Robert Merle “Kaitstud mehed” (LR 5-8/1980)

tõlkija Ott Ojamaa, Perioodika 1980, 192 lk

Olen seda raamatut nüüd juba tükk aega peas kaasas tassinud ega suuda otsustada, mida siis kirja panna. Lugesin hästi pikalt ja selle aja jooksul kujunes meil välja tõeline love-hate relationship. Mul nimelt oli LR 1980. aasta eksemplar, hall, lagunev ja sedavõrd kirbukirjaline, et ma ei näinud seda lugeda ka prillidega mitte. Üks hetk käisin läbi lähimad raamatukogud uurimaks, et ehk on neil mõni parem trükk, kuid raamat oli kõikjal maha kantud. Egas midagi, kirusin ja lugesin edasi, sest oma sisult meeldis raamat mulle päris hästi. Ja kah raske seletada, miks täpselt. Võimalik, et ma päris täpselt ei saanudki aru, mida autor kirjutamise ajal (esmatrükk 1974) sellega öelda tahtis. Pilgata või hoiatada või mõlemat? Lihtsalt tähelepanu juhtida? Aga millele siis täpselt?

Ühesõnaga maailma vallutab viirus entsefaliit-16, mis tapab fertiilses eas mehi. Viirus on ülinakkav ja ülikiire tapja, vaktsiini ei ole, kuid mehed, kes on kastreeritud, ei nakatu. Mehi langeb nagu loogu, vähestest ellujäänutest enamus otsustab kastratsiooni kasuks. Raamatu peategelane on teadlane ja üksikisa, mees parimais aastais, doktor Martinelli. Epideemia alguspunktis oli just tema see, kes maailma vägevaimate tähelepanu probleemile juhtis ning vaktsiini välja töötamist juhtima hakkas. Peagi on kogu võim naiste käes, sh seadustloov ja täidesaatev, ka sõjavägi koosneb nüüd naistest. Vaktsiini välja töötavatele vähestele meesteadlastele, kes kastratsiooniga ei nõustu, luuakse kaitseala (suure turvatsooni ja okastraadiga ümbritsetud, naistest koosneva sõjaväe poolt valvatud salajane linnak), kus nad oma tööd jätkata saavad. Või peavad, vähemalt esialgu, hiljem selgub, et esiteks, sõjaväelased valvavad kaitseala nii sisse- kui ka väljatungijate eest. Teiseks, USA on saanud endale mehi tõeliselt vihkava naispresidendi, kelle meelest võiks nimetatud vaktsiin samahästi ka loomata jääda. Ühesõnaga, kogu maailmakord on muutunud, demokraatiast on saanud diktatuur, võimu haaranud radikaalsed feministis muutuvad kiiresti pühendunud fašistideks, jne, jne. Õnneks, ükski uus maailmakord ei sobi kõigile, vaatamata ulatuslikule ajupesule ikkagi leidub naisi, kes usuvad jätkuvalt, et tegelikult, tegelikult on isased inimesed koos oma toimiva võlukepikesega ikkagi piisavalt toredad, et neid vähemalt koduloomagi eest pidada … No umbes, eks, liberaalsed feministid kodustavad Martinelli, kukutavad diktatuuri ning kehtestavad selle asemele miski emadust ülistava vildaka matriarhaadi.

Seejuures, raamat algab stseenist, kus kabinetis istuvad kolm mõjuvõimsat meest pluss see õnnetu doktor Martinelli. Mehed, suheldes üksteisega kui, siis ehk 13.aastastele poisikestele sobivas toonis „mul on pikem kui sul“, püüavad mõista, ega see uus, veel tundmatu ja üsna vähe levinud entsefaliit-16 nende valimisi untsu ei keera. Ruumis on veel viieski inimene, keegi naine, kuid tema kohalolekut vaid mainitakse, sest iluduskuninganna ta pole, seega rääkimist ei vääri, tema on niisama, nagu mööbel siis või, või kardinad … Ehk et siis selline sketš ääretult meestekesksest maailmast.

Ja see pole veel kõik. Kogu see tohutult suur lugu on täis doktor Martinelli mõtteid ja seiklusi, enamus neist ühte või teist pidi seotud vastassugupoolega. Võimalik, et selleks, et ma lugejana ikka aru saaks ja ei kahtleks, et doktor Martinelli on täiesti normaalne ja terve mees, kirjeldab Merle iga raamatu naistegelase kõiki füüsilisi omadusi või eripärasid. Doktor Martinelli pöörab pilgu oma laborandile ja ma saan teada, missugused on selle naise kehaehitus, rinnad, kõnnak, silmad ja näoilmed. Doktor Martinelli seksib ühe, teise ja kolmandaga, omal soovil, sunnitult või tulenevalt kainest kasuarvestusest ja Merle kirjeldab nii, et äsjailmunud Erektori võiks hoobilt Tähekese püsitellijatele (mina) edasi postitada.

Kokkuvõtet või järeldusi ma ei hakkagi tegema. Sest saaks nii mitmeti. Ilmselt peab arvestama kirjutamise aega ja lugeja subjektiivset tõlgendussoovi. Paljust ja põnevalt. Meeldis Merle stiil, sihutihe, detailne tekst. Ette heidan mõningast hooletut ümberkäimist massipsühholoogia alustõdedega, vn. Aga rõhutaks ikkagi põnevust, ma tõesti koguaeg ootasin kannatamatult, et kuidas siis nüüd edasi.

Sergei Lebedev “Debütant”

tõlkinud Mait Eelrand, Tänapäev 2021, 216 lk

Autor on kusagil intekas öelnud, et alustas raamatu jaoks info kogumist mitme kuulsa mürgistusjuhtumi (perek. Skripalid, Navalnõi) tuules. Kirjanikuna huvitas teda eelkõige, missugused on need inimesed, kes selliseid asju korda saadavad. Eks vastavate otsuste tegijaid ja täidesaatjaid on nii ilu- kui kolekirjanduses prepareeritud küll ja veel. Aga on ju veel inimesed, kes selleks vahendid välja töötavad või loovad. Üks asi on töötada välja mitmetise kasutusalaga mürgine aine ja hoopis teine asi on kohandada see ideaalselt sobivaks atentaatide läbiviimiseks. Või laiemalt, mil määral looja (antud juhul teadlane) oma loomingu või selle kasutamise eest vastutab? Ja veel, et kui tegutsetakse oma riigi käsul, nimel ja hüvanguks, kust siis need piirid lähevad, ikka need eetika- ja moraali omad.

Nii on Lebedevi raamatu peategelane sõjalist auastet omav, salajases sõjaväelinnakus (Sovetsk-22) elav ja töötav keemik Kalitin. Väga võimekas keemik, kes teadis juba lapsepõlves, kelleks ta saada soovib. Kalitini hilisem elu näitab, et just see kinnine ja salajane linn oma tavaelust tugevalt erinevate reeglitega (käsud, keelud, piiratud infoväli, mis kujundas nö õige meelsuse, väärastunud moraali- ja eetikanormid, võimendatud(nud?) eneseteadlikkus, -tähtsus) on just see keskkond, mida ta töötamiseks vajab, mis aitab tal realiseerida kogu oma potentsiaali teadlasena. Lisaks Kalitini isiksuse kujunemisele on Lebedev püüdnud kirjeldada ka teadlase motiive, näidanud, mis teadlase peas toimus, millega täpselt ta enda meelest rinda pistis, kuidas väärastus tema mõttemaailm töötades teadlikult mürgi kallal, mida hiljem ohvrit uurides tuvastada ei saa. Hästi huvitav on see, kuidas Kalitini maailm laguneb koos Nõukogude Liiduga. Sõjaväelinnakus valitsenud korra asemele tekib kaos kogu riigis ning mõistmata, mida uues olukorras tegema peab, põgeneb Kalitin Euroopasse. Olles avastanud, et ega teda seal ka keegi lilledega ei oota, pettub kõiges ja kõigis, seab ennast sisse kuhugi perifeeriasse (Tšehhi vist) ning elab elu lõpuni selg vastu seina käies.

Lisaks Kalitinile on raamatus veel mõned hirmunud tegelased (ja teistsuguseid ei ole üldse, ju oli aeg selline). Tšetšeeni sõjas koletuid kuritegusid korda saatnud eriüksuslased, kes saadetakse ülejooksik Kalitinit tapma, soovivad üksnes unustada, põgeneda enda eest. Lisaks üks vaimulik, kes omal ajal ka sotsialistlike võimudega tülli läks, kuid miski imeläbi ellu jäi. Enne veel kari hirmunud primaate ja muud nö bioloogilist materjali.

Jube jupp ajalugu. Mh kaartidelt puuduva linnaku elu-olu, sõjajärgsete keemiaõnnetuste mõju töötajatele ja ümberkaudsete küla elanikele, kohutavad katsed, venelaste sõjaeelne koostöö sakslastega. Hirm igal sammul, igas inimeses, igas selle raamatu lause ja sõnas. Kui nüüd veidi muinasjutuline finaal tähelepanuta jätta, väga õnnestunud raamat mh ilukirjanduslikus plaanis. Napp ja täpne, süžee on põnev, kuid mitte kõige olulisem, psühholoogiline pinge ja selgelt tajutav õudus. Lugeda on palju lihtsam kui hiljem ära seedida.

Anna Starobinets “Hundikoopas”

Tõlkija Toomas Kall, Tänapäev 2017, 120 lk

Lugesin aprillis kõigest ühe raamatu, paar varem alustatut lõpetasin pluss alustasin viis kuni seitse uut, kuid lugeda ei suutnud midagi, muljetamisest rääkimata. Juhtub ja tundub, et mais juhtub edasi ja sellest poleks midagi kui lugemata kuidagi olla saaks. Aga seda ka nagu ei oska ja nii juhtuski, et ükspäev sirutasin käe lapse seljakotti uurimaks, millega tema oma aega sisustab. Leidsin loomakriminulli, sirvisin, esimese hooga armusin minikoomikseid meenutavatesse piltidesse (kunstnik Maria Muravski), teise hooga lugesin läbi, kolmandaga googeldasin, et millisele vanuserühmale see täpselt on mõeldud.

Ühesõnaga, lugu algab Oksakoha baarist, kus elu näinud Tagametsa politseinik Vanem Mäger vaatab kahte hägusast kärbsekokteilist end vaat et seaks joonud kakku ning mõlgutab mõtteid sellest, et peaks vist kaalust alla võtma. Baari omanik on labiilse närvikavaga koiott Jott. Kakud on lennanud kohale Eesmetsast ehk on Tagametsas võõrad.

„Me oleme kakud-advokaadid. Me nõuame kompensatsiooni moraalse kahju eest. Tasuta praadi peakoka poolt,“ resümeeris kakk, kellel oli olnud kärbes, aga kes oli sellest nüüd ilma jäänud, sest kärbes kukkus lõpuks tema nina küljest põrandale.

„Tasuta praadi!“ pistis koiott Jott ulguma. „Ma teen teist endast praegu prae! Laanepüü ananassidega! Tibu tabaka!“

„Tapmisähvardus,“ lausus kakk.

„Tunnistajate juuresolekul,“ vibutas teine oma nokka.

„Tagametsa politsei Vanema Mägrana,“ sekkus Vanem Mäger, „pean teile teatama, et meil Tagametsas on ühiskondlikes asutustes prügi maha ajamine keelatud. Selle eest karistatakse trahviga.“

„Meie ei aja kunagi prügi maha!“ väljendasid kakud kooris oma meelepaha.

„Kärbes,“ sõnas Mäger kaalukalt. „Te viskasite kärbse põrandale. Aga olgu peale, esimene kord ma annan teile andeks. Tagametsa on külalislahke paik. Aga nüüd on nii. Teie korjate oma kärbse üles. Ja sina,“ pöördus Mäger Joti poole, „tood kakuhärradele maja poolt kingiks „Kivid ja kännud“.

„Jälle kännud?“ pistis Jott ulguma. „Kord on kännud, siis ei ole kännud, siis on kännud, siis ei ole …“

„Jäta järele, ära soiu,“ kähvas Mäger. „Nendele „Kännud“. Mulle vihmaussi-carpassio. Aga minu sõbrale, kes peaks kohe tulema, too õige üks hiirelihapasteet sojaõliga ja …“ (lk 8 – 9)

No vot umbes sellises võtmes „kuritegusid“ mägral enamasti lahendada tulebki, üldiselt on elu Tagametsas rahulik ja ohutu. Sedavõrd, et mägra sõbral, bollywoodilike identiteediprobeemidega noorel ja tahtmist täis noorpolitseinik Mägerkassil on isegi pisut kahju, et Tagametsas iial midagi hirmsat ei juhtu. Mh põhjusel, et Tagametsas on kõik loomad taime- ja putukatoidulised, teiste loomade jahtimine ja söömine on keelatud. Kuni siis juhtus. Võigas mõrv. Kohalik moodne sotsiaalmeediakanal (ja alles seejärel traditsiooniline meedium) andsid teada, et vaesest ja ekstreemselt paljulapselisest isast Jänesest on alles üksnes pisut verd ja sabakarvad. Jäneseemand on meeleheitel, kakkude silmad säravad kasulootuses, Mägerkass ilmutab hüperaktiivsust ning üksnes Vana Mäger unistab kosutavast talveunest värskelt remonditud urus.

Lasteraamatu lihtsas keeles räägitakse suurest hulgast universaalselt aktuaalsetest sotsiaalsetest probleemidest, mh nö laste kilbina kasutamisest, stereotüüpide ohtlikkusest ja sildistamisest. Käiaks läbi kõik raske kuriteo lahendamise etapid. Alibisid kontrollitakse, asitõendeid kogutakse ning kirsina tordil – psühholoog Hiir loob kurjategija psühholoogilise portree. Ja seejuures on koguaeg põnev, hunnik naljaks pööratud klišeesid ja mina lõppu ära ei arvanud …

Googel ütleb, et see raamat sobib nooremale koolieale. Mulle tundub, et pigem põhikooliealistele või siis ettelugemiseks – saab igast maailma-asju arutada nii et, et, et … Igatahes mulle meeldis väga, oli kuidagi hästi meelt lahutav ja paras mu kestvas lugemiskrambis. Starobinets on kuulus oma sõnamängude poolest, mis kõik ilmselgelt ei ole tõlgitavad, seega, kel võimalik, tasub lugeda originaalkeeles. Mina lugesin eesti keeles (kohati, kus taipasin, vist tõlkisin peas tagasi ka, бар „Сучок“ jms … ) ja polnud ka paha, kaugeltki.

Mikael Niemi “Karu keetmine”

tõlkinud Ene Mäe, Varrak 2024, 408 lk

Kordan kellegi sõnu, aga erakordselt õnnestunud raamatu kaas. Valisin raamatu emotsiooni ajel nö vahepalaks puhtalt kaane ja nime järgi, autorist, žanrist vm silpigi teadma. Ja läks hästi, trehvas ajalooline detektiiv või triller, pigem triller, mille tegevus toimub 19. sajandi keskpaigas, Põhja–Rootsis. Peategelasteks on, raamatu tagakaanelt: „Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – …“ , kes on ajalooline isik, vt Wikipediast. Teine peategelane on kodust põgenenud saami kerjuspoiss Jussi, kelle praost leiab, elule turgutab ja oma perre võtab. Poiss kosub, kasvab ja õpib ning ajapikku saab temast praosti abiline nii ameti- kui argiasjades.

Lugu algab sellest, et Kengise külas kaob teenijatüdruk, kes leitakse hiljem surnuna. Volitatud ametnik viskab surnukehale pilgu peale ja teeb oma kiired järeldused, mis terast praosti sugugi ei rahulda. Mispeale praost ilmutab ise suurepäraseis detektiivi andeid. Tähelepanelik vaimulik vaatab neiu keha üle ning teeb rida järeldusi, Jussi fikseerib tähelepanekud ja mõned juhul näitab üles ka omapoolset nutikust. Hirmus tore on see, et nii nagu ka frantsiskaani munk Baskerville´i William, kasutab ka siinne praost tõe välja selgitamiseks teadust, eriti teadmisi bioloogia vallast. Igatahes, praosti sekkumine mõrvajuurdlusesse näib süžee seisukohalt igati põhjendatud.

Nagu detektiivis tihti, ei jää esimene laip teiseta ja kolm olla kohtu seadus. Juurdlus muutub üha keerukamaks ja segasemaks. Lugedes kahtlustan küll ühte, küll teist, kahtlustan, kuid ei usu, raamatu lõpp üllatab ja samas ei üllata ka ja antud juhul see polegi väga oluline.

Mis mind raamatu juures kõige rohkem üllatas, on stiil. Natuke nagu vendade Coenide filmid – kuidagi kerge ja proosaline vägivald, kõigest kaks minutit ja kõik kohad on verd täis. Siin raamatus on isegi jumalamehes vägivalda kuigi peaks ju olema maailma rahulikemaid inimesi. Niemil õnnestus kirjeldada inimlikku julmust ja spontaanset tõmmet vägivallale. Kogu süžee on ehitatud üles sellele, et keegi tahab kellelegi haiget teha, seejuures ilma kindla eesmärgi või kasuta, lihtsalt niisama. Sest tahab. Vägivald on siin mõjus. Niemi ei mängi inimlike hirmudega, siin pole ämblike või madusid, pole pimedust suurt mujal kui inimeste hingedes. Niemi kirjeldab, illustreerib sõnadega igat vägivaldset tegu sellise anatoomilise detailsusega, et oleks film, pööraks näo tahes tahtmata ära.

Seejuures, mõrvad ei ole selle raamatu kõige õudsemad osad. Raamatus on kolm erinevat kas nüüd süžeeliini aga teemat. Jussi lugu, tema lapsepõlv, elu enne kui praost ta leidis, on teine suur lugu ja avaneb pikkamööda raamatu kulgedes läbi Jussi meenutuste ja mõtete. Ja vaat see lugu on kõige kohutavam. Võigas, kleepuv, mällu sööbiv. Võib-olla Niemi lihtsalt ongi väga hea kirjeldada, sest lisaks tõeliselt võigastele mällu sööbivatele Jussi lapspõlvepiltidele on siin ka sama mõjusaid kirjeldusi taimedest, soost, metsast ja maastikest üldisemalt.

Kolmas lugu on usuline ärkamine. Praost toimetab kogukonnas, kus külg külje kõrval, kord paremini, kord halvemini elavad koos erinevad etnilised rahvusrühmad, kel kõigil on omad jumalad või usk. No ja siis Laestadius oma kristluse, ärkamise ja karskusega takkapihta. Kõik on muidugi keeruline. Aga ka huvitav ja loosse hästi sisse kirjutatud, pealetükkiv ei ole, küll aga mõtlema ajendav. Nt kui pekkis ikkagi see maailm täpselt on, kui isegi jumalamees, kes läbi terve raamatu arutleb sõna, keele ja kirjakeele üle (selle üle, et sõna võib paljut – innustada, lohutada, tuge pakkuda, õige teeotsa kätte näidata), sõna võitu kurjuse üle ei usu.

Kokku moodustavad need kolm liini või lugu minu meelest üsnagi hõrgu terviku. Põneva, kohutava ja südamliku samal ajal.

David Grann “Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames”

Tõlkinud Jüri Kolk, Eesti raamat 2019, 384 lk

Selle raamatu osas on mul jälle väga vastakad tunded. Ei olnud see, mida ootasin. Raamatu esikaane siseküljelt: „Suur mõistatus, mis jäi sajandite jooksul lahendamata. Sensatsiooniline kadumine, mis jõudis ajalehtede esikülgedele üle kogu maailma. Tõeotsing, mis viib surma, hullumeelsuse või kadumiseni need, kes püüavad seda lahendada. /—/ märuliseikluslik jutustus … . „ Raamatu tagakaanel kasutatakse väljendeid nagu „kaardistamata ürgloodus“ ja „džungli roheline põrgu“.

St, lootsin lugeda Amazonase džunglis toimuvat seikluslugu. Selle asemel sain loo, kuidas täpselt autor kogus teiste seiklejate lugusid seiklustest Amazonase džunglis.

Kolonel Percival Harrison Fawcett (1867 – oletatavasti 1925) ei olnud kolonel, küll aga Briti maadeuurija ja topograaf, kes pmts pühendas kogu oma elu salapärase El Dorado kuningriigi, mida tema nimetas Z-iks, otsingutele Amazonase džunglis. Viimane kord suundus Fawcett džunglisse 1925. aastal koos oma 21-aastase pojaga ega naasnud kunagi. Mis ekspeditsioonist sai, ei ole teada vaatamata sellele, et mitmed teised ekspeditsioonid on neid otsimas käinud, mõned edukamalt, mõttes – jäid džunglis ellu, kui mõned teised, kes ei jäänud. Fawcetti ei leitud ning tema kadumise loo ümber tekkinud legendide ja versioonide kogus tundub, et on võrdväärne Djatlovi kuru mõistatuse omadega.

Raamatu autor David Grann (sünd 1967) on New York Times´ile kirjutav ameerika ajakirjanik ja kirjanik, mitme bestselleri autor. „Kadunud linn Z. …“ on nagu ma aru saan, neist esimene ja minu meelest üsna eklektiline raamat.

Killu kaupa on raamatus ära toodud Fawcetti elulugu koos lugematute killukestega kõigest ja kõigist, millega maadeuurija kokku puutus. Iseloomult kujutatakse meest kompromissitu, otsekohese ja järeleandmatuna, väga kindlaid veendumusi omava kuid siiski ka väga inimliku, humaansena. Eluloolised andmed on esitatud läbisegi ajastule omaste detailidega, samuti lugematute killukestega Fawcetti kontaktidest, nii ametlikest kui isiklikest, mh kuidas reisikaaslasi valis, kust reisiks raha võeti, kellega konkureeriti. Juttu on ka Fawcetti abikaasast, kes meest igati toetas, pmts elaski oma mehele. Mõningased kirjeldused ekspeditsioonidest, kuid seda peamiselt võtmes, et härra X hakkas reisi viiendal päeval mädanema peast, härra Y kaheksandal varvastest. Kirjeldatud on mõnda üksikut ohtlikku looma, paari kala ja tüütuid putukaid ja ongi kõik, kogu džungel. St, džunglit kui sellist ei ole üldse kirjeldatud, olgugi, et raamatu autor olla lausa isiklikult kohal käinud. Ei mingit rohelist põrgut, mudast oli küll mõni lause, kuid kas raamatus üldse midagigi rohelist kirjeldati, ma nüüd küll pead ei anna.

Vormi poolest, ilukirjandus ei ole ja sellena seda ka ei reklaamita, ma ütleks, et publitsistika, vana loo ajakirjanduslik uurimus eesmärkidest, eluohtlike ekspeditsioonide motiividest, subjektidest ja objektidest. Autor loetleb hulgaliselt allikaid (kümmekond lk raamatu lõpus). Kohtus ning vestles terve plejaadi inimestega, viis lk tänusõnu. Kes kõik loomulikult avaldasid talle saladusi, mida varem kellelegi ei avaldanud. No ok. Selge on see, et Grann on tohutu uurimistöö teinud ja palju infot kogunud. Aga selle esitamise viis, oh issand! Tohutult täiesti kasutuid fakte, õhku ja vett. No nt peatükist Fawcetti abiellumisest lk 51: „1901.aasta kolmekümne esimesel jaanuaril, üheksa päeva pärast kuninganna Victoria surma, mis lõpetas tema peaaegu kuuskümmend neli aastat kestnud valitsemisaja, abiellusid lõpuks Nina Paterson ja Percy Harrison Fawcett ja kolisid sõjaväegarnisoni Tseilonile.“ St, mis puutub kuninganna Victoria surm ja valitsetud aeg aastates Fawcetti abiellumisse, on täiesti arusaamatu. Ja nii läbi terve raamatu – tohutult palju kontekstiliselt mõttetut infot esitatuna täiesti läbisegi, igasuguse süsteemita. Lisaks veel kaootilised ajahüpped Fawcetti enda ja raamatu autori aja ja ekspeditsioonide vahel koos miljoni sisuliselt tähtsusetu isiku- ja kohanimega, lisaks kõik veel meenutasid midagi suvalisel hetkel ja no täielik pudru ja kapsad. Et siis info esitlemise viis ning olematud looduskirjeldused on minu kaks peamist pretensiooni sellele raamatule. Kuigi, korvas see, et lugu ise on huvitav. Lisaks Fawcetti persooniloole ka see kahe ilmasõjavaheline ajalooline hetk, kus terve hulk inimesi olid äärmiselt, hullumiseni, huvitatud topograafilistel kaartidel olevate valgete laikude täitmisest. Veel sada aastat tagasi joonistati kaarte pliiatsiga paberile ja nüüd, nüüd on meil Google Earth!

Muigama ajas Granni kuidagi täiesti siirana välja kukkunud hämming osas, et ka veel tänapäeval leidub maailmas kohti, kuhu autoga ei pääse ja et ka seal elavad inimesed.

Eraldi kiidan autori üsna selgelt väljendatud negatiivset suhtumist ja muret pärismaalaste saatuse ja vihmametsade maha raiumise üle. St, kui Grann peale tohutut infokorjet lõpuks ise ketsid jalga ajas ja reaalselt Fawcetti jälgedes astuma hakkas, oli suur jupp džunglit kadunud, hakkepuiduks vormistatud vms.

Kadunud tsivilisatsioonist ei ole raamatus peaaegu midagi. Viimases peatükis jääb mulje, et tegelikult me ikka ei tea ja kõik on veel võimalik. Samas on ära toodud info avalikest piirkonda käsitlevatest ajaloolistest allikatest kättesaadav. Lugedes tundub, et kõik otsisid inimtekkelisi ehitisi, aga ehk oleks pidanud hoopis maastikku uurima vm. Eks liaanide vahel mudaaugus trampides ei saagi seda teha, aga tänapäevaste tehnikavahenditega … St, seda raamatus kirjas ei olnud, seda ma juba ise siin, omaenda tarkusest 

Kokkuvõttes, märuliseikluslikuks ma seda raamatut ei nimetaks, kuid mul oli ikkagi huvitav, lugesin mõnuga.

Alexandra Witze ja Jeff Kanipe “Lõõmav saar. Harukordne lugu Lakist, unustatud vulkaanist, mis pimendas 18. sajandu Euroopa”

Teadmata põhjusel tekkis mul aasta alguses soov lugeda midagi vulkaanidest, nimekirja märkisin Argo kirjastuses ilmunud raamatu supervulkaanidest, kuid kohe ma seda raamatukogust ei saanud ja nii ta esialgu siis jäi. Kuni keegi lugemise väljakutse grupis tutvustas ingliskeelset „Lõõmavat saart. …“. Minu uinunud soov lugeda midagi vulkaanidest (taas)(t)ärkas, tõmbas ketsid jalga, lippas raamatukokku ja sel korral tulemuslikult, raamat oli olemas ja ilusas eesti keeles pealegi. Ja oi, kuidas mulle see raamat meeldis! Täielik trehvamine, mh veel ka ajaliselt ja geograafia plaanis – raamatukogust suundusin vaat, et otse ühele pimsskivist saarele, kus siis lugesin ja mõtlesin muudkui, laamtektoonikast, muidugi mõista. Etteruttavalt vist, aga kõige huvitavam oli mulle see osa raamatust, mis rääkis Maa koorest, laamadest ja vulkaanide maa-alusest elust, magmast, gaasidest jne (Maakera siseehitus – 4. klass). Kogu see raamat on kirjutatud üsna lihtsas ja samas värvikas keeles, tulenevalt, kõike on lihtne ette kujutada ja pähe tekkivad pildid on võimsad. Raamatus mde on lisaks kaartidele ja joonistele ka üllatavalt palju fotosid, küll, kahjuks on need mustvalged, samas õnneks on googel olemas ja kui huvi on, siis netis on samad pildid värviliselt.

Aga algusest. 8. juunil 1783. aastal Islandi lõunaosas Sida piirkonnas hakkas purskama vulkaan nimega Laki. Laki koosneb vulkaanide ahelast (135 maalõhet) ning väljutas 14 km³ laavat, mis kattis 2500 km² maad. Kuid laavavood otseselt palju ei tapnud, seda tegi hoopis mürgine lendlev vulkaaniline tuhk. Kolme järgneva aasta jooksul surid umbes pooled Islandi kariloomadest ja viiendik inimestest. Väävli-, kloori- ja fluoriühendite rikas tuhk mürgitas loomasööda ja joogivee, mis omakorda mürgitas loomad ja inimesed ja oleks siis, et kuidagi hoobilt! Aga ei, nii inimesed kui loomad surid piinarikkalt, kohutavatesse haigustesse ja nälga.

 Aga see pole kaugeltki kõik. Tuul korjas tuhapilve ning lennutas selle üle kogu Mandri-Euroopa. Tuhapilv varjutas päikese ja ilm halvenes. Happevihmad ja kõike elavat söövitav udu. Tugevad tormid, üleujutused ja äikesed. Erakordselt kuum suvi ja sellele järgnenud erakordselt külm ja pikk talv (kusjuures, see oli niigi väikese jääaja lõpuots, eksole), kaasnev saagi ikaldus, nälg ja kohutavad haigused. Raamat sisaldab mitmeid päevikukandeid mitmetelt tarkuritelt erinevatest Euroopa osadest, kes ennenägematut udu nägid ja kirjeldasid, kuid  täpselt seletada ei osanud. Arvatakse, et mh mõjutas udu kaasaegset kunsti ning vähemalt kaudselt aitas kaasa Prantsuse revolutsiooni puhkemisele.  

Aga ka see pole veel kõik, teadlased väidavad, et Laki tuhapilve poolt tekitatud atmosfäärilised muutused olid märgatavad Hiinast Põhja-Ameerikani, mh Arktikas ja Aafrikas (nt India, Egiptuse ja Jaapani näljahädad). Teadlased pakuvad, et kokku hukkus Laki emissioonide tõttu 1,5 – 6 miljoni inimeseni (raamatus on mitmel pool ära toodud mitmete erinevate teadlaste (geoloogid, vulkanoloogid, klimatoloogid jt) erinevad arvamused samades küsimustes, mis on kahtlemata tore).

Raamat on nutikalt üles ehitatud ses mõttes, et raamatu nö selgroo moodustavad Laki vahetus läheduses elanud ja kõike oma silmaga näinud pastori päevikukatked, mis annavad raamatule mingisuguse hea, inimliku mõõtme. Legendaarne Klausturi küla pastor Jón Steingrímssoni (1728–1791) oli terane mees ning ei piirdunud oma keskkonnas toimuva tõlgendamisel üksnes teoloogiaga.  Jón tundis järjepidevat huvi looduse vastu ning mitmete tulevaste teadlaste (võib vist arvata, et eriti vulkanoloogide) suureks rõõmuks – tegi kirjalike märkmeid.

Lisaks Laki loole räägitakse raamatus ka teistest Islandi vulkaanidest ja vulkaanidest üldiselt (geoloogilised, majanduslikud, sotsiaalsed, poliitilised jne mõjud) ning igast supervulkaanist eraldi. Minevikust peamiselt, mis ühe või teise purse kaasa tõi, kuidas Maa elu (juhul, kui elu juba oli) ja olu mõjutas. Mh oli huvitav lugeda, kuidas seda üldse uuritakse, mis nt ammu enne igasuguse elu tekkimist, juhtus.  Olevikust, raamatu autorid külastasid Islandit, Lakit ja selle ümbrust. Aga natukene ka tulevikust. Et mis siis saaks, kui mõni neist hiiglastest purskaks nüüd. Mh sellest, et praegune kliima soojenemise soodustab vulkaanide aktiivsuse tõusu. Raamatus on eraldi äärmiselt mõjus peatükk sellest, kuidas vulkaanid tapavad. Tuleb välja, et mitmeti ning kõik moodused on erakordselt piinarikkad.

Väga hea raamat.

Emanuele Coccia “Metamorfoosid”

Bibliotheca CONTROVERSIARUM, Tallinna Ülikool 2023, 208 lk, tõlkinud Mirjam Lepikult

Sellest, et keegi meist pole ise ega asi iseenesest. Keegi meist ei alga iseenda sünniga ega lõppe surmaga. Iga elusolend on sündinud teisest elusolendist, mis temas edasi elab. Kõik, mille ta ära sööb, elab temas edasi. Kui ta paljuneb, siis elab edasi oma lastes. Kui ei paljune, sureb ja laguneb ning elab edasi neis, kes tema lagunevat keha toiduks kasutavad. Ka taimedes, mis temast lõpuks kasvavad, mille siis keegi järgmine sööb jne, pikalt. Ehk, et keegi ei teki ega kao vaid muundub ühest kehast teiseks, ühest olekust teiseks, ühest olemise vormist teiseks.

Ajast, mil elu tekkis, oleme mitmekordistanud elamise vorme ja viise, kuid oleme jätkuvalt ikka see sama elu, mis alguses. Pmts, see pidevalt moonduv ning erinevatesse mateeriakillukestesse nö ümber asuv elu on kõigil ühine. Muundumine või metamorfoos toimub vahetpidamata, kõik seguneb, kõiki on kõigis ja kõiges. Alates suurest paugust elu ei teki ega kao, üksnes pidev metamorfoos.

Lühikestes peatükkides peatub autor selle ühe ja sama elu moondumiste ja muundumiste  erinevatel sõlmpunktidel. Toetudes muljet avaldavale läbi töötatud kirjanduse nimekirjale (nimekiri on raamatu lõpus ära toodud) räägib eraldi sündimisest ja suremisest, vaimust, intellektist ja identiteedist, ühendab ära taimedele ja loomadele lisaks eluta looduse,tehislikud infrastruktuurid, Maa, Päikese ja õhu. Mh räägib darvinismist, evolutsioonist ja ökoloogiast. Näitlikustab oma teese sõnadega kaleidoskoop ja lapitekk, esimene on mulle kuidagi mõistetavam.

Ja pmts ongi kõik, terve raamat räägib sellest ühest ja samast, tegelikult ju üldsegi mitte võõrast ja kuidagi isegi loogilisest mõttest, et kõik on üks ja lõputu metamorfoos. Lihtsalt, et mitmest erinevast küljest. Võib vist öelda, et autori mõte on nagu elu, võtab raamatu jooksul mitmeid erinevaid vorme, muundub ja moondub, kuid sisuliselt ei muutu ja ega välja ka mu meelest kuhugi eriti ei jõua. Samas, kirjutatud on hästi. Kusagil raamatu keskel ma korraks tüdinesin, tekkis tunne, et kuule, isegi mina sain juba aru, lähme nüüd palun edasi, aga kaks päeva lugemise pausi ja oli jälle huvitav. Ta seob ära bioloogia, botaanika ja antropoloogia, sotsioloogia, esteetika, filosoofia ja poeetika. Ja mitte et pudru ja kapsad. Metafoorid ja kordused ja kohati on tekst nagu proosaluule. Liigitada ei julge, teaduskirjandus ei ole, päris uhuu ka ilmselt mitte, aga värvidest kangastub sirelililla ja mereroheline ja näpuotsa täis kuldset sädelust  …

Paar tekstinäidet:

“Darvinistliku evolutsiooniteooria sügavaim tähendus, mida küll bioloogia ja avalik arvamus ei taha tunnistada, seisneb selles, et liigid ei olegi substantsid, reaalsed entiteedid. Liigid on „elumäng“ (samas mõttes, nagu kõne puhul räägitakse „keelemängudest“), nad on püsimatud ja paratamatult põgusad konfiguratsioonid, mille võtab elu, millele meeldib üha ümber asuda ja vormist vormi ringelda.” Lk

“Surm on palju lihtsam ja argisem sündmus kui see, millesse meie endi loodud müüdid meid uskuma panevad. Tõesti, tulebki elada kiiresti ja surra sageli, mitte kummardada fetišina vormi, mille elu on parajasti valinud – see viimane on vaid moodus, mitte substants. Selline käsitlus lubab luua radikaalselt teistsuguse hoiaku, teistsuguse suhtumise meie planeeti. Sest vähe sellest, et kõik, mis meid ümbritseb, on osa elust, mis meidki niisama pingsalt läbib, ning et me oleme samast lihast ja samast elust nagu kõik planeedi asukad  – iga maastik, vahet pole, kas „looduslik“ või „tehislik“, kujutab endast vabaõhuarhiivi meie möödunud ja tulevastest kehadest. Me jagame liha ja vaimu kõigega siin Maa peal.” Lk 115 – 116.

“Vastsündinu, see olend, kes alles äsja silmad avas – pole tähtis, on ta inimlaps või mõni vaalaline, kiil või tamm -, koosneb ainest, mis asus sel planeedil ammu enne mistahes eluvormi ilmumist. Tema keha on vanem kui tema liik või perekond, aga siiski võib juhtuda, et ta kunagi, kui tema tegelikult eksistentsist on palju aega möödas, muudab ühel hetkel igaveseks kosmose ajalugu. Mitte miski sellest, mis talle elu annab, ei tule sõna otseses mõttes sellest kohast, kust ta ise ilmale tuleb. Musttuhande aasta vanused aatomid on rännanud kõikjal universumis, nad tulevad kohtadest, mida enam olemas ei ole, ning on teel kohtadesse, mis tõenäoliselt ei olegi veel esile kerkinud. Elusolendis ei ole midagi pärismaist, just nagu ei ole midagi absoluutselt pärismaist ka meie maailma mateeria.” Lk 144 – 145.

„Iga linn ei saa elada ilma naiste ja meeste, taimede ja loomade liikidevaheliste kohtumisteta, mida iga eine pühitseb ja iga eluase sanktsioneerib. Iga linn elab taimede ja loomade kehadest, mis on vajalikud, et anda elu linnas elavatele meestele ja naistele ning varustada nad peavarju, tööriistade , majakraami, energia ja hapnikuga. Iga inimolend on vaid ärasöödud, seeditud ja ümber kujundatud kanade, lõhede, lehmade, nisu ja odra igapäevane taaskehastus. Iga artefakt on teiste elusolendite töö ja keha taaskehastus või Gaia mineraalse liha taaskehastus. Leviataan, kes elab riigina, ei koosne ainult inimkehadest, vaid samavõrra ja eelkõige kõigist neist looma- ja taimekehadest, seentest, bakteritest, kividest. Just nemad on need, kes annavad „poliitilisele“ kehandile kogu ta jõu.” Lk 168

Keegi kommenteeris seda raamatut Goodreadsis, umbes, et see on selline jutt, mida võiks  ebakaines olekus sõpradega rääkida ja rääkida ja rääkida … Ühtaegu hämmastav, ilus ja häiriv.

Jah, on küll.

Jeanette Winterson “Kirg”

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Punane raamat, Tänapäev 2008, 176 lk

Lugu armastusest ja vihkamisest, sõjast ja hullumeelsusest, väikestest, juurtega kodust kistud inimestest, pimedusest ja imedest, mis vaatamata kõigele nö vee peal hoiavad; välja mõeldud, kasutust Jumalast, kõigest ja kõigist ja kirest, mis valitseb kõiki. Vähemalt selles raamatus. Kõik selle raamatu tegelased on kire kütkeis, vaevlevad kires, elavad kirest ja kire jaoks. Kõiki neid viib edasi kirg: kõikvõimsat imperaatorit ja tema tallimeest, tsirkusest pärit liliputti, maskiga daami ja palju näinud vaimulikku, külapoisist kokapoissi ja kasiinodiilerist paadimehe tütart. Kirg juhib nad läbi lahinguvine, Venemaa karmi pakase, Veneetsia tumedate kanalite, läbi leina, surma ja lootuse. Igaühel on muidugi isenägu ja mitte alati see, mis esimesena meenub. Kes armastab kanu, kes melonit, nii palju, kui on inimesi … Võib olla hasart või seiklus.

Kirg on sõltuvust tekitav. Olles korra proovinud, vähemaga ei lepi. Ereda leegiga eufooriasse, ränkade põletushaavadeni, piinarikkalt läbi liha luuni ja järgmine kord uuesti ja kui siis ikka veel surma ei saa, veel ja veel.  

Kirg on õnn ja õnnetus. Võtab võimust, teeb võimatu võimalikuks, võimaliku ebavajalikuks, ebavajaliku hukutavaks – kõige keskpunktiks. Terav ja ühtlasi hoomamatu, segu emotsioonidest ja tunnetest, organismis lahustunud, tekib kuidagi jumal teab kust ja umbes samusesse ka kaob. Umbes selline on ka see raamat, kohati kirglik ja huvitav, ääreni täis erinevaid emotsiooni – põlgust, kirge, armastust ja armumist, kaastunnet ja väsimust. Ja kohati siis rahu ja otsatu melanhoolia.

Ring sai vist täis, aga siis oli veel sõda ja sõjakoledused. Noored mehed, kes surid iga päev tuhandete kaupa järgnedes oma iidolile. Läksid sõtta ja avastasid, et vaenlase tunneb ära üksnes mundri järgi, muid erisusi ei ole. Kellena ellujäänud koju naasevad? Sõjakaotused ja –võidud maitsevad lõpuks sarnaselt…

Ja lõpuks veel Veneetsia. Wintersoni oma on imeline, linn on omaette täieõigusliku tegelane. Tumedad kanalid, öösel ilmuvad kirikud, legendid paadimeestest ja nende sillad.

Õudne peamiselt ja natuke ilus. Maagiline realism.

Ulrica Nordström „Sammal. Avasta. Kogu. Kasvata. Metsast aeda: teejuht sammalde salailma“

Tõlkija Vivian Kuusk, Hea lugu 2021, 186 lk

Mul on üks väike hobi, nimelt käin aegajalt metsas samblaid katsumas (silmadega peamiselt). Sellest ka huvi raamatu vastu. Ilus raamat, täpsem sõna oleks vist „nunnu“. Tugev, kvaliteetsest paberist ja rohkete piltidega. Autor tutvustab ennast ja seejärel samblaid, mõni lõik sammalde ehitusest, sellest, kus ja kuidas nad kasvavad ning millega neid süüakse, vabandust, milleks saab sammalt kasutada. Edasi kirjeldab kümmet levinumat samblaliiki ja seejärel samblaaedu Jaapanist, Inglismaalt ja kusagilt veelt. Samblaaedade kirjelduste juurde on lisatud ka iga aia aedniku pilt koos lühikese eluloolise märkuse ja paari tsitaadiga. Edasi tuleb peatükk sambla kasutamisest käsitöös ja õpetused, kuidas samblaid kodustada, nt koduaeda kasvama panna või luua pisike samblaterraarium vm lauakaunistus. Kõike sellest äärmiselt põgusalt, isegi pinnapealselt. Justkui kõigest ja samas, mitte millestki. Autor ise ütleb, et „Raamatu eesmärk on juhatada lugeja sammalde juurde, jagada teadmisi neile, kes soovivad selle väljapaistva taimerühma kohta rohkem teada saada.“ Võib-olla tõesti, et huvi äratamiseks see sobib. Kui aga huvi on juba olemas, sa oled mõnda sammalt näinud ja äkki isegi katsunud, siis jääb see raamat liiga pealiskaudseks. Seejuures, mina nt väga head sambla raamatut ei teagi. Need määrajad, mida mina näinud olen, on olnud vanad ja nii keerulisi tabeleid täis, et minusugune hobi-samblasilitaja ei saa aru. 1998. aastal ilmunud Eesti sammalde määrajat (Nele Ingerpuu, Kai Vellak) ei ole näinud, nii et selle raamatu kohta ei oska öelda. Küll aga oskan ma öelda, millist samblaraamatut ma tahaks. Sellist, nagu TÜ kirjastus Eesti suursamblike kohta on teinud – põhjalikud, arusaadavad ja värviliste fotodega.

Praegu linke googeldades avastasin, et Eesti turbasammaldest tuleb ka raamat.

Kaks mõtet, mis mul raamatut lugedes tekkisid. Esiteks mulle jääb sügavalt arusaamatuks see sambla käsitööks kasutamine. Nt selgitatakse raamatus, kuidas valmistada samblast jalamatti või luuda kolde pühkimiseks. Samas märgitakse, et ei maksa loota, et need valmistatud esemed kaua vastu peavad, samblakäsitöö ongi selline, et teed mati valmis, pühid mõned korrad jalgu, matt puruneb, viskad ära. Valmistaja ütleb, et aga teha on ju tore. No ma ei tea, lähed kisud metsast kotitäis sammalt üles, sest lihtsalt … miks? Nagu – miks?? Taevas, osta endale (üks, korralik, pere peale terveks eluks) matt, eks ole ja jäta loodus rahule …

Vt ka: Ökoloog: liigne samblike kasutus rikub looduslikku tasakaalu

Teiseks, need imelised samblaaiad. Silmale on tõesti ilusad, võikski vaatama jääda. Aga need on üleni, pea viimse samblatutini tehislikud. Selles mõttes, et inimese poolt kavandatud ja kujundatud. Uhkemates aedades kastetakse sammalt kaks korda päevas. Sammaldelt pühitakse kõik neile varisev metsapraht, rohitakse välja iga tuule või linnukese poolt sinna poetatud seeme. Aias kasvavaid puid pügatakse vastavalt sellele, kuidas varju vaja on. Neid aedades pole ühtegi puunotti või kivi, mida iga päev pintsliga tolmust ei puhastata. Aga siis pole ju üldse päris? Siis on ju kuidagi hoopis teisiti … Ma jälle ei tea, aga ma siis eelistan ikka vist seda oma pruunikashalli koduvõsa …

Et siis, selline kiire ja kerge lugemine, ilusad pildid sees.

Raymond Guérin „Visa hing“ LR 39-40/2023

Tõlkinud Heli Allik, SA Kultuurileht 2023, 80 lk

Raamat koosneb kolme õe jutustusest oma elust, põhjalikumalt alates sellest hetkest, mil nende lesestunud isa avastab uue perekonna loomise tuhinas, et tal on toita kaugelt rohkem suid, kui see talle meeldiks. Isa lahendab olukorra saates oma vanemad lapsed, õed Clara, Jacquotte ja Louisoni, Saksamaale, kohustuslikku tööteenistusse. Olles tööteenistusega ühele poole saanud, pöörduvad õed tagasi Prantsusmaale, kus püüavad, igaüks omal moel, hakkama saada … Kolm erinevat häält ja iseloomu, eluteed ja valikut. Aktsepteerimine, alistumine ja mäss.

Kolm omavahel seotud lugu, millest joonistub välja naiste karm saatus II maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Mingisugust tšehhovlikku tundlemist siin pole, tunded on luksus, mida töölisklassi kuuluvad naised ei saanud endale lubada. Tähtis oli leida töö, mis tagas toidu ja kasvõi mingisugusegi elamise. Ja nad töötasid, töökodades, vabrikutes ja tehastes. Vedas neil, kes suutsid leida endale teenijakoha mõnes jõukamas peres – kõht täis ja soe ase ja kui peremees aeg ajalt patsutaski kuhu ei peaks, mis seal siis ikka, ju ta kogemata, mõnel meeltesegadusehetkel vm, ikkagi – kõht on täis, magada saab kuivas voodis ja parem ikka, kui tehases nt. Vedas neil, kes leidsid endale mehe, normaalne mees oli juba üle mõistuse luksus. Meestekeskses maailmas, kus nt naise õigusest otsustada oma keha üle veel keegi kuulnudki polnud, oli tagasihoidlikumat päritolu naise jaoks hea mees vaata, et ainuke võimalus parandada oma elujärge.

Päris hästi kirja pandud. Ses mõttes, et ju umbes nii oleksidki need naised rääkinud. Lihtsad, kohati pisut jämedad sõnad ja väljendid, släng, lühikesed, mitte alati korrektsed laused. Pikemalt millegi üle ei mõtiskleta, keegi midagi ei analüüsi, karmi reaalsuse kirjeldused. Nad lihtsalt räägivad oma lood ära ja ma lihtsalt mõtlen, et pole olemas ühtegi adekvaatset seletust, kuidas maailm on jõudnud nüüd järsku tagasi kuhugi sinna, kus peetakse vajalikuks arutleda abordiõiguse üle nt. Kust tulevad varrodonaldid, kuidas on võimalik, et nad juba sajand tagasi otsa ei saanud …

St hea ja heas mõttes veidi häiriv lugemine.