Richard Brautigan “Arbuusisuhkrus” (LR 2-3/1977)

Maailm, kus päike on iga päev isevärvi ja see on see, mis päevi üksteisest eristab. Maailmas, kus tiigrid pakuvad lastele, et võivad rääkida neile muinasjutu, nt mõnest jänesest, samal ajal, kui söövad lapse vanemaid. Jõgede, sildade ja laternate maailmas, kus absoluutselt kõik on tehtud arbuusisuhkrust.

Sellel raamatul on vähemalt üks vaieldamatu eelis ja nimelt see, et selleks, et aru saada, kas see raamat konkreetselt sulle meeldib või ei, tuleb läbi lugeda esimene peatükk, mis LR köites on poolteist hõredat lehekülge. Kui meeldib, tasub julgelt jätkata, kui ei – võib raamatu vabalt ära panna, edasi on täpselt sama.

Ma lugesin seda esimest peatükki mitu päeva ja kordi. Omaette ja häälega kassile ja siis jälle omaette. Peale n+1 korda lugemist mulle tundus, et mulle meeldib ja see, et kassile meeldib, sain aru juba varem. Kavatsesin talle kogu raamatu ette lugeda, aga piirdusin suvaliste peatükkidega peamiselt kassi hulkuva loomuse tõttu. Ise lugesin küll läbi ja … lummav, ma arvan, et lummav on see sõna, kui ma peaks valima ühe selle raamatu kirjeldamiseks.

Maailm, kus kõik käib ringiratast. Tegelased, kes räägivad lihtsat keelt ja käivad koos maailma ikka sama ringi mööda. Tegevus on irreaalne, loogika on täiesti katki. Nagu ka mistahes harjumuspärased kaanonid ja sealt maalt, kus mõistus sellest aru saab, algab täielik nauding. Kui loogika on katki, ei ole võimalik ette näha, ei mingeid seinu ega püsse. Üksnes kaunis, surnud laste kirste täis põhjaga jõgi ja liblikad selle kohal, jääb üle vaid lõdvestuda ja lasta end (teksti)jõel kanda, (sõna)vooluga samas suunas. Ja kontekstiliselt vist isegi veider, kuid see kogu raamatu jooksul justkui sihitult voogav tekst jõuab lõpuks üsna konkreetse sihini … Kuigi see ei tundu oluline. Oluline on üksnes tiigrite hääl. ja võibolla vanad auväärsed forellid.

“Muide,” küsis tohter Edwards, “kuidas su raamat ka edeneb?”

“Edeneb küll, pole viga.”

“Kena. Ja millest see räägib?”

“Eks ikka sellest, mis ma kirja panen – üks sõna teise järel.”

(lk 74)