Seda, et ma loen raamatu päevaga läbi, juhtub harva (kust see aeg jms), aga selle lugesin, sest päev oli kuidagi niru, raamat seevastu suurepärane. Kogumik sisaldab 13 ulmejuttu aastatest 1971 – 1990, mida ma proovisin, kuid ei suutnud enda jaoks pingeritta sättida. Võibolla mõni meeldis eriti ja paar lugu on keskmisest nõrgemad, kuid sellist lugu, mis mulle ei meeldinud, siin raamatus ei ole. Kogu raamatu toon on rahulik, tasapaks, isegi malbe. Lood on väga eriilmelised, jäävad kergesti meelde olemata seejuures pealetükkivad. Midagi ei raputa ega šokeeri ei heas ega halvas mõttes. On naljakaid ja nukraid lugusid, on mõtlikke. Ja sügavust on neis lugudes ka, eetilisi dilemmasid ja aktuaalseid, võimalik, et ajatuid teemasid. Ka ajastu märke on. Kõike tugeva rõhuga inimesele. Karakterid on psühholoogiliselt täpsed ja väga veenvad, inimesed ja nende omavahelised interaktsioonid (hiljem: tegelikult ikkagi suhestutakse ka nt keskkonna ja võimudega) on selgelt olulisemad kui maailmad, kuigi, ka maailmadele ei ole midagi ette heita, ka need on huvitavad ja arusaadavad. Siiski on nad vaid ulmeline anturaaž, kus toimuvad vägagi äratuntavad, elulised, mõnel juhul isegi argised sündmused ja olukorrad. Mulle väga meeldib, kuidas see autor reaalse irreaalsega seob. Juttudest siis:
KAS MA RÄÄGIN NIINAGA?
Sügis-talvine õhtu, veider valeühendus telefonis. Mees, tüdruk ja 30 aastat „tellisest seina“ nende vahel. Väga selgelt fantastiline lugu mõjub ääretult usutavana. Dialoog, tegelaste emotsioonid ja toimuva tõsidus – kõik on justkui päriselt. See usutavus vist ongi see, mis teeb selle mahult pisikese ja pealtnäha lihtsa loo nii heaks ja kuidagi hinge minevaks. Meeldis loo lõpp või õigemini see, et autor päris lõpuni välja ei kirjutanud, helge ootus jäi õhku rippuma.
Jutustusest on tehtud vähemalt kaks lühifilmi, „Можно попросить Нину?“, Venemaa, 2015, rezh Polina Beljaeva( https://www.youtube.com/watch?v=DJ8WtkC8HAs ) Teise filmi tegid kinokool „Lestnitsa“ õppurid 2021. vist aastal filmioperaator Vadim Semenovyh juhendamisel. (https://www.youtube.com/watch?v=1cKHu87DGI0 ) Mulle meeldib esimene variant rohkem, kuid midagi erilist need siiski ei ole, erinevalt Bulõtšovi jutustusest.
KORALLIDEST LOSS
Selle loo kõige tugevam osa on kahe väga erineva inimese kirjeldused, olemus, karakterid. Kaks klassivenda, võib öelda, et sõpra, kellest üks on tarkur-tossike, teine aga õige libe ja omakasupüüdlik sell – sahkerdaja – spekulant. Bulõtšov kirjeldab neid kahte tüüpi ja nendevahelisi suhteid nii oskuslikult, et see, milles täpselt need kokkupuuted seisnesid ja kuhu viisid, ei olegi võib-olla nii tähtis. Samas tugev teadusulme noot on loos ikkagi olemas, lisaks punkt selle eest, et lõpp oli nagu ta oli. Inimesed on erinevad ja muutuvad harva.
PROFESSOR KOZARINI KROON
Raamatu nimilugu olin lugenud juba varem, pmts tean seda peast (mis põhjusel – ei tea :)). Ääretult lihtsasse ja mulle väga sümpaatsesse keskkonda (mitte, et see kõik seal täpselt kirjas on, aga tegevuspaik minu tundmuste järgi on umbes (mereäärne) suvilate piirkond, jaanipäevaselt lõhnavad kõrged, kõrrelised heinamaad ja nende vahel veidi viltu vajunud ja pisut sammaldunud taradega majad, võib-olla ka pisut viltu vajunud, päike ja päevakübarad, pesunööridel kuivav värviline pesu … ) peidetud tõsine ja väga eluline teema. Sellest, et inimesed ei oska omavahel suhelda. Sellest, et inimesed ei ole saared ja olme olmeks, kuid tihti sureb armastus puhtalt põhjusel, et pole piisavalt julgust avameeseks vestluseks. Selle loo tegelased saavad oma võimaluse …
NÕUKOGUDE RAHVA ÜHINE TAHE
See lugu tegi mulle tohutult nalja. Kujutage korraks ette, et inimestel tekib võimalus elustada üks isik minevikust, kelle te valiksite? Pakun, et eraviisiliselt leiaks enamus inimesi vastuse sellele küsimusele suhteliselt kiiresi. Aga kui tegevus toimub Nõukogude Liidus, Brežnevi viimasel eluaastal ja rahvas peab valima ühiselt. NLKP KK Poliitbüroo koguneb istungile ja … Tunnistan, et mina finaali ära ei arvanud, ei NL, Hiina aga USA osas. Aga lõpuks ei üllatunud ka, kõik oli väga loogiline. Üks minu lemmikjutustustest selles kogus.
„Professor oli mõtlik, prillid ninale vajunud, otsekui püüaks nood pintsaku rinnataskusse hüpata. Professorist õhkus tolmu ja sibula lõhna. Ta oli nii professorlik, et oli ilmne – teaduses on ta väärtus null. Teadust viivad edasi vaid need, kes ei näe välja kui professorid.“ (lk 64)
LOHUTUS
„Ajamasina leiutaja Matvei Sergejeviš Polzunkov oli suhteliselt noor ja küllaltki elukauge inimene ning kui ta parajasti tööga hõivatud polnud, siis ei osanud ta suurt midagi peale hakata. Kuid ta elus, nii nagu iga inimese elus, tekkisid sunnitud tegevusetuse hetked, suisa terved ajavahemikud, nagu näiteks läinud aasta 6. märtsil, mil koduarvuti läks katki ja instituut oli juba ööseks suletud. Oleks võinud ju emale külla minna, sest ta polnud seal juba kolm kuud käinud, kuid ema juures oli alati igav ja ta oleks pidanud suhtlema võõrastega. Oleks võinud helistada Ljudmillale, aga Ljudmilla tahtis temaga surmkindlalt abielluda – ei, mitte ta teadussaavutuste või heaolu tõttu -, vaid lihtsalt sellepärast, et tahtis temaga voodisse minna. Ja seegi oli igav“ (lk 77)
St, minu pooleks oleks võinud selle lõiguga ka lõpetad. Sest see on absoluutselt suurepärane. See on väga hea näide sellest, kui meisterlikult Bulõtšov oma karaktereid loob. Vaid mõni lause ja pmts ma tean täpselt, milline inimene on ajamasina leiutaja Polzunkov ja lisaks nii mõndagi Ljudmillast.
Tegemist siis kergelt poliitikahõngulise (kirjutamise ajaga (perestroika) kenasti kooskõlas) looga sellest, kuidas kodanik ajamasinaleiutaja suundus oma vast valinud agregaadiga mineviku selleks, et leevendada oma seal, minevikus, töölaagris oleva lemmikkirjaniku kannatusi. Selge see, igasugused katsed muuta mineviku kedagi ei õnnesta. See vist on see jutustus, kus teema mind väga ei puudutanud, kuid autori stiil, viis, kuidas ta oma mõtteid sõnastab, korvab kõik puudujäägid, kuhjaga.
OLJA N TUNNISTUS
Maailma tekivad Tulukesed, tulekerad, mis paljunevad, kasvavad ja liituvad, mille tulemusena ähvardab Maad muutumine põlevaks keraks, uueks või teiseks Päikeseks või millekski sarnaseks. Kokkuvõttes pisut naiivne kuid tehniliselt väga meisterlik teismelise tüdruku silmade läbi kirjutatud keskkonnateemaline lugu. Sellest, et kõik, mis inimene loodusele teeb, teeb endale. Ja kui sellesse, et mingisugusel hetkel inimesed taipavad ja muutuvad (nt loodust säästvamaks) mina väga ei usu, siis erinevate inimeste käitumist kriisi olukorras on selles loos küll väga veenvalt kirjeldatud.
„KAHESAJAS“ JUUBEL
See on vist kogumiku minus kõige vähem emotsioone tekitanud jutustus. Mõjus kuidagi heietusena. 200-aastasest evolutsiooniteemalisest eksperimendist, mille käigus teadlased püüavad kiirkorras ahvidest inimesi aretada, kuid inimesi ei sünni, tekib uus rass, mida raamatus nimetatakse homošimpiks … See sõna, „homošimp“, on vist mu lemmikosa selles loos.
Ka selle jutustuse järgi on tehtud lühifilm „Эксперимент-200“, USSR 1986, rezh Juri Moroz, klõpsisin läbi aga vaadata ei viitsinud. (https://youtu.be/rU8Oe3LkQpU)
MINA MÄRKASIN TEID ESIMESENA!
Sisuliselt on Kir Bulõtšov võtnud paaril leheküljel kokku kõik selle, millest Stanislav Lem kirjutas terve raamatu („Tagasitulek tähtede juurest“ – ma just värskelt lugesin) Ehk siis kosmoselugu sellest, milliste raskustega võivad põrkuda kosmonaudid tänu paradoksaalsetele aja kulgemise erinevustele erinevates tähesüsteemides (umbes). Ja väikest viisi ka esmaavastajaid ehk alaliselt saatvast hirmust, et äkki nad polegi esimesed. Ja kui ei ole, siis kes need esimesed olid … Kui kosmonaudid on olnud teel kuus aastat, siis Maal on möödunud juba sada. Kuhu maalased selle ajaga jõudnud on, kas keegi neid veel tagasi ootab, jms. Tore lugu nagu peaaegu kõik lood siin raamatus, kuid loo lõpp (nagu ka pealkiri) ei jõudnud mulle kohale. Et inimesed on inimesed ja on seda ka saja aasta pärast? Siinkohal on Lemi poolt kirjeldatud variant siiski huvitavam.
RASKESTIKASVATATAV LAPS
Inimesed leiavad kosmosest tulnukalapsi täis päästekapsli. Pisikesi kuradikesi meenutavad lapsed antakse inimestele, kasuperedesse kasvatamiseks. Kuivõrd on kontakt erinevate liikide vahel võimalik? Kas üksteisemõistmine sünnib? Jällegi, minu meelest veidi naiivne kuid ilus ja pisut kurb, kuhugi naha vahele pugev lugu armastusest, mitmesugusest, sellest, et armastus võidab kõik jn (böö …).
MUINASJUTT NAERIST
Lugu teadlastest, kes askeldavad planeedil, kus kasvavad hiiglaslikud naerid. Mida teevad inimesed, isegi teadlased, kui nad avastavad hiiglasliku naeri? Loomulikult – ehitavad sinna (naerisesse) šahtid ning teevad kõik sellest, et pumbata naerist välja kõik, mis inimesele kuidagi kasulik on. Maailma on multifilmilik ja kaunis, eriti kirjeldus, kuidas see hiiglaslik naeris kevadel tärkab. Loos figureerib ka üks pisut kohtlane (vist) entomoloog. Aga kohtlaseid entomolooge on Bulõtšovi loomingus teisigi, hullult huvitav, et mis härra kirjanikul siis nendega on … Tundub, et selle loo mõttele ma pihta ei saanud, aga lugemisemõnu see ka eriliselt ei vähendanud.
CHECACO KÕRBES
Noor teadlane, olles temale veel võõral planeedil, näidates üles ülemäärast entusiasmi, suundub välitöödele. Ootamatult saabub tappev torm ning teadlane oleks tingimata hukkunud, kui mees nimega Stanislav (minu unistuste mees) ei oleks teda päästnud ja oma pessa tassinud … Armastusest, armastuse võimalikkusest inimese ja tehisintellekti vahel ning suures plaanis sellest, mis teeb inimesest inimese?
Kuna teema on hästi aktuaalne, siis edasi mõtlemiseks, jällegi, täielik kokkusattumus, aga ma just hiljuti lugesin ja kuulasin ja soovitan väga, esiteks filosoof Tõnu Viigi minutiloengut „Kas on võimalik armastada robotit?“ ja Ööülikooli saadet “Kas sa armastaksid robotit?”, kus räägib filosoof Andres Luure. Mõlemad loengud tulevad googeldades ilusti välja.
KASSI MÕISTUS
No kes meist ei oleks unistanud sellest, et rääkida (mõttes, pidada verbaalset ja mõtestatud dialoogi) oma kassi või koera või kas või kraanikausi all nurgas elava ämblikuga? Mind isiklikult verbaalse ja mõtestatud dialoogi puudumine küll kassiga rääkimast ei takista ja ma kahtlustan, et ma poleks ainus selline, kuid … St, esmapilgul tundub see mõte küll erakordselt ahvatlev, aga kui ikka järele mõelda … Lihtne ja südamlik lugu, mille lõpp mulle väga meeldis, kui saaks, saadaksin autorile küpsise.
INETUST BIOVORMIST
Kangelaslugu NL aegsetest kangelaslikest kangelastest. Oo, kuidas ma ei kannata kangelaslikkust, suhteliselt ükskõik millist. Nii et süžee no on nagu ta on. Küll aga meeldis mulle mõte. Inimeste (siin loos ajutine) bioloogiline muutmine vastavalt sellele kuidas kodumaal vaja on vastupidavamateks või võimekamateks vm.
„Me ehitame inimese bioloogilise struktuuri ümber vastavalt tellimusele, teostamaks mingi konkreetne töö, jättes endale võimaluse kruttida veel juba krutitut. Kuid kogu selle tegevuse kõige keerukam osa on naasmine alguspunkti. Biotransformatsioon peaks olema kui riietumine, otsekui skafander, mille võime seljast heita niipea, kui seda enam vaja pole. Ega meil polegi plaanis võistelda skafandri konstrueerijatega. Meie, biovormijad, haarame teatepulga seal, kus nemad on võimetud.“ (lk 228)
Huvitav, tulevikus mingil määral ehk aktuaalnegi teema ja vaat selles loos, mu meelest, jäi autor karakterite välja kirjutamisega pisut jänni. Ei olnud veenev. Nii suurte füüsiliste muutustega peaks inimesel, isegi kõvasti ajupesud NL inimesel, kaasnema mh tohutult kõhklusi ja kahtlusi, psühholoogilisi läbielamisi, kuid loos on neid kuidagi vähe. Kuigi nt legend speleoloogist on väga hea ja kohane.
Kokkuvõttes. Hästi valitud, üsna tasavägised ja samas väga erinevad lood. Mh on raamatul korralik ees- ja järelsõna (ka sisukord, aitäh!), mis mulle alati meeldib. Sest huvitav ju, mingi taust või teadmine. Mõjub kuidagi boonusena, nö puhas kasu.
Väga mõnus lugemine.
Tilda ja tarakanid 
Pingback: Lugemisaasta 2023 | Tilda ja tarakanid