik ja lugesin kuidagi kogemata, lihtsalt uudishimust. Ei saa öelda, et mind seal midagi väga üllatas, kui, siis ehk see, et inimesed, kes jäävad ühele või teisele poole mingeid sündmusi ning liigitatakse hiljem headeks ja halbadeks, on ikka väga sarnased.

Richard Powers “Ilmapuu” nüüdsama avastasin, et kirjutaja on mees, müstika, kogu lugemise aja teadsin kindlalt, et naise kirjutatud. Goodreads ütleb, et minu selle aasta kõige paksem loetud raamat. Sisukas ka, meeldis. Ökoaktivistidest. Mh sellest, et neid on erinevaid. Meeldis teksti ülesehitus – mitu erinevat lugu, mis lõpuks kõik kokku sulasid ja … Mitmeid mõttekohti jne. Ainult, et lõpuks jäi kuidagi masendav tunne. Et vahet ei ole, abi ei ole millestki. Selline lootusetus. Aga ikkagi hea raamat mu meelest.

Nellie Bly “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” naisajakirjanikust, kes tegi peadpööritava reisi ümber maailma. Hea lugu, kiire lugemine. Ja maailma avardav, peale raamatu lugemist googeldasin jn.

Aino Pervik “Miniatuurid mälupõhjast” miniatuurne  ja väga hea, meeldis nagu vist kõigile, kes lugesid. Kujundi keel ja võib-olla see valik, nurk, mille kirjanik kirjeldamiseks valis. Aino Pervik on minu peas lastekirjanik, nii et üllatusin.

Uku Masing “Mälestusi taimedest” Vaatamata sellele, et mitmed selles raamatus toodud seisukohad (eeskätt lapse arengut ja kasvatamist puudutav osa) on tänasel päeval selgelt naeruväärseks muutunud, on mulle Masing tohutult sümpaatne. Arvatakse, et inimese võime märgata loodust on seotud inimese vaimse tasemega. See raamat on ehedaim näide. Mäletada igat kõrt või kroonlehte, mis kunagi kusagil nähtud. Igat toataime. Lõhnu ja maitseid, värvinüansse – täiesti hämmastav. Pöörased võrdlused ja seotud mälupildid.  Mh see tohutu huvi ümbritseva maailma vastu iseenesest. Mõttemustrid, valusana mõjuv siirus, üksindus … jne. Hämmastav raamat, mh avastasin, et vaatamata oma suurele sümpaatiale, ei tea ma Masingust kuigi palju. Parandan kindlasti.

A.A.Milne “Karupoeg puhh. Maja Puhhi salu servas” Puhh nagu Puhh ikka, armas ja natuke tüütu, mis siin pikalt ikka …

Fredrik Backman “Karulinn” üks neist raamatuist, mida kõik lugesid ja kiitsid ja mis sellegi poolest osutus suurepäraseks. Süžee üllatas.

Lotta Olsson “Surnute tõeline arv” ei mäleta.

Aleksei Salnikov “Petrovid gripi küüsis” tore raamat. Armastusest. Kavatsen filmi vaadata. Või vaatasin … või kavatsen.

Isaac Asimov “Nemesis” ja Liu Cixin “Kolme keha probleem” kuidagi koos on mul peas need raamatud, lugesin ka järjest. Teaduslik fantastika on minu jaoks ikkagi reis mugavustsoonist kaugele välja. Sellegipoolest meeldisid, Cixin rohkem kui Asimov. Cixini maailm on keerulisem ja tehnilisem. Üldse kuidagi peenem, kõik see ajalooline osa jne. Kirjutamiseks peaks järgi mõtlema, aga ei hakka. Peale Nemesist üritasin korraks Kolme keha probleemi järge ka lugeda, aga järjest käis üle mõistuse. Eks siis kunagi hiljem.  Nemesises häirisid kirjeldatud perekonnasuhted, ei oska seletada … Ei luba, et järgesid loen.

Jens Bjorneboe “Vabaduse silmapilk” lugesin pikalt ja korduvalt. Pmts on see siis ühe tundmatus alpilinnas elava autsaideri päevik. 46. aastane kohtukirjutajana töötav mees ei tea, kes ta on või kust täpselt tulnud. Nii siis reisibki ajas tagasi, meenutab ja vaatleb ja peab päevikut. Pead ei anna, aga mälu järgi ütleb umbes, et on „haige, mürgitatud ja kasutu maailma“ anonüümne jälgija. Anonüümne kuid üsna küüniline mu meelest, nt kirjutades Verduni lahingust arutleb selle üle, et mitu kg sõdureid sinna kuhugi siis ikkagi maha jäi ja kuidas selline kogus orgaanilist väetist ürgmetsale, selle kasvule ja liigirikkusele mõjuks. Jn. Huvitav.

William Peter Blatty “Eksortsist” lõbus

Alessandro Baricco “Veretult”

Raymond Carver “Üks hea asi: jutud” riiulist pimesi välja tõmmatud jutukogu osutus üllatavalt sümpaatseks. Inimestest, eriilmelistest, mingi armsa vimkaga lood.

J. G. Ballard “Koleduste väljapanek” ma ei tea, miks ma seda lugesin. Või vähemalt, miks läbi lugesin. Ma pmts sain ju aru, et millest, aga see aru saamine ei olnud seda lugemise vaeva väärt. Raske raamat.

Sjon “Virvarebane”

Tsitsi Dangarembga “Närvilised olud” Ehe näide valel eluhetkel ette sattunud valest raamatust. Patriarhaat ja viletsus kusagil kaugel Aafrikas. No mind ei huvitanud, üldse ja ma tundsin seda teravalt kogu lugemise aja ja … hea, et pikk raamat ei olnud. Ja mind ärritas jutustaja hääl, kuidagi üleolev, moraliseeriv, õpetav, iu.

Aleksei Tolstoi “Aelita” jube naljakas raamat. 1921, Petrograd. Kaks tublit nõukogude inimest Losev ja Gusev lähevad Marssi vallutama. Jõuavad kohale ja mis te arvate, üks läheb naistesse, teine kukub revolutsiooni korraldama. Millest siis – pole õrna ainugi, kuidas lõppes – ei tea, aga sada aastat vana ulme, päriselt, see oli lõbus.

„Küll ma õpetan teile, kuidas tuleb revolutsiooni korraldada, tellisevärvi kuradid!“ rääkis Gussev (marsslastele),  … „

Louis Paul Boon “Menuett” sellest, kuidas see on, kui saared kokku elavad … veider raamat.

J. K. Rowling “Jõulupõrsas”

Head uut aastat!

3 thoughts on “Lugemisaasta 2021

  1. Mae Lender

    Kust sa selle “Kirurgi” suutsid välja võluda? Või lugesid vene keeles… veidral kombel ma ei leia seda nagu…

    Like

    Reply

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.