Joel Jans “Rõngu roimad”

Kriminaalne raamatukogu nr. 2, Lummur 2023, 176 lk

Minu käesoleva aasta suurimaid üllatusi, „Rõngu roimad“ on „Kriminaalse raamatukogu“ sarjas ulmekirjanik Joel Jansi värskelt ilmunud esimene krimijuttude kogu. Raamat koosneb kolmest eelkõige tegevuspaiga ja peategelase kaudu seotud mõrvamüsteeriumist.

Esimene lugu algab värskelt ametisse pühitsetud, noorukese pastori saabumisega Rõngu kihelkonda, oma vast-määratud teenistuskohta. Astub viie tee ristis postitõllast välja, leiab eest nukras seisus masaja kiriku ning veel enne, kui asjad lahti pakitud, satub ülepeakaela mõrvamüsteeriumisse.

„See pole mingi loom!“ karjatas ta seejärel. „See on hiiemetsa kurat. Ta tappis mu Jürri seepärast, et see segas tema rahu! Kui ta poleks …“

„Kui ta poleks kõrtsis sea kombel viina kaaninud, vaid õige ristiinimese moodi koju läinud!“ põrutas opman kanges eesti keeles ja naine puhkes veel hullemini nutma. (lk 14)

Pastor Alexander Magnus Karl Lenz on igati sümpaatne kuju. Isa Browni kohta ma ei tea, ei ole seriaali näinud, kuid vahendite osas, mis aitavad Lenzil kurinahku päevavalgele tuua, meenutab mulle natuke miss Marple´it. Uudishimu ja terasus ning head kogukondlikud suhted. Lenz, olles sordist, kes vägivallale eelistab iga kell talupoegade harimist, leiab kiiresti kohalikega ühise keele. Toimeka ja hoolivana, hiljem ka hea kohalike olude tundjana (kolmandas loos on Lenz juba umbes 40aastane), on tal juurdepääs infole, millele vaevu eesti keelt rääkival opmanil nt lootustki pole. Nii ta siis tormab ja toimetab, seletab, selgitab ja pärib aru. Ja on, mille üle pärida, kolme loo kohta on mõrvatuid nii palju, et isegi Midsomeri elanikud oleksid üllatunud. Lenzi juures on tore veel see, et ta on väga lihast ja luust, laiba kõrval ta öögib, kui on külm, siis külmetab ja kui ilusat naist näeb, armub ära. Ka Jansi kirjeldatud talupojad mõjuvad oma olemuselt autentsetena, vähese jutuga ja mõõdukalt mühaklikud. Erinevad. Kus saab, varastavad veidi, kus saab, kavaldavad. On ka omakasu- ja muidu püüdlike, on ka ambitsioonikaid. Äratuntav atmosfäär (sood, metsad ja lumetuisud) teeb südame soojaks ja läbi huvitavate detailide kirjeldatud olme on huvitav. Mh on raamatus üks peaaegu retsept. Mind isiklikult üllatas kõige enam tõdemus, et nt teed vanasti talupojad niisama üldse ei joonud, polnud sellist harjumust. Kui järele mõelda, kõlab ütlemata loogiliselt, aga ma pole iial sellele mõelnud …

Süžee kõigi kolme loo puhul on põnev ja originaalne, kuidagi heas mõttes jantlik, lood edenevad hästi, lugeda on lihtne ja mõnus. Midagi ei lohise, ei jää ripakile, tempo on ühtlaselt mõõdukas. Tekstis on palju dialooge ning kohati on need õige muhedad. Otseselt seepi küll keegi ei söö, kuid mingisugune õrnalt kivirähkilik vaib on küll õhus. Eriti toredad on mu meelest kohad, kus talupojad oma maausust kantud veendumusi või hirme seletavad. Üldse, see, kuidas Jans krimka taustal ristiusu juurutamise maausuliste talupoegade seas, selle põrkumise siis vist, hetke ära räägib, on muljet avaldav. Nagu ka muu ajalooline taust. 19. sajandi algus – Aleksander I Balti kubermangudes läbiviidavad reformid – lühikese aja jooksul muutus talupoegade õiguslik staatus, reformiti kohtu- ning haridussüsteemid, taasavati Tartu Ülikool. Teadus arenes mühinal, alkeemia tunnistati ebateaduseks ning erinevaid salaseltse tekkis nagu seeni pärast vihma. See kõik on Jansi raamatus olemas, suuremal või väiksemal määral, enamasti vaid mõne lausega markeeritud, suuna või tendentsidena, kuid taustal siiski olemas. Rõngu enda ajalooline taust koos, nagu ma aru saan, nii mõnegi prototüübiga, veel lisaks. Seejuures, täpse käe mõõdetult, teksti kordagi koormamata ja krimiloo nautimist häirimata.

No ja siis see raamatu lõpp, ma loodan, et Kingi on Jans lugenud ja teab, mis juhtub kirjanikega, kes niimoodi raamatuid lõpetavad 🙂 Väga hästi tehtud, muhe, selgelt ajalooline ja selgelt kriminaalne. Viis pluss.