Kastimees on inimene, kes on otsustanud lahkuda ühiskonnast. Peituda välismaailma eest, kaitsta oma isiksust välismaailmast tulenevate mõjutuste (tarbimisühiskond, edukultus) eest. Ta jätab maha oma kodu ja töö. Ta otsib endale suure pappkasti, lõikab sellese vaatepilu, ronib sisse ning kolib sellega tänavale. Ja tõsi, inimesed tänavatel teda enam ei märka ja tema ise, omandab aja, et endale pähe piiluda, keskenduda, mõelda ja mõtestada. Ja see kasti sees vist toimubki, mingi pidev meditatsioon, mille käigus isiksuselt kooruvad igast sinna peale kasvanud kultuuri(vm välised)kihid. Ju siis äkki need kihid, need nö peale kasvanud ja nüüd maha kooruvad kihid ongi need, mis seal eri häältel räägivad (kuid märkmeid teevad ühe ja sama käekirjaga … ). Ja lõpuks siis alastus ja teoreetiliselt peaks sellisest kastist, kookonist, mõnes mõttes, sündima mõnd sorti teine, täiuslikum olevus, kuid ma ausalt, ei tea, kas sündis.
Tekst nagu õudusunenägu. Ja mitte see, millest südame kloppimisega ärkad, vaid see, mis ei lõpe, painab ja muudkui kestab. Sünged, suletud ruumid, süžee, mis liigub justkui läbi sombuse udu, eriti raamatu teises pooles – käsikaudu kombates, ühelgi hetkel ei ole selge, kuhu järgmiseks jõutakse. Seejuures, ei ole põnev, üllatushetki ei ole, kõik on koguaeg kahtlane, lõpuks sedavõrd, et pole lõpuni kindel, kas on ebaadekvaatne on jutustaja või autor või mina ise. Metafoorid, kahtlased epiteedid, tunne, et mõistmiseks on oluline iga detail, kuid mõistmist ei saabu ega saabu ega minul nt lõpuks ei saabunudki. Kuidagi masendav ja keeruline.
Tilda ja tarakanid 